Pühapäev, mai 22, 2022

Mis on kodu, kus on kodu?

Ma olen siin juba mitu postitust ajaloo tarbeks teinud. Jätkaks siis valitud rajal. Järgnev postitus pole mitte praeguse hetke talletamine ajaloo jaoks vaid ajaloo meeldetuletus praeguseks hetkeks. Ehk siis mõtlesin, et kirjutaks üles kõik kohad, kus ma kunagi elanud olen (ajutisi peatuskohti sisse ei ervesta). Pikk heietus tuleb, olge te hoiatet.

Seda te ju teate, et kuigi ma end igatpidi saare naisena presenteerin, olen tegelikult sünnijärgselt hoopis pealinna tibi. Sellest lähtuvalt oli ka minu elukohaks  nr 1 Nõmme tänava ühikas. Minu mälestused sellest ajast on pisut hägusad.  Ei teagi, kas põhjus on minu viletsas mälus või selles, et tavaliselt inimesed oma  esimesest elukuust suurt ei mäletagi. Ühikaelu jäi napiks, sest tegelikult oli elukoht nr 2 juba sisuliselt olemas. Päev enne minu sündi, käisid vanemad uut korterit vaatamas. Trollis emale istet ei pakutut, majas lift ei töötanud ja buss ka nii kaugele ei käinud — terve kvartal tuli jala käia. Sellise trenni peale pole midagi imestada, et ma järgmisel päeval sündisin.

Umbes kuuke peale minu sündi kolisimegi Lasnamäele. Elukoht nr 2 asus 9-korruselises majas viiendal korrusel. Tuleb tunnistada, et ka sellest ajast on mul vaid üksikud mälupildid ja nendegi puhul pole ma kindel, kas tegu on päris mälestustega või juttude ja piltide põhjal kokkupandud piltidega. Üks mälupilt mul siiski on – seisin kortermajade hoovil ja igal pool minu ümber kõrgusid suured hallid majad ja mul ei olnud õrna aimugi, millises mina neist elada võiks. Teine mälestus on veel – liftist. Mina ema ja väikevennaga läksime liftiga, aga isa ja õde läksid jooksuga trepist. Juu me kõik ei mahtunud sinna külmkapisuurusesse kasti ära.

Õnneks leidsid ka minu vanemad, et pealinnas pole elu ega midagi ning mõistlik inimene ehitab oma onni merele lähemale*. Ja nii kolisimegi 86. aastal miljoni dollari vaatega korterisse. Vaade on sealt 2. korruse akendest siiani imeline. Eriti päikesetõusu aegu. Elukoht nr 3 on koht, kus olen senini kõige pikemalt paigal püsinud. Kortermaja oli tuliuus ja tehtud eriprojekti alusel. See tähendas seda, et näiteks minu toas ei olnud ühtegi täisnurka. Ja ma ei liialda, kui väidan, et isegi lae ja seina vahel polnud täisnurka. Sellise korteri möbleerimine on paras väljakutse. Minu esimene mälestus korterist ongi see, kuidas isa oli kõhuli elutoa põrandal ja kruvis sektsioonkappi kokku ja mina hüppasin üle tema edasi-tagasi. Ühesõnaga olin risti jalus.

Ma olen mõelnud, et see oli ikka ideaalse asukohaga kodu ühele lapsele kasvamiseks. Ühest küljest olime just nagu linnas kõikide linna mugavustega (mis siis, et päris linnast eraldas suur tühermaa), lisaks mitu kortermajatäit lapsi, kellega pimeduse saabumiseni mängida. Teisalt algas maja tagant kohe mets ja karjamaa ja seega oli meil ka piiramatult kohti kus mängida. Pealegi lisas põnevust fakt, et elamurajoon oli rajatud vanale indiaanlaste surnuaiale. Vähemalt naabripoisi andmetel. Alternatiivsed andmed viitavad hoopis vanale prügimäele. 

Elukoht nr 3 on see, mida olen ikka oma päriskoduks pidanud. Isegi nüüd, kui aegajalt sinna satun, siis ütlen ikka, et läheme koju. Sinna jääb kogu mu lapsepõlv ja lõputult lugusid. Kui ma hakkaks neid kirja panema, siis ma vist jääkski heietama. 

2001. aastal lõpetasin ma gümnaasiumi ja aeg oli suunduda iseseisva elu peale. Pakkisin kõik oma 6 asja kahte kotti ja sõitsin Tartusse. Aeg oli taas tulla tagasi ühikaelu juurde. Minu elukohaks nr 4 sai Narva mnt 89 ühikas. Elasin esimesel korrusel eelviimases toas, otse köögi vastas. Ühikas oli kole, venelased olid lärmakad, külmkapi taga elasid prussakad ja olmetingimused olid närused - wc oli koridori lõpus ja wc-paberit oli seal täpselt nii kaua kuni esimene inimene peale koristajat seda külastas. Prill-laudu loomulikult polnud. Duširuum asus keldris ja vesi ei kippunud just ülemäära kiirelt ära voolama. Privaatsusest võis vaid unistada. Aga eks ÜHISelamu tähendaski seda, et ka pesus tuli käia ühiselt. Vastu pidasin seal lausa kolm (õppe)aastat. Seejärel suundusin erakasse. Kuigi kui aus olla, siis oli see ka üks paras ühikas.

Elukoht nr 5 kannab koodnimetust vaksali punker. Vaksali tänava 5. korruse korter. Seda kohta jäävad meenutama akna alt mööda logisevad rongid, kahtlane gaasiboiler ja neljapäevaõhtused supiköögid. Esimesel aastal jagasin tuba ja voodit J-ga, aga teisel aastal sain endale esimest korda elus oma toa. Muidu oli päri hea tuba, aga kahjuks kippus seal õhuga kokku puutudes tükki tõmbama. Või oli see just hea? Igatahes on mul Vaksali punkri päevilt ohtralt ilusaid mälestusi.

Elukoht nr 6 oli Jõe tänava urgas. No see oli ikka tõeline urgas. Mulle kuulus seal 1. korrusel üks tuba. Esimest korda elus elasin ahiküttega majas, mida kütsin naeltega, mille küljes oli veidi lauajuppe. Ainult korra või kaks üritasin endast suitsuheeringat teha. Esimest korda elus elasin ka päris üksi. Või noh, mis üksi. Mul oli ju toakaaslane Wincent von Vorstivaras (hiir). Ja siis olid mul naabrid, kes minu eest hoolitsesid. Sellised toredad. Ainult natuke imelikud. Maja ise oli muidugi tõeline barakk. Kemps asus koridori peal ja ainus pesemisvõimalus oli külma veega kraan. Põranda vahelt puhus tuul sisse ning kõik oli pisut kiivas ja vildakas. 

Elasin seal vaid ühe õppeaasta ja seejärel tegin kiire tagasipõike elukohta nr 3. Peaaegu aasta elasin oma lapsepõlvekodus enne kui 2008. aastal oma seitse kotti (millest üks oli üüratult suur kommikott) pisikesse punasesse autosse toppisin ning Eesti pimeduse pealinna* Mpsi juurde kolisin. Elukoht nr 7 oli selline kummaline kodu. Ühest küljest oli see MEIE esimene ühine kodu, seal sündisid Tõruke ja Täpike (no tehniliselt võttes sündisid nad ikka haiglas, aga see selleks) ja seal on ohtralt hindamatuid mälestusi ja maasikamoosiga kaetud sein. Teisalt aga oli see minu jaoks alati vaid ajutine lahendus. Ja ega seda õiget kodutunnet ei tekkinudki. Eks suurt rolli mängis selles see, et päev enne seda kui mina sisse kolisin, kolisid äi ja ämm välja. Ma läksin justkui külla. Kõik oli valmis ja oma käe järgi polnud mul midagi sättida. 

Seega võite arvata, kuidas ma rõõmustasin, kui otsustasime 2013. aastal, et hakkame Elukohta nr 8 kõpitsema eesmärgiga kunagi siia kolida. Aega see võttis, sest tööd oli vana maja kallal palju ja suurema osa tegime sellest ise (eelkõige Papa abil, kuid paljud sõbrad ja sugulased on siin õla alla pannud). 2016. aasta suvel mu kannatus katkes ja kuigi maja polnud veel kaugeltki elamiskõlbulik, kolisime sauna elama. 

Esimene hommik saunikuna ei unune mul iial. Ärkasin üles, võtsin oma hommikusöögi, istusin kivile, noppisin selle kõrvalt paar maasikat, vaatasin merele ja kõik oli nagu muinasjutus. Linnud laulsid ja lilled õitsesid ja päike paitas nii soojalt. Ma tundsin, et olen jõudnud pärale. See siin ongi minu koht!  

Järgmisel hommikul sadas ladinal vihma ja mina pesin räästa all hambaid. Kui see oleks olnud esimene hommik, kas kas ma oleks olnud sama veendunud oma koha leidmises? Ajastus on oluline.  

Aga see pesa on tõesti meie endi loodud. Tõsi, see on väike ja ma kardan, et liistud ei saa kunagi pandud. Aga sellegipoolest on see kõige armsam koht ilma peal. 

Siin on kõik olemas. Meri kiviviske kaugusel (eeldusel, et sinus on veidi Kalevite verd). Mets kohe maja taga. Ajalooline talukoht koos lugude ja viljapuudega ning armas väike majakene. Ja kui ma oleks rohenäpp, siis oleks siin rohkelt võimalusi end teostada. Aga ma pole, nii et naudin teiste loodut.

Nii, kas on tulemas ka elukoht nr 9 ja 10? Kas seda teab. Elu teeb vahel kummalisi käike, aga praegu ei ole mul  küll vähimatki plaani või soovi kusagile edasi liikuda.  Kui siis lõpuks kambakese vanadekodusse.

Minu skooriks tuli 8. Mitmes kohas teie elanud olete?

*ametlik versioon on siiski see, et Taadu, kes on ikkagi maapoiss, ei nautinud liialt pealinna melu ja peale seda kui oli näinud veel seda kooli, kuhu me oleks pidanud minema, olla kolimisotsus kindel olnud. Vanaema sebis korterivahetuse ja võetigi kolimine ette. 

** Pikad elektrikatkestused olid seal tavalised. Need said lõpu alles siis kui üks rebane alajaama trügis ja seal oma otsa leidis. Alajaam põles ka maha. Uue tegid nad parema.

10 kommentaari:

  1. Lugesin sõrmede abil üle, jätkus :) Skooriks, et iga meil suht sama aga minu eluasemete skoor 10. Ja sellest kümnendast loobuda küll ei tahaks kuigi ta on tilluke.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. Oi-lii, oi-laa...
      Mul sama seis.

      Kustuta
  2. Ma lugesin, et kolmanda elukoha oled väga umbmääraselt kirjeldanud. Kas Kakumäe? Tabasalu? Või mis imeline paik see olla võiks ometi. 😀

    Aga mina sain kokku 7 kodu. Kõige armsam neist see viimane, päris oma. Või noh, mingi kõigest 24 aastat veel pangalaenud maksta, siis on päris-päris. 😉

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Haa, see jäi tõesti kuidagi märkimata, et 3. Elukoht oli see, kus minust sai kange saare naine, kes möistab köikse paremini pörsa kombel kadakapöösas pöönata.
      Linnaosa nimi oli Tuulte roos.

      Kustuta
  3. 6 kohta, millest 2 lapsepõlvekodu, siis abikaasa juures, mu isiklik üürikas, 1 väljamaine kodu-üürikas ja 1 oma isiklik laenuga ostetud kodu, mis vist eelkõige panga omandis. vahepeal olin natuke uuesti lapsepõlvekodus aga seda vist ei ole mõtet topelt lugeda?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vot välismaale pole ma omale elukohta soetada jõudnud. Need pea kolm kuud vagunelamus, mis ma Šotimaal maasikaid korjates veetsin, ei lähe arvesse.

      Kustuta
  4. Vastavalt Nõukogude Eestis elluviidavale elamuehitusprogrammile võttis riik esmalt ühe vanaisa raskel klikiajal oma kätega ehitatud maja - väike poiss koliti teise vanaisa majja, mis mõne aasta pärast samuti uusehituse alla läks. Ega kogu rahva riik siis perekonda kuuse alla jätnud - kahekorruselise maja eest sai kaks kahetoalist kõigi mugavustega korterit! Kui diplom taskus, lubati toonase tööandja poolt noorele spetsialistile ettenähtud elamispinda, mida ootasin läbi igast võitluste kogu nõukaja - alati oli keegi "noorem" ja spetsialistim".
    Selle ootamise nahka läks ka esimene abielu. Elasin mitme lahke naisterahva juures, aga no muidugi - mis kodud need olid! Päris oma kodu ostsin Nõmme mändide alla veel nõukarublade ajal, aga vahetusekvivalendiks oli videomakk:) Majake mändide all videomaki eest - no sellist äri pole enne ega pärast tehtud:D Hädisest onnist sai tasapisi ehitades kolmanda põrsa maja ja arvasin, et sinna ma surengi. Aga päris nii ei läinud ja tuli hakata hoopis uuele perele uut maja ehitama. Ma ju ehitaja, oskan küll!
    Miskipärast inimestel, kellega koos olin kodud rajanud, neis kodudes kaua elada polnud antud. Nagu öeldakse - elu liigub spiraali mööda ja minu spiraal on jõudnud taas sinnamaani, et enda ehitatud majades elavad lapsed, aga mina olen taas kena proua haardes ja nagu viga poleks midagi:) Ainult kodu jäi sinna Nõmme mändide alla...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No see videomaki äri oli küll äss diil (kui üritada olla popp ja noortepärane)!

      Kustuta
  5. Ma sain kokku 13. Esimene elukoht oli minul ka ühikas (Torn), hiljem sattusin ka Narva 89-sse (prill-lauad olid juba olemas, vetsupaberiga oli seis sama nagu mõned aastad varem sinu ajal). Mõni elukoht on küll vaid paariks kuuks olnud, aga ka need on olnud tol hetkel minu kodu ja väärivad seega lugemist.

    VastaKustuta