Üritasun täna autovõtmega puldist kabineti ust lukustada. Ületöötand või ületöötand?

Kohtumised lugejatega, fännikirjad ja autogrammikütid

Nagu kõikidel kuulsatel kirjanikel, nii toimub meilgi lugematul hulgal turundusüritusi*. 
Näiteks leidis möödunud reedel aset (meie esimene) raamatututvustus. Publikuks oli kohaliku kooli 1.-5. klass. Panin seinale väikese näituse raamatu piltidest ja kammisin pea ära (vist). Olin tükk aega mõelnud, et mida neile siis rääkida ja kartsin, et lapsed jäävad igavusest magama ja ei küsi ühtegi küsimust. Haa, tegelikkus oli vastupidine. Me polnud jõudnud õieti rääkimagi hakata kui juba esimesed käed püsti olid ja lõpuks sai meile ette antud aeg läbi ja mõned küsimused esitamata. 

Aga mida siis teada taheti? Siin väike näide küsimustest ja kommentaaridest:

Mitu lehekülge on raamatus?

Mulle meeldib kõige rohkem rebasega pilt.

Kuidas sa nii hästi joonistada oskad?

Mitu peatükki on raamatus?

Ma lugesin eile raamatu läbi!

Mitu tegelast on raamatus?

Millal tuleb järgmine raamat? 

Mitu pilti sa oma elu jooksul joonistanud oled?

Ma kirjutasin ka raamatu!

Kuidas sa kõikide meie nimesid tead?

Kui kaua sul ühe pildi joonistamise peale aega kulub?

Kas raamatust on plaan ka multifilm teha?

Ma võin teile oma raamatu näha tuua!

Millest järgmine raamat räägib?

Kas mõni tegelane on pärisinimesest inspiratsiooni saanud?

Mis pilt järgmise raamatu kaanele tuleb?

Millal te jälle meile rääkima tulete?

Ja nii edasi ja edasi. Kõik küsimused said vastused ja tundus, et ükski laps magama ei jäänud.

*Kuigi meil midagi turundada pole - heal juhul on raamatupoes veel kümmekond raamatut ripakil. Pealkirjas mainitud fännikirjad ja autogrammikütid on ka loomulikult puhtalt kirjanduslik liialdus.

Sherlock Holmes

Võtsin end ükspäev kokku ja sorteerisin möödunud aastal tehtud miljon fotot ära ning tellisin sealt paraja portsu albumisse panekuks. See oli raske töö, sest pilte oli palju ja kõik lapsed, kassid, koerad nii nunnud, et raske oli otsustada, mida võtta, mida jätta. Lõpuks võtsin kõik (või vähemalt nii tundus kui piltide koguarvu vaatasin). 

Eile saabusid siis pildid postiga. Kõik oli kena. Kass oli ilus ja lapsed olid armsad. Ainus häda oli selles, et ei kass ega lapsed olnud minu jagu. Mõtlesin korraks, et paneks ikka pildid albumisse, keda see ikka huvitab. Lapsed on lapsed ja öösel on kõik kassid hallid, aga natuke hakkas ikka kripeldama... Mõtlesin, et võtan appi oma uurijaoskused ja selgitan välja, kuidas selline lugu küll aset sai leida. Tuli pettuda - polnud vaja eriti palju väikesi halle ajurakke liigutada - lahendus oli suurelt paki peale kirjutatud ja siis üle kleebitud.  Originaalis pidi pakk minema Pille Kuusele, aga kohale jõudis Pille Tammele. Ühed puud kõik. 

Ilmselt kõrvutab teine Pille praegu oma kassi fotodega ja imestab, et mis on juhtunud...

pilt

Probleemi lahendus on oravad

 Pole endast ammu elumärki andud. Pole aega olnud. Igal pool on hullumaja. Tööl on jälle saabunud tormilised ajad. Nagu mingi jooksuvõistlus -  üks tööülesanne ajab teist taga, aga tundub, et võistluse võidavad tähtajad, sest need kipuvad käest lipsama.
Lastel õnnestus mingi kõhuviirus kinni püüda ja seega kooli-lasteaeda ei saanud. Istusid kodus nelja seina vahel ja üritasid meid hulluks ajada. See vist peaaegu et õnnestus neil. Täna tundsin küll, et närvid olid viimseni pingul. Samas lastelt on nii mõndagi õppida ja miks mitte ka tööelus rakendada. Näiteks  kaalusin ma tõsiselt võimalust, et kui tuleb järjekordne tähtis töökoosolek, kus tuleb lahendada lahendamatu probleem, siis ühel hetkel tõstan Tirtsu kombel sõrme püsti ja teatan: "Plobleemi lahendus on olavad!" Siis saadetaks ehk kiiresti puhkusele mõnda vaiksesse raviasutusse. Seal oleks kindlasti soe ja kuiv. Viimasest tunnen tõsiselt puudust. Ma mõtlesin, et meie majake on ikka enamvähem kuiva koha peal, aga praegu on küll tunne, et kunagised ehitajad on oma elamise suisa sohu ehitanud. Kui satun kogemata teerajalt kõrvale astuma, vajun kohe silmini mudasse. Siinkohal patsutan endale õlale ja kiidan tubli tüdrukut, kes möödunud aastal kõnnitee valmis ladus. Hästi tehtud, Maailmaparandaja!

Elu nagu filmis

Filmides on tihti kujutatud olukordi, kus kõik juhtub korraga. Meil oli eile ka selline filmilik hetk. Algas kõik idülliliselt, tegin pliidi ääres süüa, lapsed mängisid teises toas ning kass lõi nõudepesumasinaga võidu nurru. Järsku lisandus miljöösse veel vee vulin, mis iseenesest on ka kena kuulata, aga mitte siis kui seda põhjustab nõudepesumasinast välja lahmav vesi. Tormasin olukorda päästma - lülitasin masina välja ja hakkasin uputust likvideerima. Hetk hiljem hakkas suitsuandur üürgama (mäletate, ma tegin süüa). Suitsuanduri hädaldamine mattus peaaegu et hetkega laste kisa alla. Kui nüüd veel kuusk oleks ümber kukkunud ja mõni laps oksendama hakanud, siis oleks olnud täismäng.

Kuusk kukkus alles õhtul ümber ja ka Tirtsu oksendamine tuli viivitusega...

Nõudepesumasinast on kahju. Ma ei armasta nõude pesemist...