Ennustus aastaks 2023

Te olete seda oodanud!Juba traditsiooniks saanud Tõrukese ennustus on taas siin. Mida toob aasta 2023 pole enam mingi saladus.

Tahate ka teada, mis teid ees ootab. No mõelge välja üks arv ühest kuueteistkümneni.

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

Olete otsustanud?

Olete oma valikus kindlad?

Pidage meeles, see määrab teie tuleviku.

Nii. Nüüd visualiseerige se arv oma peas.

Veel parem, kirjutage see paberile.

Tehtud?

Tore. 

Tulemused on siin?  

Noh, kas oskasite seda oodata?

Jagage siis ikka, mis fortuuna teile head ennustas.

Mina näiteks saan järgmisel aastal tugevamaks. Veel tugevamaks? On see üldse võimalik?

Sõltumata sellest, mis Tõruke teile ennustas, loodan, et tuleb ikkagi imeline aasta!

Pühadevahe

 See on ennekuulmatu. Jõuluvana käis meie juures kolmel järjestikusel päeval ja mitte kordagi ei leidnud aega, et tuppa astuda ja oma kõrvaga kuulata kui kaunilt helises Tõrukese esituses "Püha öö" või kui ladusalt luges Täpike peast pea terve luulekogu ette. Ning kahtlemata oleks jõuluvana heldinud kuuldes kuidas Tirts kõigile otse näkku valetas: "Mina kunagi ei jonni..."

Tõsi on see, et ta natuke jonnis küll kui neljandal päeval enam jõuluvana ega päkapikud ei tulnud. Lohutuseks on tal muidugi kuhi uusi mänguasju. Mul on rõõm tõdeda, et sellist mõttetut plastmassi jõuluvana sel korral ei toonudki. Kõik kingitused läksid asja ette! Eriti meeldis mulle see, et mõned kingid, mis polnud laste nimekirjas ja mille päkapikud omast tarkusest välja mõtlesid, läksid täkkesse ja panid laste silmad särama. 

Ma jäin oma saagiga ka väga rahule. Oli kingitusi nii jõuluvanale saadetud soovide nimekirjast kui ka üllatusi. Nii ihule kui hingele!

Ja jõululaud oli igas peres rikkalik ja väga maitsev!

Aasta lõpuni ongi jäänud veel vaid paar päeva. Tööpäeva. Aga täitsa hea on tööd teha. Esiteks saan hommikul kauem magada, kuna ei pea lapsi utsitama - nemad magavad nagu inglikesed poole päevani. Teiseks on enamus endiselt pidustuste meeleolus ja väga ei kiputa asju ajama, mistõttu on meilide ja telefonikõnede arv tavapärasest väiksem. See võimaldab tegeleda suuremat keskendumist nõudvate asjadega.

Blogardite jõululoos 2022

Nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin, siis olen ikka üsna jõuluinimene ja seega pole mingi ime, et kui sel aastal taas blogijate jõululoosist kuulsin, siis registreerusin pikemalt mõtlemata. Mõne aja pärast selgus muidugi kurb tõsiasi, et blogijate loos ei osutunud ülemäära populaarseks - seal oli tervelt üks osaleja - Maailmaparandaja.

Sellest hoolimata vaatas eile pakiautomaadist vastu kaunis triibuline jõulukingitus. Minule! Ja ei, see polnud minu enda saadetud. Minu kingitus oli teist värvi paberiga. Ei mallanud ma koduni oodata vaid juba töö juures harutasin kingituse lahti! Nii tore üllatus!
Pakk oli mitmekesine ja sealt sai pai nii ihule kui hingele:

* mandariinid (v.a. see, mis olid pakiveo käigus mädaks läinud) pistsin kohe pintslisse. 

* kommikarbi viisin koju ja lapsed pistsid juba poole nahka. Ülejäänu peitsin ära, et endale ka midagi jääks.

* liblikad maandusid ilusasti jõulupuul.  Väga hea valik. Oma sära ja sädelusega on need kahtlemata Tirtsu ja Täpsi lemmikud. Teisest küljest jällegi praktilised - head kerged, ei vea õrnakesi kuuseoksi maani ja isegi lapsed suudavad need kerge vaevaga kuuse külge kinnitada.

* jõulubuss karukese ja tassiga - pehmed loomad on meie peres väga hinnas. Tirts on nimelt esimene laps, keda ma tean, kes tegelikult ka mängib kõikide nende 7000 kaisuloomaga, mis meil kodus on. Ja kui ei mängi, siis on need ühe suure kasti sees ja kõige keskel istub õnnelik tirts. Ja tasse kulub meil ka, sest meie juures elab ju Täps - Saare maakonna meister tassilõhkumises.

* minu lemmik oli aga jõululuuletuste raamat - ma olen igal aastal hädas, et kust leida head jõululuuletust. On ju vanad head klassikud, aga ma kardan, et Jõuluvana jookseb karjudes toast välja, kui ta kord veel peab kuulma seda õnnetut luuletust, mida juba üle 30 aasta pidanud kuulama. Internetis satuvad minu kätte valdavalt igavad, labased või lihtsalt mõttetud salmid, kus pole ei rütmi ega riimi. Nüüd on mul vähemalt kust oma luulevarusid värskendada.

Seega suur aitäh Ailar kingituse eest! 

Jõulutervitused

 Olete jõuludeks valmis? Ma peaaegu olen. Kingitused on pakitud (va üks), toad koristatud (kuigi täna jäid lapsed koju, nii et õhtuks on ilmselt olukord hoopis vastupidine) ja kuusk ehitud (hehehe, endiselt ajab naerma). Nüüd on vaja veel mõelda, mida jõululauale panna ja mõni salm pähe õppida või vähemalt mõni vanagi meelde tuletada. 

Teile soovin meeleolukat pühadeaega. Vot sellise popi ja noortepärase jõulutervituse nikerdasin eile öösel valmis:

Kõige ilusam jõulupuu...

Eile tõime lõpuks jõulukuuse tuppa ja ehtisime ära. 

Imetore sai! Üle aegade parim! No lihtsalt iga kord kui tuppa tulen ja kuuske näen, tuleb naeratus näole. Või õigem oleks öelda, et naeran kõht kõveras. Nii koledat kuuske ei ole meil enne olnud. Aga samas nii üdini positiivset.

Tegemist on ühe tormis murdunud kuuseladvaga, mis sai võimaluse jõulukuusena särada. Ilusad tugevad oksad, mis jaksavad ka kopsakamat kuuli kanda. Aga noh, hõredavõitu on teine. Aga mulle ikka meeldib! ma olen vist lootusetu selles osas. Ükspäev sain aru, et ma olen ikka lootusetult jõuluinimene. Mulle meeldib kingitusi teha ja juba väiksest peale armastan kingituste pakkimist. Mitte, et ma selles ülemäära osav oleks või pakid kuidagi eriti ilusad tuleks. Ei, aga just see kingituste pakkimine toob minule tõelise jõulumeeleolu. Ja ma olen nüüd kolm õhtut nõrkemiseni pakkinud. Paar pakikest on veel vaja teha - kõik kingid pole veel päris valmiski.

Go Argentina!

 Viisin täna kaks täiesti normaalset last erinevatele sünnipäevapidudele ja paari tunni pärast sain tagasi kaks jalkafänni, kes kiirustasid koju teleka ette ja rääkisid särasilmil Messist ja valisid, kelle poolt olla. Täps tegi ettepaneku, et me võiks kõik ühiselt Argentiina poolt olla ja ei tolereerinud teisitimõtlemist. Piinlik tunnistada, aga ma isegi ei teadnud, et täna finaal on...

Raamatutega lumevangis

Mul pole üldse aega blogida. Teate ju küll - kuulsate kirjanike asi - vaja autogramme jagada ja pühendusi kirjutada, interviusid anda ja raamatuesitlusi korraldada...

Nagu aru saite, on raamat käs! Nii tore! Kui kuller pakiga saabus olin põnevil justkui laps jõululaupäeval.

Teist samapalju läks otse raamatupoodi

See jutt raamatuesitlustest oli muidugi kirjanduslik liialdus. Nagu ka enda kirjanikuks nimetamine. Ega siis iga üks kes raamatu kirjutab kohe veel kirjanik ole.  Ja kunstnikuks eibpea ma end samuti. 

Seega ei midagi eksklusiivset. Tegelikult pakin ja postitan hooandjatele raamatuid. Enamus on juba teele läinud. Viimane ports peaks täna-homme valmis saama ja kui pakiautomaat tänasest tormist toibub, siis ehk saab saadetudki.

Torm oli täna muidugi mehine! Hommikul vilgutas töö juures tulesid ja ähvardas varakult tööpäeva lõpetada. Pidas siiski õhtuni vastu. Kodutee oli omaette ekstreemsus. Nähtavus oli äärmiselt kesine ja kui põhimaanteelt metsa vahele keerasin, siis kadus seegi. Hommikul ideaalselt lükatud teest polnud järel midagi. Teedki polnud näha. Lumi oli nii paks, et auto töötas nagu sahk. Ainult selle puudusega, et lund suunavat sahka polnud ja kõik lendas otse esiklaasile. Seisma ka ei saanud jääda - polnud kindel, kas siis enam liikuma saaks. Täitsa ime, et teelt välja ei sõitnud.

Hivitav, kuidas homme tööle saab?

Samas mis ma virisen. Meil on elekter ja vesi ja soe. Luksus, mida mõnedel pole juba mitu päeva.

Kummaliselt mõnus

Koroona on seljatatud ja tavapärane kiire elu saab jätkuda. Möödunud nädalavahetus oli aga kummaline. Mul oli see tihedalt täis planeeritud ja ootamatult lõi koroona kalendri tühjaks. Ei mingit koorilaulupäeva ega jõulutulede süütamist. Selle asemel täiesti kodune nädalavahetus ilma eriliste kohustusteta. Ja teate, see oli mõnus!

Ma lugesin ja maalisin ja küpsetasime piparkooke ja koristasime ja mitte midagi ei pidanud tegema. Ja mul oli vaba aega. Täitsa kummaline oli. Aga mõnus.

Mõtlesin, et koristan laste puslede sahtli ära. Selle vabanduse varjus olen mitu päeva puslesid kokku pannud. Väga meditatiivne tegevus. Isegi kui mitu puslet on ühte karpi kokku valatud.

Koroona

 Tuleb välja, et külmetav tagumik on koroona tundemärk. Eile õhtul igaks juhuks tehtud test kinnitas just seda, et lõpuks sai see haigus ka mind kätte. Senini oli õnnestunud selle eest üsna osavalt pageda. Ootan nüüd põnevusega, kas piirnebki palaviku, kerge nohu ja külmetava ahtriga, või lisandub muudki, nagu näiteks maitse ja lõhnameele kadu (hetkel kõik alles) või muud huvitavad sümptomid. 
Istume nüüd perekondlikult kodus. Esimene päev ja juba hakkan hulluks minema :D

Kuum tüdruk, külm tagumik

Istusin täna kontoris ja nokkisin vaikselt tööd teha kui tundsin järsku, et temperatuurirežiim on kuidagi paigast ära. Kiire kontrollmõõtmine termomeetri abil tõendas, et kehatemperatuur ületab kahe kraadi võrra normaalset. Pikemalt mõtlemata pakkisin oma asjad kokku ja kihutasin koju. Tasuta energial ei saa ju lasta raisku minna. Mis ma sellest putkast kütan, kui sama temperatuuri saaks kodusoojaks ära kasutada. Raskel ajal loeb iga džaul.

Igatahes istun nüüd kodus teki all ja kogen kummalist tunnet - muidu on palav ja pea tahaks lausa plahvatada, aga tagumik külmetab. Mis on äärmiselt veider, sest tulenevalt erakordselt rikkalikust polsterdusest, mu tagumik üldiselt ei külmeta. Selleks peavad ikka olema mehised külmakraadid - kindlasti ei tohiks seda juhtuda toas teki all. Väga veider tunne igatahes.

Et aga mitte laskuda liialt on pärapoole hädade detailidesse räägin teile ühe mitte eriti naljaka, kuid siiski asjakohase anekdoodi:

Väike jääkaru läheb ema juurde:
"Ema, kas ma olen ikka jääkaru?"
"Jah, pojake, oled küll."
"Oled sa selles ikka täiesti kindel?"
"Jah, olen küll."
"Aga äkki ma olen panda või paavian või midagi sellist?"
"Ei, sa oled jääkaru," muutub ema närviliseks, "sinu isa on jääkaru, sinu ema on jääkaru ja sina ise oled ka 100% jääkaru! Aga miks sa küsid?"
"Tagumik külmetab, noh!"

Aeg võtta väike puhkus?

Mul on ilmselged ületöötamise nähud. 

No näiteks, sõidan mina täna õhtul peale pikka tööpäeva ja kooriproovi kodu poole. Väljas on just nii pime nagu novembrikuu õhtuti ikka on.  Järsku vaatan, et ohhoo, keegi on oma teeotsa tähistamiseks kasutanud täpselt sama meetodit, mis mina - jalgrattatee sildi posti ümber keeranud kaks varrukahelkurit. Ikka selleks, et pimedas mööda ei sõidaks. Kiidan mõttes tegijat ja sõidan edasi...

Pole vist vaja eraldi ära märkida, et see tundmatu andekas liiklusmärkide tuunija olin tegelikult mina ise ja mööda sõitsin ma oma enese teeotsast.

Enese kiitmise raske töö

Nii, hooandja projekt on läbi, raamat on trükikojas, Rahva raamatuga on (hoolimata minu eelmisest hädaldamisest) leping sõlmitud. Luban, et nüüd natuke aega oma raamatust ei pläkuta. Endal hakkab juba pisut imelik. Muudkui kiren, et nii hea raamat, nii hea raamat ja pärast tuleb välja, et hea on see ainult minu mõtetes ja tegelikult on üle keskmise vilets.  

Enne teistele teemadele üleminekut tahaksin siiski veel jagada seda osa, mis mul enda arvates päris vahvalt välja kukkus. Nimelt animeeritud tänuavaldust:

Kas ma pole mitte osav "paint" programmi kasutaja? Vaadake neid kauneid laugeid laineid...

Ah, tõeliselt meisterlik viimistlus.

Ja need kummituslikud hallid laigud, mis aegajalt ilmuvad ja siis kaovad. Need on peeneimad eriefektid...

Kas tõesti uus Harry Potter?

Veidi vähem kui kuu aega on jäänud selleni, kui saan käes hoida meie värskeimat beebit! Ei, ma ei tegele Eesti iibe tõstmisega (olen niisama paks).  Aga olen siiski põnevil ja ootusärevuses. Lõpuks on see ikkagi meie "lapsuke". Mina ja Mps selle kahepeale valmis nikerdasime ja isegi ilus poisslapse nimi on välja mõeldud - et oleks popp ja noortepärane, siis lausa kolmeosaline. Tõsi, pisut ma muretsen selle üle, mis perekonnaseisuametnik ütleks. Pauluse ja Kusta vastu poleks vast midagi, aga "Linnavurle" vist nimeseaduse raamidesse ei mahu.

Nagu te kindlasti aru saite, siis käib jutt loomulikult meie raamatust "Paulus, Kusta ja linnavurled", mis peatselt käsikirjast reaalseks ja käegakatsutavaks asjaks saab.

Alustasin seda projekti naiivse ja sinisilmsena. "Kui raske see ikka olla saab"-suhtumise najal sai purjetatud nii kaugele, et kui selgus, et polegi nii lihtne, siis taganeda oli hilja. Nüüdseks olen kogenum ja targem ning silmad on hulga.... hallimad? Või mis on sinisilmsuse vastand? 

Aga mida ma siis olen õppinud ning millised järeldused teinud?

• Ilma Hooandjata, oleksin ilmselt ammu asja kõrvale lükanud ja siis elu lõpuni kahetsenud. Aga kuna projekt sai kiiresti küsitud (ja nagu hiljem selgus - selgelt liiga väikese) summa kokku, siis tekkis ka kohustus asi lõpuni viia. Nii et loobuda ega edasi lükata ei saa. Mulle isiklikult hooandja kontseptsioon meeldib. Kui on piisavalt toetajaid, siis saad raha (v.a. 7%, mis nad endale jätavad) ja kui ei ole piisavalt toetajaid, siis laku panni, aga toetajatele kantakse raha tagasi. Ja tegemist pole lihtsalt annetuste kerjamise keskkonnaga, vaid iga toetuse eest on ka tasu ette nähtud. Ühest küljest aitab see koguda vajaliku investeeringu tarbeks raha, teisest, teeb reklaami ja kolmandaks tänu sellele saan kindel olla, et ma ei lõpeta olukorras, kus mul on pööningul 200 raamatut, mida keegi ei taha. Hetkel on sadakond juba hooandja kaudu uue kodu leidnud, nii et pööningule jääb kõigest 100 eksemplari ja ülejäänud elu saate mult kingituseks ainult neid samu raamatuid. 
• Hooandjasse vajaliku summa arvutamisel olin ikka väga sinisilmne - aluseks võtsin miinimumprogrammi põhjal ühe suht suvalise trükiettevõtte kalkulatsiooni. Tänaseks on selgunud, et õige hind oleks olnud pea 3 korda suurem. See on tingitud:
• eelkõige minu täielikust võhiklikkusest
• raamatute kogust tuli suurendada poole võrra - esialgu läksime tõesti miinimumprogrammile välja
• raamat läks poole paksemaks - mina kasutasin ametnikuna TNR 12 fonti, aga lastesõbralikum variant on ikkagi pisut suurem. Samuti lähtusin tavalise dokumendi veeristest, mis ei sobi raamatule. Mõned pildid tuli ka kibekähku juurde sirgeldada.
• Kuna valisin kõvad kaaned, siis lisas see ka hinnale juurde. Rääkimata sellest, et esmase arvutuse tegin vist kõige õhema paberi najal. Kuna ma asjast midagi ei jaga, oleks ilmselt lõpuks vetsupaberile lasknud trükkida.
• Loomulikult ei olnud ma sisse arvestanud küljendamise/kujundamise tasu.
• Seda kõike arvestades võib vaid imestada, et kõigest 3 korda läks kallimaks
• See on uskumatu, kui palju inimesi Hooandja kampaaniaga kaasa tuli! 90% on rohkemal või vähemal määral tuttavad näod, aga on ka täiesti võhivõõraid! Suurepärane!
• ISBN numbri hankimine oli kõige lihtsam ja kiirem protsess, kuigi just seda ma millegipärast kartsin.
• Kõik võtab kolm korda kauem aega kui naiivitar ette kujutas (sealjuures on toimetajad ja küljendajad tegutsenud vägagi operatiivselt ning trükikojapoolse asjaajamise osas pole ühtegi etteheidet teha.
• Raamatupoodide juurdehindlus on ulmeline*. Väikesetiraažiliste raamatute puhul, kus toote omahind on seetõttu küllaltki kõrge, kerkib raamatu hind juba selliseks, et keegi lihtsalt ei ostaks seda. Või ostaks, kui see oleks maailmakuulsa Harry Potteri illustreeritud variant. Aga ei ole. See on täiesti kuulsusetu Maailmaparandaja põlve otsas nikerdatud (aga loomulikult väga tore ja vahva ja nii edasi) raamat, mis tõenäoliselt pandaks raamatupoes tagumise riiuli peale, kust isegi koristaja tolmu ei võta...
  Seega on minul küll hetkel tunne, et vähemalt esialgu suurtest  raamatupoodidest meie raamatut osta ei saagi :( Müün hõlma alt ja vahetan talvekartulite vastu... Mitte, et meil oleks olnud plaani raamatute müügi pealt teenima hakata. Täitsa nullkampaaniana on mõeldud. No et kõik mis üle peaks jääma, läheb järgmise raamatu trükifondi. Hoolimata kõigest on järgmine ju kirjutamisel!

Seega kui keegi ikkagi tahaks seda soetada, siis hooandja kampaania lõppeb 1 päeva pärast, veel jõuate endale sealtkaudu oma eksemplari hankida. Pühendused, autogrammid ja muu säärane on hinna sees. Samuti transport pakiautomaati või lausa käest kätte (kui need käed liiga kaugel ei ole). Muid auhindu on ka. Näiteks on võimalus saada endale unikaalsed, ainulaadsed, ornitoloogiliste sugemetega jõuluehted. Ise teen oma väikeste värviste kätega.

Ehk siis kiirustage seltsimehed unetud:

https://www.hooandja.ee/projekt/paulus-kusta-ja-linnavurled

* A võibolla ka täiesti normaalne, mul lihtsalt puudub absoluutselt ülevaade, mis on normaalne ja mis mitte. 

Mida võtaks kaasa sina?

Tõrukesel oli täna koolis inglise keele tunnis ülesanne, kus pidi kirjeldama asju, mis võetaks kaasa, kui midagi juhtub. See mis juhtub, tuli ka ise välja mõelda. Tõruke valis sellise suure tõenäosusega aset leidva sündmuse nagu zombi-apokalüpsis. Ja mis siis kaasa võeti?

Telefon,

akupank,

nuga,

taskulamp,

söögipoolist,

kahvel ja lusikas,

raudora, et zombisid uimaseks lüüa (aga mitte tappa) ja

kaisukaru - et selles hulluses mingisugustki kainet mõistust säilitada.

Minu arust väga hea valik. Eriti see viimane.

Maalt ja hobusega

 Mul tuli kaks päeva pealinnas koolitusel olla. Kuna ükski liinibuss õigeks ajaks kohale ei jõua, olin sunnitud autoga minema. Ainus häda on selles, et mina sõidan Tallinnas vaid kõige suurema häda korral. Mis te tahate inimesest, kes liikleb valdavalt mööda sirget maanteed või metsavaheteed, kus kitsi on rohkem kui autosid. Vabatahtlikult olin nõus sõitma vaid oma öömajani, mis on tuttav tee.

Küll ma mõtlesin, et kuidas õigeks ajaks kohale jõuda. Õnneks sosistas siil, et võtku ma Bolt. Te võite naerda, aga ma poleks ise selle peale tulnudki. Ja tuli tõdeda, et oli väga mugav. Minut või kaks peale tellimist oli auto kohal. Minu niigi kurnatud närvirakud said tagaistmel rahulikult puhata samal ajal kui meeldiv noormees mu läbi hommikuse tipptunni õigesse kohta toimetas (ja maksma läks see oluliselt vähem kui mul oleks tulnud näiteks parkimise eest tasuda). Imeline.

Koolituselt tagasi tulles oli mul ohtralt aega, nii et otsustasin tervistava jalutusläigu kasuks. Arvestades, et olin hommikul kuuest saati ainult istunud, tundus see hea plaanina. Öömaja poole astudes nägin tee ääres loendamatul arvul tõukse ja juba hakkas peas keerlema mõte, et äkki ei peaks boldi sõidujagamisega piirduma, vaid laiendama haaret ja tõuksi ära proovima. Kujutasin juba ette kuidas ma lokkide lehvides läbi õhtuse Tallinna kihutan, ise üdini popp ja noortepärane.

Seejärel kujutasin ette homseid liiklusuudiseid, kus öeldakse, et 01. novembril kell 18.42 kaotas vanem* naisterahvas Sõpruse puiesteel kontrolli elektrilise tõukeratta üle ja rammis prügikasti, kahjustades linna vara. Naisterahvas saadeti kodusele ravile häbenema. Pealtnägijate sõnul tundus nagu oleks proua esimest korda tõukerattal. 

Loobusin, aga võibolla järgmisel korral...

*eile kuulsin raadiost liikusõnnetusest, mille põhjustas (või vähemalt oli osaline) "vanem naisterahvas". Mul tekkis kohe küsimus, et kui vana on "vanem". Või kellest ta vanem on...

P.S uudishimu ei andnud rahu ja uurisin välja - vanem naisterahvas oli 67.

Kuidas läheb?

Kui küsida, et kuidas mul läheb, siis tõenäoliselt pole mul aega vastata. Jõle kiire on. (Muide, "jõle" on mu uus ja hirmus parasiitsõna. Pidevalt kasutan. Eriti kõnes. Päris jõle.)

Esiteks on tööl kiired ajad. No nagu ikka. Ega neid vaikseid aegu polegi ammu olnud ja ei paista niipea ka tulevat.

Teiseks on Mps juba nädal aega kõrge palavikuga maadelnud, mis tähendab, et majapidamistööd  on tavapärasest rohkem minu poole kaldu. No kuidas ma saadan palavikust hõõguva mehe puid tooma või lehti riisuma? Tõsi, kuna ta nii kuum tükk on, siis ei peagi eriti palju kütma. Mps on parasjagu ahju eest. Ja lehtede riisumine on ka igati ületähtsustatud tegevus. Ma pole kunagi sügisest riisumist osanud hinnata. Mulle meeldib kevadine.

Kolmandaks selgus, et see raamatuvärgens tuleb nüüd ikka lõpule viia, enam uimerdada ega taganeda ei saa. Mitte et ma kaebaks, vastupidi, mul on väga hea meel, aga paratamatult toob see asjaajamist kaasa. Kuna ma aga midagi sellist varem teinud pole, siis koban pimeduses ja kõik võtab kauem aega kui eeldasin. Lubasin suure suuga, et jõuludeks saab valmis, seega tuleb nüüd jalad kõhu alt välja ajada ja asju kiiremas korras ajama hakata. Winter is coming ja jõulud pole enam kaugel 

Neljandaks sai mu esmasündinu eile 11 aastaseks (jajah, aeg lendab ja kõik muu sinna juurde). See aga tähendas kingituste organiseerimist ja küpsetamist ja kokkamist ja koristamist. Terve tänase päeva veetsin peo tarbeks kulinaarseid katsetusi tehes. Kuna Tõruke tahtis Halloweeni-teemalist pidu, siis oli loomulikult erimenüü. Kõige populaarsemateks osutusid viinerimuumiad, samas küpsiseämblikke ei soovinud keegi. Sõin neid ise. Tondiküpsised meeldisid kõige enam Tirtsule - ta limpsis neil šokolaadi pealt ära. Lisaks oli veel libakõrvitsalatern (liba selles mõttes, et tehtud melonist, aga nägi väga tõetruu välja) ja minilibalaternad (mandariinidele sai markeriga näod pähe joonistatud) ja loomulikult kõrvitsaga tort. Veidike mittetemaatilist näksimist  ka. Söömise asemel jooksid lapsed valdava osa peost mööda metsa ringi (mille üle on mul hea meel, vastasel juhul poleks ma kindel, kas maja ikka oleks alles jäänud).

Tõruke tahtis pinatat ka, nii et selle nikerdamisele läks terve õhtu. Õnneks osutus mu ennustus tõeks ja ta tahtiski minecrafti zombi pea pinatat. See oli vähemalt lihtsa kujuga. Tõsi. Endiselt on probleeme sellega, et pinata on liiga vastupidav ja seda on vaja kõvasti materdada enne kui kommid kätte saab. Kusjuures ma tegin enda arvates nii nõrga kui vähegi sai, nii et hädavaevu jaksas komme kinni hoida, aga ilmselt ikkagi liiga tugev.  Järgmiseks nädalaks tuleb kõrvitsakujuline teha - teen ilmselt puhtalt ämbliku niidist ja siidipaberist...

Viiendaks - ma hakkasin sel aastal jälle kooris laulma. Eile oli esimene esinemine. Ma tegelikult ei pidanud üldse minema, sest Mpsil oli samaks õhtuks ammu juba esinemine broneeritud ja lapsehoidjad on niikuinii üleekspluateeritud. Kuna aga Mps on haige, siis avanes mul võimalus minna. Plaanisin kohale minna, kiirelt ära laulda ja kohe koju tagasi põrutada. Selgus aga, et meie koor esineb viimasena ja peale laulukeste esitamist ei saanud me "lavalt" ära enne kui kõik pikad kõned olid peetud. Aga laulda on tore. Isegi kui minu peamine roll segakooris on teisi segada.

Aga nüüd magama! Head ööd!

Unistusi täitmas!

Blogilugejad, kes on minu tegemisi kauem jälginud, on kahtlemata märganud, et mulle meeldib joonistada. Tõsi, siia blogisse jõuavad enamasti pastakakritseldused, aga vahel viskab ikka mõne vähe kabedama pildi ka sekka.

Ega ma end mingiks päris kunstnikuks ei pea, aga see ei ole takistanud mind unistamast, et ühel ilusal päeval ilmub raamatupoe lettidele minu poolt illustreeritud raamat.

Unistamine on tore, aga selle peamiseks puuduseks on vähene resultaat. Seega otsustasin ootamise lõpetada ning ise härjal sarvist haarata ja raamatu valmis kirjutada. 

Ma pole kunstnik, aga veel vähem olen kirjanik. Õnneks on mul kodus multitalent Mps, kes aitas mind kirjutamisega ja nüüd ongi raamat valmis!

Või noh peaaegu. Trükkida on ka vaja. Ja kuna sukasäärtesse pole suuri varusid kogutud (no mis teha kui nii jämedad sääred, et säästud ei mahu seltsi), siis oleks hädasti vaja natuke hoogu, et raamat välja anda.  Nii et kellele meeldivad*:

• Lasteraamatud - eriti sellised klassikalised heasüdamlikud seikluslood,
• Värvilised pildid - eriti Maailmaparandaja pliiatsi alt tulnud,
• Maailmaparandaja, isegi kui tema looming jätab külmaks,

Siis nüüd on võimalus esimeste seas saada endale (lapsele, sõbrale või jõuluvana kotti) trükisoe raamat. Selleks on vaja ainult veidi hoogu anda. Näiteks siin.

Kiirematel on sealjuures võimalus lasta end järgmisesse raamatusse kirjutada/joonistada. Uue raamatu kirjutamine on muide juba täies hoos.

Kellel raamatu vastu suurem huvi, siis võin lahkesti lähemalt rääkida. Paneks mõned illustreerivad pildid ka siia, aga olen hetkel sõidus ja telefonis väga pilte pole, aga hooandja lehel on lausa tutvustav video.  Selle tegemisest võiks ka lugusid pajatada. See, et pool pead on kaadrist väljas ei tule mitte operaatori saamatusest vaid selleks, et varjata halle juukseid...

Ahjaa. Hooandjasse panime minimaalse summa, mis vajalik raamatu trükkimiseks, aga sellest ei tasu lasta end piirata. Mida rohkem toetajaid, seda parema tulemuse saab. Kõik toetus läheb puhtalt raamatu trükkimisse. Meie jaoks pole see mingi teenimise projekt. Lihtsalt tahaks jagada oma loomingut ka teistega - meie arvates tuli täitsa vahva välja! No ja loomulikult kuulsust ja "feimi" ikka ka :p

Ja nüüd kiiresti hoogu andma!

*ja kui ükski neist ei kohaldu, aga on mingi muu eelpool loetlemata põhjus (kasvõi see, et raha on lihtsalt üle ja ei tea, mida sellega peale hakata), siis ikkagi on lubatud raamatu trükkimist toetada. 

Üks, kaks, KOLM!

Tirts sai eile kolmeseks. Just nii. Läks õhtul kahesena magamaja ärkas hommikul kolmesena*.

Nüüd saab ta ka lõpuks mängima hakata. No varem andis otsida mänguasja, mis alla 3-aastastele keelatud poleks. Mitte, et ma oleks eriti püüdnud. Vaene laps on titest saati legodega mänginud. Tirts on mõistlik tüdruk ja teab väga hästi, et plastik süüa ei kõlba.

See võib muidugi muutuda. Eriti nüüd kus kinkisime talle mänguköögi. Oleks me vaid teadnud milline pusle see oli, siis ilmselt oleks läinud lihtsama vastupanu teed ja kinkinud lapsele sokke või midagi. 

Mulle meeldib mööblit kokku panna, aga ma ei mäleta, et mul oleks ühegi mööbliesemega läinud nii kaua kui selle mänguköögiga. Sealjuures tuleb ära märkida, et juhend oli hea. Tükid ilusasti nummerdatud ja kruvid sildistatud ja kotikestesse pakitud. Aga neid juppe oli tohutu palju ja kruvide hulk oli lausa loendamatu. Vaesele Mpsile, kes kaks tundi järjest ainult kruvisid keeras ja sealjuures ei torisenud ega porisenudki eriti, tuleks anda lausa medal. Ilmselt pingutas tütrekese nimel. Minu mööbeldamisi poleks ta küll nõus poole ööni tegema.

* no kui nüüd just juuksekarva lõhestama hakata, siis Tirts sündis poole kahest päeval, seega ärkas ikka kahesena.

Nii ilusasti öeldud....

Täps: "Ma joonistasin eile koolis sinust pildi."

Mina: "Oi, nii armas!"
Täps: "Nojah, ma tegin suure nina ja suured kõrvad ja imelikud kulmud ja täitsa sinu nägu tuli!"
Mina: "Aitäh, sa oled tõesti armas..."

Ma olen leiutaja!

Vahepeal tuli sügis. Mulle on sügis alati meeldinud ja mitte ainult selle pärast, et mul sügisel sünnipäev on. Mulle meeldivad sügise värvid!

Mis mulle aega sügise juures ei meeldi - külmaks hakkab minema. Ma ei talu eriti hästi palavust, aga külm ka ei meeldi. Ja mulle ei meeldi kui peab õue minnes endale, ja mis veel hullem - kõikidele lastele, hunnikute kaupa riideid selga toppima. Ja mulle ei meeldi, et mul ei ole head kohta, kus neid riidelademeid hoida - esikus on 4 nagi 5 inimese kohta. Igal inimesel on 3-4 erineva paksus- ja pidulikkusastmega jopet/mantlit/kombekat rippumas*.  Tavaliselt on vaja seda, mis on kõige all. 

Mütside ja sallide hunnikust ma ei räägigi, neid on meeletult palju, aga sobivat pole kunagi. Hetkel on mul esikukapil kolm karpi. Ühes on mütsid, teises sallid ja kolmandas kindad. Või noh teoreetiliselt. See jaotus püsib nii täpselt pool päeva koristamisest. Siis tuleb keegi, hakkab sobivat mütsi otsima ja segab kõikide kastide sisud totaalselt segamini. Äkki peaks jagama hoopis kasutajate järgi? 

Üldse oleks mul vaja mingit mütsiorganiseerijat. No sellist, mis näeks ilus välja, aga kust oleks lihtne vajalikke aksessuaare leida. 

Lisaks peaks see ise hunnikusse visatud riiete hulgast mütsi üles otsima ja ilusasti õige koha peale panema. Meeldiva lisafunktsioonina võiks see mütse, salle ja kindaid vastavalt temperatuurile sorteerida. No et külmal talvel ei pakuks nokamütsi või vihmase ilmaga karvamütsi. Ja loomulikult näotuvastus - kui mul on vaja mütsi, siis võik see pakkuda kohe minu oma, mitte aga Täpsi või Tõrukese omi.

Aga kus viga näed laita, seal tule ja aita! Disainisin ise mütsiroboti. Lubage tutvustada, siin see on - Mütsirobot3000:

Siinkohal toon välja tähtsaimad lisafunktsioonid, mis on märgitud ka skeemil:
1. piisava suurusega led-valgustusega peegel, et kontrollida, kas valitud müts ikka sobib. Tegemist on kõrgtehnoloogilise vidinaga, kuhu on sisse ehitatud näotuvastus ning andmetöötlustarkvara. Vajadusel muutub peegel suureks puutetundlikuks ekraaniks. Loomulikult on peegelekraan isepuhastuv

2. haaratsitega varustatud painduvad teleskoopkäed, mille abil mütsirobot saab kõik hunnikusse visatud mütsid ilusasti kokku koguda ja vajadusel keerulisemaid protseduure teha. Robot suudab tuvastada ka esemete määrdumist ning musti riideid ei panda koos puhastega masinasse, vaid suunatakse esmalt puhastusse (loomulikult sisseehitatud, sorteerimine käib automaatselt sisestusluugis (vt p 7))

3. aknake, et oleks näha mütsiroboti täituvust;

4. aksessuaaride väljastusluuk;

5. klahvistik kiirvalikute tegemiseks ning mikrofon häälkäskluste andmiseks;

6. Ekraan, mis kuvab ilmainfot. Pildil näitab hetkel nii sise- kui välistemperatuuri, kuid lisaks mõõdab sademeid, tuule kiirust ja ennustab meteoroloogiliste mudelite ning satelliidiandmete abil ilma. Komplekti kuulub ka väike ilmajaam, mis kinnitatakse välitingimustesse (näiteks katusele) ja kust saadetakse kohalik ilmainfo otse robotisse;

7. Mütside sisestusluuk - igasugune edasine sorteerimine on automaatne.

8. Korv, kuhu kukuvad need esemed, mis sisestusluugini ei jõua - robot toimetab esemed ise sisestusluugini. Kohustuslik juhul kui kodus on lapsi või mehi;

9. kõlar, mille kaudu saab robot teostada stiilialast nõustamist või tuletada lastele hommikul meelde, et müts tuleb pähe panna. Saab valida erinevaid programme nagu "vanaema**", "karm mutt***", "meelitaja***" jne. Mis aga kõige toredam - nõuandvat funktsiooni on võimalik ka välja lülitada.

Tegemist on energiasäästliku ja vähenõudliku kuid äärmiselt nutika abilisega, kes loob lõpuks korra aksessuaaride maailma.

Edasise tootearenduse käigus on plaanis kõikvõimalike lisafunktsioonide lisamine.  Alustades uksehoidja tööst ja lõpetades täiemahulise koduabilise funktsiooniga.

No kas pole hea idee? Sellega võiks lausa laste leiutusvõistlusel üles astuda. Huvitav, kas neljakümneaastased võiksid seal osaleda?

* Heal juhul. Tihti on lihtsalt esikukapi peal hunnikus.
** Annab alati veidi paksema mütsi kui vaja oleks. Juhul kui näotuvastus märkab, et põsed pole piisavalt ümarad, teatab, et su nägu on nagu kitsejälg ja koos mütsiga väljastatakse ka ports pannkooke.

** Sõimab esmalt näo täis ja siis surub mütsi pähe

*** Puistab komplimente nii et tolmab...

Tarkus ei tule alati koos vanusega...

...mõnikord tuleb vanadus üksinda.

Ajakapsel

Kuna Tirts on nüüd suur tüdruk - magab oma voodis, käib potil ja omab isiklikku arvamust, saabus viimane aeg titevoodi majast välja visata. Seega kadus ära ka karjuv vajadus kitsukesel diivanil magada (nagu viimased kolm aastat on juhtunud). Minu tegelik ase asub korrus kõrgemal lavatsil, kuhu aga turvalisuse huvides oli juurdepääs piiratud. Vägagi piiratud. Trepp oli lausa eemaldatud.

Nüüd panime trepi tagasi ja pääsesime ajakapslisse, mis Tirtsus sünnist saati ligipääsmatu oli. Kolme aasta paksune tolmukiht oli võimas! 

Varesele valu, tihasele köha...

Mina: Kuule, sa köhid nagu vana hobune.

Täpike: Ei, ma köhin nagu allergiline tihane.

Elu kui muinasjutt

Minu elu on kõik see aeg nagu muinasjutt. Enamasti on see justkui esimene vaatus Tuhkatriinust - muudkui raba tööd ja korista kui segane. Eile õhtul oli aga ilmselge näide Petjast ja hundist. 

Petjaks oli loomulikult Tõruke. Tal on kombeks igasugusele väiksemalegi kriimustusele reageerida nii  nagu oleks Niiluse krokodill jala otsast rebinud - kisa on taevani. Nii ei teinud me esialgu suuremat väljagi kui ta hakkas kõrvavalu üle kurtma. Hädaldamine oli küll nii vali, et ma siiani imestan, et naabrid politseid või kiirabi ei kutsunud. Andsin Petjale valuvaigisti ja unistasin ise kõrvatroppidest. Valuvaigisti ilmselgelt ei mõjunud, sest ka mitu tundi hiljem hädaldas Tõruke, nagu oleks tema peal keskaegseid piinariistu kasutatud. No ja paratamatult hakkasin kahtlustama, et äkki ongi sel korral päris hunt karjas. Ja tundub, et ongi kõrvapõletik. Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi tõsist kõrvavalu olnud ja minu lapsed on ka üldiselt hästi pääsenud. Kui nüüd hästi meenutada, siis üks kord vist Täpikesel natuke valutas kõrv, aga sellist pikka piinlemist ja löga immitsemist kõrvast näen esimest korda. Valu on vist veidi juba järgi andnud, aga nüüd on kohal palavik ja üldiselt on kõik hukas. Loomulikult valiti haigeks jäämiseks "parim" aeg - arsti juurde ei saa enne esmaspäeva. Täps ka köhib... 

Milline muinasjutt järgmiseks?

Ahjaa, Tirts tunneb end veel väga hästi. Eile rääkisin talle unejuttu haigest jõehobust, mille peale teatas Tirts, et talle meeldivad arstid ja ta armastab rihuvõtmist. Kummaline. Viimati kui ta haige oli, rääkis hoopis teist juttu... 

Sügis

Kas olete märganud, et ootamatult on sügis saabunud. Nii üle öö. Sõltumata sellest, mida näitab kalender. Tegelikult teavad kõik (eriti koolilapsed), et sügis algab 1. septembriga ja tänavu on isegi emake loodus sellest aru saanud.

Algas sügis meie pereski. Tõruke läks neljandasse ja Täps kolmandasse klassi. Tirts nuttis esimese septembri hommikul lahinal ja nõudis ka võimalust kooli minna. Lubas seal hoolega maatut (loe raamatut) vaadata. Ise käib alles lasteaia kõige pisemate rühmas. Ta on küll äärmiselt andekas, aga siiski mitte selline imelaps, et võiks alushariduse etapi sootuks vahele jätta ja otse koolipinki maanduda. 

Küll see eluke on kummaline. Üks nuttis, et kooli ei saa, teised jälle nutsid, et vaja kooli minna ja vabadusest võib suu puhtaks pühkida.

Kuigi mulle omal ajal kool sugugi vastumeelne polnud, siis uuesti ei viitsiks koolis käia. Aga kui nüüd päris aus olla, siis ega see tööinimese elu ka meelakkumine ole. Täna näiteks istusin peaaegu 7 tundi erinevatel koosolekutel ja istungitel. Vahepeal tegin väikese põike koolimajja, veendumaks, et sinna tahan ma veel vähem minna ja siis koosolekule tagasi.

Võeh.

antitehnoloogia kiired

Kuidas Teie liiklusvahendid eile käitusid? Tõrgeteta? Ma kahtlustan, et eile tulid kosmosest mingid tugevad tehnikat rivist välja löövad lained, mis külvasid üleilmselt segadust transpordivaldkonnas.

Meie näiteks istusime poolteist tundi paadis ja ootasime, et see käivituks, samal ajal kui laevuke ainult turtsatas paar korda ja inises niisama. Umbes samal ajal veetis Laisik meeldivalt aega  Pärnu bussijaamas, kuna nende buss oli rikki läinud. Tõenäoliselt toimus üle Eesti sarnaseid "katkestusi". Mul lihtsalt puudub kõikide tõrgete kohta info.

Olles lõpuks merehädast päästetud, võtsime veel kord riski ja sõitsime praamiga koju, lootes, et vähemalt see pääseb tehnilistest riketest. Vedas - kõik töötas kui õlitatult. Küll aga ei olnud sugugi nii hästi läinud ühel autol, mis üritas suure kolinaga praamile sõita. Ilus oli õhtuhämaruses vaadata kuidas auto järel lohisev summuti sädemeid pildus.

Aga miks me üldse merehätta jäime? Ikka meie väikesaarte programmi tõttu. Otsustasime nimelt kaks kärbest ühe hoobiga lüüa ning lisaks väikesaarte programmile saada ka üle pika aja väike lisandus meie majakatuurile - külastasime Osmussaaret.

Eile oli matkamiseks lihtsalt imeline ilm. Päike paistis, puhus mahe tuuleke, linnud laulsid ja lambad määgisid - nagu täitsa puhkuse moodi asi oli.

Saareke ise on ilus. Mitte, et seal nii kohutavalt palju vaadata oleks olnud - meri, majakas, kabeli varemed, palju kive ja kadakaid, mõned suuremad rahnud ja ohtralt militaarkola. Aga mõnusa seltskonnaga niisama matkata oli ka lihtsalt suurepärane.  Paar geopeituse aaret tuhnisime ka üles. Merikobrast ei kohanud.

Loodus võtab üle

kooliks ettevalmistumise trauma

See on ikka hämmastav, milline siidikäpp ma olen. Tegin täna esimesi ettevalmistusi kooliks ja teritasin ära mõned pliiatsid ja nüüd on sõrmed villis. Ja ei, ma ei teritanud mitte kõiki majas leiduvaid pliiatseid. Ainult need, mis vedelesid plikade toas. Kõigest kaks topsitäit. Kui ma oleks kõik ära teritanud, siis oleksin ilmselt üle kere villis. Nüüd ainult kaks väikest villikest.

võõramaised sünnipäevakombed

 Mäletate, kiitlesin, et tegin Täpikesele sünnipäevaks pommikujulise piñata. Loomulikult meeldis lastele idee kommivihmast ja sain kiiresti paar uut tellimust. Nikerdasin ikka mitu head õhtut nende kallal, aga endiselt on tehnoloogia vilets. Sel korral olid ka üleelusuurused.

Aga siin nad on:

See pontsakas poiss peaks olema Harry Potter. Selle asemel, et sulnist kommivihma puistata eraldus temal hoopis skalp ja ülejäänud kukkus koos kommidega potsti alla.

Siin on näha üht väga vaimuvaest lahendus. Tegu oli diskoteemalise sünnipäevaga, nii et õige oleks olnud üldse peeglipalli-piñata teha, aga materjalide puuduse tõttu tuli leppida lihtsalt vanuse visualiseerimisega. Ka siin oli nõrgimaks kohaks kinnitus.

Järgmisel korral üritan paremini ja ükspäev hakkavad nad nagu kord ja kohus tööle.

Mitte et ma kavatseks mingit suuremat sorti piñatade tootmist rajada. Mul on nendega seoses kahetised tunded. Esiteks pole üldse patriootlik sellist väljamaa värki propageerida - peaaegu sama hull kui Halloween. Teiseks, eks see üks suur prahi tootmine ole - teha mitu päeva midagi selleks, et see siis minutiga ära lõhutaks. 

Samas lastele meeldib ja mul on juba paar tellimust ootel. Tõruke ütles, et see on "fun" ja ta tahab ka - minecrafti muruklotsi-kujulist. Ei tohiks liiga suur väljakutse olla.

 Tänan küsimast, Tirtsul on juba palju parem. Palavikku enam pole ja rohu võtmise osas näitab üles isegi teatavat sallivest. Kahjuks jäi nüüd lapsehoidja haigeks. See teeb logistika keerulisemaks, sest meil Mpsiga on mõlemal vaja tööd teha, aga lasteaiaküps Tirtsuke siiski veel pole. Täna tegin pool päeva kodukontorit. Kõik saab tehtud, aga võtab kolm korda kauem aega. Nii et lõpuks veedan palju rohkem aega arvuti taga, kui ma tööl sama asja tehes veedaks. Ja siis olen kuri ja ärritunud. Kellele sellist vaja on. 

Oomen

Meil oli eile pulma-aastapäev. Tosin sai täis. Mõtlesin nostalgia mõttes pulmaalbumit lehitseda. Mälestustelt tolmu pühkides (sõna otseses mõttes - album oli korraliku tolmukihi kogunud) õnnestus mul aga korralik "papercut" saada. See küll hea enne olla ei saa. Üks kahest - kas hoiatus, et ei tasu minevikus nii kinni olla või siis meeldetuletus, et peaks just tihedamalt albumeid vaatama, siis ei juhtu ka õnnetust. 

P.S Kui nüüd järele mõelda, siis äkki peaks hoopis koristama...

Häid mõtteid palun

Tirts on haige. 

Möödunud laupäeva õhtul tõusis kõrge palavaik. Tänaseks on lisandunud nohu, köha ja rähmased silmad. Palaviku saab siirupiga alla, aga mõne aja pärast tõuseb jälle kõrgele. Eriti öösiti. Vaesest lapsest on kahju. Ta on aegajalt nii kuum, et kõrveta või sõrmed ära. Ükspäev hakkas suitsuandur asja ees, teist taga üürgama. Kahtlustan, et Tirts oli mingi kergesti süttiva materjali vastu läinud. Endast on ka kahju - nädal aega olen üritanud tööasju ja põetamist kuidagi sättida nii, et kumbki pool ei kannataks. See on väsitav. Eriti kui arvestada, et öösiti just liiga palju magada ei saa kui üks tuline tüüp  kõrval vingerdab ja ägiseb. Ilma selletagi on palav.

Igatahes õnnestus täna arsti juures käia. Seda oli ilmselt üle terve Ida-Saaremaa kuulda. Sellest ma saan aru, et vereproovi võtmine oli valus, aga et stetoskoobiga kuulamine väljakannatamatut piina tekitas, seda on raske uskuda. 

Tirtsule kirjutati antibiootikumid ja neid tuleb nüüd 3 korda päevas nädal aega süüa. Saate aru. Nädal aega, kolm korda päevas! See teeb kokku 21 korda!  Hull lugu. Tirts pole nõus isegi kord päevas rohtu võtma. Palavikurohugagi nipitasime nii mis jaksasime. 

Jah, see olin mina, kes määris palavikusiirupit saiale ja kattis selle siis šokolaadikreemiga või kes siirupit süstlaga kõrrejoogipakki villis.  Aga seda va antibiootikumi ei soovitatud eriti mahlaga segada ja see on liiga vedel, et saia peale määrida. Ma disainisin isegi spetsiaalse vikerkaartega ja ükssarvikutega pudeli, millesse rohu sisse panin ja väitsin, et see on ükssarviku piim. Aga jah, laps kiitis pudelit, aga rohtu maitses vaid keeleotsaga ja siis põlgas ära.

Seega andke palun head nõu, kuidas saada laps ravimit neelama.

ploomiuputus

Mäletate, ma kurtsin, et sel aastal ei saa me mitte üht ploomi. No see oli ilmselgelt ennatlik järeldus. Tänased  põhjalikud uuringud on tuvastanud, et üle ootuste suur saak on tulemas. Ma ei räägi ühest ega kahest ploomist. Kaugel sellest. Või noh, mitte just väga kaugel. Meil on oodata tervet kolme ploomi! Kolm ploomi nelja puu peale... Ei teagi, kas teha moosi või kompotti...

Hülgeluurannikul

Arvasite, et meie väikesaarte ja laidude programm on unustuste hõlma vajunud? Hähh, keda ma petan, te tõenäoliselt ei mäletagi, et meil Mpsiga selline programm oli. Äärmisel juhul suudate veel meenutada majakate kaardistamise retki* või kauneima kirikukuke valimise konkurssi**. Aga tõstku käsi üles, kes mäletab, et meil oli plaanis käia läbi võimalikult palju väikesaari? No vot. Endalgi hakkas vaikselt ununema. Õnneks on Mps kõrgemast vanusest hoolimata parema mäluga ja utsitas mindki, et programm tuleb taas päevakorda võtta.

Nii juhtuski, et tegin eile ühepäevase minipuhkuse ja kihutasime koos Papa ja paadiga Saaremaale, et sealt Kärsa sadamast merele suunduda. Viimasel hetkel võtsime isegi mootori kaasa. Ja natuke peale viimast hetke (kui varbad juba märjaks hakkasid saama) taipasime ka paadile korgi ette panna. Edasi viis sõit üle tasase mere otse Allirahu poole.

Teravam silm võib hea fantaasia korral märgata silmapiiril meie sihtmärki

See on üks pisike maakild keset ulgumerd. Või noh, võibolla just mitte päris keset ulgumerd, aga kui ma ütleks, et saareke on rannast kiviga visata, siis ei kõlaks meie retk sugugi nii põnevalt. Samas jälle kiviga saare pihta viskamiseks peaks ikkagi veidike kalevite verd soontes voolama. Ma saan aru, et ma olin koolis palliviskes nõrk, aga 8 km on ka sportlikumale tüpaažile paras väljakutse. Lisaks peaks veel jõle täpne käsi olema, sest saareke on tilluke. Rannajoone pikkuseks tuleb kõigest ca 1 km ja kui tulepaaki keset saart püsti poleks, siis rannast seda madalat kivihunnikut ei näekski.

Merikapsapõld

Puid ega põõsaid seal ka pole. Ainult ohtralt merikapsast, miskit puju ja üht eriti tüütut taime, kes elu laiul sugugi ei armastanud ning üritas oma lapsukesi iga hinna eest koos meiega suurele maale saata. Ilmselt mõnel umbrohubeebil see õnnestuski.

Laid oli muidugi väga ilus ja mitmekesise rannaga. Seal oli nii kivist, klibust kui liivast randa. Iga külg eriilmeline. Kõikidel külgedel oli aga üks ühine omadus - iga paari meetri tagant vedeles rannikul mõni hülgekorjus. Enamasti oli tegu väikeste karvakaladega, paar suuremat oli sekka eksinud. Õhus hõljus ka selline hapuhülgehais. Hukka oli neid hülgeid palju saanud, aga alles oli ka ikka kõvasti. Iga natukese aja tagant pistis mõni peanupu veest välja, üks külitas demonstratiivselt rannakividel ja kogu meie saarel viibimist saatis üks hale ulgumine ja nutulaul, mis tuli ilmselt veidi eemal paiknevalt rahult. 

Ega me seal saarel pikalt olnud. Vaatasime veidi ringi, tegime tiiru peale, pidasime väikese pikniku ja sõitsime aga kodu poole tagasi. Tore oli sellegipoolest.

Tagasiteel tuli paadi kiigutamise, mootorisurina ja vee helklemise koosmõjul selline uni peale, et äärepealt oleks magama jäänud.

* Kõik Mandri-Eesti majakad ja suurem osa tulepaake, on meil külastatud ja kaardistatud, jäänud ongi vaid mõned üksikud väikesaartel paiknevad tuletornid ja -paagid.

**Valdav osa Eesti kirikuid on üle kontrollitud, veendumaks kas torni otsas kõrgub rist või istub seal kukk. Mõni kukk oli küll pigem kana või lausa tuvi moodi.

Kas vana arm ka roostetab...

Ma olen alati armastanud raamatute lugemist. Viimasel ajal aga pole lugemiseks sugugi aega. Või noh, mis viimasel ajal. Viimased kümme aastat juba on tõeline kitsikus. See algas sellest kui sain esimese lapse. Minu õde rääkis, et tema hakkas just lapse kõrvalt lugema - imetamise ajal polnud muud tarka lihtsalt teha. Murdjalapsuke nautis söömisprotsessi ja sel ajal sai rahumeeli lugeda. Mina rõõmustasin meeldiva väljavaate üle, hankisin endale hunniku raamatuid ja jäin ootama rahulikke imetamisaegu. Tõruke oli aga hoopis teisest puust. Tema tõmbas viie minutiga lurtsti kõhu täis ja ma jõudsin vaevu-vaevu raamatust järje üles leida. 

Varasemalt meeldis mulle õhtuti enne magamaminekut voodis lugeda, kuid laste saamine tõmbas ka sellele kriipsu peale - lapsevoodi oli meie voodi kõrval, nii et varakult juba pandi tuli kustu. Pimedas on teadupärast halb lugeda. Päeval valges on ka halb. Kellelgi on koguaeg midagi vaja ja üldse ei lasta raamatuga mõnuleda. Lisaks veel pidevad süümekad, et peaks hoopis kodu koristama või lastele süüa tegema või on lihtsalt mõni projekt pooleli.

Kokkuvõtvalt võib väita, et minu suhe ilukirjandusega on viimastel aastatel olnud pigem kaugelt igatsemine ning nostalgitsemine nooruspõlve teemadel. Just nagu igatseks vana armastust taga.

Aga vot eile juhtus selline lugu, et jõudis kohale raamatupoest tellitud raamat (ma ostan raamatuid harva, mul on isiklik raamatukogu Laisiku juures). Tegin pahaaimamatult raamatu lahti ja vot käest enam panna ei suutnud. Tuli meelde, mis tunne see on, kui raamat su endasse haarab ning kuidagi ei saa ära lõpetada, kuigi kell on juba palju ja järgmisel päeval on vaja vara tõusta. Üks peatükk veel... Nüüd veel viimane ja siis lähen magama... Ma ainult natuke veel... Ja nii edasi, kuni raamat saigi läbi. 

Kaheksast tunnist soovituslikust uneajast võib nii vaid unistada ja võite ise arvata, kui raske oli täna ärgata ja tööle tulla ning milline vastumeelsus on kantseliidist pungitavaid dokumente sirvida. 

Mamma mia!

 Ei tea kummale vuntsid paremini sobivad, Luigile või Mariole?

Ah, et miks siis sellised? Toimus Juulilaager ja ega seal ühtegi normaalset inimest näha olnud. Me üritasime lihtsalt massi sulanduda. 

Frikadellimasin

Tänane tööpäev oli kuidagi eriti väsitav. Õhtuks oli tunne, nagu aju oleks hakklihamasinast läbi lastud. Nagu zombi taarusin koju.

Ega siingi midagi väga intelligentset* teha suutnud. Vorpisin tuimalt hakklihast frikadelle kuni külmik servani täis sai.

*see kõlab nagu ma tavaliselt veedaks õhtuid malet mängides ning samal ajal filosofeerides teemal Vanakreeka põllumajanduse mõju tänapäeva noorte maailmatunnetusele vms... He-he-he. Tegelikus on... noh... natuke erinev ning koosneb valdavalt näägutustest teemal koristamise ja muude kohustuste täitmata jätmise mõjust telefoniajale.

Vaikne Vihm pajatab oma raskest elust pidustustetsüklis ja annab peoideid

Nonii, suured pidustused (loe Täpikese sünnipäev) on selleks aastaks peetud. Huhh. Nüüd võiks peaaegu et jalad seinale visata ja puhata, aga oh seda häda - puhkus sai läbi. Lisaks algab juba nelja päeva pärast Juulilaager, mille jaoks on vaja samuti hunnik kostüüme nikerdada ning keegi lubas mingil meeltesegaduse hetkel kogu laagrirahvale frikadelle vorpida...

Kuidas ma kõigega valmis jõuan? Ei tea, aga Täpikese sünnipäevaks ma mingil imekombel jõudsin. Nüüd tuleb lihtsalt järgmine käik sisse panna. Mitmekäiguline mudel ma olingi? 

Aga las ma räägin möödunud pidustustest. Täpike tahtis, et pidu oleks spioonide ja salakuulajate teemaline. Hea valik. Eelkõige seetõttu, et kostümeerimine on imelihtne ja külalised ei jäta tulemata, kuna pole kostüümi. Päikeseprillid teevad tavalisest inimesest automaatselt spiooni. Ja alati võib tulla täiesti tavaliselt ja väita, et on "undercover" agent.

Et aga kogu lõbu ei piirduks päikeseprillide kandmisega (irooniliselt oli see esimene Täpikese sünnipäev, kus ei paistnud päikest), määrasime kõigile külalistele uued varjunimed. Näiteks Täpike ise oli Salakaval Angerjas, Tõruke oli Näljane Kameeleon, Tirtsust sai Täpiline Mõõk, Mps oli Hiiliv Udu ja mina Vaikne Vihm. Nimed loositi nii, et iga üks võttis omadussõnade kausist ja nimisõnade kausist pimesi ühe sõna ja saigi kokku. Nalja kui palju.

Seejärel said lapsed kahes jaos (korraga lihtsalt ei mahtunud) põgenemistoast välja murda. Varasemalt oli see Tirtsu tuba, aga hommikul muutus see Mõrvari elupaigaks. See oli mul esimene põgenemistuba teha (sealjuures pole ma ise ka üheski käinud) ja sellest oli õppida kui palju. Kui kedagi huvitab, siis panen siia ka kirja, mida tegime ja mida võiks paremini.

• esmalt pidid lapsed laserite vahelt läbi pugema. Laserid olid risti rästi üle toani viiva koridorilaadse osa veetud erkpunane lõng. Oleks võinud tihedaminigi panna, liiga lihtsalt pääsesid läbi.
• Seejärel avastasid nad voodist magamas mingi tüübi, kelle käes oli kiri. Salakiri. Šiffer oli aga tähthaaval üle toa laiali paigutatud (nähtavatesse kohtadesse). Kiri ütles, et olete mõrvari toas, teil on 15 minutit aega, et leida toa võti enne kui mõrvar naaseb. Abi küsitagu Harry Potterilt. Selle ülesandega läks lastel kõige kauem aega, aga ära lahendasid. Teinekord teha lühem kiri.
  
  
  
• Harry Potter oli loomulikult vihje raamatule, mis tuli lihtsalt riiulist üles otsida.
• Õige raamatu vahel oli pilt ühest mänguloomast, kes ütles, et tema valvab võtit. Lapsed pidid  mänguasjakuhjast õige looma leidma ja tema juurest võtme.
• Võti avas kohvri. Kohvris oli kiri, et mõrvar lahkust toast jättes maha verised jäljed. Järgmine vihje on Mõrvari saabastes. Kohver oli tihedalt jalatseid täis. Vaja oli leida saapad, millel oli sama muster nagu veristel jälgedel. Teistes saabastes oli jälgede segamiseks valevihjeid.
• Õige saapa sees oli silt, mis väitis, et kood on Täpsi sünnipäev. Kood 247 avas kasti, kus oligi peidus toa võti. Et aga keerulisem oleks, oli seal veel umbes 50 võtit. Vihjeks olin joonistanud õige võtme kujutise.

Ja saidki lapsed toast välja... Tõsi, nende pääsemine verejanulise mõrvari käest oli siiski õnnelik juhus - miski hoidis kurikaela kinni ja lubatud 15 minuti asemel läks kiiremal võistkonnal 25 minutit. Kõik jäid siiski ellu.

Vahepeal visati nooli Bondi silueti pihta, söödi Pop Secretit, piilur-porgandeid ja muud säärast kraami ning peagi oligi aeg tordi käes. Tort, mille ma ise oma enese valgete käekestega valmis nikerdasin, oli ka selline kergelt peitepilt - 9 ei tahtnud taustast väljagi paista.

Vaevalt oli aga küünal puhutud kui juba tormati uue atraktsiooni kallale - pomm-pinata. Sellist väljamaa sugemetega lõbustust pole meil varem olnud, aga näe nüüd tegin. 

Ütleme nii, et teise tegemisel olen juba hulga targem. See konkreetne kommipomm ei tahtnud kuidagi katki minna, nii et vaene Salakaval Angerjas pidi seda ikka korralikult materdama, enne kui  lõpuks kommivihm valla pääses. Sellegipoolest sain juba kaks tellimust järgmisesse kuusse. Eks ma pean siis oma kunsti lihvima ja tegema kergemini purunevaid taieseid.

Ülejäänud aja jooksid lapsed kui metsalised ringi ja tegid muid laste asju. Mulle sobis, sest tegelikult ei meeldi mulle üldse mingit peokorraldajat või mängujuhti etendada. Juba need ettevalmistused võtsid nii võhmale, et parema meelega oleks kusagil vaikselt põõnanud.

Lõpuks aga sai vist tore pidu. Vähemalt lapsed paistsid enamvähem rahul, Täpike oli õnnelik ja keegi (vist) kaklema ei läinud ja verd ka ei pritsinud. Järelikult õnnestunud pidu. Häda on selles, et Täpikese sünnipäev avab meie pere pidustuste hooaja. Järgmisena tuleb minu sünnipäev, seejärel 10 päeva pärast Tirtsu oma, siis 2 nädala pärast Tõrukese oma ja siis saab lausa kuu aega puhata enne kui Mpsi pidu tuleb. Oh seda koristamist :D

Muide, enda peo jaoks on mul juba idee olemas. A-Rühm versus MacGyver. Kutsun rahva kokku ja panen pooled ühte ja pooled teise kuuri luku taha. Esimene rühm peab ehitama kuuris leiduvast pahnast tanki (keevitusmasin on igas enesest lugupidavas kuuris ju olemas) ja teine tegema nätsust pommi (kasutada võib teipi ja taskunuga loomulikult). Kumb enne välja murrab on võitja. Kellele panustaksite?

P.s kirjutasin postituse juba mõned päevad tagasi, aga unustasin vajutada "postita"

Hämarad teod

 Jõle raske on kui sul on hea fantaasiaga laps, kes tahab oma sünnipäeva suurejooneliselt tähistada. Peoni on veel mõned päevad aega, aga terve tänase päeva olen ma koristanud*, kodustest vahenditest pommi meisterdanud, spioonidele varjunimesid nuputanud ning laipade asukohti markeerinud. Ja see on alles algus. Öös ootavad ees veel mitmed mustad teod...

*Jajah, tean küll, et täiesti mõttetu tegevus, pühapäevaks on niikuinii segamini, aga kuna ma tegin põhjalikumat koristust, ehk nad siiski ei jõua nii põhjalikult segamini ajada.

Miskit on mäda Taani riigis (illustreeritud versioon)

Tere-tere
Mind pole siin blogis ammu näha olnud. Nojah, mind pole üldse siinkandis näha olnud. Käisime nimelt perega Taanis. Ja mitte lihtsalt oma pisikese perega, vaid laiendatud variandiga. Ehk siis lisaks meile viiele olid veel minu ema ja isa ning õde ja vend peredega. Kokku siis 14 inimest. Toon punktide kaupa välja mis reisist meelde jäi:

• reisifirma - reis oli meil korraldatud Mummi & co reisifirma poolt. See on üks hea reisifirma, kõik korraldatakse ilusasti ära. Ma ise olen reisikorralduses nõrk, aga ema on juba vana kala ja saab ilusasti hakkama nii öömajade broneerimise, kindlustuste kui autorendi ja muude sääraste vallatustega.
• lennureis - see oli meie laste jaoks esimene kord lennata. Esimene tagasilöök toimus juba turvakontrollis, kus Tirts keeldus oma kotist loobumast ja kuulutas seda valjuhäälselt põrandal jonnides. Loomulikult tekitas see turvatöötajates kahtlust, nii et kott uuriti läbi. Olgu mainitud, et see sisaldas ainult ühte mängujänest ja igasuguste keelatud kaupade, tulirelvade ja narkootikumide sisaldus oli ümmargune null. Lend ise läks enamvähem. Maandumise ajal protestis Tirts küll turvarihma vastu kuni ootamatult magama jäi ja tagasiteel kurtis Täpike hirmsat kõrvavalu ja halises mu kõrval, aga muidu suuremaid tagasilööke ei esinenud. Tõsi lennujaamades passimine oli tüütu. Hea, et oli otselend. Lennuk maandus Legolandi kõrval.

tahaks lennata... aga veel ei lasta pardale

• Legoland - loomulikult oli meie peamiseks sihtkohaks Legoland. Tõruke oli eelnevalt küll väga negatiivselt meelestatud ja teatas, et see on üks igav koht. Sisuliselt muuseum. Kohale jõudes selgus siiski, et pigem ikka lõbustuspark ja sugugi mitte nii igav. Seal oli tegemist kõigile. Mina liikusin koos Tirtsuga ja külastasin seega väikelaste atraktsioone. Ega see lihtne polnud end kõikvõimalikesse pisitillukestesse vagunitesse ja gondlitesse mahutada, aga samas jälle meeldivalt rahulik. Ei mingit südantpööritavat kihutamist. Tõsi. Vähemalt kolmandik lõbustuspargist jäi meil lihtsalt nägemata, aga mis sellestki. Tegelikult valetan. Ülevalt keerlevast vaatetornist nägin ilmselt kõike.
  
  
• Aalborgi loomaaed - väga armas väike ja hubane loomaaed, samas kõik olulised loomad (lõvid, tiigrid, elevandid, kaelkirjakud, jääkarud jms) olid olemas ja hästi vaadeldavad. Suurim vaatamisväärsus oli punane panda (kellel ei olnud pandaga küll mingit seost. Pigem meenutas rebase ja pesukaru vahepealset elukat.

  

  Tallinna loomaaias kaelkirjakuid pole. Selles siin aga oli neid terve pesakond. sõid peost võilillelehti ja olid muidu nunnud

  
  
• Aarhusi vabaõhu muuseum (Den Gamle By) - sealt sain ma pinnu sõrme ja veetsin suure osa ajast jäätise järjekorras. Ilma näljaste ja igavlevate lasteta oleks seal ilmselt päris mõnus jalutada ja uudistada. 

  

  Taani ajalooline arhitektuur meeldis mulle rohkem kui kaasaegne, mis kippus olema kandiline ja steriilne, et mitte öelda igav

  
  
• Kuninga kõrts. See on vanim Taanis endiselt tegutsev kõrts, kus kunagi olla ka kuningas söönud ja kohta kiitnud. Me käisime ka. Ma ei tea, kas kuningas tellis ka coca-colat ja vahvleid, aga maitsesid need küll hästi. 

  

  kuninga kõrts

  
  

  

  vahvlid moosi ja jäätisega

  
  
• Tuletornid - Külastasime nelja tuletorni - nii kõige vanemat kui seda, mida vahepeal mööda düüne ohutumasse kohta lohistati kui ka seda, kust avanes imeline vaade Taani tipule. Suure tuletornisõbrana nautisin seda osa.

  

  Rubjerg Knude tuletorn. Sinna pääsemiseks tuli teha pikk matk. Lastele meeldis eelkõige lõputu liivakast, mis tuletorni ümber laiutas.

  
  

  

  vanim säilinud lahtise korviga tulepaak Skagenis

  
  

  

  Skageni valge tuletorn. Tegelikult oli see tehtud loomulikult punastest tellistest, aga siis leidsid nad lubjapintsli. Vähemalt niimoodi tõlkis google translate juuresolevat infotahvlit.

  

  Skageni hall tuletorn. See on Taani põhjapoolseim ja kõrguselt teine. Tippu viis 202 astet. Tean täpselt, need olid nummerdatud.

  
  
• Taani tipp - kõige rahvarohkem koht Taanis. Plaan oli seista ühe jalaga Lääne- ja teisega Põhjameres. Aga see sama mõte oli veel sadadel inimestel ja lõpuks selgus, et sellist konkreetset tippu polnudki. Lapsed nautisid tippu muidugi täiel rinnal. Tirts jooksis kilgates ja vett pritsides ühest merest teise ja jälle esimesse tagasi. Ka suuremad olin rinnuni märjad. Tavaliselt olid mul ikka varuriided kaasas, aga sel korral miskipärast olin kõik vahetusriided hotelli jätnud.

  

  ülerahvastatud tipp

  
  

  

  sellised "liivaussid" tõid aga rahvast juurde (mõne viisid ära ka)

  
  

  

  siin on riided veel üsna kuivad, järgnevas videos on näha, et see ei püsinud kaua nii

  
  
  
  
• rannad - külastasime Läänemere ääres asuvat palmiranda, kuhu oli veetud ohtralt kiduraid palme. Vesi oli külmavõitu ja rannas palju teravaid teokarpe. See muidugi ei takistanud meid suplemas käimast. Küll aga jättis palju sügavama mulje Põhjamere rannik. Meie peatuspaiga lähedal Lokkenis oli uskumatu liivarand. Seal ei olnud kivipoegagi. Ainult kümnete kilomeetrite kaupa laia liivaranda. Kõige kummalisem oli see, et autodega sõideti sisuliselt veepiirini ja mööda rannaliiva läks lausa ametlik tee. Ja päike loojus otse merre. Imelised vaated. Seal sai paar korda ikka ujumas ka käidud. Nii päikeseloojangu ajal kui meeletult suurte lainetega. Viimase kohta ütles Täpike, et see oli kogu reisi kõige toredam osa. Tirts ilmselt sellega ei nõustunud, sest tema veetis selle aja rannal rätikus sisse mässitult lõdisedes. Mis viibki meid järgmise teemani.
  

  

  ainus kalju keset lõputut liivarannandust

  
  

  

  "valge linn" meie kodurannas

  
  

  

  palmirannas

  
  

  

  õhtu Lokkenis

  
  
• tuul - Taani on tuulte maa. Seda näitab selgelt elektrituulikute rohkus. Veelgi selgemalt näitab seda aga minu soeng, mida polegi vist võimalik enam korda saada ja mistõttu ma näen kõikidel piltidel välja nagu ülesöönud metsjeesus.

  

  pole kõige parem tuule pilt - kaabu püsib veel peas

  
  
• liiv - lõputute liivarandade ja tugeva tuule koosmõjul olid kõik kohad tihedalt liiva täis. Auto, riided, juuksed, suu ja silmad - kõik! Kuna neil liiva nõnda lahedalt käes, siis olid nad lausa liivalinna rajanud. Tõrva Volodõmõr oleks sinna hästi sobinud.

  

  Harald sinihammas

  
  

  

  Tirtsu lemmikloom

  
  

  

  lõputud liivaväljad

  
  
• kalad - käisime okeanaariumis - Tirtsule meeldis väga kalu vaadata. Veelgi enam meeldis talle aga mänguväljakul väikesi kivikesi oma jalanõudesse kuhjata. Täpike ütles, et kalad on igavad. Tõruke ja Täpike nautisid kõige enam tormisimulaatorit, kus tuul puhus mütsi peast. Mulle meeldisid millimallikad. Tõsi, meres nad mulle ei meeldi, aga silmale oli ilus vaadata. hüpnotiseeriv lausa.
  
  
• Mäed - käisime Taani peaaegu kõige kõrgema mäe - taeva mäe - tipus. Tegelikult on see vist kõrguselt neljas tipp, aga see ei loe. Meie suurest munamäest on see enam kui poole madalam. Tore. Oligi vähem ronida. Palju keerulisem oli aga kõikvõimalike liivamägede tippu ronida. 

  

  luite otsa ronimine

  
  

  

  taevamägi

  
  
• majutus - olime Taanis 7 ööd ja peatusime 4 erinevas kohas. Igal pool olid oma head ja vead. Kui kõigist oleks võtnud parima, oleks saanud ideaalse öömaja. Samas kui kõigest oleks võtnud halvima, oleks üsna närune olnud.

  

  1. öömaja. Selle peamiseks plussiks oli väga suur ja mitmekesine mänguväljak lastele. Seal oli kõike, alustades suurtest batuutidest, minigolfist ja turnlast (suur ronimisatraktsioon) ning lõpetades vabalt kasutatavate pedaalidega rallikatega. Miinuseks oli ruumikitsikus putkas.

  
  

  

  2. majutuskoht. Plussiks oli see, et kogu villa oli sisuliselt meie päralt ning saime end seal mõnusalt koduselt tunda, süüa teha ja niisama laiutada. Miinuseks oli laste mängunurk, mis koosnes mustast kiigest ja katkisest raudtorust. Natuke puhtam oleks võinud kogu elamine olla.

  
  

  

  3. öömaja oli vanast meiereist tehtud hotellilaadne toode. Plussiks olid avarad ja hea planeeringuga toad ja sõbralik perenaine. Miinuseks söögitegemise võimaluse ja mänguväljaku puudumine.

  
  

  

  viimane öömaja asus hea koha peal sisuliselt kesklinnas ning oli kõige modernsem ja kõikide mugavustega. Lastele meeldis, et sai piiramatult multikaid telekast vaadata. Miinuseks hind - see oli kõige kallim.

  
  

Reis oli tore, aga tore on ka kodus tagasi olla.

lennukist võis näha kodusaart

Nüüd saab hakata järgmist reisi plaanima. Näiteks Mps otsustas täna eksprompt Virtsus käia. Ja kuna hakkas hirmsasti meeldima, siis läks teise korra veel...