Piknik päikeses ja vihmas

Nii uskumatu kui see ka pole, sain ma eile kõik triigitud ja isegi lubatud maasikatordi valmis. Ma olen ikka uskumatult võimekas. Siiski tuleb tõele au anda, et päeva lõpuks olin ma nii väsinud, et ei jaksanud õieti varvastki liigutada (mitte, et ma tavaliselt õhtuti eriti aktiivselt varbagümnastikat teeks).
Tänane õhtu on aga olnud täielik vastand eilsele orjamisele. Täna läksime Mpsiga ilusa ilma puhul randa. Käisime ujumas - vesi oli üllatavalt soe. Mõnus oli veepinnal ulpida. Nägin välja küll nagu ilgelt paks hüljes (aint ilma vuntsideta), aga õnneks seal rannas palju vaatajaid pole. Hiljem kuivasime päikesepaistel, sõime maasikaid ja grillisime. Tõeline rannaromantika. Mis puudutab grillimist, siis võin kinnitada oma varasemat arvamust - põdrapabulaid meenutavate sütega kiirgrillid on kurjast ja nendel võib heal juhul leiba röstida - liha seal grillida ei saa. Kui teile just ei meeldi sellised kergelt leiged ja toorepoosed lihatükid. Õnneks olime end varustanud ka tagavara grilliga, mis suutis pisut rohekm kuumust välja anda, nii et saime oma kanatükikesed ikka kenasti küpseks.
Juba keset pikniku lauspäikesepaistes hakkas mere poolt kostma veidrat kõminat ja võis märgata valgussähvatusi. Ei olnud ufod, hoopis äike lähenes merelt. Hetkel, mil viimane lihatükk sai ära ampsatud ning piknik kokku kraamitud, jõudis sadu ka meieni. Taevaluugid avanesid ja terve ookeanitäis vett kukkus meile kaela. Õnneks sooja vett. Igastahes võite teha pakkumisi kui mitu kuiva kohta minu rõivastuses oli hetkel, mil rannast koju jõudsime. Vihjeks võin öelda, et ainuüksi oma kleidikesest väänasin ma pool pangetäit vett välja!
Aga mõnus piknik oli. Selline hubane ja armas ja noh, nagu päris!

Perenaise rõõmud

Kas te üldse kujutate ette kui suur  hunnik triikimata pesu mind kodus ootab? Täiesti uskumatu. Ma ei mäleta, et meie majapidamises üldse niipalju riideid olekski. Äkki olen kogemata nöörilt naabrite pesu ka ära korjanud.... Ja olgu siinkohal mainitud, et triikimist ma ei armasta. Mitte üks raas.
Lubasin täna Mpsile maasikatorti teha. Ei tea kas mul jääb selleks aega kah või veedan terve õhtupooliku triikraua meeldivas seltskonnas.
Koristama peaks ka, aga see toiming jääb ilmselt paremaid aegu ootama. Ehk siis kui ma pensionile jään leian pisut mahti tolmu võtta ja nipsasjakesi ritta sättida

Hämmastav...

Kujutage ette, ma pole täna ühtegi maasikat söönud!

Laagrist

Nii, jaaniaegsed suursündmused  on nüüd selja taga.
Sel aastal tundsin ma end tõelise dissidendi ja teisitimõtlejana kui vastuvoolu saarelt ära sõitsin. Tundus, et pooled eestlased on mingipärast otsustanud just vastassuunas liikuda. Kui mu siht poleks olnud nii kindel, oleks ehk isegi vooluga kaasa läinud. Aga siht oli silme ees. Maalilaager! Järjekorras 16. (+1). Uskumatult püsiv üritus. Kuidas siis oli. Hoolimata esimesel õhtul kiuslenud sääsehordidest, teise õhtu tormituulest ning viiemeetristest lainetest ja kolmandal õhtul taevast alla kukkunud ookeanitäiest veest läks laager korda. Igatahes oli üritus küünlaid väärt. Kõiki nelja.
Ülejäänud aja olen tegelenud maasikate söömise või neist unistamisega. Üks halb asi siiski on - homme peab tööle minema.

Poolel teel (ehk pisut titejuttu)

Nonii, tänase seisuga peaks pool minu lapseootuse põnevast ajast läbi olema. Mida siis vahekokkuvõte näitab?
Enesetunne on priima, mingeid kahtlasi isusi nagu suitsuvorst vahukoorega, mul tekkinud ei ole ja elu on üldiselt lill. Ainus viga on see, et see lill võib varsti oma riidekapi samahästi kui tühjaks tõsta - selga niikuinii enam midagi ei mahu. Usun, et kui tekikotti pea jaoks augu juurde lõikaks, siis selle ehk pigistaks veel kuidagi selga. Olen nimelt igat pidi ümmargune ja paisun silmnähtavalt igas suunas! No see, et kõht paisub on normaalne. Ja see, et rinnaümbermõõt suureneb, on ka täiesti tavapärane. Aga mispärast ometi see tagumik nii palju kasvama peab? Ma kahtlustan, et ta (tagumik siis) kannatab alaväärsuskompleksi all ja ei taha kuidagi kõhule kasvus alla jääda. Kadedus noh. Igastahes tänu sellele näen ma oma suure kõhu ja suure tagumendiga külgvaates välja nagu miskine ekstra kurvikas S-täht. Kui asi samas vaimus jätkub, siis olen sügiseks juba päris kummastava kehakujuga.
Seda, kas kõhuelanik on poisterahvas või tüdruk, seda me ei tea veel. Veidi rohkem kui kaks nädalat on järgmise ultrahelini aega. Siis võibolla saab teada, kui just häbelikku sorti laps ei juhtu olema. Kihlveokontorid on igatahes avatud.
Olgu kes ta on, igastahes on ta muutunud jupp maad aktiivsemaks. Õhtuti kui mina tahan lugeda, siis kipub kõhule koputama ja soovib, et ma valjusti ette loeks (hmm, praegu just toksas ka, ei tea, kas sai aru, et ma tema kohta alatut laimu kirjutan..)
Nime pakkumiste osas oleme endiselt avatud!

Polegi olnud mahti mainida, et jõudsime Kerilt õnnelikult tagasi ja olen nüüd sukeldunud taas töömaailma. Kole-kole. Õnneks algab kuu aja pärast uus puhkus! Seni aga eksitan kohalikke elanikke ja käin iga päev erineva autoga tööl. Toreduse pärast. Mu oma isiklik auto läks Pipimaale. Hea, et keegigi minu lähikondsetest ringi reisib. Aga vahetus oli päris kobe. Andsin ühe auto ära, vastu sain kaks tükki.
Eile meelitati mind puhta pettuse abil maale. Öeldi, et seal on hirmus palju maasikaid. Et lasevad mu maasikapõllule lahti ja pärast kui ma enam maasikaid ei jaksa suhu toppida veeretavad mu autosse ja viivad koju. Puhta pettus - seal ei olnud mitte üht küpset maasikat ka.

Eelmise sissekande illustratsiooniks! Valetsin ka natuke, öeldes, et päike loojub siin alati merre. Eile vajus pilve sisse.