Käisin ükspäev murutraktoriga õunaaias (no et õunte valmimise ajal ei peaks viimaseid rinnuni rohust otsima). Võeh. Sõitsin vist oma tund aega edasi tagasi ja ringiratast ümber puude. Lõpuks oli süda nii paha, nagu oleks paadikesega tormisel merel loksunud. Võeh. Selleks peab mina olema, et kuival maal merehaigeks jääda. Või on see maahaigus.
Päris kõike niidetud ei saanud (sest paha hakkas, noh), aga üsna suure platsi küll. Oleme nüüd juba ei tea mitu aastat seal ragistanud ja võsa võtnud. Ma ütleks, et peaaegu pool aiast on juba murutraktoriga niidetav (tõsi, terad peavad küll kõige kõrgemas asendis olema, aga asi seegi).
Kirsse korjasin ka. Neid, mida ema-isa polnud ära korjanud. Ilusad tumepunased ja mahlased. Nämm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar