Minu sammud loevad

Eile oli siis see tore päev, kus päike paistis, linnud laulsivad ja minul avaldus imetabane võimalus oma valdusi pisut paremini tundma õppida. Minu amet nõuab, et ma tunneks igat kivi ja kändu  siin saarel ja oskaks  une pealt öelda kes kus elab ja kui palju ta vana-vanaisal maad oli. Ja seoses südamenädalaga avaneski mul imetabane võimalus organiseeritult ühte nurgakest saarest lähemalt tundma õppida.
Asusin siis minagi koos vaprate sammujatega teele. Mõnus oli jalutada. Ma pole küll harjunud nii aeglaselt käima, aga tore oli ikkagi. Pisut üle 8 km tuli kokku. Retke alguses öeldi muidugi, et see on ca 6 km. A eks seda tehti selle mõttega, et vaesed südamehaiged, kes üldiselt jala ei käi, aga otsustasid üleöö tervislikeks hakata kohe südamerabandust ei saaks. Need õnnetud hinged muidugi ei arvestanud, et poole tee peal on neil (aeglasest tempost hoolimata) võhm väljas ja süda jukerdas.
Aga marsruut ise oli äge. Arvan, et suvisel ajal võiks seda mõne teise seltskonnaga korrata. Just selline paras jalutuskäik. Väike piknik ka veel sisse kavandada ja olekski tibens tobens.
Õhtul käisin siis ka meie uuendatud kaubandusasutust väisamas. Ruumi oli tõesti oluliselt rohkem ja riiuleid, mille taha end peita. Peitmine oli hädavajalik, sest üks käru varitses mind iga nurga taga ja kärud on ju kurjast. Siiamaani kõrisevad kõrvus need hirmuäratavad kärurattad, mis öösiti magada ei lase ja õudusunedes taas kummitama tulevad.