Teisipäev, mai 17, 2022

Eurovisioonist viitega

 Ma olen alati eurovisiooni fänn olnud. Mitte ilmtingimata selle muusika austaja ega ülepingutatud etteastete või õhtujuhtide ponnistatud naljade nautleja. Aga tuleb pattu tunnistada, et võistlust vaatan ikkagi huviga. Võibolla just seetõttu, et seal on mille üle muiata või lausa valju häälega naerda. No see palagan on lihtsalt kohati nii mitu korda üle võlli keeratud. Samas vahel satub sekka ka häid lugusid. 

Lisaks on mul pikaajaline ajalugu Euroviisu vaatamisega. Kauges minevikus vaatasime koos perega, tegime ennustusvõistlusi ja veetsime vahva õhtu teleri ees. Seejärel algas ööpiknike periood - kogunesime sõpradega peale kontserti õue ja pidasime keset ööd piknikku. Vahepeal hakkas võlu nagu hajuma, aga sel korral vaatasime koos (suuremate) lastega ja nalja oli nabani. Esiteks Täps oma tabavate kommentaaridega. Näiteks Albaania etteaste peale teatas ta: "Appi, mu silmad läksid katki!" Minu omad ka. Rootsi laulja istus pool laulu põrandal ja Täpike teatas: "No mis ta istub seal keset platsi, nagu oleks jala murdnud?" Ja ikka samas vaimus edasi.

Saate vaatamine läks aga väga käest ära kui soovitasin Täpikesel esinejatest eeskuju võtta ja ka oma esinemisse mõned elemendid üle kanda. Ülejäänud etteasted möödusid suure naeru saatel, sest ettekujutus väikesest armsast 8-aastasest tüdrukust, kes esitab oma haleilusat laulu emast kasutades eurovisioonilikke maneere oli lihtsalt ülikoomiline. Eriti naersid muidugi lapsed ise.

Hääletuse osaks peksin lapsed magama. Väga palju ei pidanud sundima. Endalgi kippus uni peale, aga vaatasin ikka vapralt lõpuni.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar