Head uut aastat!

Aitäh, et olete kaasa elanud meie tegemistele. Loodan, et need hetked selle blogi seltsis  pole olnud igavaimad möödunud aastast.

Kohtumisteni uuel aastal!

Mina olengi lillehaldjas...või siis mitte

Mul on kurb meel teatada, et minu kõrvalt on lahkunud minu kõige pikaajalisem elukaaslane - draakonipuu. 14 aastat pidas ta vapralt minu kõrval vastu, trotsides kehvasid ja veel halvemaid tingimusi - kuudepikkust põuda, ajutisi üleujutusi, ebasoodsa
id ilmastikuolusid. Talvel riputasin ta külge jõuluehted ja suvel pakkus varju päikese eest. Tõsi, vari oli väike, sest ta on alati kidur olnud (arusaadavatel põhjustel). Sellegipoolest oli ta ainsaks tõendiks, et ma ei ole botaaniline imbetsill. Noh, nüüd siis on seegi tõend ümber lükatud. Mitte küll sõna otseses mõttes. Draakonipuu seisab endiselt. Ainult lehti pole enam üle ühe jäänud...

Ainuas lohutus on see, et minu orhidee, kellele näikse meeldivat täielik hooldamatus, hakkab taas õitsema. Lisaks elab minu juures veel üks kanarbik (kelle ma sain sünnipäevaks ja ta lihtsalt pole jõudnud veel hukka minna. Teda ohustab küll rohkem ülekastmine, sest Tõruke on siin  suureks abiks. Rohkem lilli minu majapidamises pole (ja olgem ausad, ma ei tunne ka puudust, sest igalpool mujal on neil parem).

Sokikiiks

Meil käis eile jõuluvana.

Naljakas on mõelda kuidas inimesed muutuvad. Kui ma olin väike, siis oli kõige suurem pettumus saada jõuluks sokke. Eile rõõmustasin nagu väike laps uhke mänguasja üle kui leidsin oma pakist mitut sorti sokke. Üks uhkem kui teine. Nii tore :)

Mul on väike sokikiiks. Üldiselt riietun ma pigem igavalt ja mitte ülemäära silmatorkavalt (enda arvates, võibolla torkan täieliku maitselagedusega silma, aga seda ma ise ei tea), aga sokid on mul enamasti kirjud kui pühademunad. Niikuinii need välja ei paista. Aga kui on vaja mängida näiteks valgusfoori mängu, (kes ei tea, mis see on, siis siin on meeldetuletus), siis on mul lootust. Olgem ausad, kunagi ei tea, millal võib mänguks minna ja alati peab olema ettevalmistunud.

Lapsed muidugi rõõmustasid kingituste üle  nagu lapsed ikka. Tõruke luges isegi luuletust.
Sama luuletust, mida lasteaia jõuluvana kuulis 10 eri etteastes. Siinkohal tahaks kiita Tõrukest, kes ei saatnud lasteaia jõuluvana toast välja ega süüdistanud teda püksi kakamises. Tantsis ja luges ilusasti luuletust (ainult laulusõnad polnud peas). Ja kui kutsuti paki järele, siis läks vapralt jõuluvana juurde, aga enne luulatuse lugemist uuris põhjalikult pakki. Ilmselt analüüsis, kas on väärt, et selle eest taielda. 

25. tuleb meil veel üks jõuluvana, kes nõuab iga paki eest  luuletust või laulu. Saame näha, mitu korda Tõruke üht ja sama salmi loeb...

Vürtsikad pähklid

Minu lapsed on ka jõulumeeleolus.

Ükspäev tegid nad jõulupäraseid vürtsikaid pähkleid. Nad võtsid pähklid, lisasid sinna ohtralt suhkrut, kaneeli, pisut pipart ja muid vürtse, segasid kenasti ära. Kindlasti oleks ka natuke kuumutanud, et saada imelist jõulumaiust, aga pliidiga mängimine on neil rangelt ära keelatud.

Mõte ju suurepärane. Ainus puudus kokakunsti juures oli see, et pähklid jäid neil koorimata...

Ühel teisel päeval, mitte ülemäära kauges minevikus, teatas Tõruke, et ta tahab teha magusat sibulat. Mina valmistusin sel hetkel jõulupeoks (keerasin lokke ja triikisin sokke) ja mul polnud aega neid väga korrale kutsuda, nii et nad said küllaltki vabalt köögis tegutseda.  Nii nad Täpsiga kahekesi meisterdasid "magusat sibulat". See oli tore söök. Kõik toiduained, mis nad kätte said läksid kaussi. Sealjuures tuleb märkida, et Tõruke ulatub tooli ja pisukese turnimise abil peaaegu kõikjale. Ainult sibulat "magusas sibulas" ei olnud....

Päkapikumaa

nagu oligi arvata, siis neljapäeval mul päkapiku pakendamistöökoda avada ei õnnestunud. Nimelt selgus, et ainumas minu enda meisterdatud kingitus sel aastal oli veel poolik (löön silmad maha ja tunnistan, et sel aastal on omaloominguga kitsas. Kingisaajad võibolla rõõmustavad, aga endal pisut poolik tunne). Egas midagi, otsisin aga liimi kapist välja ja hakkasin meisterdama. Algus läks päris ilusasti, aga viimase lisatud elemendiga rikkusid üldmulje ära. Ma teeks pilti ja näitaks teile ka, aga

a) see rikuks võibolla üllatuse
b) ma juba pakkisin kingi ära

Nagu viimasest lausest võib järeldada, siis ikkagi sain kingitused pakitud. Seda siis eile õhtul. Panin lapsed tudule, jalutasin pimeduse varjust pakiatuomaadini, tõin sealt 2 väiksema tellise mõõtu paki fotodega ja seejärel hakkasin päkapikutsema. Peale kaht tundi paberite, teibi, paelte ja kingitustega mässamist sain pakitud. Kell oli juba pool kaks öösel.

Hämmastav, kuidas paari kingi pakkimine nii kaua aega võttis. Ma ometigi pean end kogemustega pakkijaks ja ma ei teinud mingeid imevigureid ega kunstnikerdustega pakikesi. Harilik paber-ümber-teibiga-kinni-lips-peale menetlus. Ja kingitusi oli küll palju, aga minu arust mitte nüüd niiiiiiii palju ka. Hea asi selle juures on muidugi see, et mulle tegelikult meeldib kingitusi pakkida ja Mps pakkus ka mulle seltsi ja selle sai peaaegu et lastevabaks kvaliteetajaks ristida.
Ainus puudujääk asja juures oli kurb tõsiasi, et mu unevõlg suurenes veel. Ja kell kaheksa mööda voodit ringi ronimvad ja kiljuvad lapsed ei aidanud väljamagamisele ka kuidagi kaasa. Täna murdiski uni mind keset päeva maha. Õnneks aga saabub varsti jälle tuduaeg ja saab koos põnnidega tudule keerata.

pidude ajastu

Minu tänane eesmärk on panna pujäänid tuttu ja siis avada päkapikutöökoda. Hommikuse linnaskäigu tulemusel said ka viimased kingitused ära ostetud ning oma panus jõuluaja superkäibesse antud. Täna plaanin suurema osa ära pakkida ja siis saab juba muretult jõuludele vastu astuda.  Ma võin muidugi väiksema summa peale kihla vedada, et kui mul on plaanid, siis on lapsed otsustanud vaadata kes püsib kauem üleval. Tõenäoliselt oleks mina esimene langeja. Aga peamine on siiski plaani olemasolu. Nagu näete, siis olen küllalt varajane - ma lihtsalt sugugi ei salli viimasel minutil rabelemist. See on minu laisa loomu vastane.
Pealegi on jõuluhooaeg juba täies hoos. Eile näiteks oli meil asutuse jõulupidu. Väga tore oli. Muinasjõulutaat käis ja nõudis hoogsamaid puusanõkse. Süüa anti nõrkemiseni ja pillimängu ja laulmist jätkus veel koduukseni (kuhu õnneks tõi buss, nii et üle pika aja võis muretult veinigi juua) ja paar tantsuringi sai isegi tehtud. Ikka leidub ka meie kollektiivis paar julget meeste- (ja ka naiste-)rahvast, kes ei karda varbavalu. Muidugi võisid neil olla ka metallninadega kingad. Aga ei, ma nüüd liialdan. Sel korral ei astunud ma vist küll kellegi varba peale. Isegi mitte iseenda omadele. Minu piiratud tantsuoskuse juures poleks see sugugi haruldane. Ühesõnaga oli lõbus.
Täna aga oli Täpsi jõulupidu. Lapsed laulsid, tantsisid ja lugesid luuletusi. Arvestades, et mu lapsed olid kuu aega järjest kodus karantiinis ja on alles esimest nädalat lasteaias tagasi, siis arvasin, et neiu on vait nagu sukk, aga ta üllatas mind. Laulis (või vähemalt liigutas suud), tegi liigutusi kaasa, luges mitu luuletust. Ja loomulikult naeratas kogu aeg kelmikalt. Kui jõuluvana tema nime lausus, siis läks kalpsates habemiku juurde ja ei kartnud sugugi. Ainult päris lõpus kui kõik lapsed pidid jõuluvana juurde ühispildile minema, läks ta meel pisut kurvaks, sest ta kartis, et peab kingipaki jõuluvanale tagasi andma.

Tõrukese pidu on tuleval esmaspäeval. Ta lubas jõuluvanale laulda: "Palju õnne sünnipäevaks, Palju õnne sünnipäevaks. Palju õnne lõõluvaana." Saame näha. Ma arvan, et ta ei loe ega laula talle midagi vaid teatab kas:
a) "Mine ära, minge kõik ära! Mine teise tuppa!"
b) "Anna mulle kingitus, NOH!"
või c) "Lõluvana, sa pissid püksi!"

Hoiame teid kursis

Jaapani Poirot

Kuna nädalavahetus möödus peamiselt sõprade seltsis istudes, süües ja lobisedes (no küll oli mõnus nädalavahetus - minu kolm lemmitegevust), siis tundsin täna õhtul tohutut vajadust end natuke liigutada, et veidikenegi leevendada seda süütunnet, mis on põhjustatud liigsete kalorite survest minu südametunnistusele. Mõeldud, tehtud. Panin lapsed magama, tõmbasin tossud jalga ja asusin ööpimeduse varjus reibast jalutuskäiku tegema. Peale paari uljast sammu sain aga aru, et tulenevalt maapinna ootamatust libedusest pean oma strateegiat muutma. Edasi liikusin nagu Poirot - lühikeste kiirete ja kangete sammudega. Kui juba Poirot kõne alla tuli, siis liigutasin ka oma väikseid halle ajurakukesi. Loomulikult ei lahendanud ma mõnd mõrvamüsteeriumi, selleks on mu ajurakukesed liiga väikesed ja mitte piisavalt hallid (helesinised? roosad? sädeleva vikerkaare karva?) Mina mõtisklesin hoopis selle üle, et mul on oma sõpradega ikka vedanud. Neid näeb küll harvemini kui tahaks, aga sellegipoolest on nad esmaklassilised.
Üritasin meenutada, et kui kaua me juba koos oleme jõulusid tähistanud. Ega ma välja ei mõelnudki. Ma arvan, et isegi kauem kui ma seda blogi olen pidanud. Seega 10 aastat vähemalt. Kui ma nüüd väga viitsiks, siis ma ilmselt albumeid lehitsedes leiaks üles ka selle esimese korra ja saaks ka daatumi, aga mul on albumid ilma nuputa kapis ja selle avamiseks vajaks mõnd terariista - näiteks lusikat. Aga mul said sammud täis ja rohkem vabatahtlikult ei liigu.
Aga minu blogi ahiivst tolmukihi alt leidsin, et 9 aastat tagasi olid meil ka sushiteemalised jõulud. Siis muidugi mängiti strip-pokkerit ka, aga noh ajad on muutunud ja need kes sel korral tahtsid end riidest lahti koorida läksid lihtsalt sauna. Kes ei tahtnud, need lobisesid niisama ja rullisid sushit ja helpisid mingit jaapanipärast suppi ja sõid vetikasalatit. See salat ja sushi mulle maitsesid, aga supp jättis pisut külmaks. Võibolla oli teine juba liiga ära jahtunud söömise ajaks.
Aga ütlemata tore oli oma sõpru näha ja vanu häid aegu meenutada. Ja meil on mida meenutada! Aitäh selle eest, kallis sõbrad.

Suur venna

Täps: Mul on aia!
Tõruke: Oota, ma toon külma.

Jookseb külmkapi juurde ja toob paki pelmeene

Tõruke(hoolitsevalt): Kas siit on valus? (asetab pelmeenipaki Täpsi jala peale)

Tõruke: Kas nüüd on parem?

Täps (haledalt): Jaa

Kui nad parasjagu ei kakle, siis nad on ikka supernunnud. Tõruke seisab väga tugevalt Täpsi õiguste eest. Kui näiteks Täps jonnib ja midagi ei taha, aga hoolimatud lapsevanemad neiu arvamust millekski ei pea, tuleb kohale Tõruke ja nõuab omale iseloomuliku intensiivusega, et Täpsi soovidele tähelepanu pöörataks: "Emme, kas sa kuuled, Täps ütes, et ta ei taha!" Ja Tõrukese nõudlikku tooni on palju keerulisem ignoreerida kui Täpsi virisemist.

Piparkoogilõhnaline

Mu pudinad on nüüd vahetustega rohkem kui kuu aega haiged olnud. See on nii väsitav. Tralli alustas Täps oma tuulerõugetega ja nüüd on järg taas temani jõudnud - mingi imetabane viirus. Lürbime aga rõõmsalt antibiootikume (või noh, rõõmus pole siin küll keegi. Täps hakkab ka põhimõtte pärast kogu hingest vastu. Isegi kui see möks talle maitseb).
Vaesed lapsed on viimasel ajal nii harva õue saanud, et täitsa kahju neist kohe. Tõsi, selline purgaa, mis seal õues toimub, ei tõmba ka eriti. Mõtlesin siis esimese advendi puhul pisut neid rõõmustada. Panin jõulutuled üles ja rullisin piparkoogitaigna lahti ja otsisin vormid välja. Pakkusin lastele, et mängime päkapikke. Loomulikult olid nad õhinaga nõus, aga kui ma tõin välja retro päkapikuriided, siis meie moeguru Täps teatas, et tema niisuguseid igandeid selga ei pane ja ennast lolliks teha ei luba. Tänapäeva moodsad päkapikud kandvat nimelt triibulist kleiti. Egas midagi, otsisime välja triibulise kleidi. Tõruke õnneks ei lasknud end 30 aasta tagusest  päkapikumoest kõigutada ja nägi piparkoogitaigent nosides välja nagu väike Mps. Enamus taignast söödi ära enne kui jõudsin koogid ahju lükata, aga mõned vigurid pudisesid ikka ahjuplaadile ka ja maja sai täis mõnusat piparkoogihõngu. Tõsi, viimase pannitäiega sai ka pisut tavapärast kõrbelõhna, mis hästi iseloomustab minu kokkamisi.

Täitsa sooda

Eile kirjutasin dokumendile peale südamerahuga kuupäevaks: "03. Märts 2015".

Ei tea kas see on viide märjale ilmale, mis meenutab pigem kevadet kui advendiaega või on aju lihtsalt tatist läbi imbunud ja pehmeks läinud. Vähene magamine ja haiged lapsed ei aita mõtteerksusele kaasa.

Puhkust ka ei saa võtta, sest tööd ju keegi mu eest ära ei tee...