pühapäev, märts 14, 2021

Ahjusoe ambivalent

 Eile sai ootamatult sai otsa. Ainult selle pärast ei hakka ju raskel koroonaajal poodi tormama. Egas midagi. Kapist tükike pärmi ja mis see saiategu siis ära pole. Üks-kaks-kolm ja oligi pehme, lõhnav sai valmis. Kolm-kaks-üks ja jälle ei olnud mul kodus saia. Täiesti mõttetu ettevõtmine.

Aga maailmas ei ole palju asju, mis ahjusooja saia vastu saaks. Ahjusoe leib võibolla.

Üldiselt on muidugi ikaldus. Täna oli plaan minna ja veidike parastada kiirelt vananeva õe üle, aga terve pere on tatine ja kuidas sa vastutustundliku inimesena nii ikka lähed. Ei läinudki. Ootame aga paremaid aegu.

Praegu näikse kogu maailm olevat pandud mingile ooterežiimile. Kõikjal rõhutatakse pidevalt, et ainus võimalus vana maailma juurde tagasi naasda on lasta end kiiremas korras vaktsineerida. Ma tunnen end peaaegu süüdi, et ma veel süsti saanud pole. Samas minusugustel riskirühmatutel varases keskeas olevatel tagalas tegutsejatel pole lootustki niipea süsti saada. 

Praegused ajad peaks eriti hästi sobima introvertidele. Oli aeg, mil minagi pidasin end selle inimrühma eeskujulikuks esindajaks. Mingi hetk aga avastasin, et tegelikult on mul ka palju ekstraverdile iseloomulikke jooni. Ma siin tükk aega nuputasin, et kumb ma siis olen intro- või ekstravert. Tegin testi ja sain tulemuseks, et olen suhteliselt ambivalentne. Testi oli muidugi raske teha, päris mitme küsimuse vastuseks tahtsin panna, et oleneb olukorrast, nii ja naa või a kust mina tean. Mis seda isolatsiooniaega puudutab, siis üldiselt saan ma sellega hakkama (eriti hästi saaks kui lapsed võiks koolis käia), aga sõprade ja perega tahaks ikka silmast silma kohtuda. Kuigi ka veebi teel oli tore tuttavaid nägusid näha.

Kommentaare ei ole: