Vastla järellainetus

Aga min käisin täna Murdja ema ja õega ilusa ilma puhul kelgutamas. No mina ja murdja kelgutasime, ülejäänud vaatasid mäe otsast pealt ja irvitasid, kuidas meie kelk alati suuna otse puude poole võttis. Murdja muidugi hõiskas ekstaatiliselt: "Vapustav, see oli vapustav!" ja nõudis järgmist sõitu.

Aga häbematud olid vahepeal Väles Põdersi lombakaks sõitnud (Mäletate veel vaprat Väles Põderst?). Täitsa invaliid oli, aga tegi vapralt oma tööd. Väärt kelk ma räägin!

Ülejäänud õhtu on rahvas siin plaaninud millist luksusvillat minu pulmadeks rentida (nad ikka unistavad). Sõelale jäi mitu ilusat hoonet vahemere ääres. Lubasid lahkelt, et ma võin seljakotiga sinna matkata, nad toovad pulmakleidi lennukiga järele. Ja kõik ülejäänud pulmakülastajad võivad lahkesti telkides magada. Sellised lahked nad mul ongi.

Polaarvastlad

Jaa üleriigiline kõhutuulepäev* on ilma suuremate komplikatsioonideta üle elatud. Sai küpsetatud terve posu vastlakuulikesi (eirneva kujuga kukelusi olen nüüd juba 4 aastat järjest vasteldeks küpsetanud) - imemaitsvad tulid välja. Justnagu päris.
Kui kuklid olid nagu kord ja kohus söödud, otsustasime Mpsiga, et meie tahame ka pikki linasid. Aga kuna kõrguste vahed Ida-Saaremaal ja Muhus on häbivärselt väikesed, nii et ei saa kelgule õieti hoogugi sisse, otsustasime rõhuda distatntsi pikkusele. Liuglesime kokku üle 10 kilomeetri. Kelgu kui pidurdava elemendi jätsime koju.

Jah, otsustasime nimelt polaaruurijaid mängida ja üle jää Kesselaiule matkata. Mõnus. Meeletud peaaegu piiritud lume- ja jääväljad. Samas täis elu! Jääkaru me küll ei kohanud. Hülgeid aga siiski. Suur hüljes hüppas meid nähes muidugist jääauku. Väike hüljes ei hüpanud enam kuhugi. Tema oli nimelt varasemalt rebasega kohtunud. Kurb. Lisaks kohtasime veel polaarveist ja eemalt võis silmata kateisi polaarekspeditsioone (nii motoriseeritud kui motoriseerimata kujul).

Tagasi jõudsime ka.
Kui te nüüd küsite, et kas hirm polnud niimoodi jääd ületada, siis vastus on, et üldsegi mitte. Meil oli kaasas selline varustus, et minu tagasihoidliku arvamuse poolest oli jää selge liialdus ja oleks võind ka vaba vee peal kõndida.

Õhtul vaatasin pingviinide paraadi ja jõin vabariigi terviseks veintsi!


*No mis see vastlapäev muud on - hernesupp ja pärmitaigen...

Sinine krokodill...

...ja tänitajalinnukesed
Lihtsalt ei saa jätta eputamata. Tegemist on siis selle krokuga, kes seisis kuid kapi otsas ja kuidagi valmida ei tahtnud. Lõpuks siiski sai ja nüüd on ta üle antud uuele omanikule

Meestega

Eile tähistasime homset meestepäeva.
Põhiliselt tähendas see seda, et sai lendorava kombel puu otsast puu otsa hüpeldud, trossi küljes maa ja taeva vahel tasakaalu hoitud, Tarzanina puude vahel kiigutud ja lõpuks üritatud suusatajaid teelt niita (viimases põrusime haldedalt, kõik suuskajad jäid jalule). Ühesõnaga viisime mehed Nõmme seiklusparki. Mulle meeldis.
Üldiselt ma kõrgust ei karda ja usun oma turnimisvõimetesse, aga tuleb tõdeda, et mõnes kohas puges hirm ikka nahavahele küll. Aga ära tegime :D

Ja õhtul andsime meestele süüa, juua ja sauna. Oleng kohalikus residentsis oli nagu muiste - mõõõõnus!

Klotsike võib päästa mu elu!

Mõni aeg tagasi avastasin traagilise sündmuse - minu MP3-mängijake oli rännanud parematele jahimaadele, kus valdavalt harfihelid hõljuvad. See oli löök. Teate ju, et ma ei liigu sammugi paigast kui juhe kõrva ei lähe. Töötan nimelt patareitoitel. Aga seoses auto omandamisega kahanes see probleem märkamatuks, sest üle 10 meetri ma enam jala ei käi. Või õigemini ei käinud. Mäletate, hakkasin eelmisel nädalal sportlikuks. Sellega seoses aga kerkis tuhast haiguslik probleem nimega MP3-mängijakese puudulikkus. See on eluohtlik!
Täna linnas käies kraapisin hambaarstist üle jäänud sendid kokku ja ostsin endale uue. Kui varem oli pulgake, siis nüüd on klotsike.Nüüd on alanud jälle ajad, mil võib kohata kusagil ringi tuiskamas Maailmaparandajat, kes ennastunustavalt valjusti ja valesti kesk tühjust üürgab: "lõkkel kärssab Eesti rahvustoooooooooooit" (jah, üritan küll meeles pidada, et ei tohi kaasa laulda kui klapid peas on, aga ma ei saa enda vastu)...

pilt

Ah, mililne Nostalgia

Eile õhtul tabas mind selline nostalgia, et toit kõrbes pliidil ja kõik muu ununes. Aga eks öelnud ka nostalgiline laulujupike, et lõkkel kärssab Eesti rahvustoit...
Jah, vennaraas oli kusagilt välja kaevanud portsu "Talongi" laule. No neidsamu, mida me vennaga kauges nooruses nõrkemiseni kuulasime. Kasseti nõrkemiseni. Me ilmselt oleks veelgi kuulanud. Aga kassett sai nii ribadeks kuulatud, et see hakkas juba makist viie meetri kaugusel krigisema ja kriuksuma.
Kõiki laule ta kahjuks ei saanud. Aga ägeda nostalgiahoo tekitamiseks piisas sellest vähesestki.

Sellegipoolest, kui kellelgi vedeleb kusagil "Talongi" muusikat (eriti palavalt tunnen puuudust maardu ballaadist), mida ta ise hinnata ei oska või lahkelt jagada soovib, siis :D

Nädalavahetusest kiirkorras.

Käisin eile esimest korda selle talve jooksul uisutamas. Jää oli hirmus krobeline ja vilets. Ainult üks väike lapike oli ilus ja sile. Nii tiirutasingi väikesel platsikesel, kuni pea ringi käima hakkas. Nagu pesukausis oleks uisutanud.
Ülejäänud nädalavahetuse müttasin võsas ja "aitasin" Mpsi metsatöödel.