Puhkus õunapuu all

Teadupärast ei oska eestlased puhata. No hädasti on vaja ju ära teha kõik need miljon tööd, mida tööpäevadel kuidagi teha ei jõua - ehitada, koristada, parandada, sorteerida, rohida, muru niita ja lisaks lugeda läbi terve riiulitäis raamatuid. Seda viimast üldjuhul ei jõuta.
Ma olen muide ka täiesti tüüpiline eestlane. Loomult olen laisk ja sooviks veeta päeva kusagil diivanil hea raamatu ja klaasi veini seltsis, aga näe ei saa. Esiteks ei sobi veiniklaas mu kumera kõhuga kuidagi kokku ja teiseks hakkavad niimoodi lebotades tööle ilged süümekad. No et peaks ikka midagi asjalikku tegema. Samas no mitte kuidagi ei kutsunud koristama (mida oleks küll hädasti vaja teha, aga selle tulemus on alati nii lühiajaline).
Otsustasin hoopis värskes õhus veidi heakorratöid teha ja korjata õunapuude alt pisikesi ubinaid ja mädasid õunu. Meil on sel aastal kohutavalt palju õunu, aga pooled neist on sellise keskmise ploomi suurusega ja ülejäänud poolest pool on juba puu otsas ära mädanenud. Seega  tuleb seda "metssigade salatit" sealt puude otsast ohtralt.
Ehk siis mõte õunu korjata oli ise-enesest hea. Kahjuks oli arvestamata jäänud faktor, et ma olen ise praegu üsna õuna kujuline. Ma pole kunagi olnud eriti painduv, aga praegu olen nõtke nagu keskmine tammevaat. Igasugune kummardamine on välistatud. Nii ma siis hoopis ukerdasin käpuli mööda aeda ringi.
See oli peaaegu et sama mõttetu töö kui koristamine. Iga järgnev tuulehoog tõi kaasa uue laadungi õunu ja praeguseks on hommikune olukord ilmselt taastunud. Oleks hoopis pidanud Tuha-Juhanist ja Omletist eeskuju võtma.

Sa ei vääri oma lapsi, ehk kuidas me reisil käisime

Pool puhkusest on läbi ja ma olen endiselt väsinud. Pole ka ime kui kõik see aeg mööda ilma ringi tuuritada. Käisime nimelt perekondlikul autoreisil. Kui me möödunud aastal käisime Laisiku perega Soomes Muumimaal, siis sel korral külastasime üheskoos minu perega Rootsi Pipimaad (tegelikult on see küll Astrid Lindgreni maa, aga keegi ei viitsi seda nii pikalt nimetada).

Alustuseks kaeblemine.

Nii pika maa sõitmine koos lastega ei saagi olla teab mis puhkus. Vähemalt mitte minu jaoks. Esiteks hakkab lastel igav ja siis nad hakkavad üksteist togima ja kiusama. Teiseks on palju uut ja huvitavat ja infot ning emotsioone voolab silmist ning kõrvust sisse, mis aga kurnab vaimu ja väsitab keha ning see omakorda päädib ärritumise ning vingumisega (esimene siis Tõruke, teine Täps). Kolmandaks tuleb siiski meelde tuletada, et ka mina lapsena nähes suurt puud või kivi (või antud juhul kaljusid) lausa kibelesin sinna tippu ronima, et siis serva pealt maailma vaadata, nägemata sealjuures kõiki neid miljonit ohtu, mida emasilm märgata ning vaimusilmas ette manada suudab. Seega elasin pidevalt väikese südamerabanduse äärel.
Ma ikka vahel loen teisi blogisid, kus samuti kirjeldatakse elu koos lastega ja neist jääb tihtipeale mulje, et elu on lill ja lustipidu ja ainult mina olen suutmatu vanem, kes ei saa oma lastega mängeldes hakkama vaid unistab aegajalt rahust ja vaikusest (kasvõi valges pehmete seintega toas). Või nii nagu mu esmasündinu mingil hetkel reisil mulle teatas, et minusugused lapsevanemad ei väärigi lapsi...
Aga siis ma mõtlen jälle, et ega ma ju tegelikult ei tea kuidas nende blogijate elu tegelikult on. Eks saan ju lugeda ainult seda, mida tahetakse välja näidata. Olgu siis teadlikult või alateadlikult.

Keskele veidi muljeid

Majake, kus ööbisime, oli üliarmas. Natuke nukumaja sarnane (nagu pooled Rootsi majakesed, kui kaasaegne linnaarhitektuur välja arvata, mis minu meelest on kole). Meie saime oma pere kasutusse terve ärklikorruse, ülejäänud reisisellid said teise korruse. Toad olid ilusad. Kuigi näiteks seal kasutatud tapeetidest oleks ma ehitusmaterjalide poes kindlal sammul möödunud, pidades neid ürgkoledateks. Aga mingil kummalisel kombel sobisid nad sinna jällegi ülihästi.

Pipimaa oli tore. Seal oli igatsorti tegevusi nii lastele kui suurematele ja kui pileti enda hind välja jätta, siis ei jäänudki muljet, et sind üritatakse igal sammul rahast lagedaks teha. Puudujäägiks loen seda, et minu lapsepõlve lemmikraamatu (kuulsa superdetektiivi Kalle Blomkvisti seiklused kõigis variatsioonides) olid nad lihtsalt maha vaikinud ja sellest polnud seal midagi. Samas, metsa oli seal küll, mille arvelt ehk tulevikus ka veidike kriminaalset põnevust pargile lisada.

Käisime ka Ölandil. Mulle kui saarlasele ei ole lagedad alvarid ja kiviaiad just teab mis suur vaatamisväärsus, nii et looduse koha pealt väga suurt emotsiooni ei tekkinud. Suure majakahuvilisena nautisin siiski Rootsi kõrgeima majaka tippu ronimist. Parandus. Ronimist ma ei nautinud. Mu füüsiline vorm pole praegu just suurem asi ja kerakujulist objekti (nagu ma praegu olen) on üsna keeruline torni veeretada. Iga natukese aja tagant pidin tegema lõõtsutamise pausi. Aga üles ma jõudsin ja seda nautisin ma küll.

Kui Ölandi loodus minus suuremat sorti vaimustust ei tekitanud, siis need uhked "Ronja metsad" võlusid mind küll. Minu arust on need salapärased ja pisut müstilised metsad lihtsalt lummavad. Need kaljused, suurte sammaldunud rändrahnude ning kõrgete kuuskedega, sõnajalgade ja mustikavartega laaned tekitavad tunde, et Ronja ja Birk on tõenäoliselt kohe järgmise kaljunuki taga ning  tötskääbused peidavad end sealsamas. Mulle väga meeldis. Hea meelega oleks seal pikemaltki ringi hulkunud.

Trollikoopad olid ka väga toredad. Tõsi, mina ei mahtunud ühestki koopasuust sisse. Ma muidugi ei katsetanudki, sest vaimusilmas nägin juba kuidas karupoeg Puhhi kombel kusagil urus kinni olen ja edasi ega tagasi ei suuda liikuda. Meespere siiski ronis ühte käiku, kuid tulid kiirelt tagasi teatades, et liialt klaustrofoobiline. Tõsi, pärast infotahvlilt lugesin, et vaja oleks olnud võimsat taskulampi, kiivrit ja sobivat kaitseriietust. Aga isegi koobastesse sisse minemata oli seal väga vahva ja põnev. Trollipargis sai samuti käidud ja mäe otsa ronitud (mõni hingeldas jälle nagu astmaatiline eesel).

Lennundusmuuseumis käisime ka. Mina, täieliku lennundusvõhikuna, nautisin seda igati. Mps, kes pole sugugi nii võhik tegi mulle giidituuri ja vaadata oli seal palju. Lapsed nautisid ka. Mulle tundus, et kõige kõrgemalt hindasid nad näitusesaali siledaid ja libedaid põrandaid, mis lasi neil tegeleda iluuisutamise ja muude kaunite kunstidega (mis valdavalt tähendasid põrandal libistamist või väänlemist). Ma teesklesin, et ei tunne neid.

Kuningalossis tegime ka tuuri. Lastele anti seal ülesanne leida üles hunnik loomapilte ja lubati ka auhind. See andis tuurile hoopis uue sisu. Oleme väga uhked, et leidsime üles kõik loomad. Auhind oli muidugi pettumustvalmistav - postkaart printsessi ja tema kihlatuga. Eriti pettunud oli Tõruke. Tema eeldas, et saab auhinnaks kuldse karika! Sellega kaasnes palju draamat, aga reisi lõpuks ta siiski oma karika sai.

Lõpetuseks veel veidi hädaldamist

Lapsed said oma karikad ja minu karikas, see kannatuste oma, sai ka üsna servani täis.  Kuigi üldkokkuvõttes võib öelda, et oli ikkagi tore reis, oli ka ääretult meeldiv taas koju jõuda. Istusin kohe tükk aega õunapuu all ja lasin mõnusal soojal meretuulekesel end jahutada. Ja siis algas üks suuuuuuuur pesupesemine, mida jätkub ilmselt puhkuse lõpuni. Pesupesemise, koristamise ja kooliks ja võibolla ka beebiks ettevalmistamisega kavatsengi veeta oma teise poole puhkusest.

väsinud

Ja algaski puhkus :)
Vähemalt paberite järgi. Vaevalt on kaks päeva möödunud ja juba tunnen end nii väsinult, nii väsinult. Ja oleks siis midagi teinud. Pisut koristanud (mis kusagilt välja ei paista, sest lapsed on palju kiiremad sedaminiajamises kui mina koristamises), veidike pakkinud (mis ei edene kuidagi), veidike linnas laianud ja pisut vees sulistanud. Ongi kõik. Tunne on nagu oleks maratoni jooksnud, kuigi tegelikult ma ei tea, mis tunne oleks maratoni jooksu lõpus. Hetkel sureks ma ilmselt juba esimesel kilomeetril ära. Või vähemalt otsiks kiiresti mõne kraavi, kuhu pikali visata ja lõõtsutada. Minu vorm, mis on hetkel ümmargune kui arbuus, on lihtsalt nii vilets. Isegi öösel wc-s käimine ajab südame puperdama ja paneb hingeldama. Ja öösel käin oma kaks korda juba wc-s. Rase on tore olla.

põhjalikult loetud päevad

18 päeva veel tööl käia. Ma arvan, et ei möödu päevagi, mil ma ei arvutaks ja loendaks päevi, et millal ometi see nali läbi saab. Siit muidugi ei tasu järeldada, et ma juba augustis koju jääks. Mul on kaks nädalat puhkust ka vahepeal. Aga septembris on lootust juba asendajat koolitama hakata. Täna toimusid vestlused mulle asendaja leidmiseks ja olen lootusrikas, et vähemalt tühjaks see koht ei jää.
Jah, ühest küljest tahaks juba koju jääda, teisalt on pikk nimekiri asjadest, mis tuleks enne koju jäämist korda ajada. Aga selle nimekirja ärategemiseks läheks vaja palju rohkem aega kui ainult 18 päeva.

Lögaburger ja lõunauinak

Raske on rase olla. Täna tuli lõuna ajal ilge isu burgeri järele (siinkohal olgu öeldud, et üldiselt ma burkse ei armasta). No sellise klassikalise vanakooli lögaburgeri järele. Teate küll, see on see, kus on vahel ohtralt salatit ja kastet ja mida pole võimalik süüa nii, et kõrvuni sellega koos poleks. Õnneks meie bensukas müüakse sellist. Ostsingi. Mis te arvate, kas mul õnnestus pool kastet endale kõhu peale ajada või mitte. Sellise esileulatuva kõhu puhul pole lootust ka, et see mööda kukuks...
Aga ma kahtlustan, et seda burgerit oli vürtsitatud unerohuga. Miks muidu mul peale selle manustamist selline unekas peale tuli, et äärepealt oleks keset protokolli kirjutamist magama jäänud.

Uni on üldse viimasel ajal kuum teema. Eile näiteks magasin poole päevani, siis tegin kaks (!) lõunauinakut ja lapsi magama pannes jäin ise ka hetkega magama. Võiks ju arvata, et nii pika magamise peale vähkren terve öö üleval ja loen lambaid kuni numbrid otsa saavad. Aga ei. Magasin terve öö nagu karuott talveunes ja hommikul oli ikka raskusi ärkamisega.

Head ööd musi!

Mina: "Täps, pane silmad kinni ja jää magama!"
Täpike: "Ma ei saa, mu silmad ei lähe ilma issi musita kinni!"

Vot nii võib juhtuda, kui issi laste magamaminekurutiini rikub ja head ööd muside asemel kusagil saare teises otsas pilli tinistab (või põristab).

Uni tuleb lepareega

Juba mitmendat päeva (vabandust, siiski pigem ööd) tekib kella viie paiku  (mis on ju sulaselge öö) vastupandamatu vajadus pissile minna. Vot ja siis on uni läinud. Eks oma osa on selles ka kõhubeebil, kes minu siseorganitega jalgpalli mängida üritab. Proovi sa uinuda, kui iga natukese aja tagant üritaks keegi  justkui läbi kõhunaha välja trügida. Huvitav, kas ta hiljem hakkab ka samal kellaajal ärkama...
Igatahes uni tuleb tagasi alles pool tunnikest enne äratuskella helinat ja tabab siis sellise hooga, et kuidagi ei saa silmi lahti. No ja siis tuleb uni uuesti kella kolmest päeval. Ja taas ründab nii hullusti, et kirjaread hakkavad silme ees virvendama ja hajuma ning silmade avatud hoidmiseks on vaja kasutada mehhaanilisi abivahendeid. Tikke näiteks. Mittesuitsetajana mul tikke pole. Seega ärge üllatuge kui jalutan teile vastu  klaviatuurijäljend näos. Patja mul ka tööl ei ole.
Kolmas kord tabab suur uni mind umbes tund aega enne seda kui on laste magamamineku aeg. See on eriti raske. Magama ei saa minna, sest kes siis lapsed pessu ja voodisse organiseerib, aga üleval olla ka ei jaksa... Igavene häda.

Ja kell viis öösel, kui oleks hea aeg magamiseks passin mina üleval....