Teate, mis minuga täna juhtus? Ma jäin tööle hiljaks. Ja praegu ei ole veel alanud mu hilinemishooaeg. See algab järgmisel nädalal. Suvisel ajal kui ma lapsi transportima ei pea, olen enamasti ikka ca 5 minutit enne tööpäeva algust kohal*.
No kuidas siis täna nii? Põhjus oli tugevas tuules. Ja ei, ma ei üritanud rattaga vastu tuult tööle sõita (oma praegust vormi arvestades oleksin ilmselt juba suurele maanteele jõudes otsad andnud). Tuule rünnak tabas mind peaaegu et siseruumides. Aga las ma seletan. Hakkasin mina hommikul tööle suunduma kui arvutikotti autosse tõstes märkasin, et tite turvatool on minu, mitte aga Mpsi autos. Kuna olin lahkumisega hilja peale jäänud, siis ei hakanud toast teise auto võtit tooma ja otsustasin tooli lihtsalt puukuuri tõsta. Mõeldud tehtud. Ja siis tulidki mängu riukalikud tuulepoisid. Nad lõid kuuriukse pauguga kinni ja et asi oleks lõplik, panid ka haaki. Klõps. Nii ma siis seisin keset kuuri ja mõtlesin, et kuidas ma siit küll välja murran. Uks oli kindlalt haagis, pööninguluuk, milleni ma ilmselt mõningase pingutuse tulemusel suudaks ronida, oli samuti haagis. Karjuda poleks mõtet, sest vaevalt, et Mps läbi vihmasabina majja mu hädakisa kuuleks. Ainus võimalus oleks olnud oodata kuni Mps märkaks, et mu auto pole õuelt ära sõitnud ja tuleks uurima, et mis värk on. Ainult, et see ei oleks tõenäoliselt lähima paari tunni jooksul juhtunud.
Tööle hilinesin vaid mõned minutid. Kohale jõudes ja peaaegu tühja parklat nähes mõistsin kohe, et ka enamus töökaaslastest on ilmselt kodus kuuris luku taga või muul moel plindris.
*Ma olen seda kindlasti varem kirjutanud, aga mulle ei meeldi hilineda. Tõsi, lastega koos juhtub seda alailma, aga see tekitab minus siiski suurt stressi. Üks mu paljudest kiiksudest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar