Reisilainel

 Meie puhkused on möödunud ringituuritamise tähe all. Saksamaa külaskäigust ma juba rääkisin. Peale seda sai paar nädalat tööl käidud ja algaski uus puhkus. Selle alguses sõitsime perega Pärnusse minipuhkusele. Kui Saksamaa reis oli igati tore, kuid selle käigus leidsid kurva lõpu päris mitmed närvirakud, siis Pärnu oli tõesti puhkus!

Kõigepealt läksime Alpakafarmi. Tirtsule meeldivad väga loomad. Seega meeldis talle loomulikult ka loomapargis. Eriti sügava mulje jättis vastsündinud lapaka (laama+alpaka) nägemine. Ta siiamaani demonstreerib, kuidas lapakavarss (vasikas? kutsikas?) üritas end jalule ajada ja korduvalt uperkuuti lendas. Aga jah, me sisuliselt nägime ta sündimist pealt. Täpikesele meeldis seal ka, sest noh, kitsed. Ta on meil tõeline kitsesõber ja kurdab pidevalt, et kitsed on alahinnatud ja üldse ei tehta kitsedega nänni. 

Seejärel viisime asjad majutusse ning suundusime Pärnu randa. Kujutage ette, ma pole elu sees Pärnu rannas ujumas käinud. Või noh, polnud. Nüüd olen. Ilm oli tuuline, aga vesi oli soe ja lained olid võrratud. Tirts nõudis, et saaks elevandi liumäelt alla lasta.

Pärast ujumist läksime Steffanisse sööma. See on juba peaaegu traditsioon. Loomulikult läksime liiga hoogu ja ei jaksanud kõike ära süüa.

Õhtul mängisime ühe kiire lauamängu ja seejärel läksime uuesti Pärnu randa jalutama. 
Hommikut alustasime taas lauamänguga. See läks päris pikaks, nii et lõpuks pidime turbokiirusel end kokku pakkima, et õigeks ajaks tuba vabastatud saaks. Koristaja juba ootas tolmuimejaga ukse taga.

Edasi viis meid tee Tolkuse rabasse. See oli tore jalutuskäik - lastele sobivas pikkuses matkarada, mis oli kogu ulatuses laudtee. Lisaks vaatetorn ja huulhein (Tirtsu lemmik). Väga mugav. 

Järgmine peatus oli taas (üllatus-üllatus) Pärnu rand. Suplemine ja elevandisõidud. 

Õhtuks olime kodus. Mulle meeldis just see, et kohustusi oli vähe ja mõnus puhkuse tunne. Lapsed ka ei virisenud peaaegu üldse. 99% mu närvirakkudest säilis. Mis on väljasõitude puhul täiesti erakordne.

Neljapäeval tulime Pärnust tagasi ja juba reedel suundusime Tirtsuga eelmises postituses kirjeldatud remonttöödele. Me läksime sinna aga suure ringiga. Kasutasime juhust ja viskasime mõned pudelpostid Tõrukese loovtöö tarbeks merre. Ilmajaam näitas imelist lõunatuult, nii et oli lootus, et pudelid rändavad kaugele. Tühjagi. Põõsaspea neemelt visatud kolm pudelit jõudsid kõik Rannaküla/Nõva randa. Lohusalust visatud pudel ei paistnud kusagile minevat. Kahtlustan, et see jäi sinnasamasse suure kivi kõrvale ulpima. Tänaseks tõenäoliselt juba mudavallis. 

Kuna vennaraas ei tahtnud kuidagi kodust ära minna, siis veetsime veel aega Laulasmaal süües ja Keila-Joal puhates ja mängides. Ülejäänust juba kirjutasin.

Täna oli plaan minna paadiretkele, aga selle mõtte nullis paadimootor, mis ei teinud koostööd. Selle asemel pakkisime perekonna autosse, sõitsime praamiga teisele poole Suurt väina ja matkasime veidi Puhtulaiul. Ilm oli ilus ja tegemist igati looduskauni kohaga. Tõsi. Tirts alguses vingus, et miks pole nii hea matkarada kui Tolkuse rabas ja et taimed kõditavad teda ja kõik on hukas. Aga kui ta sai mere äärde, kus sai kivide ja krokodilli mängu mängida, läks ka tuju paremaks. Isegi see ei rikkunud ta tuju, kui ta oma kiviseiklusel vette potsatas. Ülejäänud aga lebotasid niisama linnuvaatlustorni jalamil ja pidasid piknikku. Oli mõnus ja rahulik.

Vaatame, kas mõni matk/retk veel tulemas on.