teisipäev, august 31, 2021

Helkurelukas

"Emme, ega sa mu helkurinahkset spordikotti pole näinud*?" uuris Täpike täna minult. 
Mul läks kohe mõte lendu, et milline see helkurloom küll olla võiks, kelle nahast spordikotte tehakse. Ja miks, oh miks, peaks küll selline kohastumus välja kujunema. Tõsi, liiklusõnnetuses hukkumise riski see kindlasti vähendaks, aga kaua meil neid autosid olnud on? No et oleks jõudnud vastav kohastumus tekkida. See peaks olema ilmselt mõni eriti kiire eluringiga elukas (seega tõenäoliselt pisike), kes elutseb peamiselt sõiduteedel**, kus ellu jäävad vaid säravaimad isendid. Looduslik valik noh. Või siis mitte nii looduslik. Samas peaks see ometigi olema mõistliku suurusega loom, et tasuks naha pärast küttida. No kirbud võivad ju kiirelt paljuneda (ega ma tegelikult muidugi ei tea), aga mõelda vaid kui palju neid tuleks ühe spordikoti jaoks maha kõmmutada.


Nagu aru võib saada, tehakse meie peres viimaseid ettevalmistusi homme algavaks kooliaastaks. Mu lapsed on veel selles vanuses, et ootavad kooli. Tõruke igatses juba juuli lõpus kooli ja isegi Täpike, kel puuduvad akadeemilised ambitsioonid, väitis, et igatseb kooli. See on suur suhtlemisvajadus tõenäoliselt.  Egas midagi, astrid pihku ja tere kool!

*Loomulikult olin ma seda näinud. See vedeles lastetoas keset põrandat ja Täpike pidi minu juurde tulemiseks sellest üle astuma. Jääb vaid imestada, kuidas ta selle otsa ei komistanud.
** Asfaldiuss näiteks, teate ju küll - ,see, kes teedesse pidevalt auke närib.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar