Enese kiitmise raske töö

Nii, hooandja projekt on läbi, raamat on trükikojas, Rahva raamatuga on (hoolimata minu eelmisest hädaldamisest) leping sõlmitud. Luban, et nüüd natuke aega oma raamatust ei pläkuta. Endal hakkab juba pisut imelik. Muudkui kiren, et nii hea raamat, nii hea raamat ja pärast tuleb välja, et hea on see ainult minu mõtetes ja tegelikult on üle keskmise vilets.  

Enne teistele teemadele üleminekut tahaksin siiski veel jagada seda osa, mis mul enda arvates päris vahvalt välja kukkus. Nimelt animeeritud tänuavaldust:

Kas ma pole mitte osav "paint" programmi kasutaja? Vaadake neid kauneid laugeid laineid...

Ah, tõeliselt meisterlik viimistlus.

Ja need kummituslikud hallid laigud, mis aegajalt ilmuvad ja siis kaovad. Need on peeneimad eriefektid...

Kas tõesti uus Harry Potter?

Veidi vähem kui kuu aega on jäänud selleni, kui saan käes hoida meie värskeimat beebit! Ei, ma ei tegele Eesti iibe tõstmisega (olen niisama paks).  Aga olen siiski põnevil ja ootusärevuses. Lõpuks on see ikkagi meie "lapsuke". Mina ja Mps selle kahepeale valmis nikerdasime ja isegi ilus poisslapse nimi on välja mõeldud - et oleks popp ja noortepärane, siis lausa kolmeosaline. Tõsi, pisut ma muretsen selle üle, mis perekonnaseisuametnik ütleks. Pauluse ja Kusta vastu poleks vast midagi, aga "Linnavurle" vist nimeseaduse raamidesse ei mahu.

Nagu te kindlasti aru saite, siis käib jutt loomulikult meie raamatust "Paulus, Kusta ja linnavurled", mis peatselt käsikirjast reaalseks ja käegakatsutavaks asjaks saab.

Alustasin seda projekti naiivse ja sinisilmsena. "Kui raske see ikka olla saab"-suhtumise najal sai purjetatud nii kaugele, et kui selgus, et polegi nii lihtne, siis taganeda oli hilja. Nüüdseks olen kogenum ja targem ning silmad on hulga.... hallimad? Või mis on sinisilmsuse vastand? 

Aga mida ma siis olen õppinud ning millised järeldused teinud?

• Ilma Hooandjata, oleksin ilmselt ammu asja kõrvale lükanud ja siis elu lõpuni kahetsenud. Aga kuna projekt sai kiiresti küsitud (ja nagu hiljem selgus - selgelt liiga väikese) summa kokku, siis tekkis ka kohustus asi lõpuni viia. Nii et loobuda ega edasi lükata ei saa. Mulle isiklikult hooandja kontseptsioon meeldib. Kui on piisavalt toetajaid, siis saad raha (v.a. 7%, mis nad endale jätavad) ja kui ei ole piisavalt toetajaid, siis laku panni, aga toetajatele kantakse raha tagasi. Ja tegemist pole lihtsalt annetuste kerjamise keskkonnaga, vaid iga toetuse eest on ka tasu ette nähtud. Ühest küljest aitab see koguda vajaliku investeeringu tarbeks raha, teisest, teeb reklaami ja kolmandaks tänu sellele saan kindel olla, et ma ei lõpeta olukorras, kus mul on pööningul 200 raamatut, mida keegi ei taha. Hetkel on sadakond juba hooandja kaudu uue kodu leidnud, nii et pööningule jääb kõigest 100 eksemplari ja ülejäänud elu saate mult kingituseks ainult neid samu raamatuid. 
• Hooandjasse vajaliku summa arvutamisel olin ikka väga sinisilmne - aluseks võtsin miinimumprogrammi põhjal ühe suht suvalise trükiettevõtte kalkulatsiooni. Tänaseks on selgunud, et õige hind oleks olnud pea 3 korda suurem. See on tingitud:
• eelkõige minu täielikust võhiklikkusest
• raamatute kogust tuli suurendada poole võrra - esialgu läksime tõesti miinimumprogrammile välja
• raamat läks poole paksemaks - mina kasutasin ametnikuna TNR 12 fonti, aga lastesõbralikum variant on ikkagi pisut suurem. Samuti lähtusin tavalise dokumendi veeristest, mis ei sobi raamatule. Mõned pildid tuli ka kibekähku juurde sirgeldada.
• Kuna valisin kõvad kaaned, siis lisas see ka hinnale juurde. Rääkimata sellest, et esmase arvutuse tegin vist kõige õhema paberi najal. Kuna ma asjast midagi ei jaga, oleks ilmselt lõpuks vetsupaberile lasknud trükkida.
• Loomulikult ei olnud ma sisse arvestanud küljendamise/kujundamise tasu.
• Seda kõike arvestades võib vaid imestada, et kõigest 3 korda läks kallimaks
• See on uskumatu, kui palju inimesi Hooandja kampaaniaga kaasa tuli! 90% on rohkemal või vähemal määral tuttavad näod, aga on ka täiesti võhivõõraid! Suurepärane!
• ISBN numbri hankimine oli kõige lihtsam ja kiirem protsess, kuigi just seda ma millegipärast kartsin.
• Kõik võtab kolm korda kauem aega kui naiivitar ette kujutas (sealjuures on toimetajad ja küljendajad tegutsenud vägagi operatiivselt ning trükikojapoolse asjaajamise osas pole ühtegi etteheidet teha.
• Raamatupoodide juurdehindlus on ulmeline*. Väikesetiraažiliste raamatute puhul, kus toote omahind on seetõttu küllaltki kõrge, kerkib raamatu hind juba selliseks, et keegi lihtsalt ei ostaks seda. Või ostaks, kui see oleks maailmakuulsa Harry Potteri illustreeritud variant. Aga ei ole. See on täiesti kuulsusetu Maailmaparandaja põlve otsas nikerdatud (aga loomulikult väga tore ja vahva ja nii edasi) raamat, mis tõenäoliselt pandaks raamatupoes tagumise riiuli peale, kust isegi koristaja tolmu ei võta...
  Seega on minul küll hetkel tunne, et vähemalt esialgu suurtest  raamatupoodidest meie raamatut osta ei saagi :( Müün hõlma alt ja vahetan talvekartulite vastu... Mitte, et meil oleks olnud plaani raamatute müügi pealt teenima hakata. Täitsa nullkampaaniana on mõeldud. No et kõik mis üle peaks jääma, läheb järgmise raamatu trükifondi. Hoolimata kõigest on järgmine ju kirjutamisel!

Seega kui keegi ikkagi tahaks seda soetada, siis hooandja kampaania lõppeb 1 päeva pärast, veel jõuate endale sealtkaudu oma eksemplari hankida. Pühendused, autogrammid ja muu säärane on hinna sees. Samuti transport pakiautomaati või lausa käest kätte (kui need käed liiga kaugel ei ole). Muid auhindu on ka. Näiteks on võimalus saada endale unikaalsed, ainulaadsed, ornitoloogiliste sugemetega jõuluehted. Ise teen oma väikeste värviste kätega.

Ehk siis kiirustage seltsimehed unetud:

https://www.hooandja.ee/projekt/paulus-kusta-ja-linnavurled

* A võibolla ka täiesti normaalne, mul lihtsalt puudub absoluutselt ülevaade, mis on normaalne ja mis mitte. 

Mida võtaks kaasa sina?

Tõrukesel oli täna koolis inglise keele tunnis ülesanne, kus pidi kirjeldama asju, mis võetaks kaasa, kui midagi juhtub. See mis juhtub, tuli ka ise välja mõelda. Tõruke valis sellise suure tõenäosusega aset leidva sündmuse nagu zombi-apokalüpsis. Ja mis siis kaasa võeti?

Telefon,

akupank,

nuga,

taskulamp,

söögipoolist,

kahvel ja lusikas,

raudora, et zombisid uimaseks lüüa (aga mitte tappa) ja

kaisukaru - et selles hulluses mingisugustki kainet mõistust säilitada.

Minu arust väga hea valik. Eriti see viimane.

Maalt ja hobusega

 Mul tuli kaks päeva pealinnas koolitusel olla. Kuna ükski liinibuss õigeks ajaks kohale ei jõua, olin sunnitud autoga minema. Ainus häda on selles, et mina sõidan Tallinnas vaid kõige suurema häda korral. Mis te tahate inimesest, kes liikleb valdavalt mööda sirget maanteed või metsavaheteed, kus kitsi on rohkem kui autosid. Vabatahtlikult olin nõus sõitma vaid oma öömajani, mis on tuttav tee.

Küll ma mõtlesin, et kuidas õigeks ajaks kohale jõuda. Õnneks sosistas siil, et võtku ma Bolt. Te võite naerda, aga ma poleks ise selle peale tulnudki. Ja tuli tõdeda, et oli väga mugav. Minut või kaks peale tellimist oli auto kohal. Minu niigi kurnatud närvirakud said tagaistmel rahulikult puhata samal ajal kui meeldiv noormees mu läbi hommikuse tipptunni õigesse kohta toimetas (ja maksma läks see oluliselt vähem kui mul oleks tulnud näiteks parkimise eest tasuda). Imeline.

Koolituselt tagasi tulles oli mul ohtralt aega, nii et otsustasin tervistava jalutusläigu kasuks. Arvestades, et olin hommikul kuuest saati ainult istunud, tundus see hea plaanina. Öömaja poole astudes nägin tee ääres loendamatul arvul tõukse ja juba hakkas peas keerlema mõte, et äkki ei peaks boldi sõidujagamisega piirduma, vaid laiendama haaret ja tõuksi ära proovima. Kujutasin juba ette kuidas ma lokkide lehvides läbi õhtuse Tallinna kihutan, ise üdini popp ja noortepärane.

Seejärel kujutasin ette homseid liiklusuudiseid, kus öeldakse, et 01. novembril kell 18.42 kaotas vanem* naisterahvas Sõpruse puiesteel kontrolli elektrilise tõukeratta üle ja rammis prügikasti, kahjustades linna vara. Naisterahvas saadeti kodusele ravile häbenema. Pealtnägijate sõnul tundus nagu oleks proua esimest korda tõukerattal. 

Loobusin, aga võibolla järgmisel korral...

*eile kuulsin raadiost liikusõnnetusest, mille põhjustas (või vähemalt oli osaline) "vanem naisterahvas". Mul tekkis kohe küsimus, et kui vana on "vanem". Või kellest ta vanem on...

P.S uudishimu ei andnud rahu ja uurisin välja - vanem naisterahvas oli 67.

Kuidas läheb?

Kui küsida, et kuidas mul läheb, siis tõenäoliselt pole mul aega vastata. Jõle kiire on. (Muide, "jõle" on mu uus ja hirmus parasiitsõna. Pidevalt kasutan. Eriti kõnes. Päris jõle.)

Esiteks on tööl kiired ajad. No nagu ikka. Ega neid vaikseid aegu polegi ammu olnud ja ei paista niipea ka tulevat.

Teiseks on Mps juba nädal aega kõrge palavikuga maadelnud, mis tähendab, et majapidamistööd  on tavapärasest rohkem minu poole kaldu. No kuidas ma saadan palavikust hõõguva mehe puid tooma või lehti riisuma? Tõsi, kuna ta nii kuum tükk on, siis ei peagi eriti palju kütma. Mps on parasjagu ahju eest. Ja lehtede riisumine on ka igati ületähtsustatud tegevus. Ma pole kunagi sügisest riisumist osanud hinnata. Mulle meeldib kevadine.

Kolmandaks selgus, et see raamatuvärgens tuleb nüüd ikka lõpule viia, enam uimerdada ega taganeda ei saa. Mitte et ma kaebaks, vastupidi, mul on väga hea meel, aga paratamatult toob see asjaajamist kaasa. Kuna ma aga midagi sellist varem teinud pole, siis koban pimeduses ja kõik võtab kauem aega kui eeldasin. Lubasin suure suuga, et jõuludeks saab valmis, seega tuleb nüüd jalad kõhu alt välja ajada ja asju kiiremas korras ajama hakata. Winter is coming ja jõulud pole enam kaugel 

Neljandaks sai mu esmasündinu eile 11 aastaseks (jajah, aeg lendab ja kõik muu sinna juurde). See aga tähendas kingituste organiseerimist ja küpsetamist ja kokkamist ja koristamist. Terve tänase päeva veetsin peo tarbeks kulinaarseid katsetusi tehes. Kuna Tõruke tahtis Halloweeni-teemalist pidu, siis oli loomulikult erimenüü. Kõige populaarsemateks osutusid viinerimuumiad, samas küpsiseämblikke ei soovinud keegi. Sõin neid ise. Tondiküpsised meeldisid kõige enam Tirtsule - ta limpsis neil šokolaadi pealt ära. Lisaks oli veel libakõrvitsalatern (liba selles mõttes, et tehtud melonist, aga nägi väga tõetruu välja) ja minilibalaternad (mandariinidele sai markeriga näod pähe joonistatud) ja loomulikult kõrvitsaga tort. Veidike mittetemaatilist näksimist  ka. Söömise asemel jooksid lapsed valdava osa peost mööda metsa ringi (mille üle on mul hea meel, vastasel juhul poleks ma kindel, kas maja ikka oleks alles jäänud).

Tõruke tahtis pinatat ka, nii et selle nikerdamisele läks terve õhtu. Õnneks osutus mu ennustus tõeks ja ta tahtiski minecrafti zombi pea pinatat. See oli vähemalt lihtsa kujuga. Tõsi. Endiselt on probleeme sellega, et pinata on liiga vastupidav ja seda on vaja kõvasti materdada enne kui kommid kätte saab. Kusjuures ma tegin enda arvates nii nõrga kui vähegi sai, nii et hädavaevu jaksas komme kinni hoida, aga ilmselt ikkagi liiga tugev.  Järgmiseks nädalaks tuleb kõrvitsakujuline teha - teen ilmselt puhtalt ämbliku niidist ja siidipaberist...

Viiendaks - ma hakkasin sel aastal jälle kooris laulma. Eile oli esimene esinemine. Ma tegelikult ei pidanud üldse minema, sest Mpsil oli samaks õhtuks ammu juba esinemine broneeritud ja lapsehoidjad on niikuinii üleekspluateeritud. Kuna aga Mps on haige, siis avanes mul võimalus minna. Plaanisin kohale minna, kiirelt ära laulda ja kohe koju tagasi põrutada. Selgus aga, et meie koor esineb viimasena ja peale laulukeste esitamist ei saanud me "lavalt" ära enne kui kõik pikad kõned olid peetud. Aga laulda on tore. Isegi kui minu peamine roll segakooris on teisi segada.

Aga nüüd magama! Head ööd!

Unistusi täitmas!

Blogilugejad, kes on minu tegemisi kauem jälginud, on kahtlemata märganud, et mulle meeldib joonistada. Tõsi, siia blogisse jõuavad enamasti pastakakritseldused, aga vahel viskab ikka mõne vähe kabedama pildi ka sekka.

Ega ma end mingiks päris kunstnikuks ei pea, aga see ei ole takistanud mind unistamast, et ühel ilusal päeval ilmub raamatupoe lettidele minu poolt illustreeritud raamat.

Unistamine on tore, aga selle peamiseks puuduseks on vähene resultaat. Seega otsustasin ootamise lõpetada ning ise härjal sarvist haarata ja raamatu valmis kirjutada. 

Ma pole kunstnik, aga veel vähem olen kirjanik. Õnneks on mul kodus multitalent Mps, kes aitas mind kirjutamisega ja nüüd ongi raamat valmis!

Või noh peaaegu. Trükkida on ka vaja. Ja kuna sukasäärtesse pole suuri varusid kogutud (no mis teha kui nii jämedad sääred, et säästud ei mahu seltsi), siis oleks hädasti vaja natuke hoogu, et raamat välja anda.  Nii et kellele meeldivad*:

• Lasteraamatud - eriti sellised klassikalised heasüdamlikud seikluslood,
• Värvilised pildid - eriti Maailmaparandaja pliiatsi alt tulnud,
• Maailmaparandaja, isegi kui tema looming jätab külmaks,

Siis nüüd on võimalus esimeste seas saada endale (lapsele, sõbrale või jõuluvana kotti) trükisoe raamat. Selleks on vaja ainult veidi hoogu anda. Näiteks siin.

Kiirematel on sealjuures võimalus lasta end järgmisesse raamatusse kirjutada/joonistada. Uue raamatu kirjutamine on muide juba täies hoos.

Kellel raamatu vastu suurem huvi, siis võin lahkesti lähemalt rääkida. Paneks mõned illustreerivad pildid ka siia, aga olen hetkel sõidus ja telefonis väga pilte pole, aga hooandja lehel on lausa tutvustav video.  Selle tegemisest võiks ka lugusid pajatada. See, et pool pead on kaadrist väljas ei tule mitte operaatori saamatusest vaid selleks, et varjata halle juukseid...

Ahjaa. Hooandjasse panime minimaalse summa, mis vajalik raamatu trükkimiseks, aga sellest ei tasu lasta end piirata. Mida rohkem toetajaid, seda parema tulemuse saab. Kõik toetus läheb puhtalt raamatu trükkimisse. Meie jaoks pole see mingi teenimise projekt. Lihtsalt tahaks jagada oma loomingut ka teistega - meie arvates tuli täitsa vahva välja! No ja loomulikult kuulsust ja "feimi" ikka ka :p

Ja nüüd kiiresti hoogu andma!

*ja kui ükski neist ei kohaldu, aga on mingi muu eelpool loetlemata põhjus (kasvõi see, et raha on lihtsalt üle ja ei tea, mida sellega peale hakata), siis ikkagi on lubatud raamatu trükkimist toetada. 

Üks, kaks, KOLM!

Tirts sai eile kolmeseks. Just nii. Läks õhtul kahesena magamaja ärkas hommikul kolmesena*.

Nüüd saab ta ka lõpuks mängima hakata. No varem andis otsida mänguasja, mis alla 3-aastastele keelatud poleks. Mitte, et ma oleks eriti püüdnud. Vaene laps on titest saati legodega mänginud. Tirts on mõistlik tüdruk ja teab väga hästi, et plastik süüa ei kõlba.

See võib muidugi muutuda. Eriti nüüd kus kinkisime talle mänguköögi. Oleks me vaid teadnud milline pusle see oli, siis ilmselt oleks läinud lihtsama vastupanu teed ja kinkinud lapsele sokke või midagi. 

Mulle meeldib mööblit kokku panna, aga ma ei mäleta, et mul oleks ühegi mööbliesemega läinud nii kaua kui selle mänguköögiga. Sealjuures tuleb ära märkida, et juhend oli hea. Tükid ilusasti nummerdatud ja kruvid sildistatud ja kotikestesse pakitud. Aga neid juppe oli tohutu palju ja kruvide hulk oli lausa loendamatu. Vaesele Mpsile, kes kaks tundi järjest ainult kruvisid keeras ja sealjuures ei torisenud ega porisenudki eriti, tuleks anda lausa medal. Ilmselt pingutas tütrekese nimel. Minu mööbeldamisi poleks ta küll nõus poole ööni tegema.

* no kui nüüd just juuksekarva lõhestama hakata, siis Tirts sündis poole kahest päeval, seega ärkas ikka kahesena.