Ennustus aastaks 2021

Mida toob aasta 2021? See küsimus on paljude meeltes. Ärge muretsege. Ma kohe ütlen.

Meie peres on alati vana-aasta õhtul õnneloose tehtud. No et ikka teaks, mis sind ees ootab. Tavaliselt lubati rikkust ja puhkust palmisaarel, aga mida pole seda pole. Sel aastal koostas õnneloosid Tõruke. Tahate ka teada, mis teid ees ootab. No mõelge välja üks arv ühest kümneni.

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

Olete otsustanud?

Olete oma valikus kindlad?

Pidage meeles, see määrab teie tuleviku.

Nii. Nüüd visualiseerige se arv oma peas.

Veel parem, kirjutage see paberile.

Tehtud?

Tore. Tulemused leiate veidi alt poolt.

10

9

8

7

6

5

4

3

2

1

Siin need on. Illustreeritud ja puha, et iga loll ikka aru saaks, mis ees ootab.

Nagu näete, oleks võinud veel hullemini minna.

Igatahes imelist uut aastat teile. Tulgu see eelmisest palju parem!

P.S. Andke teada, millise loosi tõmbasite. Ma isiklikult sain esimese. Päris hirmutav. Pole enne sellist tuju tekkinud ja nüüd siis.... See saab olla vaid koroona kõrvalmõju.

Aasta kokkuvõte 2020

 No see 2020 on olnud üks eriskummaline aasta. Mõtlesin siin, et mil moel see kokku võtta. Ühtegi vaimukat mõtet ei tulnud. Küsige midagi! Udutan siis niisama natuke.

Eks see 2020 jääb meelde eelkõige koroonaaastana. Märtsis läks asi suure hooga käima. Kõik saarlased sõltumata sellest, kas nad olid võrkpallifännid või mitte kuulutati ohtlikeks ja neist tuli vähemalt kahe kilomeetri kaugusele hoida. Igaks juhuks (saarlaste kaitseks) pandi saared lukku. Sügisel kui Koroona hakkas möllama suuremates linnades ei pidanud keegi enam vajalikuks saarlasi kaitsta. Hoopis tulid siia heasse ja rahulikku koroonavabasse kohta juubeleid ja muid pidusid pidama.

Kevad oli raske. Ma ei mäleta, et ma oleks enne nii palju vingunud. Mu vaesed blogilugejad said ilmselt lausa vingumürgituse. Ometigi oli ju hariv ja mitmekülgne aeg. Sai proovitud nii õpetaja, koka kui koristaja ametit. Ma pole ju kunagi ühekski neist saada tahtnud, aga näe, nüüd andis elu võimaluse ameteid katsetada. Tõsi, ma endiselt ei taha ühekski neist saada. Kui ma oma frustratsiooni ühele sõbrale kurtsin teatas ta, et aga lapsi sa ju ometi tahtsid saada? Siis oleks pidanud  sellele varem mõtlema - mis see lapsevanema töö muud on kui õpetaja, kokk, koristaja. Lisaks veel psühholoog, autojuht, sekretär-asjaajaja. 

Suurim koroonapauk tuli muidugi nüüd aasta lõpus. Täna helistas mulle terviseameti robot ja soovitas lahkesti kaks nädalat kodus istuda. Mps sai 4 kõnet ja oma 12 sõnumit. Iga lapse kohta eraldi ja mitmes keeles. Nagu oligi karta, toimus jõulude ajal suur aktsioon - kanname koroona üle eesti laiali. No et see positiivsuse säde jõuaks viimsessegi metsatalusse. Meieni jõudis. Eks me näe, kas käis vaid korra külas või oli mahti ka kanda kinnitada.

Aga kuulge, selles aastas pidi olema ju veel midagi peale koroona. Oligi. Tooksin välja näiteks oma vana armastuse - kirjavahetuse pidamise - elule puhumise. Tänu koroonale muidugi jälle. Nii tore oli kirju saada ja ise kirjutada. Kirjavahetus oli lausa nii tihe, et postiljon ei viitsinud enam postkasti kaant pidevalt kergitada, vaid väänas selle küljest. Selle aasta projekt  - teha uus postkast.

Joonistanud ja maalinud olen palju. See sai kõik alguse koroonast - no kunstimuuseum kutsus üles koroona ajal kodust vaikelu maalima, millest kujunes välja meie suur projekt. Selle käigus sai lausa Sooda raamat valmis nikerdatud. Loendamatutest linnukestest rääkimata.

Üks maja sai ehitatud. Hetkel on seal näha kõik minu maalid, mis koduseintel kohta pole leidnud. Päkapikud tahtsid majja sisse kolida, ütlesid, et see sobiks neile hästi.

Väga palju muusikat on olnud. Ise laulan ää-ää, aga lapsed... Lapsed on mul andekad. Täps esines tulemuslikult kohalikul laste lauluvõistlusel. Tõruke mängib akordionit juba nagu vana mees (kes on küll alles hiljuti hakanud pilli mängima) ja Tirts esitab klaveril avangardistlikke teoseid.

Kõige suurema muutuse ongi teinud tirts. Väikesest vääksuvast nöpsist on saanud paras ahvipärdik, kes ronib igale poole ja tänitab emmega. Vahel viskab nalja ka.

Reisimist sel aastal eriti polnud. Korra käisime Hiiumaal, see oli väga tore puhkus koos sõpradega. kordaks iga kell! Muidu olen aga tiirutanud kahe kilomeetri raadiuses oma kodust. Väga palju on kärutatud. Mu sammulugeja läks selle peale isegi lolliks. Täna näiteks tegin oma 2 km pikkuse ringi peale väidetavalt ainult ligi 1000 sammu. Ma ei teadnudki, et mul niiiii pikad jalad on...

Tööl ma pole käinud ja õppinud pole ma ka midagi uut! 

Hehh, tuli nüüd selline kaootiline postitus. Aga hakkan lõpetama. Aasta saab ka varsti läbi.

Soovin teile, et aasta vahetuks tõrgeteta ja uus aasta tuleks lihtsalt imeline!

Tänamatus

Millisele lapsele ei meeldiks kiikumine? Kõigile meeldib. Isegi minule meeldis, kui ma olin väike. Nüüd muidugi läheb süda pahaks juba ainuüksi sellele mõeldes. Isegi kiiku vaadates hakkab sees keerama. Aga omal ajal läksin naaberhoovi plikadega kiigu pärast peaaegu kaklema. Või vähemalt sai suurt sõnasõda peetud sel teemal.

Igatahes nüüd olen ma üht tõelist kiigupõlgurit kohanud. Ja seda omaenese laste hulgas! Mina nägin vaeva, värvisin, õmblesin, tikkisin ja tegin isegi natuke puutööd, et Tirts saaks endale mõnusa ja ilusa kiige, kus päevade kaupa loksuda, aga mida teeb see tänamatu plika? Ta keeldub kiiges olemast! Hakkab kisama, nagu ma oleks teda kõrvupidi kiigutanud. 

Muide, tal on kõige eeskujulikum kõversuu nuttes...

Eputamise aeg

Mulle meeldivad jõulud. On alati meeldinud. Ja mulle meeldib kingitusi teha. Just nimelt teha, mitte poest osta. Kuigi ka sellel on oma võlu. Juhul kui on nägemus, mis kingisaajat rõõmustada võiks. Päris kõike ma ju ise teha ei oska. Tegelikult ei oska ma päris paljusid asju, aga ma pole sellest end kunagi häirida lasknud.

Nüüd on jõulud läbi ja saab lõpuks rääkida käsitööprojektidest, kartmata mõnd üllatust rikkuda.

Esiteks maalisin ma lastele linnusöögimajakesed. Nendega juhtus küll selline lugu, et need ei kuivanud õigeks päevaks ära, nii et jätsin need veel kuuse alla tahenema. Nii leidsidki lapsed need 1. jõulupüha õhtul. Isegi salmi ei pidanud nende eest lugema. Kuigi salmid olid sel aastal ka erakordselt tugevad. Oli väga palju omaloomingut. Nii Täps kui Tõruke esitasid oma luuletused. Mpsil oli lausa mitu luuletust Tirtsu eest ja korralik poeem enda kingi lunastamiseks. Väga ajakohane sealjuures. Tõruke esitas ka omaloomingut akordionil. Ainult mina ei saanud esimeseks jõulupeoks oma laenatud salmi pähe ja pidin pisut piinlikust tundma. Paki sain ikka.

Emale kinkisin ma pintslimapi. Ikka selleks, et pintslid poleks pilla-palla vaid kenasti koos. Ise tegin. Minu arust tuli päris äge. 

Tirtsu tarbeks tuunisin ühe vana pulkadega kiige. Miu ettekujutustes oli see muidugi oluliselt ilusam, aga ehk ei mõjuta visuaalne külg kiikumisomadusi.

Pooltele sugulastele kinkisin viimase aja moeartikli - korduvkasutatavad maskid. Ise "tikkisin" pildid peale ja puha. Need ju tänapäeva popimad aksessuaarid.

Ja valdav osa minu sõpradest ja sugulastest sai kingituseks ühe jõulukuulikese. Arvamusliidrid jõulukaunistuste vallas väitsid, et linnumotiiv on tänavuaastal eriti trendikas. No egas midagi, tõmbasin selga aga oma vana hea "no birds" särgi ja  üritasin seda trendi järgida. Koostasin väikese lindude välimääraja. Valisin määrajasse linnud, keda võib talvel Eestis kohata. Paar tükki on küll sellised, kellest võib kohata vaid üksikuid eksemplare soojemal talvel. 

Tahtsin parimat, aga jah...Välja tuli pisike linnueksitaja. See tähendab, et kui sa selle järgi kedagi määrama hakkad, siis võid kindel olla, et satud kiiresti rappa. Selgus, et kera peale maalimine on kunst omaette.

Siit ka väike üleskutse, kes suudab ära määrata, mis linde ma üritasin maalida? Parimale ornitoloogiahuvilisele auhinnaks krõpsik. Ülesanne on raske. Linnukeste hulka on eksinud ka üks laanenirk, nagu Mps kommenteeris vihjeks võin öelda, et ei pingviine ega kanaarilinde seal pole. Isegi kui juuresolevalt pildilt võib vastupidine mulje jääda.

1. siisike

2. puukoristaja, 

3. mingi kakk (aga milline)

4. pekitihane (vähemtuntud ka rasvatihase nime all

5.  ohakalind

6. pöialpoiss

7. metsvint

8. tuvi

9. leevike

10. siidisaba

11. X

12. Porr

13. mingi kull (aga milline?)

14. roherähn

15. X

16. pasknäär

17. varblane, (aga milline?) 

18. sinitihane, 

19. X

20. tuttpütt

21. X

22. X

23. rähn (aga milline?)

24. jäälind

25. X

26. harakas

27. tutt-tihane

Jõulutervitused

Näe, ongi jõudnud kätte kaunis jõuluaeg. Puud on härmas, taevas on täis keerlevaid ja langevaid lumehelbeid. Kelgumäelt kostub laste kilkeid ja koer tõstab lumememme peale käppa. Aknast imbub õue verivorstide ja piparkookide hõngu ning kusagilt kostuvad jõululaulude härdad helid. Milline idüll.

Noh. Peaaegu. Kui jätta kõrvale see osa, mis puudutas lund. See oli väike kirjanduslik ilustus.

Ei ole olemas halba jõuluilma, on vaid vähe pealehakkamist. Mina igatahes otsin oma suusad välja ja kavatsen jõululaupäeval metsa all ühe tiiru teha!

Teile aga kallid sõbrad ja blogi kükastajad tahan soovida mõnusaid ja helgeid jõule.

 

Salakaval tarkvarauuendus

 Just nii olen ma juba mitu korda lugenud telefoni ekraanilt. Loomulikult on seal tegelikult kirjas saadaval, mitte salakaval. Aga äkki on salakaval ka. Igatahes pole seal sõnagi uuenduse iseloomust, mis on iseenesest taunimisväärne. Oleks ju tore teada, millise karakteriga uuendust pakutakse. Salakavalat ma ei võtaks, aga lahke ja sõbraliku ning hea huumorisoonega võtaks küll.

Koroonapakike. Puudustega.

 Täna saime koolist koroonapakikesed - no need toidupakid, mis lastele ettenähtud koolilõunate eest jagatakse. No seal oli head ja paremat küll. Vorsti, juustu, makarone, mannat, kaerahelbeid, jogurtit, krõbinaid, piparkooke ja glögi. Mõnedel olla isegi hapukoort olnud. Aga ühe asja olid nad ikkagi unustanud panna - veinipudeli lapsevanematele. Ometi ma rääkisin ju sellest puudujäägist korduvalt vallamajas. Ilmselgelt oleks pidanud hoopis toiduabipaki peakomplekteerijaga rääkima.

Täna tundsin küll, et läheks parema meelega vabatahtlikuna toidupakkide koostajaks kui keegi ainult tuleks ja lapsed tööle (loe koduseid ülesandeid tegema) paneks. Täps oli isegi koostööaldis, aga Tõruke - oma õueülesandeid jõudis ta tegema alles siis kui väljas oli kottpime. Ja sellele eelnes tundide kaupa minupoolset utsitamist. Proovisin küll keelitamise-meelitamise kui riidlemise ja ähvardamisega. No mitte miski ei toiminud. Ja mitte, et ühegi ülesande tegemine oleks tema jaoks raske. Ta lihtsalt ei viitsinud pihta hakata. 

Homme veel vastu pidada ja siis algab koolivaheaeg...

Muide, kahtlustan, et eelmisel aastal sokutas keegi meile Tahma-Toomase ukse taha ja seal see passib senini. Kuidas on võimalik, et  üks inimene peab kogu aeg nii palju koristama!

Lõpuks on olemas lahendus sügistalvisele kaalutõusule!

Teate, ma nuputasin lõpuks välja, miks paljud inimesed sügistalvisel perioodil kaalus juurde võtavad ja mul on pakkuda välja ka lahendus selle vastu! 

Tavaliselt räägitakse ikka naha alla talvevarude kogumisest. No et see külm ja kõle talv üle elada. Rasvakiht varustab ju rasketel aegadel nii hädavajaliku energiaga kui pakub kaitset külma eest. 

Jah, ennemuistsetel korilusaegadel oli tõesti võibolla talvel raskem toitu leida ja oli varusid vaja, aga tänapäeval on supermarketid aastaringselt head paremat täis. Alustades kohalikust toorainest ja lõpetades eksootiliste hõrgutistega. Eriti külm pole viimasel ajal samuti olnud. Lisaks pole vaja enam mammutit kätte saada, et endale soe aluspesu hankida.

Seega, mis siis ikkagi on sügisese liigsöömise põhjuseks? Õige vastus on valgus. Või õigemini selle puudumine. No kui päevas on vaid mõned tunnid valget aega, kusjuures valge pole ka eriti valge, vaid pigem sellise kevadise linnatänava lumehunniku karva, siis pole ime, et inimloomus üritab leida asendusi. Kas teate kohta kus on alati valge?

Õige vastus on loomulikult külmkapp! Teed ukse lahti ja juba tulvabki sinu poole mõnus valguspahvak kui sõõm suve (mis siis, et temperatuur jahe, aga eks ole meil külmasid suveilmasid ka. Näiteks jaanipäeviti).

No aga kui külmkapi uks juba lahti, siis hakkab ikka silma üht-teist söödavat, mille rõõmuga nahka pistaks. Ja kõik kordub veidikese aja pärast. Asi pole näljas vaid valguseigatsuses.

Ja mis oleks lahenduseks? Keerake külmikust pirn välja!

Kassikombed

Iga natukese aja tagant tuleb jutuks, et kusagil Eestimaa otsas on lapsed hakanud massiliselt mängima üht rumalat mängu ajaloos – jookse üle sõidutee, nii et jõuaks viimasel hetkel auto eest läbi. Kes napikamalt pääseb, on võitja. Ühel õhtul mööda õue kärutades hakkasin sellele rohkem mõtlema ja jõudsin järeldusele, et see ei ole mingi kaasaja leiutis, vaid ilmselt peituvad selle mängu juured sügaval meie geneetilises koodis ja pärinevad ajast, mil esimene ürgelukas ookeanisügavusest maa peale loivas. Ma võin kihla vedada, et meie pisikesed närilistelaadsed esivanemad mängisid toredat mängu, et kes jõuab viimasel hetkel brontosauruse jala alt läbi lipsata, enne kui see ta laiaks litsub. Ma kahtlustan, et see geen pole säilinud mitte ainult meis, vaid ka teistes loomades. Näiteks, ega me tegelikult ju ei tea, kui palju kitsi õhutades ja ässitades põõsas passib, kui see üks viimasel hetkel autotulede vihus üle tee kihutab.

Miks ma oma väikest peakest aga üldse selliste probleemidega vaevan? Asi on meie kassis. Tal löövad need geenid eriti tugevalt välja. See pole harv juhus kui ma lapsevankriga jalutades tal nibin nabin üle saba sõidan. No passib teine tee ääres rohus ja kui näeb mind lähenemas, siis viimasel hetkel tormab vankri eest läbi ja seejärel kribinal-krabinal puu otsa. Ja nii üle päeviti.

Distantsrähkleja

Nonii, täna oli siis see päev, mil mul tuli lahendada võrrand, mis sisaldas üheaegselt esimese- ja teise klassi õpilaste videotunde, ainult üht töötava mikrofoniga arvutit ja beebit, kellel oli samal ajal uneaeg (ja kes teadupärast uinub ainult liikuvas vankris). 

No ütleme, et lahendasin ülesande hindele 3+ ja seda ainult tänu sellele, et Mps taipas endale puhkuse võtta (isegi kui ta pole puhkuse mõttest hästi aru saanud - on teine terve hommiku tööasju teinud) ja ma sain ta titega õue saata.

Lapsed on tublid olnud. Tõruke, kes kevadel veebitundide peale rikki läks, on usinalt kaasa töötanud ja ainult korra tuli väike meeleheitehetkeke. No ja Täps ei lasknud end tehnilistest probleemidest üldse eksitada ja oli sama muretu kui linnuke oksal.

Linnukestest rääkides.  Maalisin siin ükspäev tite uneajal üht linnukest oksal, aga jäi pooleli. Ma panin oma peenikese pintsli kindlasse kohta, et see hiljem kerge vaevaga kätte saada, aga kindel koht läks kaduma. Nüüd pean täppistööd tegema hulga jämedama pintsliga. See on nagu maalrirulliga Mona Lisat teha...

Jõuluvana palun too mulle pintsel nr 1. Või siis piilurpäkapikud. Niikuinii luurasite. Öelge, kus see kindel koht asub!

Ahjusoojad

Täna ootas mind pakiautomaadis kobakas pakk - saabusid trükisoojad raamatud. Olin päris põnevil, et kuidas siis välja kukkus. Kui nüüd aus olla, siis olen pettunud. Ma juba viimati kartsin, et piltide arvutisse saamise käigus läksid pooled värvid kaduma. Noh. Väljatrüki käigus kadusid ülejäänud ka nii et järgi jäi vaid pruun. Või peaaegu. Igatahes näevad pildid välja nagu oleks need jõupaberile joonistatud. Teisest küljest. Kogu raamat on selline, nii et võib jääda mulje nagu olekski kunstnik sellise sünge ja sügiseselt masendava stiiliga (mis siis et tegelikult on originaalpildid värvikirkad ja helged). 

Samas on see ikka päris raamatu moodi. Mis siis et tegelikult puhas petukaup. Pelgalt raamatu imitatsioon. Aga äkki, ühel ilusal päeval, saab mõni minu pildiraamat ka päriselt raamatuks.  

Lapsed olid muidugi rahul. Täps, kes pole suurem asi raamatusõber, lubas seda kohe lugema hakata. Siis kui koolis on vaja mõnd loetud raamatut tutvustada, saab ta selle võtta ja öelda, et autor on Pille, kes on muuhulgas tema ema.

Tõruke luges raamatu ühe hingetõmbega (ja väga ilmekalt) ette ja leidis kohe ka kirjavea. Oleks pidanud toimetamise hoopis talle usaldama. 

Und Moral der Geschichte? No kui ikka midagi põlve otsas õhinapõhiselt nokitseda, siis näebki tulemus välja nagu oleks see põlve otsas õhinapõhiselt nokitsetud.

Kuidas teie pool ka kapsad kasvavad?

Teate seda iidset sõnamängu lopsakatest kapsastest ja tööõnnetusest saunaehitusel?

No seda*:

-Kuidas teie pool ka  kapsad kasvavad?
-Nagu noored kuused.
-Siis on ju hästi!
-Kus siis hästi, kits käis ja sõi kõik ära.
-No siis on ju halvasti.
-Kus ta siis halvasti, lasin kitse maha, sain palju liha!
-No siis on ju hästi.
-Kus ta siis hästi, panin liha suitsema, saun põles maha.
-Oi, siis on ju halvasti.
-Kus siis halvasti, ehitasin uue sauna!
-No siis on ju hästi!
-Kuis hästi, läksin viimast palki peale panema, naine jäi nabapidi** vahele.
-No siis on ju halvasti!
-Mis seal siis halvasti, võtsin uue naise jälle.
-No siis on ju hästi.
-Kus ta siis hästi? Papp ei tahtnud paari panna.
-No siis on ju halvasti.
-Kus ta siis halvasti, andsin papile pajatäie raha, papp pani paari mis partsatas.

Vot selle distantsõppe saagaga on lood olnud natuke samamoodi. Info on tilkunud minuni jupi kaupa erinevatest allikatest ja sellega on kaasnenud palju emotsioone!

Kõigepealt tuleb uudis, et koolid lähevad esmaspäevast kinni!

Eeeeeeeiiiiii, mitte ometi jälle koduõpe. Visake mind või kibuvitsapõõsasse, aga mitte koduõpe. Kevadine piin on liigagi selgelt veel silme ees. Ma pean kiiresti veinitagavarasid täiendama... 

Seejärel täpsustus, et koolid lähevadki sõna otseses mõttes kinni, mitte distantsõppele.

Huhh, no hea seegi, kuigi ma ei tea, kuidas ma jõuluettevalmistustega niimoodi salaja ühele poole saan, aga vähemalt ei pea pedagoogi mängima. Lapsed rõõmustavad kahtlemata. No mõelge ise, mis näo te oma kooliajal oleks teinud, kui keset kooliaastat oleks lihtsalt kool kinni pandud. Rõõmupidu! 

Järgmine täiendus. Seda, kas kool läheb lihtsalt kinni või rakendatakse distantsõpet, otsustab iga kool ise.

Teadagi. Siis võib ainult unistada, et meie kool distantsõpet ei vali. Veel veini?

Stenbocki maja andmetel võivad õppeasutused ERANDKORRAS kasutada distantsõppe vormi.

Erandkorras tähendab ju, et üldjuhul pigem mitte? No kui seda nähakse pigem erandina, siis vast ikka ei tehta kaugõpet. Lihtsalt jõulud algavad varem. Midagigi ilusat sel kummalisel aastal.

Haridusminister ütleb, et distantsõpe on siiski kõigile koolidele soovituslik.

Ah, et mitte enam erandkorras võimalik, vaid lausa soovituslik. Järgmiseks rangelt soovituslik, seejärel kohustuslik. Teame-teame. Kui palju seda veini vaja lähebki...

Täpsustus - soovituslik eelkõige gümnaasiumiastmele ja põhikoolide lõpuklassidele.

Kas tõesti läheb see karikas minust seekord mööda?

Lapsed tulevad koolist ja räägivad midagi zoomi-tundidest ja e-koolist. Koolist veel ametlikku teadet pole. Ilmselt hoiavad põnevust viimse hetkeni üleval.

Näikse, et see karikas ei läinud sugugi mööda. Kas valan selle karika kohe veini täis?

Liikvel on kõlakad, et vallavanemad tegid ühispöördumise palvega lubada meie üliväikese nakatumisnäitajaga maakonnas ikkagi koolidel normaalselt jätkata.

Juhhuu! Ei siiski mitte. (Isegi mina pole nii naiivne, et usuks, et valitsus tunnistaks jah, see oli küll pisut ülereageerimine. Las vähemalt väikesedki, kes ei tohi üksi kodus ka olla ja iseseisvalt veel õppida ei oska, lähevad kooli tagasi piirkondades kus kõige suurem nakatumise oht on reede õhtul Liiva poes kus on praamide kaupa maskideta mandrikaid ja kohalikud on kevadisest kogemusest väga ettevaatlikud***.)

E-kooli tuleb ametlik teadaanne, et esmaspäevast on kõigil distantsõpe.

Eeeeeiiiiiiii! Nüüd on asi ametlik. Tõstan klaasikese oma viimaste närvirakkude mälestuseks.

Nüüd jääb üle jääda lootma vaid jõuluimele.

Olgu-olgu. Võibolla jõuludeni suudan ma ulaõppega**** hakkama saada. Millegi pärast kahtlustan ma aga, et jaanuaris see nali ära ei lõppe. Selleks ennustuseks pole seapõrna vajagi. Tuleb lihtsalt faktidele otsa vaadata. Ma muidugi oleksin väga õnnelik, kui mu hiromandivõimed mind siinkohal alt veaks. 

Põnev saab igatahes olema. Tegelt võiks ka pikalt veel halada, miks mulle ulaõpe ei meeldi ja milliseid raskusi mul tõenäoliselt ületada tuleb, aga hei, sellest kõigest jõuan ma veel korduvalt kirjutada. Seega aitab selleks korraks.

* Kirjutatud mälu järgi, võib sisaldada kõrgest vanusest ja mäluaukudest tingitud kõrvalekaldeid originaalist.

** Ma olen alati imestanud, et kuidas saab nabapidi kusagile vahele jääda. Ma väiksena üritasin seda üht ja teistpidi ette kujutada. Ükski keerukatest joogapoosidest ei tundunud usutavana.

*** Ja selliste jõledate lausete kirjutaja peaks teie arvates oma lastele eesti keelt õpetama?

**** Ulaõpe oli sõnausel väljapakutud vaste distantsõppele. Minu meelest kirjeldab see imeliselt seda, mis kevadel toimus. Lapsed olid ula peal, õppimine toimus kuidas juhtus ja kas midagi külge ka jäi, seda ei tea keegi. 

Pildi näppasin siit. Seal oli teisigi, mis kõnetasid.

Valmis! Või midagi sinna kanti

Ma pole nüüd jälle sada aastat kirjutanud. Just nagu lubasin (ja ma olen ometigi ju sõnapidaja). 
Millega ma siis oma tühiseid päevi olen sisustanud? No nagu ikka, siis valdava osa päevast ma koristan, taksotan, kokkan ja kamandan. Kui juhtub, et kõik kolm last kas magavad või on valdav osa neist koolis (ja loodetavalt ei maga), siis olen üritanud päkapikutseda. Olen oma jõulueelsest ajakavast rämedalt maas. Sellega seoses, kas keegi ei tahaks mu lapsi kolmeks-neljaks päevaks enda juurde võtta, et ma jõuaks enam vähem joone peale oma projektidega?

Täna saabus lõpuks (tubli hilinemisega) see päev, kus ma kuulutasin oma selle hooaja suurprojekti lõppenuks. Loomulikult annaks seda lihvida ja siluda ja lakkida ja veel lihvida, aga kusagile peab ju piiri tõmbama. Ehk siis valmis minu esimene päris oma lasteraamat (sellega seoses tõmbasin joone alla ka ammu möödunud illustratsioonidekuule). Seda tehes tõdesin taas, et ega ma suurem asi kirjanik pole. Samuti avastasin, et isegi kui ma paberil oma piltidega rahule jäin, siis arvutisse ei õnnestunud mul seda saada nii, et kõik selle värvid ja varjundid alles jääks. Päris palju läks kusagile pikslite vahele kaduma ja no ei oska mina neid pilte nii töödelda, et suudaks normaalse värvigamma taastada. Lisaks jätsid mu küljendamisoskused tõsiselt soovida. Siin mängis rolli ka muidugi minu algeline lähenemine nimetatud tegevusele. 

Aga valmis ta sai - minu pildiraamat Sooda eluloo ainetel. Loomulikult ei räägi see täpselt minu vanast sõbrast. See on ikkagi lasteraamat. Põhirõhk on piltidel. Aga siinkohal tervitused minu armsale maailmarändurist sõbrale. Kui kunagi koju jõuad, ootab sind ees autogrammiga eksemplar. 

P.S Kui keegi soovib veel omale koopiat saada, andke tellimus sisse. Tiraaž on piiratud.

pildike raamatust

Korraarmastaja

Kaeban Tirtsu peale. Ta ajas kõik mu ilusasti värvi järgi sorteeritud pliiatsid sassi. Egas midagi. Tuleb uuesti sorteerima hakata. Seekord pikkuse järgi? No et oleks põnevam. Ega siis värv pole ainumas omadus mida väärtustada. Legod mul on juba värvide alusel karpidesse pandud.

Nagu aru saate, siis olen üks korda armastav inimene. Näiteks ei suutnud ma taluda seda, et üle õue vedeles kõikjal maas lund. Korralagedus. Korjasin selle kõik kenasti kokku.

Oleks võinud vankril rattad alt võtta, üksteise peale laduda ja olekski lumememm valmis olnud.

Naeratus

 Arvake ära, kellele kuulub selline hurmav naeratus?

Õige vastus on, et loomulikult Täpsile. Ta ise on väga rahul. Väitis, et oli täna koolis üht poissi oma malbe naeratusega hirmutanud. Ta isegi demonstreeris kuidas. Vaatas niimoodi armsalt üle õla ja siis paljastas oma võluva hambutuse. Oli päris hirmus küll. Loodan, et see poiss ei saa õudusunenägusid...

Kiired ajad

 Kuni jõuludeni ei tasu mult eriti suurt blogimisaktiivsust oodata. Nii palju projekte on vaja valmis saada! Mõni neist on päris mahukas. No näiteks see, mille ma veidi enam kui 15 aastat tagasi oma esimesel blogimispäeval lubasin teha. Viimane aeg see ellu viia. Hakkasin vaikselt otsast pihta, aga edenemine kulgeb aaaaeglaselt. Aga kui lõpuks valmis saan, siis on kõikide alla 9-aastaste jõulu-, sünniäeva- ja nimepäevakingitused lahendatud :P. Rõhk sõnal KUI.

No ja siis veel paar väikest käsitööprojekti, millest ka eriti avalikult rääkida ei saa, sest noh jõulud ju. Sealjuures tuleb ju veel ka koristada ja natuke lastele süüa ka teha...

Lavastatud süüdi

Ma teadsin seda! Või õigemini kahtlustasin.

Nimelt oleme mitu korda leidnud ukse eest "kingituse" kassilt. Enamasti on selleks poolik hiir, vahel aga ka mõni linnuke. Alles hiljuti oli trepil väikese pöialpoisi elutu keha. Ikka selle linnu, mitte päkapiku. Viimaseid pole veel toodud. 

Ma ükspäev viskasin nalja ja ütlesin, et raudselt naabruskonna kassid tahavad meie Juhanit süüdi lavastada ja sokutavad linnukesi trepile.

Tuleb välja, et nii ongi. Kuidas muidu seletada seda, et Jussu oli täna terve päeva toas (ja lebotas Täpikese voodis, mis on talle tegelikult keelatud koht), aga lõunapaiku leidsin ikka ukse eest kõvernokse porri laiba. Arvestades, et ma olin päeva jooksul juba mitu korda edasi-tagasi saalinud, ei saanud see seal ka varasemast olla. Nii et need pidid olema naabrite kassid, kes tahavad Juhanit halvas valguses näidata!

Kodukooli proovipäev

Meil oli täna distantsõppepäev. Soojenduseks ilmselt. Varasemalt poleks selline asi kõne allagi tulnud, et keset suurt koolinädalat teatatakse, et vot täna on õpetajad koolitusel ja toimub kodus õppimine. Aga noh, nüüd on ju uued ajad. 

Õnneks kestis kodukool sel korral vaid päeva. Selle olen ma võimeline kuidagiviisi üle elama. Nuttu ja hala oli muidugi palju, kuigi tegemist on koolinädala lühima päevaga. Mõlemal oli tunniplaanis ainult neli tundi, millest üks on koorilaul ja teine kunst. See viimane põhjustas muidugi kõige rohkem nuttu ja hala. Aga suured kunstnikuhinged ongi pahatihti emotsionaalselt ebastabiilsed. Lõpuks said pildid siiski valmis ja polnud neil häda midagi. Kumusse just ei vii, aga õpetajale kõlbab näidata küll. 

Aga mis siis veel? Kõik kolm last olid kodus - ma isegi ei üritanud koristada. Nad oleks mulle tubade segaminiajamisega ringi pähe teinud nagu nalja.

Illustratsioonikuu

Ega ma neid pliiatseid niisama teritanud. Ikka selleks, et saaks kunstiaasta illustratsioonidekuul paar pildikest joonistada. Võtsin ette Tõrukese soovitusliku kirjanduse ning leidsin sealt ühe toreda raamatu, mida olen kauges lapsepõlves isegi lugenud (mis pole üllatav, lugesin toona palju). Lugesin nüüd uuesti. Oli endiselt päris muhe kirjutis.

Esimene pildike ongi nimikangelasest.

Kui tööpäev lõppes, pani Gena end hoolega riidesse ja läks koju, oma väikesesse korterisse. Kodus luges ta ajalehti, tõmbas piipu ja mängis kogu õhtu iseendaga trips-traps-trulli.

Kord kui ta oli mänginud iseendaga nelikümmend trips-traps-trulli järjest, läks ta meel väga kurvaks. 

"Miks ma kogu aeg üksi olen?" mõtles ta. "Ma pean endale kindlasti sõpru muretsema."

Ta võttis pliistsi ja kirjutas niisuguse kuulutuse:

"Noor viiekümneaastane krakadill tahab endale sõpru. Ettepanekutega pöörtuda aafressil: Suur Piruka tänav number15, korpus Õ. Helistada kolm ja pool korda."

Juba samal õhtul riputas ta kuulutused linna üles ja jäi ootama.

Teine pilt aga toredatest kõrvaltegelastest Garantiimehikeste loos.

"Ohhoo! Mis ma näen? Hiirik veab Miirikut!"

"Kõik on õige," kuulis ta vastuseks. "Ainult kõik on vastupidi. Mina olen ju peal!"

Neile lähenesid vanad tuttavad valge lipuga. Kusjuures üks istus teise seljas.

"Miks niiviisi?" küsis Külmik.

"Tema aukraadi alandati," selgitas pikk leitnant, kes sadulas istus. "Tehti leitnandist hobuseks. Saatus mängib ohvitseridele vingerpussi. Kellel ei vea, see veab ise."

Andke nüüd ometi inimesele ideid, et mida järgmiseks illustreerida! Teoorias võiks ju sama raamatuga jätkata, aga oleks tore vahelduse mõttes ka midagi muud proovida.

Liiga palju pliiatseid?

Kas ma kurtsin, et mul pole üldse aega? Nojah, see seletab ilmselgelt, miks ma täna kõik oma värvipliiatsid ära teritasin ning värvide järgi sorteerisin. Millekski asjalikumaks polnud lihtsalt aega. 

Aga luban pühalikult, et homme koristan toad ära. Viimane aeg. Kui veel veidi venitada tuleb esmalt põrand sõnnikuhargiga puhtaks rookida ja alles siis saab koristamisest rääkima hakata.

Teisalt jälle. Mul on pliiatsite teritamisest vill sõrmel (Saaremaa siidikäpp, noh). Kas selline invaliid üldse passibki koristama.

Särav Täps

 Minu väike Täpike käis maakondlikul lauluvõistlusel ja sai seal eripreemia lavalise sära eest. Olen loomulikult üliuhke oma pisikese tütrekese üle ja taon rusikaga vastu rinda: "Emmesse!" No olgem ausad, edevus on tal raudselt minust ja eks sealt ka see sära. Teisalt, kui ta poleks Mpsilt pisukest portsu musikaalsust pärinud, poleks keegi teda lavale lasknudki. Säragu nii palju kui tahab.

Mina kahjuks ise tema ülesastumist ei näinud. Olin tattisülgava Tirts-draakoniga kodus. No kui ma oleks selle aevastava ja tatise lapsega kontserdile läinud, oleks mind raudselt rivaalide saboteerimises süüdistama hakatud. 

Aga muidu on endiselt kiire. Oma käsitööprojektidest suutsin mantli varrukad pikemaks nikerdada ja selle portree valmis kritseldada. Kõik muu on pooleli (või suisa alustamata).

Ootel kunsti- ja käsitööprojektid

Huhh, mõtlesin just, et tegemata tööde nimekiri on niivõrd pikk, et ei jõua kuidagi järje peale. Lisaks tavapärasele koristamisele ja kraamimisele ootab järjekorras ka suur hulk näputöid ning kunstiprojekte, mida sooviksin ellu viia. Muuhulgas on vaja:

*Kaks kostüümi järgmise nädala lõpuks kokku nikerdada  - kohalikus koolis on tulemas kostüümipäev ja meie perest on sinna minemas üks nõid ja üks piraat. Mõlemad joonistasid oma nägemuse kostüümist üles. Tundub, et nad arvavad ekslikult, et olen meisterrätsep. Las ma reedan ühe saladuse - ma ei ole seda mitte. Muide, need kaks kostüümi on alles kauge tulevik. Täpike korraldas homseks ka kostüümipeo. Kostüümi tal veel pole ja lisaks ootab ta, et ka elamine ära kaunistataks. Ise hulgub ta maakonna tõmbekeskuses ja lihvib oma lavalist sarmi. Seega, mis te arvate, kes selle kõigega tegelema peab. Lisaks on ta koolis lubanud, et ma joonistan kõikidele ta sõbrannadele näomaalingud. Optimist.

* Ühed varrukad on vaja pikemaks teha - tellisin endale netist poolmuidu kena sügisese jaki, aga see on mõeldud ilmselgelt lühikesekäelistele. Minu käed on aga pidevast laste tassimisest aja jooksul peaaegu põlvini veninud. Kuidas muidu varrukad ikka niiiii kukekad on (ma tean küll, et kukekad öeldakse pükste kohta, aga kuidas siis varrukate liigset lühidust kirjeldada?). Lühemaks on asju alati lihtsam teha kui pikemaks. Kas ma juba mainisin, et ma ei ole meisterrätsep.

*Tõenäoliselt vajab ka terve hunnik riideid parandamist, aga lihtsam on oodata kuni lapsed neist välja kasvavad.

*Ühed libapätid vajavad libaroosimist - lisaks sellele, et ma pole meisterrätsep, ei ole ma ka tikkimises ülemäära osav. Ma tõin isegi värvid pööningult alla, aga millegipärast ootavad need juba nädalakese kindakastis...

*Üks akordionikohver vajab tuuningut - Sellel oli nurgas auk, aga ma parandasin selle ära. Nüüd on vaja parandustööde varjamiseks uut värvikihti ning polsterdust. Ma pole veel disaini osas lõplikku otsust teinud. Üks mis kindel Tõruke tunneb oma pilli nüüd kaugelt ära. Kui valmis saan, siis eputan. Rõhk sõnal "kui".

*Üks portree tuleks joonistada - kingituseks. Sellega võib minna pisut kiireks, et sünnipäevaks ikka valmis saada. Ma ei ole eriti kaugele jõudnud ja tähtaeg oli umbestäpselt eile. See on ka selle kuu viimane portree - oktoober oli meie väikeses kunstiklubis portreede kuu. Enda mitte just ülemäära minulikku autoportreed ma juba demonstreerisin. Vahepeal sain valmis ka pildikese Täpsist. Kuigi jah, pildil ei ole Täpike vaid üks teine mannekeen (nagu Täps ise ütles). No ei tule mul see inimeste maalimine eriti usutavalt välja. Samas kaelarätt on minu meelest täitsa usutav! Võibolla peakski kaelarättidele spetsialiseeruma.

Pühapäeval algab aga uus kuu. Novembri tituleerisime illustratsioonide kuuks. Eesmärk on vähemalt ühele raamatule vähemalt üks illustratsioon joonistada. Seda väljakutset ootasin ma põnevusega, aga nüüd on järgmine häda. Raamatuid on ilmas niiiiii palju ja minu otsustusvõimetus on ju laialt tuntud. Seega aidake mind hädast välja ja pakkuge nüüd välja paar raamatut, mis vajaks hädasti illustratsioone. Ma eelistaks lasteraamatuid, aga põhimõtteliselt võib olla ka ju ükskõik mis muu. Telefoniraamat vast mitte.

Aga tegelikult peaks hoopis magama minema. Viimasel ajal on unetunde vaid näpuotsaga jagatud.

Lina-ema

 Täna on minu emaks olemise üheksas aastapäev*. 

Jah, üheksa aastat tagasi sündis väike Tõruke. Pisikesest valjuhäälsest kääksust on saanud suur ja iseteadlik koolipoiss, kes vaimustab mind igapäevaselt oma nutikuse ning paljude annetega. Samas ei saa mainimata jätta, et vähemalt pooled minu hallidest juustest on tingitud selle sama lapse kangusest ja jonnakusest. Aga ikkagi olen tema suurim (ja võibolla ka ainus) fänn!

Palju õnne minu armas Tõruke!  Või mis Tõruke. Päris toekas Tammevõsu juba.

*Aga ma siin hakkasin mõtlema, et pulma-aastapäevadel on küll igal ühel oma nimetus. Selle järgi võiks ma olla vabalt näiteks lina-ema. Järgmisel aastal juba tina-ema. Kuigi arvestades lapse kasvamisega muutuvaid fookuspunkte tuleks ilmselt need ümber nimetada. 1. pulma-aastapäev on vattpulm, siis emaduse esimene aastapäev oleks kindlasti mähkme-ema. 

Laulumaias

Ma olen ajaloos varemgi maininud, et mul on mõistmatutel põhjustel suur sümpaatia laste lauluvõistluste vastu. Laulukarussell oli mu lemmik telesaade ja kohalikku lauluvõistlust väisan suurima rõõmuga. Eriti kui mõni minu laululinnukestest seal osaleb. Sel aastal ütles Tõruke kindlalt, et tema ei kavatse mingil lauluvõistlusel osaleda. Olgu siis nii. Täps oli aga minu rõõmuks lahkesti nõus osalema. Ta kinnitas mulle, et võitmine polegi kõige tähtsam vaid ikka laulurõõm. Pealegi pidavat kõik sealt auhinna saama. Saamahimu on edasiviiv jõud. Ma ka väiksena tahtsin lauluvõistlusele minna, et seda Barbie´t saada.

Nii leidsingi end eile naabervalla kultuurimajas istumas ja väikeste laulumaiaste esinemist nautimas . Seal sai näha ja kuulda nii mõndagi. Üks poiss näiteks järgis väga hästi nooti. Seda ühte ja ainsat, mistõttu laulis ta kogu laulu püüdlikult ühel noodil. Teine ei lasknud end sammuti saatest segada, vaid lähenes viisile  improvisatsioonivõtmes, jääb vaid taunida kontsertmeistri saamatust improvisatsiooniga kaasa minna. Kolmandal unusid sõnad ära, aga ta ei lasknud end sellest eksitada vaid leidis lennult lahenduse (Seega selle asemel, et laulda "paremaga teretan, vasakuga lehvitan" laulis ta "paremaga teretan, vasakuga aevastan." Jutt oli kätest). 

Möödalaulmist, sõnade unustamist, seelikukruttimist ja muud sellist oli küll ja rohkem, aga veelgi enam oli siirust, laululusti ja ehedaid kauneid lapsehääli. Ja loomulikult rõõmu osalejatele jagatud nänni üle.

No ja kui minu Täpike laulma hakkas, siis võisin päris uhke olla. Ta laulis ilusasti valju ja selge häälega, julgelt ja õige viisiga. Paar korda natuke koperdas rütmis ja igas jumalama salmis hingas ühe sõna ära (üritas samal ajal laulda ja sisse hingata), aga üldmulje oli hea.  Ka žürii nägi seda ja hindas tema esitust oma vanusegrupis kolmanda koha vääriliselt (ja seega sai edasi ka maakondlikule võistlusele). Ma olen nii uhke. Nagu oleks ise lauluvõistlustel osalenud ja selle kauaigatsetud Barbie auhinnaks saanud. Mitte, et mind keegi oleks omal ajal lauluvõistlusele lasknud. Ma arvan, et nad lihtsalt tahtsid teistele ka võimaluse anda, ma oleks ju kõik võistlused kinni pannud. Puhtalt oma enesekindluse ja sarmiga, sest minu lauluhäält mingil veidral põhjusel väga kauniks ei peetud. Võrreldi lausa karu omaga. Kuigi karu võib ka väga kaunilt laulda kui talle vaid võimalus ja noodid anda. Tal on lihtsalt vilets lavanärv, seega ta teiste ees eriti ei laula. Kui aga kedagi kuulamas pole, siis leelotab nii et laas rõkkab.

Koroona esimeses kooliastmes

 Täps maalis täna püüdlikult number kuusi vihikusse ja ise leelotas sinna juurde: "Kuus ja vahe, kuus ja vahe, kuus ja vahe.... emme, need on koroona-kuued, hoiavad ilusasti distantsi!"

Mänguväljaku mõtteterad

 Käisime pühapäeval tõmbekeskuse mänguväljakul. Mina lükkasin vankrit, et Tirtsu magama loksutada ja Täps sõbrunes kohalike lastega. 

Iga kord kui mängivatest lastest mööda jalutasin kuulsin jutukatkeid ja üritasin mitte laia häälega naerda. 

Näiteks tegid poisid mingeid akrobaatilisi trikke ja Täps teatas oma uusimale sõbrannale elutargalt: " Poisid teevad nii kui neil igav on. Ma tean seda, sest mul on üks vend, kes on ka poiss..."

Järgmisel tiirul kuulsin kuidas Täps seletas: "Loogika on ülehinnatud. Loogika lihtsalt ei ole tüdrukutele. Tüdrukutele on..."

Kahjuks jõudsin kuulderaadiusest välja nii et ma ei saanudki teada, et mis siis ikkagi tüdrukutele on.

Fotosessioon edasijõudnutele

Pikalt mõtlesime, mida küll Tirtsule tema esimeseks sünnipäevaks kinkida. Kuna meil mänguasju on niikuinii liigagi palju, siis otsustasime panustada mälestustesse. Üheaastane oma sünnipäevast just palju mäletama ei jää, seega otsustasime, et parim oleks niiöelda mäluturgutus, ehk fotosessioon. Siis saab Tirts aastate pärast vaadata, millised me kõik välja nägime ja võibolla isegi "mäletab" seda üritust. Mul on küll paar mälupilti ajast, mida ma tegelikult mäletada ei saa, kuid mis on aju poolt juttude ja piltide abil justkui mälestusteks kombineeritud.

Igatahes saigi Tirts endale sünnipäevaks fotosessiooni kinkekaardi.  Tahtsime pildistamise võimalikult kiiresti ära teha. No kuni on veel vähegi värve looduses. Loomulikult selgus kohe, et mitte midagi pole selga panna. No et kogu von Trappide pereansambel ikka kenasti kokku kõlaks. Ilmataat ähvardas nädala jagu vihmaseid ilmasid ja oktoober pole niikuinii enam sitskleidis ringiheljumiseks sobilik. Tõrukesel on niikuinii ainult kaks konplekti, mida ta nõus kandma on ja kuigi plikadel on riideid mägede kaupa, siis selliseid, mis Tõrukese valikuga sobiks on kasinalt. Lõpuks lõin käega ja otsustasin, et see kokkusobitamine on niikuinii ülehinnatud. Kui peres on ikka nii erinevad inimesed, siis ei saagi neid ühte moodi riide panna.

Pildistamise päeval oli õnneks imetabane ilm. Kogu pere käitus muidugi täpselt nii nagu neilt oodata võis. Tõruke torises ja porises ning nõudis, et fotograaf kiiremini tegutseks. Täps edvistas ja lollitas ning üritas kõiki surnuks rääkida. Tirts vingerdas ja jonnis ning nokkis pildistamise ajal demonstratiivselt nina. Kui ma oleks keset seda kaost veel lohutamatult nutma puhkenud, siis oleks ilmselt täiskomplekt olnud.

Ainus kes end esinduslikult ülal pidas oli Juhan Tuhk. Tema istus rahulikult kaadris ja vaatas ainitiselt otse kaamerasse. Juu tahtis algajatele modellihakatistele näidata kuidas tõelised profid töötavad.

Hoolimata paljudest saboraažikatsetest sai fotograaf ikkagi terve portsu pilte klõpsitud. Eks me näe kas ja kuidas välja tulid. 

Varbagümnastika

- Tirts, kui vanaks sa said?

- Lolla-lolla-lolla!

- Näita sõrmedega.

- Lolla?

- No näita siis varvastega

Tirts pole enam beebi

Hip-hip-hurraa! Meie peres pole enam beebisid!

No üheaastase kohta ei saa ju enam beebi öelda. Suur laps juba. 

Jah tõesti, täna aasta tagasi sündiski väike Tirts. Pisike, aga valju häälega. Seda on ta muide siiani, aga lubage ma räägin teile, milliseks vahvaks tegelaseks ta kasvanud on.

Noh esiteks on ta pisut ikka kasvanud ka. Tänaseks on saavutatud oma 9,1 kg ja pikkust ka silma järgi hinnates umbes 73 cm. Eks me homme arsti juures mõõdame täpselt üle. Ma ei tea kuidas teiste kehaosadega on, aga käed on tal küll üle mõistuse pikad. Need ulatuvad absoluutselt igale poole. Ma olen ikka naernud, et need on teleskoopkäed. Vaatad peale ja oleks nagu tavalised väikesed lapsekäed, aga kohe kui on vaja mõnd keelatud asja kätte saada, siis venivad need vähemalt kolm korda pikemaks. 

Ja kui muidu ihaldusväärset kätte ei saa, siis tuleb ronida! Ronimine talle meeldib. Lemmikkohad on nõudepesumasin ja mänguasjakast. Ükspäev ronis pottide ja pannide sahtlisse ka. Ma tõesti ei kujuta ette kui mõnus on klotside otsas istuda, aga talle näikse meeldivat. Kui juba klotsikasti ronitud on, võib seal päris pikalt istuda (nagu linnuke kandiliste munade peal) ja mängida.

Suur ronimisearmastus sai saatuslikuks ka söögitoolis söömisele. Iga söögikord nägi välja nagu õllepruulija laulmine - ikka ette ja taha, laua peale ja laua alla. Kaua sa niiviisi jaksad. Söögi osas Tirts valiv pole - ta tahab kõike, mida teised söövad. Käib nagu koer iga laua taga istuja juures ja nõuab palakesi. Ainult kui koerad istuvad ja vaatavad anuvate silmadega kuni peremehel hale hakkab, siis Tirts pooldab aktiivset lähenemist. Tänitab ja sõimab sööjat "lollaks" seni kuni viimane mõistab, et ainumas võimalus ta vaikima sundida, on lapse suu täis toppida. Neli hammast suus on täiesti piisav, et jätta endast märk kõigele söödavale ja söödamatule.

Kui Tirtsu vaadata, siis öeldakse ikka, et nii ilus poiss. Nojah, siniste silmade ja kelmika naeratusega on ta ju täitsa nunnu. Kuigi viimasel ajal pidevalt tatine nina ja alailma räpane nägu just punkte juurde ei anna. Ma ikka imestan, kuidas üks väike tegelane end nii kiiresti ära määrida suudab. Ilmselt on tegu väga andeka lapsega. 

Kui juba annetest rääkida, siis noh, arvestades, kes on tema ema, siis ilmselgelt pole tal muud valikut kui andekas olla. Hetkel pole veel päris täpselt aru saada, mis valdkonnas ta eriti silmapaistvaks saab. Tema imeline klaverimäng pälvib alati tähelepanu (neid valjusid helisid pole lihtsalt võimalik eirata). Nüüd on hakatud huvi üles näitama ka kitarri vastu, mida käiakse tinistamas. Kitarr saab õnneks vähe õrnema kohtlemise osaliseks kui klaver. Raamatuid loeb ta usinalt (nii üht kui teistpidi). Äärmiselt osav on ta klotsitornide lõhkumises - anne mida edasipidises elus kindlasti vaja läheb.

Eelistatuim liikumisviis on neiul käpuli. Toe najal ja käest kinni liigutakse ka kahel jalal, aga ilma abita siiski veel mitte. Sellest pole küll midagi, sest neljal käpal jõuab väga kiiresti edasi ja sealjuures on kukkumise oht oluliselt väiksem. Eriti kiiresti liigub ta kui silmapiiril on porilomp, kuhu sukelduda. Autoteed tunduvad ka alati ahvatlevatena.

Tirtsu üheks iseloomulikumaks küljeks on sünnist saati olnud vali ja kile hääl. See on endiselt märkimisväärne, kuid ürglinnu kriisete asemel kasutatakse nüüd pisut laiemat sõnavara. Peamiselt seletatakse aina "lolla-lolla-lolla", vahele ka "la-di-da-di-daa". Arusaadavaid sõnu peale emme ja mämmi pole, aga neid keeldun ma sõnadeks lugemast. Mis muidugi ei tähenda, et ta ei suuda end selgeks teha. Ta lihtsalt vaatab sulle suurte silmadega otsa ja seletab, et kas sa oled "lolla", et aru ei saa. Lõpuks hakkab sul häbi ja saad aru küll.

Magamisega on lood nii ja naa. Õhtuti läheb ta ilusasti oma voodisse magama (ma pean küll seltsiks olema), aga hommikul ärkab millegipärast minu voodis. Ta on muidu tore kaisuloom, aga vähkreb hirmsasti ja üritab keset ööd kontrollida kui sügavale minu ninna ta sõrm (või ka varvas) läheb. Ilmselt tahab koroonatesti teha - see on ju tänapäeval väga popp. 

Üldiselt on meie pesamuna supernunnu mürakaru.

Palju õnne sulle Tirts!

Pidu peo otsa

Näh, jälle pole kirjutanud midagi. See tuleb sellest, et ma sain vahepeal vanaks ja nüüd sõrmed ei paindu enam ja on liigestest kanged. Või siis lihtsalt polnud koristamise ja söögitegemise vahelt aega arvutit tööle panna.

Aga tõesti, sünnipäev mul oli. Tähistasin seda meeldivas seltskonnas naiste ja veiniga. Mps ja kari lapsi oli muidugi ka, aga nad üldse ei seganud meid. Oli meeleolukas õhtu. See inimestega suhtlemine on see, millest tunnen beebiga kodus olles puudust. Seega hindan neid üksikuid õhtuid seda enam. 

Sünnipäev oli ka mu koduvallal. Kas te ikka teate, et ma elan vallas, mis sai (koos Kuressaare linnaga) pärast Eesti taasiseseisvumist esimesena tagasi omavalitsuse staatuse ja õigused. Haldusreform liitis Kuressaare linna suure Saaremaa valla koosseisu, nii et nüüd ongi meie vald vanim. Sel puhul peeti suur ja uhke tutiline pidu. Käisin seal minagi koos oma pudinatega. Mps oli loomulikult ka. Kuigi vallaametnikuna saadeti ta kõigepealt kohustuslikus korras ühsikondlikult kasuliku tööna peoplatsi üles sättima. Pärast aga kui Ott Lepland oli rahva üles soojendanud, lasti ta ka püünele rahvast lõbustama. Pidu oli ilus. Härduspisarat just ei poetanud, aga hea meel oli küll oma valla üle.

No ja täna alustasime Tirtsu sünnipäeva tähistamisega. Ta saab nimelt ülehomme juba aastaseks. Aga äkki ma kirjutan sellest eraldi postituse. Kahe nädala pärast  või nii. Kui jälle mahti saan.

Fotojaht: Värviline

Eelmise fotojahi magasin ma maha. Sel korral siiski annan oma pisikese panuse. Nii et värviline. Tegin aias väikese tiiru ja ma ütleks, et värvidega on kehvasti. Pihlakaid sel aastal pole, vahtrad on veel rohelised. Ilusaid punapõskseid õunu kah pole. Ainult metsviinapuu ning liblikameelitajalill aitavad hädast välja.

Aga toas oli ükspäev see-eest selline disko ja värvide möll, et hoia ja keela. Pildi tegi Täps. Ta on kärsitu, sellest ka puudujäägid teravuse osas. Teisalt aitab see hägustada suurt segadust, mis lastetoas valitses.

Värvilõhnaline vananemine

Oh ei, nädalake ja enamgi on mööda lipsanud, aga mina pole siia kriipsugi kirjutanud. Üks kahest, kas pole aega või pole midagi öelda. Aga see viimane ei saa olla takistuseks. Teada-tuntud kroonilise mölapidamatuse all kannatava isikuna võin kinnitada, et kui mul midagi pole öelda, siis ma ütlen seda eriti pikalt ja põhjalikult. Järelikult toome vabanduseks ajapuuduse.

Siin on väheldane tõeterake sees. Aega pole tõesti olnud. Või vähemalt mitte sellist aega, mida saaks kasutada kirjutamisele. Esiteks olen teinud suuremas koguses torte. Ei ma pole mitte kondiitriks hakanud. Lihtsalt ma saan peatselt jälle aasta vanemaks ja mis aitaks kortsude vastu paremini kui end paksuks süüa - see tõmbab kortsud kenasti siledaks. 

Aga kuna ma veel ei ole vanaks saanud (paar päeva on ju aega), siis otsustasin oma noorusest pakatava ilu lõuendile talletada. Siinkohal olgu selgitatud, et ma pole ka kunstnikuks hakanud, aga ma järjekindlalt tegelen oma "aasta kunstis" projektiga. Septembri teemaks oli kubism. Vot see oli paras pähkel ja väljakutse. Kõigepealt tutvusin teooriaga, lugesin interneti läbi ja vaatasin juutuubist õpetlikke videoid, kuidas kubistlikku meistriteost luua. Ma arvan, et ma sain aru, kuidas see peaks toimima, aga ma ei suutnud siiski oma uusi teadmisis rahuldavalt rakendada. Kohutavalt keeruline oli klassikalisest vaatenurgast loobuda. Seega tegin oma elu esimese (ja ilmselt ka viimase) kubismist inspireeritud pildi valmis ja suundusin otsapidi oktoobrisse, kus on temaks portree.

Otsustasin ka sel korral pisut oma mugavustsoonist välja ronida. Ma olen portreesid joonistanud küll ja rohkem. Joonistanud. Hariliku pliiatsiga. Sel korral otsustasin õlivärvide kasuks. Ja alustasin kohe autoportreega. Ma pole varem õlivärvidega inimest maalinud ja ütleme nii, et ka see oli paras väljakutse. Maailmaparandaja näeb maalil minu tagasihoidliku hinnangu alusel välja veelgi vanem kui lähenev tähtpäev ähvardab. Lisaks on nägu millegipärast loppis (kas tõesti vanus või ikkagi viletsad oskused) ja kuna mul peenikest pintslit polnud, siis erilist detailsust ei tasu ka otsida. Teisalt olen pildil äratuntavalt mina ja see maksab ka ju midagi.

Igatahes tellisin endale sünnipäevaks uued pintslid ja värvid, nii et kavatsen veel veidi harjutada.

Aga siin ma olen:

Selfi

Hurmav kas pole?

Ritsiku rõõmuks ka originaal 

No ja et kõik oleks ausalt ära näidatud, siis ka minu kubistlik pilt. Siin on kujutatud Taadut Kuuba saare kaunitaridega. Sest noh Kuuba- Kubism, saate aru küll. Samahästi võiks see pilt muidugi olla kapten Pikksukast kurrunurruvuttide seltsis.

Aga mina olen Kuubal käinud.

Uued tuuled koolisööklas

 Mina: "Mis teil täna koolis söögiks oli?"

Täps: "Mingi plingisupp!"

???

???

???

Mina: "Aa, sa mõtled klimbisupp!

Pudelpostitus

Ma olen juba pikka aega kibelenud, et kirjutada pudelpostist (sisemaa elanikele - see on kirja saatmine pudeliga, eriti levinud üksikule saarele lõksu jäänute, seiklusromaanide kangelaste ning mere ääres pidutsevate romantikute ringis. Vajalikud vahendid - pudel, paber, pliiats, kork! ja loomulikult veekogu (kuigi nagu hiljem näete, võib see viimane võib olla ka ülehinnatud)). Tõsi, ma olen sellest ajaloos korduvalt kirjutanud (siin ja siin ja siin ja natuke ka siin). See võib tulla asjaolust, et tegemist on vaieldamatult minu lemmiku kirjasaa(t)misviisiga. Nojah, see pole just ülemäära kindel korrespondentsiviis, aga samas ega tigupostki pole. Alles mõni aeg tagasi oli ju uudis postiljonist, kes ei viitsinud kirju laiali kanda ja viskas need lihtsalt ära. Tiguposti ees on aga see eelis, et reklaamlehti ja rämpsposti üldjuhul pudelpostiga ei saadeta. Või vähemalt nii ma arvasin.

Jah, ükspäev tuli Mamma ja teatas, et nad leidsid mere äärest ühe kirjaga pudeli aga kahtlustas, et see pole kunagi meres käinudki. Pudelposti osas teatavat kogemust omava ja mitmeid vettinud pabereid näinuna võisin seda kinnitada. Pudel oli ilusasti viisakalt rulli keeratud ja täiesti kuiva paberit täis - 8 lehekülge tihedat trükiteksti koos illustratsioonidega. 

Kirja lähemalt uurides selgus, et see polnud mõeldudki meritsi saabuma. Nimelt mainiti kaaskirjas, et kirja autorid lasid pudelid peita üle maailma erinevatesse randadesse. Pudelite vette pildumisest polnud sõnagi, kuigi seda peetakse traditsiooniliselt üheks pudelposti eelduseks. Ilmselt olid praamilt tulijad/praamile minejad ühe eksemplari meie paesele rannikule jätnud, kust mamma selle leidis.  Kiri ise on ühe väikese reisiseltskonna kirjeldus oma kajakimatkast Soome rannikuvetes. Tegemist oli lustaka lugemisega, mis tekitas tõeliselt tahtmise ise ka kajakki hüpata ning seikluste poole aerutada. Isegi kui ma tean, et oma füüsilise vormiga ei jõuaks matka teise päevani ja arvestades seda kui kergelt ma merehaigeks jään, siis pole kindel, kas ma esimest poolt päevagi vastu peaks. Aga matkahimu tekitas see küll. Mõni võibolla mäletab, et ma olin vanasti kõva matkasell, aga viimastel aastatel olen koledal kombel alla käinud. Isegi telgis pole juba aastaid maganud (kui üks väike sutsakas ülemöödunud suvel kõrvale jätta). Lapsed noh. Ja laiskus. Ja mugavus. Aga mul on kindel plaan, et järgmisel aastal, kui Tirts on juba suurem (ja mahajäetav või kaasavõetav, kuidas vaja), siis parandan selle veal.
Igatahes selline peaaegu pudelpost siis. Ei saagi aru, mis see oli. Reklaampost? Kirjandus posti teel? Meeleheitlik appihüüd sportlastelt, kes 10 päeva ja 1 öö veremaitse suus aerutasid ja kartsid, et nende pingutused jäävadki vaid nende enda teada, kui nad seda anonüümsete rannasuitajatega ei jaga? Ükskõik. Mulle tegelikult meeldis see lähenemine. Oluliselt originaalsem kui oma blogis sellest heietamine.

Pudelposti leidmine on muidugi harv juhus. Teisalt võib rannast muudki toredat leida. Näiteks ükspäev käis Tõruke rannas ja otsis sealt kive, mida vette loopida. Leidis aga 50 eurot. Päris hea päevateenistus värskes õhus jalutamise eest...

Igatahes ma lähen nüüd mere äärde jalutama, kui üks 50-eurone rannas vedeles, miks ei võiks seal neid veel olla...

Fotojaht: sõiduriist

 See sõiduriist paneb lapse silmad särama

Kõigepealt tuleb muidugi kõndima õppida. Aga see pisiasi on ju ainult vormistamise küsimus.

Pesupäev

Mul on kolm last, kellest kaks on tõelised mäkerdajad. Seega on meie peres iga päev pesupäev. Pesumasin huugab alalõpmata ja õu on risti-rästi pesunööre täis pikitud. Ikka selleks, et särgid saaks tõelise merehõngulise värskuse (mitte sellise, mida lubavad kõik Lenorid ja muud säärased. Nad pole vist mere ääres käinud).

Iga päev panen pesu kuivama - taevas on pilvitu, päike sirab ning puhub mahe tuuleke. Ideaalsed pesukuivatusilmad. Viis minutit hiljem pilku aknast välja heites näen kuidas paduvihm sooritab mu pesu kallal järelloputust. No kena. Loputagu kui tahab, aga paluks siis tsentrifuugida ka. Pesu kuivatamisel pole ju mingit mõtet kui see seal grammigi kuivemaks ei saa. 

Lõpuks peale kolmepäevast looduslikku loputustsüklit annan alla korjan pesu kokku, topin jälle masinasse ning loputan ja väänan uuesti kuivaks. Seejärel riputan kogu elamise niiskeid riideid täis.

P.S jah, ma olen kuulnud sellisest asjast nagu kuivati. Ja ei, ma ei kavatse seda endale hankida. Sest noh, ruumipuudus ja värske lõhnaga pesu.

Muusikaline vahepala

 Sain täna oma selle hooaja esimese sünnipäevakingituse - lastevaba õhtu koos kontsertiga ja puha. Imeline, mida veel tahta! Kontsert oli ka vahva. Kõik olid head tuttavad ning turvalised lood.  Oleks lausa kaasa laulda tahtnud. Üldse tekkis suur igatsus lõkke ääres laulmise järele. Kas keegi tooks tikud ja laulikud?

Fotojaht: vesi

Küll see aeg lendab kiiresti. Alles ma mõtlesin uut fotojahi teemat nähes, et see on hea teema, sest veega on võimalik lõputult palju kifte pilte teha. No ja siis avastasin, et kohe ongi reede käes ja ma pole suutnud ühtki ägedat veepildi ideed väljagi mõelda, mis siis veel pildistamisest rääkida. Telefon on täis tuhkkuivi pilte. Eelkõige koolilastest, kellest keegi ei nutnud. Isegi lapsevanemate härduspisaraid polnud näha. Mul isiklikult oli küll suur rõõm lapsed kooli saata. Eriti rõõmustan kooli kokkade üle. Aga see selleks. Kuna veest oli pilti ikkagi vaja, võtsin telefoni õhtusele jalutuskäigule kaasa. 

Teepealt leidsin väikest vett (sobiks ka üleeelmise fotojahi rivistusse)...

...veidi suuremat vett isiklike lokkidega...

...ning päris pirakas koguses vett.

Esimene

Täna, rahvusvahelisel laste pisarapäeval, oli ka meie majas pidulik-pühalik õhkkond. Ikkagi üks õpetaja ja kaks õpilast. Sealjuures Täpsi jaoks oli see täiesti esimene esimene september koolilapsena. Kohustuslik astrikimp peos ja rahvarõivad seljas astusid nad vapralt koolimaja poole. Esimeses ja teises klassis on kooliminek ikkagi veel oodatud sündmus.

Teise klassi minev Tõruke, vana kala koolis, oli tähtsust täis ja tahtis Täpikesele näidata kus miski asub ja kuidas asjad täpselt käivad. Ta isegi laulis kõik koolikella helinad õele ette, et usignaalid väiksemaid segadusse ei ajaks.

Täps, va tuulepea, ei mallanud kuulata, vaid kepsutas lokkide lehvides oma sõprade juurde - ikka selleks, et teha plaane kellega ja kus mitte eriti akadeemiliselt hängida võiks.

Aktuse pidas värske koolijüts enamvähem viisakalt vastu. Kooli hümni laulis kaasa või õigemini liigutas väga püüdlikult suud. Isegi Tirts tahtis kaasa laulda, aga lutt oli ees, nii et kostus vaid mõminat. Täps (ega ka Tirts) ei seganud väga palju direktori jutule vahele ja viskas ainult ühe korra aabitsa maha. Nojah ja kätlemisel andis vale käe, aga muidu esines imeliselt.

Aga teate, neid pisikesi rahvariietes väikesi lapsi oli lausa lust vaadata. Istusid nagu seenenööbid toolidel ja jalad ei ulatunud õieti maha. Minu oma oli kõige pisem - toolile ronimiseks oleks redelit vaja, aga särtsu  on temas seeeest ohtralt! 

Ilusat kooliteed!

Muinas(jutu)tulede öö

 Täna on muinastulede öö. Mingist mere ääres tule tegemisest ei saa sellise ilmaga juttugi olla. Noore tormi mõõtu tuul viib tikud käest ja pillutab lõkkehakatise lainetesse. Süütasime selle asemel muinastule oma saunaahju. Usun, et ka muistsed meresõitjad poleks sellise tormise ilmaga heale kuumale saunale ei öelnud.

Igatahes istusin mina üksi laval, vaatasin aknast pimedusse ning kuulasin kuidas tuul kohises puudelatvades ja paratamatult ekslesid mõtted muinastuledelt muinasjuttudele. Niimoodi vastu ööd saunas käies (saan sauna alles siis kui Tirts magab) tuleb mul ikka meelde lugu vaeslapsest, talutütrest ning nõunik hiirest. Te ju kõik mäletate seda lugu. Vaeslapsel läks hästi - ta sai endale komplekti uhkeid riideid ning kuld- ja hõbeehteid. Talutüdruk, kes aga kade, ülbe ja kärsitu loomuga, ei kuulanud närilise õpetusi ning pidi seetõttu vanapagana pojale naiseks minema. Üldiselt arvatakse, et tal eriti hästi ei läinud. 

Aga äkki ikka läks? Kust me teame? Ärgem unustagem, et ta sai endale abikaasa väga rikkast ja mõjuvõimsast perekonnast. Vaevalt, et ta pidi eales puudust kannatama ning sai muretut hõlbuelu elada (millegipärast ei tundunud ta niikuinii  väga töökas olevat). Pole välistatud, et lähemal tutvusel vanapagana pojaga selgus, et nende iseloomud sobisid ideaalselt ning nad elasid õnnelikult elu lõpuni, samal ajal kui vaenelaps oli sunnitud parema elu peale saamiseks palju tööd rügama ja oma ehted maha müüma. Ma saan aru jah, et vanapagana poeg polnud ehk silmale kõige kaunim vaadata, aga samas võis tal olla väga hell süda ja eks sellisel eksootilisel välimusel on ka oma võlu. Pealegi polnud talutütar ka just teab mis kaunitar. Seda küll kusagil jutus ei mainita, aga on ju nii, et tõelisel ilusad ja head olid ainult vaeslapsed ning talutütardel tuli paratamatult leppida heal juhul ilmetuks, kuid vahel lausa inetuks tembeldamisega.  Igatahes tahan ma uskuda, et tegelikult läks ka talutütrel hästi. Mulle meeldivad õnnelikud lõpud ja lood kus pahad ei olegi tegelikult nii pahad.

Vot sellised mõtted tulevad pähe muinasjututulede ööl saunas istudes.

Pildid laenasin Marika blogist, kes on nähtavasti kunagi sarnaseid mõtteid mõlgutanud.

Fotojaht: suvi rivis

Kuna eelmisest jahist viilisin, siis sel korral võtaks kaks ühe hoobiga: suvitajad rivis

Meri ja suvi on minu jaoks peaaegu sünonüümid. Olen seda ennegi kirjutanud, et kuulun hülgerahva hulka, kes käib ujumas kalendri, mitte termomeetri järgi. Kui on suvekuu tuleb randa minna. Ikka suplema.  Niisama liival vedelemist ma ei kannata. Igav ja palav ja ega ma pruuniks niikuinii lähe. Seega on peamine eesmärk vees sulistamine, mis muidugi ei välista ka paari liivalossi ehitamist.

Näikse, et ka minu lapsed "kannatavad" kaasasündinud meremagneti all. Mäletan, et kui Tõruke oli pisike, läksime ühel sügisesel päeval metsa jalutama. Kuna ilmad olid külmad, siis hoidsime merest targu eemale, aga pisike poiss võttis suuna ilmeksimatult mere suunas. Ükskõik kui palju me teda eksitada püüdsime. Lõpuks olid kummikud ikka vett täis...

Nüüd elame kiviviske kaugusel merest (tõsi, peab olema keskmisest kõvem kivipildur. Päris kalevipoeg just mitte, aga päris lõdva randmega ka ikka ära ei viska) ning märgade jalgadega lapsed on aastaringne nähtus.

10 aastat hiljem

Pealkiri kõlab nagu kolme musketäri seikluste järg, aga antud juhul on tegemist vaid kahe musketäriga. Ja kui üdini aus olla, siis pole meil musketeid, ega muid tulirelvi nende 10 aasta jooksul vaja läinud. Külmrelvi ka mitte. Oleme suutnud oma erimeelsused enamvähem viisakate sõnade abil ära lahendada.

Jah, meil sai siin vahepeal täis 10 aastat abielu. See on päris veider. Ühest küljest olid pulmad justkui 100 aastat tagasi. Hirmus kauge aeg tundub. Samas tundub, et abielus pole me küll nii kaua olnud. See on ju ikkagi veidike rohkem kui veerand minu elust. Samas vaadake ise, mitte kui midagi ei ole muutunud!

Suurt pidu ja tähistamist sel korral ei olnud. Käisime hoopis pere ja sõpradega Hiiumaal suve lõpust viimast võtmas. Möödaminnes lõime tähtpäeva puhul ka klaase kokku ning sõime pulmatorti. No see polnud päris pulmatort. Kohaliku coop-i letist hoopis. Meie päris pulmatort oli Taadu tehtud. Ka see ei olnud uhkeldavalt mitmekorruseline, vaid pigem ühe madala keldrikorrusega. Samas ei mõjutanud vähene kõrgusepüüdlus kuidagi maitset, mis oli imetabane. Pulmakleiti ma isegi ei üritanud selga suruda. Olen ikkagi keskmiselt 160 grammi kuus selle ajaga kaalus juurde võtnud. Järgmiseks suureks pulma-aastapäevaks võtan nii palju alla, et kleit ka selga mahub. 160 grammi kuus kaalukaotust ei tohiks ju raske olla :D.

Lõpetuseks tahaks öelda midagi ilusat ja igavikulist elu ja armastuse kohta, aga noh, nagu ikka kuigi ma ju tean (peaaegu) kõiki sõnu, siis õiges järjekorras ritta panna ei oska. Egas midagi, kui ei oska elust ja armastusest kirjutada, siis tuleb lihtsalt elada ja armastada! 

Hitihoiatus

Lasteraamatute taevasse on tõusmas uus Täpikesekujuline täht. Jah, tõesti. Varsti võib hästivarustatud raamatupoodide uudiskirjanduse lettidelt leida tema teose "Riidekapimaa", mida hetkel köögilaua taga suure püüdlikkusega kajakasulega maalitakse. Lisaks puistatakse peale sädelust ja puha.

Õrritajaks teile raamatu esimene lehekülg:

Fotojaht: üllatus!

Jalutasin täna hommikul lapsepõlveradadel. See on ikka veider kuidas perspektiiv muutub. See suur ja sügav padrik, milles väiksena mängisin, osutus üsnagi kiduraks metsatukaks, mis pealegi on igasuguste tervise- ja discgolfiradadega tundmatuseni muudetud. Paar üksikut kohta oli veel sellist, mille võis ära tunda. Kuigi need asusid vales kohas. No kui ma lapsepõlvest mäletan, et need suured metsseakivid asusid hirmus kaugel, siis tegelikult olid need üsna kodu lähedal. Lihtsalt siis olid mul palju väiksemad sammud. Ja kui aus olla, siis need kividki olid toona palju suuremad. Nüüd ulatusid vaevu põlvini. Metsseakivide mõte oli selles, et kui kohtad metssiga, siis tuleb ohutuse mõttes kivi otsa ronida, sest sead ju teadupärast ronida ei oska. Neist kividest oleks sead võinud muidugi ilma suurema soojenduseta üle hüpata. Tõe huvides olgu öeldud, et ma pole seal metsas elades ühtegi metssiga näinud.

Kui majakõrgused kivid olid põlvekõrguseks kahanenud, siis toona põlvekõrgune elupuuke oli üllatuslikult majakõrguseks kasvanud. Ma imestan, et ta üldse ellu jäi, arvestades, et me seda toru mööda ronides elupuud tasakaalu hoidmiseks kasutasime...

Kas sa Riia linna tahad näha?

 Ei, mul pole plaanis teie peal mingeid valuvõtteid kasutama hakata. Lihtsalt tahaks pajatada veidike meie pere selleaastasest puhkusereisist. Juba möödunud aastal sai lastele lubatud, et läheme tuleval aastal Riia loomaaeda. Tundub, et igasuguste koroonade valguses läks päris hästi, et ei lubanud perepuhkust itaalia villas või mõnes muus ohutsoonis asuvas sihtkohas. Kuigi jah. Lastega reisimine nüüd suurem asi puhkus ei ole. Pigem paras ellujäämiskursus närvirakkudele. Minu omad põrusid juba kursuse teisel päeval...

1. päev - Alustuseks olgu öeldud, et lapsed käitusid esimesel päeval peaaegu ideaalselt! Tõsi Tirts oksendas juba enne kui Lätti jõudsime. Aga ta tegi seda rõõmsa ilmega ja üldse ei virisenud, seega ei pane seda talle pahaks.
Lätis käisime ujumas hernesupimeres. Ega eriti keegi ujuda tahtnud, sest vesi oli mingit kahtlast koaguleeruvat vetikat täis ja nägi välja tõesti nagu ujuks hernesupis. Õhtul tegime katse oma kunagist parki tagasi nõuda (ja võibolla tassikese teed juua). Ainus, mis sealt saime, oli hiiiigelsuured suhkruvatipuhmad. Need olid tõesti üleelusuurused. Loomulikult ei jaksanud lapsed neid ära süüa. Arvake, kes oma dieedi nendega ära rikkus? 

Suhkrulaks

Dieedist rääkides. Kas teate milline dieet koosneb valdavalt friikartulitest? Lastega reisimise dieet! Nimelt olen varasematest reisidest nii mõndagi õppinud. Näiteks seda, et ei ole mingit mõtet kohvikus või restoranis endale süüa tellida, sest lapsed jätavad niikuinii enamuse oma söögist söömata ja neist jääkidest saab kõhu enam kui täis. Kahju ainult, et nad ei telli midagi head, vaid valivad lastemenüüst midagi, mis koosneb peamiselt friikartulitest. 

2. päev - kuna Tõruke oli eelmisel päeval söönud suurel hulgal herneid, siis hakkas tal öösel kõht valutama. Katkendlik uni ja nutivõõrutusnähud andsid kokku kurja lapsukese. Esmalt loeti üles kõik hädad, mis meie hotellil olid. Oleks ta ainult keelt mõistnud, oleks hotelliomanikud teada saanud, mis kõik valesti oli (alustades sellest, et üks pirn ei põlenud ja lõpetades asjaoluga, et uks olevat kui prügimäelt toodud). Tõsi, hotell oli tõesti kulunud olemisega, kuid see-eest väga soodsa asukohaga ja selle kohta ka küllaltki soodsa hinnaga. Hommikusööki hinnas ei olnud, see tuli 5 juuro eest lisaks võtta. Peale seda kui Täpike oli söönud ära 5-eurose röstsaiaviilu ja Tõruke sama kalli õuna, otsustasime, et järgnevatel hommikutel organiseerime hommikueined ise (no ei jaksanud meie Mpsiga nii palju ka süüa, et hind end õigustaks).

Järgmiseks külastusobjektiks oligi loomaaed. See oli päris tore. Mina näiteks polnud varem elus kaelkirjakut näinud. Nüüd siis olen. Lastel oli ka päris tore. Esimese asjana teatas Täps, et näe jaanalinnud! Sellised roosad ja saledate jalgadega. Seejärel käskis ta kõigil imetleda hüljest, sest ega seda ju igapäev ei näe. Lõpuks aga kui jõudsime kondori puurini teatas ta, et see on küll üks tahtejõuline lind, sest kuidas ta muidu nii suure puuri on endale saanud. Tõruke näis kõige enam nautivat loomaaia kaardilt oma asukoha määramist. Tirts aga õppis ühelt raipesööjalt linnult uusi kriiskamisvõtteid. Igati kasulik retk.

Jaanalinnud?

Peale loomaaeda ja kiiret kehakinnitust käisime püha Peetri kiriku tornis ja imetlesime Riia linna vaadet, seejärel aga suundusime Jurmalasse ujuma. Seal oli ilus liivarand ja puhas vesi. Ei mingit hernesuppi. Ilusa ilma ja pühapäevase päeva tõttu oli seal ilmselt muidugi pool Lätit koos. Õhtul aga muutsime õe hotellitoa pop up pubiks ning osalesime rahvusvahelisel mälumängul. Ma ei saa öelda. et me oleks võitnud, aga minu toodud pool punkti (vale, kuid andeka vastuse eest) oli kindlasti suureks toeks, et me viimaseks ei jäänud.

3. päev - Öösel midagi põnevat ei juhtunud, aga lapsed olid hommikul ikka kurjad. Minu närvirakud olid juba eelmisel päeval vabasurma läinud, nii et hullemaks ikka enam minna ei saanud. Läksime hoopis mootorite muuseumisse. See oli täitsa tore ja huvitav koht. Hea meelega oleks seal pikemalt uudistanud ja lasknud Mpsil endale ekskursiooni korraldada, aga noh lapsed, nad kibelesid minema. Täpikesel sügeles raha taskus ja ta kurtis, et kuigi ta Tuli Riiga raha kulutama, siis ei ole ta mitte sentigi veel kulutanud. Tema pettumuseks ei olnud muuseumi suveniiripoe varustaja üldse väikeste tüdrukute peale mõelnud.

Peale kosutavat einet Lidos (kus ma ei saanudki friikartuleid, vaid hoopis vesist kartuliputru ja kuiva šokolaadimuffinit) suundusime kanalituurile, millest pool aega rääkis Tõruke mulle oma väljamõeldud viiruseteemalise arvutimängu sisu (ja esitas kontrollküsimusi, veendumaks, et ma ikka kuulan). Pärast aga läksime illusioonide muuseumisse, mis lastele väga meeldis (mulle jättis ka sümpaatse mulje) Kuni lahkumiseni, siis teatas Täpike, et ta ei ole üldse midagi põnevat teha saanud. Mitte kunagi. Ja raha on ka kõik kulutamata. Mulle tundus, et on kulutatud küll ja õhtusöök restoranis oli veel ees.

Kärbes seinal

4. päev - lõpuks ometi saabus Täpikese rõõmupäev - hakkasime raha kulutama. Eesmärgiks oli osta lastele kooliks mõned hilbud ja jalanõud. Selgu, et mõned närvirakud olid kusagil varjendis redutanud ja eelmise päeva üle elanud. Noh, sel päeval leidsid ka nemad oma kuulsusetu otsa. Ma ei armasta poodlemist. Tõruke ka ei armasta. Aga kõige vähem armastan ma Tõrukesele riiete valimist. Talle lihtsalt ei kõlba enamus asju ja need vähesed, mis sobilikeks ja mugavateks tunnistatakse, on tõenäoliselt valet värvi. Täps seevastu armastab poodlemist, mis on samuti väsitav. Pärast ta muidugi hädaldas, et kulutas nii palju raha. Selgus, et ta tahtis raha kulutada nii, et see ei kuluks. Kahjuks ma nii ei oska, muidu poleks ju elul suurt häda midagi. Muudkui aga laristaks, aga raha jääks kõik alles.

Läbi hädamere sumbates saime siiski mõned vajalikud asjad ostetud ja võisime hakata kodu poole liikuma. Halleluuja. Reisida on tore, aga koju jõuda on ka tore. Eriti kui vahepeal olid käinud haldjad ja kodu ära koristanud ning murugi ära niitnud...