neljapäev, september 24, 2020

Värvilõhnaline vananemine

Oh ei, nädalake ja enamgi on mööda lipsanud, aga mina pole siia kriipsugi kirjutanud. Üks kahest, kas pole aega või pole midagi öelda. Aga see viimane ei saa olla takistuseks. Teada-tuntud kroonilise mölapidamatuse all kannatava isikuna võin kinnitada, et kui mul midagi pole öelda, siis ma ütlen seda eriti pikalt ja põhjalikult. Järelikult toome vabanduseks ajapuuduse.

Siin on väheldane tõeterake sees. Aega pole tõesti olnud. Või vähemalt mitte sellist aega, mida saaks kasutada kirjutamisele. Esiteks olen teinud suuremas koguses torte. Ei ma pole mitte kondiitriks hakanud. Lihtsalt ma saan peatselt jälle aasta vanemaks ja mis aitaks kortsude vastu paremini kui end paksuks süüa - see tõmbab kortsud kenasti siledaks. 

Aga kuna ma veel ei ole vanaks saanud (paar päeva on ju aega), siis otsustasin oma noorusest pakatava ilu lõuendile talletada. Siinkohal olgu selgitatud, et ma pole ka kunstnikuks hakanud, aga ma järjekindlalt tegelen oma "aasta kunstis" projektiga. Septembri teemaks oli kubism. Vot see oli paras pähkel ja väljakutse. Kõigepealt tutvusin teooriaga, lugesin interneti läbi ja vaatasin juutuubist õpetlikke videoid, kuidas kubistlikku meistriteost luua. Ma arvan, et ma sain aru, kuidas see peaks toimima, aga ma ei suutnud siiski oma uusi teadmisis rahuldavalt rakendada. Kohutavalt keeruline oli klassikalisest vaatenurgast loobuda. Seega tegin oma elu esimese (ja ilmselt ka viimase) kubismist inspireeritud pildi valmis ja suundusin otsapidi oktoobrisse, kus on temaks portree.

Otsustasin ka sel korral pisut oma mugavustsoonist välja ronida. Ma olen portreesid joonistanud küll ja rohkem. Joonistanud. Hariliku pliiatsiga. Sel korral otsustasin õlivärvide kasuks. Ja alustasin kohe autoportreega. Ma pole varem õlivärvidega inimest maalinud ja ütleme nii, et ka see oli paras väljakutse. Maailmaparandaja näeb maalil minu tagasihoidliku hinnangu alusel välja veelgi vanem kui lähenev tähtpäev ähvardab. Lisaks on nägu millegipärast loppis (kas tõesti vanus või ikkagi viletsad oskused) ja kuna mul peenikest pintslit polnud, siis erilist detailsust ei tasu ka otsida. Teisalt olen pildil äratuntavalt mina ja see maksab ka ju midagi.

Igatahes tellisin endale sünnipäevaks uued pintslid ja värvid, nii et kavatsen veel veidi harjutada.

Aga siin ma olen:

Selfi

Hurmav kas pole?

Ritsiku rõõmuks ka originaal 

No ja et kõik oleks ausalt ära näidatud, siis ka minu kubistlik pilt. Siin on kujutatud Taadut Kuuba saare kaunitaridega. Sest noh Kuuba- Kubism, saate aru küll. Samahästi võiks see pilt muidugi olla kapten Pikksukast kurrunurruvuttide seltsis.

Aga mina olen Kuubal käinud.

5 kommentaari:

A ütles ...

Kubism on cool... tõesti, mu hinnangul väga hästi välja tulnud!
Portree on kena aga ilmselt on aru saada, et fännan kubistlikku teost täiega

Katarina von Blogger ütles ...

Sekundeerin, kubinism väga cool. Sellise maali paneks koduseinale vabalt :D

ritsik ütles ...

Appi kui lahe kubism!
Autoportreel peaks foto kõrval olema, et saaks näha, kas on õige essence kinni püütud 🙂.

maailmaparandaja ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
maailmaparandaja ütles ...

Lisasin foto juurde. No et oleks selgelt näha kuidas ma jään hätta õhuliste kohevate kiharate maalimisega. Aga ma lohutsn end sellega et a) ma pole mingi portreekunstnik (või üldse kunstnik) ja b) vähemalt on võimalus edasi areneda ja psremaks saada.