Fotojaht: numbrid

Üks argpüks
kaks vana paks
kolm tuhk ja tolm
neli väike veli
viis mis siis
kuus varbad suus
seitse – roosi õitse
kaheksa – riided vaheta
üheksa, kümme täis.

Nii lugesime meie kauges nooruses numbreid.

Nüüd tuli siis numbrid pildile jäädvustada. Tegin mitu tiiru ümber aida, aga ühtegi numbrit ei leidnud. Isegi sisse kiikasin. Ikka nulliring (ja null polevat mõningastel andmetel number). Siis aga nägin aidavõtmeid. Ei ole vaja just ülemäära palju kujutlusvõimet, et seal numbrit näha. Otsustasin siis, et otsin ülejäänud numbrid ka üles. Siin nad on.

Nulli diskrimineerimise kompenseerimiseks toon ta sel korral eraldi välja. Esiti mõtlesin, et panen (nunnumeetri tarbeks) pildi tirtsu 0-hambulisest naeratusest, aga ta saboteeris mu head plaani ja kasvatas endale eile esimese hamba. Nii et tuleb lihtsalt üks suur, aga mitte sugugi tühi null.

Onn

Täna oli täiesti veider päev. Mul ei olnudki põrgulikult kiire nagu viimastel nädalatel. Varem oli ikka nii, et kohe kui laps magama jäi, haarasin pintsli pihku ja suundusin järjekordsele maalritööle. Ei, ma ei tegelenud suure kunstiga vaid lihtlabase võõpamisega. Ehitasime Täpsile onni ja eile oli selle üleandmise tähtaeg. Tõsi, me ei jõudnud sellega küll päris valmis, pintseldamist oleks veel ohtralt (liistudest, teise korruse viimistlusest ja rõduuksest rääkimata), aga kuna pidulik avamine ja lindilõikamine sai tehtud, siis kadus igasugune motivatsioon edasi pingutada. Seega istusin täna peaaegu et jõude. Eks homme rabelen edasi.

Lubage ma tutvustan teile meie selle suve suurprojekti: Täpsi onn!

Tegemist on 90% taaskasutusprojektiga. Mõned prussid tuli ikkagi osta ka, aga valdavalt kraabiti materjal kokku aida alt ja kuuri pealt ja igalt poolt mujalt, kust  midagi üle oli jäänud. Ehitasid peamiselt Mps ja Papa. Mina käisin neil pintsliga sabas ja võõpasin üle iga lauajupi, mis nad paika said. Lisaks üritasin neile aegajalt meelde tuletada, mida nad ehitavad. No et onn ei pea olema päris maja kvaliteediga. Aga nad kohe ei oska ülejala tööd teha.
Mina küll üritasin. Tahtsin panna seina äraneetud tapeeti, aga see jäi isegi minu standardite järgi liiga koledaks. Servad tulid lahti ja ise lainetas kui hull. Täps arvas küll, et sest pole ju midagi - konarused saab ju välja lihvida, aga ma rebisin selle ikka seinast ja värvisin seinae hoopis sädeleva värviga üle
Ma ise olin eriti uhke oma põranda üle. Selle tehnika nimi on värvijääkide kasutamine. No mis teha kui ühtegi värvi polnud nii palju, et oleks terve põranda tehtud saanud. Enamus efektist läks muidugi mööbli sisse tassimisega kaotsi.

Mööbel on ka üle saare kokku tassitud. Maalid seintel on minu looming (pildile pole küll peaaege et ükski jäänud). Maailmaparandaja minigalerii. Paar pilti ununesid panna ja süngemad viidi pööningule.

Pööning, nagu juba mainitud sai, on veel täitsa poolik. Mis aga ei olnud takistuseks selle kasutuselevõtuks sünnipäevapeol.

Onn osutus populaarseks ja lapsi oli sealt raske välja saada. Sõna otseses mõttes, kuna taaskasutuslink andis järele ja lukustas lapsed majja. Õnneks tuli Mps trelliga ja päästis lapsed majast välja. Kuigi ilmselt lisas see nüanss peole värvi ja jäi hästi meelde.

Igatahes kui mina oleks laps ja mul oleks selline onn, siis hüppaks ma rõõmust lakke ja koliks onni magama ning enne talvekülmasid tagasi ei tuleks

Fotojaht. Kaared

Kas teate, mis on minu lemmikmäng? See on "Ütle mulle üks sõna ja ma laulan sellega laulu." Laulusõnade teadmine on üks minu eriomadusi. Tõsi, ma ei tea kõiki sõnu, aga iga kolmandat ikka. See võimaldab edukalt lõkke ääres kaasa joriseda isegi siis kui laulikut pole. Seega olen nimetatud mängus päris hea. Loomulikult ei suuda ma leida laule, kus oleks sees väga spetsiifilised sõnad nagu akupunktuurisessioon või veksellüliti või maasika-toorjuustukook. Vahel läheb mõne lihtsamagi sõnaga kaua aega.

Fotojahi teemat nähes hakkasid peas kohe keerlema järgmised lauluread:
Suur päiksesõõr, all taevakaar, nii näeme joonistust poisil...
Seda paati pole tehtud linnuluust, kaared ise painutasin tammepuust...

See oli sissejuhatus, mil puudub küll  igasuguse seos kütitud piltidega.

Aga siit tulevad minu kaared.

Esiteks ait. Aida küljes ripub meil suures koguses kaareks väänatud õnne.

26-raudne

Teiseks jäi kaamerasilma ett üks plindris parm. Tundub, et liiga palju kaari. Sisse sai. Välja enam ei saa. Muidu poleks võibolla väga vigagi, aga paari tunni pärast lülitub elekter sisse.

Kuda sa, lilleke, seie sattusid?

Sellest kuidas asjad tegelikult käivad

Kas teie teate, miks on taevas tähed ja kust tuleb päike? Kes vormib pilved kohevateks ning kust tulevad unenäod? Arvasite, et teate? Eksite. Täps seevastu teab ja rääkis mulle ka kui päikese loojudes ujumas käisime.

Alustame algusest. See loojuva päikese peegeldus veepinnal on sätendav tee, mis viib otse kuldsesse paleesse, kuhu võivad minna nii noored kui vanad. Sealjuures tasub silmas pidada, et piletiraha ei küsitagi.
Kui päikeseloojangu ajal läheb taevas roosaks, siis tulevad ükssarvikud. Ükssarvikud toovad inimestele unenägusid! Hommikul aga saabuvad hommikupingviinid. Nende ülssandeks on päike taevasse tuua. Õhtul viivad nad selle jälle ära. Vahel piiluvad hommikupingviinid ka inimeste akendest sisse ning vaatavad, kas kõik on ärkvel. Täpsi juures käivad nad pidevalt ja vahivad ta pingviinipildiga pidžaamat. Täpike kuuleb kuidas nende väikesed varbad klõbisevad kui nad voodi alt välja tulevad.
Pilvede eest hoolitsevad pilvebaleriinid. Oma kohevate valgete baleriiniseelikutega  õhukestel pilvedel tantsides vormivad nad pilved igasugusteks huvitavateks kujunditeks.
Siis on veel olemas kuutüdruk. Tal on ilus särav kuukroon ja tal on 100 last (kes tegelikult on ta nooremad õed). Need on tähetüdrukud kes oma tähtedel tantsivad ja oma kingadega tähti liigutavad. Neil on võluvägi.
"Täps, see ei ole üldse nii," segab Tõruke siinkohal pahaselt vahele. "Tähed on koguaeg olemas. Lihtsalt päike on nii ere, et päeval tähti ei paista. Kuu ise ei sära vaid päike paistab selle peale ja see annab valgust."*

Lisaks on tähtis roll veel ka öö mustkunstnikul. Tema on nimelt see, kes oma võlupintsliga öö mustaks värvib (saate aru? Must ja kunstnik!). Taevas värvitakse mustaks ja pilved.... ei pilved siiski mitte, sest need on aurust ja auru ei saa värvida.

Seda kõike rääkis Täpsile ühe tüdruku ema, kes elab mere ääres paatmajas ja nägi neid tegelasi oma silmaga. See tüdruk ise on avastaja ja lubas homme Täpsile Magusamaast kirjutada. Jääme põnevusega ootama.
Igatahes lubas Täpike selle loo kõik üles kirjutada (kohe kui veidike paremini kirjutama õpib). Jään põnevusega ootama tema esimest raamatut (ma võin selle illustreerida).

*Siinkohal tuleb eriti teravalt esile kuivõrd erinevad mu lapsed oma loomuselt on!

Kiire

Möödunud nädala fotojahi teemaks oli "kiire". See sõna iseloomustab imeliselt praegusi aegu. Kogu aeg on meeletult kiire. Eriti lapse uneaegadel, sest selle üürikese ajaga on nii palju vaja jõuda. Lisaks tavapärasele koristamisele, kokkamisele ja kantseldamisele on pea iga päev käinud külalised. No ja siis oli veel Täpikese lasteaia lõpetamine ning suured ettevalmistused järgmiseks nädalavahetuseks, mil saabub meie suvise ehitusprojekti valmimistähtaeg.
Vaene Mps peaks tööl haiget teesklema ja terve järgmise nädala hommikust õhtuni palehigis ehitama, siis oleks lootus see "onn" õigeaegselt valmis saada. No ja mina peaks ilmselt lisaks beebi päevastele unesutsakatele kasutama ära ka neiu ööuned, et siis pimeduse varjus värvida, pahteldada, tapetseerida.
Kuna aga pettusega töölt puudumisele ei vaadata just hea pilguga ja mina vajan ka ikkagi mõned tunnid und (hoolimata minu 9 kuud kestnud vähese une treeningust), siis tuleb meil ilmselt leppida kurva tõsiasjaga, et sünnipäevakingitus õigeks ajaks päris valmis ei saa.
Eks me siis kuuleme Täpsilt, mis ta maailmaasjadest arvab. Juu oleks pidanud juba kevadel kuulama kui Täps töömehi ergutas: "Eluga poisid, suvi ei ole enam kaugel!"
Lohutuseks võib öelda, et ega ta meie selgitusi niikuinii ei oota, alles paar päeva tagasi teatas ta mulle: "Emme, mulle ei meeldi vestelda. Ma tahan ise rääkida, mulle ei meeldi teisi kuulata!" Mis te arvate, kas koolis saab temaga raske olema või saab temaga koolis raske olema?
Aga kooli mu nööbike sügisel läheb. Ta on küll endiselt nii pisike, et ei paista tõenäoliselt koolikoti tagant väljagi. Lasteaia lõpetamisel nõudis ta igatahes kontsakingi ja ei lasknud end sugugi häirida pisiasjast, et need olid talle kaks numbrit suured. Ei midagi, mida ei saaks natukese vatiga kinganinas  parandada. Nii oli ta peaaegu (lühemate) rühmakaaslaste pikkune.
Selle lõpetamisega kaasnes muidugi palju draamat. Esmalt juba see, et pidu koroonahirmus üldse nii kaugele lükati. Siis kui hakkas saabuma peopäev, hakkas iga päev tulema uusi ja põnevaid juhiseid. Esmalt öeldi, et ilusa ilmaga toimub pidu õues ja külaliste arv on vaba (vihmase ilmaga on pidu rühmas ja ainult vanemad on lubatud). Siis selgus, et ka ilusa ilmaga vanavanemaid ikkagi ei lubata - riskirühm. Seejärel aga tulid Terviseametist juhised, mis ütlesid, et tordi pakkumine lasteaia lõpupeol on liiga riskantne...
Vot ja siin jooksis minu mõistus kokku. Ma olen igati ettevaatuse poolt, aga päris hulluks minna ju ka ei saa. Niigi oli meil õuepidu, minimaalse külaliste arvuga, aga see üks torditükk tõstab riskitaset nii palju, et üritus on võrdne kurikuulsa võrkpallivõistlusega. Ma ei tea, kas nad arvasid, et ühe lusikaga süüakse seda torti või?
Pidu toimus demonstratiivselt koroonaennetuse vaimus. Igale poole oli pandud des.vahendeid ja maske (mida keegi ei kasutanud). Lapsed (kes polnud kolm kuud lasteaias käinud ja ühtegi laulu eriti hästi ei mäletanud) seisid laval hajutatult vähemalt meetriste vahedega (kuigi lavale tulid ilusasti käest kinni). Pealtvaatajad olid jaotatud istuma perede kaupa 2-meetriste vahedega ja direktor keeldus kallistamast õpetajaid, kellele see aasta jäi lasteaias viimaseks.
Eriti jabur tundus see kõik arvestades, mis igal pool mujal toimub. Võtame kasvõi meie kaubanduskeskuse reedesel päeval. See on puupüsti kõikvõimalikke sulelisi ja karvaseid täis, kes elavad üksteise kukil ja köhivad vastastikku.

Aga noh, lapsed olid ilusad ja armsad ning ilm suurepärane, nii et lõppkokkuvõttes polnud peol suurt vigagi. Torti anti lõpuks ikkagi ka. Kuigi me pidime allkirjastama paberi, et oleme lahkesti nõus vastutust jagama, kui torditüki pakkumine ikkagi uue koroona laine vallandab.

Nakkusohtlik torditükk

Oh, sattusin heietama. tegelikult pidin ikka virisema teemal, et kiire on ja ei jõudnud sellest kiirest piltigi teha.
Aga et päris ilma poleks, siis siin hoopis üks video sellest kui on kiire ja tuleb sireenid tööle panna.

Kunstizaalis, kunstizaalis...

Juulikuu kunstiprojekti teemaks oli meremaal. Kuna minu juuni maastikumaal sisaldas juba olulisel määral merd, siis ei viitsinud enam teist samasugust kitši toota ja lähenesin veidi teise nurga alt. Aga on ju meri!

Kasutasin taas aja kokkuhoiu mõttes akrüüle, mis mulle endiselt ei meeldi.

Arvasin, et seda pilti küll Täps (kellel on palju hirmusid ja kes kaldub arvama, et kõik, millest ta mõtleb või kasvõi pildil näeb, saab tõeks) oma kunstigaleriisse üles ei riputa, aga üllataval kombel talle see pilt meeldis ja see lubati panna galerii teise korruse saali. Algselt pidi sinna küll laste kunstimuuseum tulema, aga kuna hetkel väga museaale pole, siis esialgu täidab see galerii eesmärki.
Olgem ausad, mul on aastatega kogunenud ikkagi märkimisväärne plötserduste kogu ja ma kardan, et tema alla 20 m2 ehitusaluse pinnaga onnist võib kõikide demonstreerimiseks väheks jääda. Ilmselt tuleb korraldada näitusmüük.

Häda on muidugi selles, et onn-galeriil on hetkel üks välissein ja uksed-aknad kõik puudu, rääkimata siseviimistlusest. Avamise tähtajani on jäänud vaid poolteist nädalat. Ütleme nii, et vaene töövõtja (Mps) peab nüüd töölt palgata puhkust võtma ja ööd ja päevad ehitama, et tähtajaks valmis saada.

Fotojaht: Lähedus

Ma tükk aega mõtlesin, et mida tänase teemapildi kommentaariks kirjutada. Mitu korda alustasin ja siis jälle kustutasin ära. No ei suuda mina ilusasti kirjutada seda, mida tahaks öelda (Õnneks Kaamos tuleb ja kirjutab midagi tabavat ilusat ja õiget, tal on alati õiged sõnad olemas). Aga üks on kindel, mitte miski pole ühele emale lähemal kui tema lapsukesed (jah, need samad hulluks ajavad, närvirakke hävitavad, juukseid halliksajavad, imetabased, suurepärased ja kirjeldamatult kallid tegelased). Isegi siis kui nad on eemal, on nad ikka südame ligidal. 

See mustvalge on üks mu lemmikpilt Tirtsust. 

Siin aga üks tänaõhtune klõps. Sel korral pakub lähedust ja uinumisabi uus lemmik, mille Mummi ja Taadu lõunaosariikidest tõid. Kass ja beebi ühel pildil - kas pole nunnu?!?

Ütle üks ilus nimi!

Meil elab õue peal siil. Muidu täitsa tavaline okaskera, ainult tavapärase nelikveo asemel on temal kolm jalga. Ühe jäseme puudumine ei paista teda liialt häirivat. Vudib päris kärmelt teine, kuigi veidike hüpliku sammuga.
Kuna ta meil siin tihe külaline, siis mõtlesime, et oleks paslik nimi panna. Mina pakkusin välja sellise kauni nime nagu Taburet. Ikka limiteeritud jalgade arvule viidates. Mps pakkus omalt poolt sellise kauni kolmejalgse nime nagu Vokk. Lapsed on kaasaegsemad ja hoolivamad. Täpike arvas, et nimeks võiks olla Nunnunägu (ilmselgega soovides juhtida tähelepanu eemale puudest). Tõruke aga leidis on kõige sobivam oleks Tips. Konsensusele me nime osas ei jõudnud.
Järgmisel korral kui läheb jälle nime üle vaidlemiseks, siis pakun välja sellised kaunid nimed nagu Triskele või Statiiv. Mõni ehk ikka läheb kasutusse!

Ühed võõrsõnad kõik

Emme, mis meil täna söögiks on?

Guljašš.

Või oli see ikkagi guašš?

(Ajaloolise tõe huvides. Tirts limpsis üht Täpikese kunstiinstallatsiooni. Eemalt vaadates tundus see täiesti ohutu pallina, millest ei eraldu väikseid tükke ega midagi, aga selgus, et selle teine külg oli guaššidega maitsekalt üle võõbatud.)

Õppelaenutu

Muide, täna on see ajalooline päev, mil mul lõpuks ometi sai tagasi makstud õppelaen! Ma isegi ei mäleta enam, millal ma ülikooli lõpetasin. Mitte, et see laen mind hirmsasti rõhunud oleks. Igakuine summa oli väiksem kui keskmine poearve ja pealegi kuulusin mina nende väheste õnnelike hulka, kellele riik õppelaenu tilkhaaval tagasi maksis. Kes veel mäletab, kunagi oli selline diil, et laste saamise või riigitööle minekuga tasuti osa või kogu õppelaen. Mul olid algusest peale kolmikud plaanis. Laste saamisega jäin selle meetme jaoks muidugi lootusetult hiljaks, aga aasta riigitööd sai täis nädal või paar enne kui see nali ära lõpetati. Nii et jah, riik maksis mu õpingud kinni.

Enda õigustuseks võin öelda seda, et päris mahavisatud see raha vast siiski pole. Esiteks ma tõesti elasin ülikooli ajal kõik need seitse aastat selle raha eest (mitte ei ostnud endale mingit nänni kokku) ja teiseks olen truult riigitööl püsinud (ja kindlasti pole selle ajendiks olnud laenu tagasimaksed, sest nagu ma juba mainisin, selle kuutasu oli imepisike).

Aga nüüd olen sellest laenust vaba! Hurraa! Vabanemise tunne oleks muidugi palju suurem kui poleks lisaks eluasemelaenu, mida me Mpsiga veel oma 15 aastat maksame. Nii et panga ust veel päris jalaga kinni lüüa ei saa.

Kolmveerandaastane

Täna sai Tirts 9 kuud vanaks. Sel puhul tahaks rääkida natuke tema roosilisest isiksusest.

Seda ma olen juba kirjeldanud kuidas ta oma vaese ema kallal vägivalda harrastab - näpistab, küünistab ja üritab nina peast ära lutsutada. Hambaid tal õnneks veel ei ole, vastasel juhul oleks ma ammu ninatu.
Tema imelisest lauluhäälest olen samuti varasemalt kirjutanud. See on nagu vabrikuvile! Hea, et meil kodus suuremas koguses kristalli ei leidu - see võiks puruneda. Kusjuures ma olen kindel, et kuigi mu teised lapsed on ka valjuhäälsed olnud, siis ületab Tirts nad mitmekordselt. Teisalt jälle, võibolla on mu mälu tuhmunud aastatega (või on kriisked aju pehmeks tagunud), aga 8 aasta tagune kirjeldus Tõrukese võimetest vastab üsna praegusele olukorrale. Ilmselt ma lihtsalt ei teadnud siis veel, millisteks hurmavateks helideks üks lapsuke võimeline võib olla ja Tõrukese vägiteod tundusid kurdistavad. Tirts hakkab hommikul vara pihta ja kireb nii, et naabri kukk vakatab.

Kui ma Tõrukesele nägin karjäärivõimalust operatiivsõiduki alarmina, siis Tirts võiks tuletõrjes lisaks heliefektidele võtta üle ka kustutusfunktsiooni. Ta on lihtsalt massiivse ilatootmisvõimsusega ja ta ei kõhkle seda ka teistega jagamast. Puristamine! Kui tuletõrje tundub liiga ekstreemsena, siis õhuniisutajaks kõlbaks küll. Pluus on tal pidevalt nabani märg.
Tänu Tirtsule püsis meie õuemuru ka põuaajal ilus ja roheline. Vähemalt nendes kohtades, kust ta läbi roomas, ilarada järel. Nagu väike limukas.

Söögi osas ta väga nõudlik pole. Lahkesti on nõus kassiga toidukaussi jagama. Vaene kass võib niimoodi kiduraks jääda. See on ikka veider kuidas laps igal võimalusel sihi otsejoones kassi söögikausi poole võtab. Maitseks need kassikrõbinad siis hästi! Olen neid proovinud ja noh...võeh! Samas olgem ausad, mõned beebipüreed on veelgi koledama maitsega. Noh, vähemalt karv läigib. Kass on senini toiduvargasse üsna tolereerivalt suhtunud. Kuigi ta on mõne hea peotäie karvade võrra vaesemaks jäänud. Ilmselt kadestab kassi tihedat karvkatet, tal endal ju vaid mõned tuules heljuvad blondid juuksetutid.

Kui kassitoit kõrvale jätta, siis on Tirtsu menüü väga laialdane ja seda kõike võib tema riietelt lugeda. Pudipõlle kasutamine niivõrd võimeka mäkerdaja puhul on nagu vihmavarjuga liivatormi vastu võitlemine. Mitte ainult pluus vaid ka püksid ja (eriti) sokid saavad pudruseks. Sokkide puhul on see arusaadav. No kui iga lusikatäis on vaja varbaga alla suruda, siis mis siin imestada. No ja pea iga söögikorra järel tuleb riided vahetada nii lapsel kui mul endal. Kas ma juba mainisin puristamist?

Piiga liigub kiirelt nelikveol ja on väga hea maastikuläbivusega. Ukseläved teda ei takista. Ka offroad tingimustes liigub tõrgeteta ja omab ühtlaselt muruniitmise funktsiooni - mis kätte saab, see ära süüakse.

Loomulikult oskab ta oma suud nuttes ideaalseks kaheksaks keerata ja teistpidi jälle übernunnut kelmikat nägu teha. Selline väike marakratt on!

Pahasid lapsi pole olemas, ainult teod käituvad vahel halvasti*

Päevasest sammunormist oli veel paartuhat sammu puudu, nii et otsustasin teha väikese õhtuse jalutuskäigu. Täps pressis end kaasa lubades käia kepsaka sammuga, sest: "Ma olen kõhn nagu kevadine kits." Erinevalt oma matkakaaslasest.
Kepsakas oli ta aga ainult siis kui mõte kusagile mujale ei lipsanud ja keskenduti kõndimisele. Kes aga Täpsi kohanud, see teab, et tema meel on heitlik kui tuulelipp kesk trombi. Seega jäi ta minust pidevalt maha ja edasi liikusime teosammul. Kuni üks tigu meist mööda kihutas.

"Ma tundsin mingit imelikku lõhna. Tal vist kees lehesupp pliidil üle," teatas Täpike elukat uurides.
Sain muuseas teada, et teo kojas on mitu tuba ja pisike mööbel ning loomulikult köök kus vaaritada. Üldse oli se zooloogiliselt hariv jalutuskäik. Näiteks avardus mu silmaring oluliselt nälkjate eluolu osas.
"Kas sa tead kus on nälkja kodu? Nälkja kodu on ta enda sees. Ta läheb oma pepust sisse. Aga seal ei haise..."

*See on Tõrukese kunagine tõlgendus lasteaias õpitust, kus selgitati, et lapsed ei ole pahad, vahel on ainult nende teod halvad.

Fotojaht: kivi

Ah, et kivi! Oh-oh-hoo. Kui meil siin üldse midagi palju on siis kive. Midagi istutada ei saa, vaevalt lööd labida mulda, kui kostub kõlksatus - paas vastas. Kive vedeleb kõikjal. Võta üks ja viska teist. Ainus koht, kus kive eriti ei ole, on minu senise fotojahi staar - ait, nii et sel korral alustan hoopis piltidega keldrist. 

Eks tahab temagi pisut tähelepanu saada. On ta ju ausalt juba pikki aastaid oma tööd teinud. Mina isiklikult kahtlustan, et selle keldri ehitamisel on portaali päisesse maetud mingi lastemagnet (kotitäis komme?) igatahes meeldib lastele seal üleval serva peal istuda ja kõiksugu mänge mängida (näiteks mägironijaid). Tegelikult on see neile keelatud, sest ma suudan liiga elavalt ette kujutada kuidas nad sealt alla pudenevad ja kaela murravad.

Lastemagnet mõjub ka kassidele

Meie kelder ei ole kõige tüüpilisem kohalikule arhitektuurile. Ilmselt tulenevalt asjaolust, et tegemist ei ole sajandite pikkuse ajalooga kohaga. Meie talukoht tekkis Eesti Vabariigi algusaastail, mil Mõis jagati asunduskohtadeks. Kelder oli üks viimaseid hooneid, mis rajati.

Ega see Kuivastu asundusküla algus eriti roosiline polnud. Viimase sõja alguseks oli suurem osa asunduskohti oma hooned enam-vähem valmis saanud, aga nüüd jäädi sõja jalgu. 1941.a 14. septembri dessanti ette valmistades said mitmed Kuivastu hooned sakslaste pommitabamusi ja Kuivastu ning Tusti all dessanti tõrjunud venelaste Balti laevastiku rannakaitseüksus pani küla põlema. Loomulikult oli hoonete taastamine alanud saksa okupatsiooni ajal üsna vaevarikas ja kolme aasta pärast “vabastajate” tulles ootasid ees uued katsumused. Viimasel sõjasügisel põlesid veel mõne talu hooned ja varsti tegi omad “korrektiivid” kohale jõudnud kolhoosikord. Nõukogude ajal algas muidugi ülesehitustöö sadama territooriumil, aga asundusküla jäigi kiratsema, sest lisaks sõja hävitustööle olid paremale järjele jõudnud asunikud 1941. aastal juba tunda saadud repressioonide hirmus siit sõja lõpuks põgenenud. (Antud lõik pärineb siit: http://ylo.rehepapp.com/Muhu/K%C3%BClad/Kuivastu/Kuivastu.html)

Sõja ajal põletati maha ka meie talu elumaja. Kõrvalhooned jäid õnneks alles. Püsti jäi ka kivist laudaosa, milles kolhoosiajal veel loomi peeti, kuid mis tänaseks on siiski varemetes ja loodusjõududele alla vandumas. Maja eluosast on alles vaid trepp (seesama, mille peal eelmise fotojahi kolp ja klaaskuulid molutavad).

Mõisa, mille maadele talud rajati, enam ei ole, küll aga on igas talus säilinud killuke mõisast. Sõna otseses mõttes. Meil näiteks seisab maja ees selline...eee....nikerdis. Väravaposti kaunistuse nupp ilmselt. Sellel vanal pildil mõisast on see kenasti näha. Omal ajal jalutas mõisaproua sealt mööda, nüüd istun mina sellele jalgu puhkama.

Üldiselt on peenemate sakste mõjutused väikesed ja  valdavad on  siiski maalähedasemad vormid. Näiteks kiviaiad. Neid on siin palju. Arusaadavatel põhjustel. Nagu ma enne juba mainisin, siis kivipuuduse all me ei kannata.

Kiviaiad on mõnusalt pehmed silmale vaadata

Isegi meri on meil kivine. Mis ei takista muidugi ujumaskäimist. Kui just kivi otsa ei uju.

Aga selle suurema kivi pealt siin kukkusid Mamma ja Täps jaanipäeval vette. See oli muidu vaikselt ja aeglaselt kulgeva peo tipphetk!

Taamal näete terasemal vaatamisel parvlaeva Tõll, mis on oma nime saanud Suure Tõllu järgi, kes teatavasti oli Saaremaa kohalik vägilane. Kõik Eesti vägilased olid kivilembelised. Küll võtsid mõõtu kive heites või tassisid neid niisama ühest kohast teise või pildusid nendega naljaviluks Vanapaganat, kirikutorne või siis naabersaare vägilasi. Hiidude naised tassisid ka alatasa põlle sees kive ja lasid neid aegajalt varbale kukkuda. Ega minagi viletsam ole olnud. Kuigi nagu eelmisest postitusest lugeda võisite, siis ei kukuta ma mitte kivi varbale vaid varba kivile.

Siinkohal tahaks juhtida tähelepanu ka kivi negatiivsele imidžile. No ikka ju öeldakse, et see inimene on kalk kui kivi või tal on kivist süda või nagu veskikivi kaelas. Vahel lasub ka kivi südame. Või Maailmaparandaja tehtud saiakesed olid kivikõvad. Ei ole just positiivsed omadused. Samas võib kivi olla ka väga pehme ja alguseks uuele elule. Nagu näitab see kivi otsas kasvav kuuseke meie väravas.

Sellega lõpeb ekskursioon minu kivises kodus. Kogu kogu selle kivisaaga lõpetuseks hoopis teise teemasse. Siin on näide minu juunikuisest kunstiprojektist, kus teemaks olid maastikumaal. Meil nii väike saar, et ükskõik kuhupoole vaatad, ikka paistab kusagilt ka jupike merd.  Nii et rannikumaastik. Kivine.

Tänan tähelepanu eest!

Värvipidu ja süüdlaste otsimine

Rääkisin siin ükspäev värvipeost. Tundub, et see kestab ja kestab. Eriti kui vaadata neid värvilisi laike minu kehal. Sinised, kollased, rohekad, lillad ja punased. Kõik kaunid toonivariatsioonid on esindatud. Ainus häda, et pestes ei tule maha. Isegi meres leotades mitte.
Mis siin merest rääkida. Randa ei saa enam minnagi. Arvatakse, et koduvägivalla ohver või midagi. Mõnes mõttes olengi. Tirts nimelt näitab oma suurimat heldimust välja näpistades. Võtab oma pisikeste armsate sõrmedega minu naha oma raudsesse kruustangilaadsesse haardesse ja teeb pluti-pluti-pluti. Mu põsed hakkavad juba sellele mõtlemisest valutama. Lisaks sellele, et tal on kõva pigistus, on tal ka imeteravad küüned (sõltumata sellest, kas olen talle värskelt maniküüri teinud või mitte). Magama jäämiseks vajab ta emme kätt. Ikka selleks, et seda näpistada. Tõruke oli ka selline. Mäletan, et plaanisin endale mullikilest kaitsekostüümi valmistada. No et laps saaks ikka oma näpistamisvajaduse rahuldatud, stressi maandatud ja mina jääks terveks.
Teine variant oleks Tirts mullikilesse pakendada. See pehmendaks ilmselt ka neid loendamatuid kukkumisi, mis igapäevaselt toimuvad. Ta on eriti osav kukkuja. Täna on mitu korda peaaegu kukerpalli visanud. Ja no näiteks kui ta hakkab selili kukkuma, siis teeb ta kassi kombel tiiru ümber enda telje ja lööb ikka otsaette muhu. Seda peaks aegluubis vaatama, et mõista mil kombel ta täpselt seda akrobaatilist trikki teeb. Järgmisel korral kui näen, et ta kukkuma hakkab, siis lapse kinnipüüdmise asemel haaran videokaamera. Seejärel saadan video naljakate koduvideode paraadile ja saan lõpuks ometi ilmatuma kuulsaks ja Aasta Emaks ühe korraga.
Enesevigastamise osas on Tirts ilmselt emmesse, sest kõik minu sinikad pole mitte Tirtsu süül tekkinud. Näiteks see eeskujulik sinikalahmakas mu kintsul, mille järgi võiks impressionistid päikeseloojangut maalida, on saadud küll Tirtsukest turvahälli paigutades, aga oleks siiski ebaõiglane teda süüdistada selles, et nimetatud tegevuse käigus auto kärukonksu otsa istusin*.
Või siis see sinikas mille sain päikeseloojangusse ujudes (enne ei saanud minna, vaja oli Tirts magama panna). Hämaras ujumine on mõnus, aga vees varitsevaid kive on palju raskem märgata. Ja nii ma lainetesse keksides ühe otsa komistasingi ning olin ühe hetkega lahendanud vettekastmise probleemi ning küsimuse, kui lühikest seelikut kanda. Ainult täispikka, sest keset säärekonti laiutas järgmisel päeval juba kaunis sinikast ümbritsetud kärn. Jalad on sellised nagu lapsepõlves, kus üks kärn ei jõudnud ära paraneda enne kui uus asemele tekkis...


*Mu õpetaja saaks sellise lausemonstrumi peale kreepsu. Aga vot ei tee lühemaks. Ma sain koolis alati kirjandite eest kaks hinnet. Sisu eest viie ja õigekirja eest heal juhul kolme kahe miinusega. See tulenes suuresti minu armastusest liit-palmik-hõlmiklausete vastu ja täielikust ignorantsusest komakasutuse osas. Pisut mängis rolli ka kokku-lahku kirjutamine, sest ma võin üht ja sama sõna ühel leheküljel vähemalt viite moodi kirjutada. See ei ole kirjaoskamatus, see on juba anne!