sügis on ootamatult saabunud

Nii, blogi ilme on nüüd pisut sügisesem. Sügis on nimelt käes. Täna otsisin kapist välja venna vana fliisi ja jõuludeks saadud villased sokid. Ikka oli külm. Mina ei tea, mis minuga juhtunud on. Vanasti ma külma ei kartnud. Või ma lihtsalt ei märganud siis, et mul külm on.

Sügiseste toimetustega olen ka köögis tegelenud. Moosi veel keetnud pole, aga eile sai pisut seeni praetud ja purgistatud ning täna tegin 4 purki tomati-suvikõrvitsa-basiiliku-möginat. Kas need ka süüa kõlbavad, eks seda näita hiljem aeg ja gulinaarsed katsetudsed. Mps juba teatas, et tema igastahes seda tomati-asja süüa ei kavatse. Jääbki mulle rohkem.

Homme on mu viimane puhkusepäev ja siis tulebki jälle tööle minna. Mitte ei tahaks, aga tegemata tööde hulk on juba ulmelistesse kõrgustesse kasvanud.

Nädal aega juba abielunaine oldud, pulmareisikegi ära peetud - ehk peaks selle pulmateemalise tausta nüüd jälle millegi argisema vastu vahetama?

Pulmadest. Põhjalikult

Lubasin, et panen kirja meenutused pulmapäevast. Taaskord hoiatuseks - sissekanne tuleb üüratult pikk põhjalik ja kõrvalisele isikule paduigav. Aga kuna ma olen tuntud kehva mälu poolest siis juba iseenda tarbeks tahaks kõik ikkagi võimalikult täpselt üles kirjutada. No et ka kõrges vanuses saaks vaadata, et kuidas need asjad täpselt ikka olid (järjest enam kinnitub minus mõte, et peaks oma blogi kuidagi paberkandjale saama. Internetti ei saa ju usaldada. Kui ainult oskaks).

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada hommikust - pulmapäeva hommikust. Ei, mind ei vaevanud ärevus, unetus ega midagi muud säärast. Hoopis kauem oleks soovinud magada, aga ei saanud, sest karm äratuskell ütles, et on aeg dušši alla minna ja kosutavat riisiputru süüa. Ema ütles, et puder on pulmade juures kõikse tähtsam - pruut peab olema tugev ja ei tohi altari ees näljast nõrkeda. Sõin siis palju-palju imehead putru! Nüüd olen tugev kui tamm. Seejärel sai kiiresti poes käidud ja nimi, millest ma peatselt loobuma pidin, ärakaunistatud. Ja oligi aeg suunduda iluprotseduuridele.

Kõigepealt kell 11.30 oli mul maniküür. Sellega sai oodatust kiiremini valmis ja juuksurile löögile pääsemist tuli jupp aega oodata. Veetsin selle aja mõnusasti teiste pruutidega lobisedes. Nimelt olid sel päeval viied pulmad ja kõik pruudid olid ühes ilusalongis (ma vist ühe pruudiga ei trehvanud, see oli minu saabumiseks juba läinud). Üks kaunim kui teine, aga mina ikka kõige kaunim :P. Kui mina lõpuks pool tundi oodatust hiljem juuksuritooli sain, läks soenguga jälle siuhvilks, nii et enne kosmeetikut tuli taas oodata ja aega surnuks lüüa. Siis hakkas vaiksel närv ka tulema No et äkki ei jõua. Kosmeetik võttis mu hiljem vastu kui aeg kokkulepitud, aga taas sai imekiiresti meik tehtud. See ootamatu tempo tuli sellest, et ega ma suurt meiki teha lasknud. Vaadake, ma käin enamuse ajast ringi nii, et ma heal juhul olen pea ära kamminud. Silmi värvin ning nina puuderdan ma ainult suursündmuste puhul ja huuli värvin kord aastas. Seega kui ma oleks lasknud omale täismeigi teha, poleks keegi mind ära tundnud ja peigmees oleks mu kui võõra (kuigi ilusa) pruudi tagasi lükanud. Nii saigi ainult korralik aluspõhi tehtud ja silmad kergelt värvitud ning pisuke huuleläige peale pandud.
Kui viimane läigestamine toimus, saabus kohale ka kleitiaitamiskomisjon. Nimelt läks kleidi selga aitamiseks vaja veel kahte inimest. Igaks juhuks oli kolm kohal. Minu tellimusel olid nad ka kiluvõileibasid kaasa toonud - riisipudrust oli alles ju ainult mälestus. Mmm, kui hästi need maitsesid. Kleidi selga saamine oli tsirkus omaette ja et peigmehe elu pulmaöö saabudes keerulisemaks teha, tegid nad korsetipaeladele umbsõlme peale. Kleit seljas tuligi vaid veel loor kinnitada ja voila, printsess oligi valmis.
Juba helistas Mps, et ta on peaaegu kohal. Salongi eeskojas peigmeest oodates kohtasin kolme hapukurki söövat neiut, kes valjuhäälselt ülistasid mu ilu ja väitsid, et nad pole elades ühtegi nii kaunist pruuti näinud. Samuti uurisid nad kuidas mul on õnnestunud kõigest 3 aasta kooseluga mees abiellumiseni viia, neil polevat see 13 aasta jooksul õnnestunud. No mis ma oskasin neile öelda, ei tahtnud ju öelda, et see on puhtalt peale käimise ja jonnimise vili või et minu ilu juures oleks ettepanek pidanud kohe kolmandal päeval tulema... Õnneks aga nägingi juba aknast Mpsi tulemas ja astusin uksest välja.
Ja seal ta seisiski - kaunis pruudikimp käes ja nii armas.
Pruudikimbu haarasin ma kohe enda kätte. Seejärel kihutasime parki, kus pidi toimuma ilupiltide tegemine. Toimuski. Kaks tundi kappasime mööda parki ringi ja tegime iga nurga peal pilti. Fotograaf oli hullem kui igasugune kibehüüdja - muudkui nõudi, et nüüd tehtagu musi ja nüüd suudeldagu ja nüüd õrnutsetagu. Nagu sellist asja oleks võimalik üldse käsu peale teha. Enamuse ajast võitlesin ma tuules ja tormis oma looriga, mis mitte kuidagi ei tahtnud elegantselt lehvida vaid kippus täiesti ebaromantiliselt igale poole takerduma. Ürituse lõpuks oli mu kleit ja loor juba üsna mudased. Aga kui päris aus olla, siis oli see pildistamine väga lõbus. Vähemalt minusuguse edeva tüdruku jaoks küll. Ja oi kui palju tähelepanu me saime. Kõik lehvitasid ja tervitasid ja jõllitasid niisama. Üks jaapanlane tegi isegi pilti ja mingid sakslased kommentaarisid: "Schöne Braut". Mulle täitsa meeldis. Mõtlesin, et peaks tihedami valge kelidi ja fotograafiga mööda parki ringi jalutama. Huvitav kui kiiresti mind linna hullude nimekirja lisataks?
Varsti oligi aga aeg lossi sisse minna ja registreerimiseks valmistuda. Viimased sõnad veel paaripanijaga ning Mpsi taskurätiku lootusetu kohendamiskatse ja oligi aeg alustada.
Muusika hakkas mängima, uks avanes ja käsikäes Mpsiga astusime küünaldest säravasse kapiitlisaali. Oi see oli ilus. Äärepealt oleks lahinal nutma hakanud. Õnneks siiski nii hullusti ei läinud, ainult natuke läksid silmad niiskeks. Aga see oli tõesti ilus ja unustamatu hetk.
Registreerimise osa ise läks kiiresti. Kahe minutiga oli kõik oluline ära räägitud, jah sõnad öeldud ja protokoll allkirjastatud. Mõtlesin, et soh, ongi kõik või? Aga ei, alles siis hakkas ta rääkima mis see abielu endast üldse kujutab. Hilja. Enne ikka oleks pidanud hoiatama. Nüüd polnud enam midagi teha. Tegelikult oli aga väga ilus. Paar korda võttis veel silmi pilgutama, aga ei midagi hullu. Sõrmuste isand polnud ka sõrmuseid laavajärve heitnud vaid toimetas need kenaste kohale. Peale rõngastamistseremooniat algas lillede ja õnnitluste üleandmine.
Lilli tuli nii palju, et oleks võinud vabalt lillepoe avada ja õnnitlustega poldud ka kitsid. Kunagi pole nii palju kordi väidetud, et ma olen niiiiii ilus. Ilmselt pole ma kunagi niiiiii ilus olnud ka :D Aga õnnelikud inimesed pididki ilusad olema ja sel hetkel olin ma äraütlemata õnnelik.
Kui kõik said ära kallistatud ja õnnesoovid vastu võetud, suundusime õue pildistama. Selle kohta oskan ma öelda ainult üht - ketaslõikur.
Kui üldpildid olid tehtud, tegime veel paar ilupilti meie pulmaauto - vana volga - taustal ja veel mingite noorte ja segastega, kes arvasid, et koos meiega tehtud pilt oleks "crazy photo". Edasi aga komplekteerisime pulmarongi ja kihutasime Sutu poole. Loomulikult sai ringteel päris mitu tiiru tehtud, nii et mul oleks ärepealt süda pahaks läinud. Õnneks seda siiski ei juhtunud ning jõudsime ilma suuremate sekeldusteta Suttu. Kuna mina olin otsustanud oma neiupõlvenimest loobuda, siis tuli seda teha nii, et nimi kuidagi tagasi tulla ei saaks Teate, need õhupallid kukuvad alla ja kivid tuuakse merepõhjast välja, aga üks on kindel külaliste seedekulglast ikka saia tagasi ei too. Olin nimelt küpsetanud oma neiupõlvenime tähtede kujulised küpsised, mis ühiselt ära hävitati. Kahjuks oli mul lühike nimi, nii et kõik ei saanudki oma panust anda. Lihtsalt ei jätkunud. Kui vana nimi oli hävitatud, tuli uus kinnistada. Ja mis teeks seda paremini kui tamme istutamine. Sellega läks nüüd küll nii, et kui ma poleks paar päeva tagasi oma väikeste valgete käekestega seda auku sinna kaevanud, siis oleks ma tammeistutamisest suisa kõrvale jäänud. Minu ja Mpsi tamme istutasid Mps ja minu verivärske ämm kahepeale, nii et minul jäi üle vaid ilus olla. Lõpuks siiski halastati mu peale ja lasti mul puukest natuke kasta.
Ja kihutasimegi tagasi linna. Pidu toimus kuursaalis. Meie sinnajõudmise ajaks oli šampuselaud kaetud ja kõik uhkesti ära ehitud. Ainus mis takistas peoga pihta hakkamist oli asjaolu, et minu ämm ja äi olid müsteerilisel kombel kusagile ära kadunud. Õnneks ilmusid nemadki peatselt välja ja klaasikõlistamine sai pihta hakata. Šampus joodud, istuti lauda.
Esmalt süütasime Mpsiga oma küünla. See oli mu õeraasu poolt tehtud majakakujuline küünal, mis oli nii mitme sümboolse tähendusega, et neid kõiki ei jõua üldse üles lugedagi. Aga väga ilus ja armas küünal. Aitäh õti! Seejärel pidas minu paganast ristiisa väikese väheste tegusõnadega kõne ja esines kellamängu ansambel "Viimased Veeringud". No arsisele tegid nad küll üks null ära. Esitati kolm pala, millest "tuulevaiksel ööl" oli küll hingematvalt kaunis ja veatu, kuid A-rühm võitis ilmselt kõikide südamed. Väga vahva üllatus oli.
Selline muusikaline vahepale tekitas kõikidel hundiisu ning juba kantigi soe toit lauale. Nämm. Järgmised kümme minutit kostus vaid matsutamist. Kui aga mugistamishääled hakkasid vaibuma jagati kätte ametimärgid. Etteruttavalt võib öelda, et kõik ametnikud said oma ülesannetega imetabaselt hakkama. Jagati välja õnneloos ja pillimehed hakkasid mängima.
Ühel hetkel viskas Mps kahvli nurka ja teatas, et tal on vaja korraks ära minna. Kui vaja, siis vaja. Ei osanud ma aga ette aimata seda, mis tulema hakkas - nimelt läks Mps otse lava juurde, haaras mikrofoni ja laulis mulle ühe armastuslaulu, nii et Uno Loop kahvatus tema kõrval. Lõpetanud laulu, haaras ta punase roosi ning ulatas selle mulle. See oli ilus. Peab ikka kõvasti armastama, kui julgeb niimoodi suure publiku ees oma armastust valjusti kuulutada. Aga mis need pulmad muud olegi kui oma armastuse näitamine kogu kollektiivile.
Peale seda imetabast muusikalist vahepeala oligi aeg kardetud avavalsiks.
Ma ei liialda, kui väidan, et ma ei oska tantsida ja kartsin seda etteastet ehk kõige enam. Ega meil Mpsiga eriti harjutamise aega polnud ja need paar korda, mis me kodus proovisime olid katastroofilised. Seda rõõmsam olin ma avavalsi lõppedes kui ma ikka veel seisin oma kahel jalal ja vastupidiselt kardetule polnudki veel siruli maas. Hoolimata sellest, et me pidevalt õhupallidesse takerdusime. Loomulikult ei saa arvata, et ma üleöö tantsimise selgeks sain, kaugel sellest, kohmakas oli see sellegipoolest, aga mitte täiesti lootusetu. Peale avavalssi jätkus tantsulka mille tipuks esitasid Mpsi õde ja vend imetabase tantsuetteaste. Ei tea, kas tantsuannet jagades said vanemad õed vennad kogu ande endale ja Mpsile ei jäänud nii palju või on asi ikkagi põhiliselt minus, et ma ka Mpsi tantsuoskust allapoole vean - igastahes neil kahel tuli imetabaselt välja. Kutsuti tagasi ja puha.
Siis oli aeg mängude käes. Kuna ma pole kunagi eriti suur lusikas-läbi-riiete mängude austaja olnud, siis sel korral üritasime teha mänge, mis meile endile meeldisid.
Kõigepealt jaotasime Mpsiga omavahel ametid ära. Selleks haarasime laualt kahvlid ja lõhkusime ära need õhupallid, mis meie avavalssi pärssisid. Iga õhupalli seest saime teada, mis meid ees ootab. Näiteks võin ma iga kuu kolmandal kolmapäeval oodata Mpsilt oma lemmikroa valmistamist. Ja iga pühapäev saan pannkooke. Ja nõusid ning aknaid peseb tulevikus ka Mps. Mina aga laulan vaesele Mpsile igal õhtul unelaulu (ma usun, et Mps on nõus iga päev aknaid pesema, et mitte ainult minu unelaulu kuulda), vahetan kolmikute mähkmed, pesen kaks korda aastas ta auto ning viin prügiämbrid välja.
Seejärel jagati kõikidele inimestele välja paberilehed ja pliiatsid. Eesmärk oli siis kirjutada paberile ilusad õnnesoovid noorpaarile, paber lennukiks voltida ning teele saata. Kõige kaugemale lennutatud lennuk sai loomulikult auhinna. Unistaja lennuk kihutas sel korral kõikse kaugemale. Järgmisel päeval aga kodus lugesime kõik õnnesoovid üle. Valdav soov oli see, et meil tuleks palju lapsi ja mida rohkem seda uhkem. Küll nad tulevad. Varem või hiljem.
Järgmisena tuli traditsiooniline ämmade ja äiade proovikivi. Ei pannud me neid karutleid koorima vaid kasutasime ära hoopis praktilisemal moel. Nimelt lasime neil joonistada endist perekonnapildid. Silmad kinni. Oi, kui kaunid pildid meist tulid. Kunstniku ega fotograafi juurde pole igastahes minna vaja.
Kontrollimaks kui hästi tunnevad pulmalised pruutpaari koostasime viktoriini. Viktoriin oli valikvastustega ja küsimused olid kõik imekerged (seda peaks ju igaüks unepealt teadma, kas me oleme koos elanud 875 või 786 päeva). Kogu protsess vajas vaid pisut füüsilist aktiivsust ning oskust õigel hetkel sammukese paremale või vasemale teha. Kõik kes valesti astusid langesid välja. Võitjaks osutus Laisik. Aplaus ja kiitus talle imetabaste teadmiste eest.

(päris raske on kirjutada, mul on ju kõik sassis, mis järjekorras toimus, nii et kui midagi on vahetuses, siis tuleb mulle andeks anda, mul oli sel päeval muulegi mõelda kui sõrmega ajakavas järjeajamisele).

Kuna viktoriini jaoks sai niikuinii inimesed üles rivistatud, siis polnud mingi kunst seda uuesti korrata ja seejärel teineteise järel hüplema panna. Ja juba vihtuski pea kogu pulmaseltskond jenkat tantsida. See oli lõbus, ainult kahjuks kaotas pruut (st mina) selle käigus oma loori. Pikk loor ja hoogsad tagumise naabriga kooskõlastamata hüpped lõppesidki sellega, et sääsevõrk visati nurka ja sai edasi hoopis vabamalt tantsu vihtuda. Jenka tantsitud jätkati veidike rahulikemate tantsulugudega. Ühel hetkel aga toimus "pruudirööv". Vältimaks etteennustamatut pruudiröövi, kus vaene pruut tundide kaupa külmas keldris istub, samal ajal, mil peigmees teatab: "kui rööviti, ei karjunud, järelikult tuleb ise tagasi", korraldasime asja ise ära. Nii et pruut "röövis" end ise ära ja peitis teenindusruumi, kus libapruutpaar end juba valmis sättis. Stsenaarium nägi ette, et peigmees tuleb oma pruuti otsima ja peatselt teatatakse peorahvale õnnelik uudis sellest, kuidas kõik on imeliselt lahenenud ja pruut ja peigmees jälle õnnelikult koos. Selle teate peale pidid sisse marssima libapruutpaar, kes siis minu ja Mpsi kohale astuksid ja seal veiderdaks ning erinevaid ülesandeid täidaks (a´la kolmikute mähkimine). Kuidas see kõik läks, ma täpselt ei tea, sest olin peidus, aga kui see oli kasvõi veerandi võrra nii naljakas kui see, mis ma libapruutpaari ettevalmistuste ajal nägin (mil ma pidin suurest naerust peaaegu otsad andma), siis õnnestus see jant küll. Libapruutpaar nägi lihtsalt vaimustav välja. Eriti sobisid "pruudile" mu klaaskontsaga kingakesed. Kord elus on ka suurest jalanumbrist kasu.
Lõpuks marssisime ka meie saali sisse ja nõudsime oma kohta ja privileege tagasi. Tõelise pruutpaari väljaselgitamiseks korraldati "kibevõistlus". Mingil põhjusel ei soovinud libapruutpaar (mille mõlemaid osalisi mängisi mehed) eriti musitada ja andsid meile loobumisvõidu. Nii saigi nad häbis minema saadetud ja peotrall võis jätkuda.
Ega enam väga pikka pidu olnudki, kell lähenes häbemata kiirusega keskööle. Jäigi veel läbi viia oksjon. Müügis olid kõik väga hinnalised asjad. Alustades minu oma vaaritatud moosidedst, Mpsi loodusfotost, Mpsi tehtud keskkonnasõbralikust vaagnast koos minu valmistatud trühvlitega, Hiina mingi dünastia vaasist (jälle minu tehtud) ja lõpetades punase maaliga sinilinnust. Viimane müüdi maha täiesti ulmelise hinna eest. Minu esimene müüdud maal. Nüüd olen kuulsate kunstnikega samal tasemel (teatavasti müüs Vincent van Gogh oma elu jooksul ka ainult ühe maali). Ühesõnaga kordaläinud üritus. Ma loodan, et moosid kõlbasid ikka süüa ka, ülejäänud asjade osas olen veendunud, et tegu oli hea kaubaga.
Kui inimesed olid rahast tühjaks pigistatud hakkasime tasuta kraami jagama. Ühesõnaga loterii. Loteriikivikesed olid varasemalt välja jagatud ja nüüd sai asuda peaauhinna ja lohutusauhindade väljaloosimise juurde. Peaauhinnaks oli täisvarustuses piknikukorv (ise õmmelesin veel piknikulinale pitsi äärde) ja selle sai endale Murueit. Murueidele peaks piknikud juba nimepoolest sobima.
Kui auhinnad olid jagatud ütlesime Mpsiga paar tänusõna. Esmalt oma vanematele, keda ei jõua me kuidagi ära tänada. Kõigepealt abi eest meie pulmade korraldamisel ja siis üldse laiemas plaanis. Teate ju küll vanemate roll selliste suurepäraste isiksuste kasvatamisel on hindamatu. Aitäh! Tänatud sai ka meie ainsamat allesolevat vanaema ja kõiki ametimehi, eriti aga libapruutpaari, kes (nagu võib pulmakroonikast lugeda): astusid oma etteastega lavakasse ja siis sealt kohe jälle välja. Tänasime ka pulmaõde ja pulmavenda, ilma kelleta poleks pidu ilmselt pooltki seda olnud. Lisaks tänasime kõiki pulmalisi ka.
Ja oligi aeg pruutpärja mahamängimise käes. See läks libedalt. Pulmalaulikus olid sõnad olemas. Muide, väiksed lapsed olid äärmiselt nördinud, et pruudikimpu ei visatudki. Nad nii oleks tahtnud püüda. Need väikelapsed olid üldse ühed igavesed aktivistid. Veidike hiljem korraldasid nad ise pruudiröövi. Haarasid mu ühel hetkel kambakesi kinni ja vedasid õue ning käsutasid: "Sina peida end siia auto taha, me läheme ütleme peigmehele, et sa oled röövitud." Õnneks peigmees päästis mu kiiresti.
See oli väike vahepala. Tegelikult järgnes pruudipärja mahamängimisele minu põlletamine ja tanutamine. Selle viis läbi minu ämm (kusjuures kasutati sama põlle ja tanu, mis kunagi omal ajal talle tema ämma poolt anti). Ma pean tunnistama, et ma ei käitunud kombekohaselt ja ei tõrkunud üldse, ega kiskunud tanu peast. No aga mis sa kisud, kui nii ilus tanu on. Ma nägin sellega välja nagu lumivalgeke, kes oli teatavasti kõige kaunim ilma peal.
Nüüd mil kõik olulised asjatoimetused olid tehtud jäi vaid üks - südaöine tordi lahtilõikamine. Mina ja Mps haarasime kätte suure noa ja urgitsesime tordi keskelt välja ühe tükikese. Keskmine tükk on ikka kõige parem (kuigi tuleb tunnistada, et mu isa oli teinud imemaitsva tordi, mis ilmselt ka äärepoolset tükkide puhul keele alla viis).
Teatavasti on tort ka parim määre keelepaeltele, sest peatselt otsiti välja kitarrid ja "Öölaps" võis kõlada üle terve saali. Sellele järgnes imetabane taburetilaul gängi etteastes. Lihtsalt suurepärane etteaste. Vaimustav! Kui ma kunagi selleni jõuan, siis riputan sõnad siia üles. Minu arust igastahes äärmiselt vaimukas!
No ja nüüd, mil kõigil olid hääled lahti lauldud võis tõeline laulupidu alata. Ükski laul pole varem nii kaunilt kõlanud. Ja isegi kui ma mööda laulsin, siis kõlas see ikka kaunilt. Mingil hetkel otsustati, et kõige õigem on kolida kõlakotta ja seal mõned isamaalised laulud laulda. See oli võimas. Meie ühendkoor kõlas võimsamalt kui eelmise õhtu ühtelaulmine (mille kõrghetk oli see kui murdjalapsuke purskkaevu kukkus). Mul oli kül koguaeg väike hirm sees, et peatselt saabuvad mundrimehed ja väidavad, et me rikume öörahu, aga seda õnneks ei juhtunud. Ehk oskasid nemadki kõrget kunsti hinnata. Et mitte oma hõbekõridele liiga teha kolisime siiski varsit siseruumidesse tagasi. Hoolimata asjaolust, et kalleid külalisi järjest vähemaks jäi, püsis meie lauluviis siiski võimas ja nii pea kella viieni välja, mil haigutamine laulmist juba rängalt segama hakkas. Veel viimased singirullid põske ja viimased unelaulud lahkujatele järgi ja võiski postkasti seinalt haarata* ning hakata uksi sulgema.
Pidu läbi ja väsinud kuid äraütlemata õnnelik noorpaar võis oma hotellitoakese poole jalutama asuda. Niimoodi vastuhommikuses värskuses loori mähituna kallima embuses tundus maailm täiusliku kohana.

Nii, nüüd sai küll üüratult pikk kirjeldus. Aga kuidas ma siis ise üritusega rahule jäin? Väga jäin rahule. Minu isikliku arvamuse kohaselt oli väga ilus ja tore pidu. Minul oli väga lõbus ja ma loodan, et teistel ka. Ja kõik oli nii ilus ja armas ja kui saaks aja tagasi keerata ja uuesti pulmasid korraldada, ainult tänase päeva pulmakorraldamise kogemustega, siis ega ma suurt ei muudaks. Põhiplaanilt teeks samamoodi.
Igastahes kirja see lugu nüüd sai. Kindlasti jäi palju nüansse välja ja niikuinii pole ma nii osav kirjamees, et õiget pilti edasi anda, aga ma andsin endast parima. Kes kohal oli, see teab niikuinii kuidas tegelt asjad olid ja keda polnud, no ega sellele ei saagi seda selgeks teha.

Nüüd jääb üle ainult oma uue nimega harjuda. Jah, olen nüüd kümnes omanimeline Eestimaal.

P.S Muide, pesunaine saadab terivisi ja lubas helistada sellele, kes oma telefoni numbri talle huulepulgaga salvrätile kirjutas. Olge valmis need, kelle telefoninumber algab 52...

*Kuna minul ja Mpsil on kõik olemas, siis ei suutnud me kuidagi pulmakingisoovinimekirja kokku panna, nii et küsisime ümbrikuid. Et aga oleks põnevam tegime sellise pisikese postkastikese, kus oli mitu lahtrit, kuhu neid ümbrikukesi postitada ja iga lahtri juures oli siis kirjas mis otstarbeks ümbrku sisu läheb ("aadressid" olid alates pulmareisist ja lõpetades peigmehele uue kidra ostmise toetamisega). Vihjeks võib öelda, et kõige enam toetati pulmareisi, millele napilt järgnes toetus ühise kodu tarbeks. Kõige vähem peeti abikõlbulikuks Kreeka majandusraskuste leevendamiseks mõeldud toetust.

Nii, nüüd olegi ametlikult proua Maailmaparandaja. Kunagi kui aega saan, siis panen kirja kuidas kõik täpselt oli. Praegu aga tahan öelda vaid seda, et kõik oli lihtsalt imetabane ja vähemalt mina jäin kogu päevaga väga rahule.

Ja hakkabki pihta....

10 asja milleta ma ellu ei jää

Lubasin siin lahkelt, et ühel ilusal päeval postitan siia ka nimekirja kümnest asjast, ilma milleta ma ellu ei jää. Siin mu nimekiri on.

10 minu arvates ellujäämiseks vajalikku asja.

Kuna kutses polnud täpsustatud millised ohud minu elu ähvardavad, siis üritasin võimalikult laiahaardeliselt mõelda. Üldiselt on nii, et pole ühtegi asja, milleta ma elada ei saaks. Palju rohkem on asju, milleta ma hea meelega elada ei tahaks. Kuigi inimeste kohta asjad öelda, pole ehk kõige korrektsem. Kuna aga minu pere ja sõbrad on hulka suurem number kui 10 siis jätame ned esialgu kõrvale. Seega, 10 ellujäämist soodustavat asja:

1. Ilma igasuguste kahtlusteta on kõige olulisem ellujäämise vahend paanikašokolaad! Ükskõik, mis ka ei juhtuks, siis oluline on säilitada kaine mõistus ja selge pea ning mitte paanintseda. Parim lahendus on konsumeerida paanikašokolaad.

2. väike šampus – kui kaine mõistus ja selge pea ei suuda keerulist olukorda lahendada, tuleb võtta mõned lonksud kihisevat märjukest ja peagi on pea täis huvitavaid mõtteid ja geniaalseid lahendusi.

3. Kui mu elu peaks ohtu sattuma vesises keskkonnas või lihtsalt ähvardavad (elumere) lained peakohal kokku lüüa, siis ilma vajaliku hädaabivarustuseta (täispuhutav päästerõngas) kõlban vaid kaladele söödaks. Seega ohutus ennekõige.

4. Peegel – oma suures edevuses ei saa ma kuidagi ilma peeglita hakkama. Pealegi on peegilst palju kasu, kui ootamatu oht peaks seljatagant ründama.

5. Tikud – kamon beibi laigt mai faier! Eestimaa külmadel talvedel võib olukorras, kus minu tulevast abikaasat pole käeulatuses mind soojendmas, ähvardada mind surnukskülmumise oht. Sellisel juhul on karbike tikke lausa hädavajalik. Soojendava lõkke tegemiseks pole palju muud vaja. Ja alati saab hädapärast tikkude peale kaarte mängida.

6. Käterätt – Douglas Adams on oma raamatus "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas" imetabaselt kirjeldanud käteräti voorusi ja vajalikkust. Tsiteerin:
   "Käterätt, ütleb see, on üks kõige võimsamalt kasulik asi, mis tähtedevahelisel hääletajal võib olla. Osaliselt on tal praktiline väärtus. Sa võid soojenduseks ennast sellesse sisse mässida, kui hüppad läbi Jaglan Beeta külmadelt kuudelt. Sa võid sellel lamada Santraginus V suurepärastel marmorliivastel randadel, hingates sisse pärlendava mere aure. Sa võid selle peale võtta, magades Kakrafooni kõrbemaailma tähtede all, mis paistavad nii punaselt; kasutada purjena miniparvel, tulles aeglaselt alla rängast Moth'i jõest; niisutada teda kasutamiseks käsitsivõitluses; mähkida ta ümber pea, et kaitsta end kahjulike aurude eest või vältida Traali Jampsliku Putukamäägur Elaja gaasi (üks üle mõistuse loll loom, ta oletab, et kui sina ei näe teda, siis tema ei saa ka sind näha - hull nagu hari, aga väga väga jampslik). Sa võid lehvitada ohu korral oma käterätti hädasignaalina ja loomulikult lõpuks ka kuivatada ennast, kui ta ikka veel piisavalt puhas paistab.
   Palju olulisem, et käterätil on määratu psühholoogiline väärtus. Kui hulgus (hulgus - mittehääletaja) mingil põhjusel avastab, et hääletajal on käterätt kaasas, oletab ta automaatselt, et tolle omanduses on veel hambahari, vahetuspesu, seep, plekktoos küpsistega, plasku, kompass, reketipall, sääsetõrje šifoon, vihmakindel keep, kosmoseskafander jne, jne. Pealegi võib hulgus sel juhul õnnelikult laenata hääletajale mõnda neist asjust või tosinat muud eset, mille hääletaja võis õnnetuseks olla "kaotanud". Mida hulgus võib mõelda, on see, et igaüks, kes võib hääletada hingetõmbega läbi Galaktika, karmi elu elada, räpane olla, võidelda kohutavate imeolenditega, võidukas olla, ja ikka veel mäletab oma käteräti asukohta, on kindlasti mees, kellega tuleb arvestada. "

7. Pakk turbonuudleid – külmalt või soojalt kuivalt või keedetult. Turbonuudlid on nii mõnelgi korral hädast välja aidanud

8. 1 rull wc-paberit. Pole vist vaja kommenteerida.

9. Lusikas/nuga/kahvel/korgitser – Tudengil oli teatavasti kaasas alati kaks asja – lusikas, äkki saab kusagilt süüa ja matrikkel, äkki saab kusagilt mõne arvestuse. Mul matriklit enam vaja ei lähe. Seega võtan oma kahvel/nuga/lusikas/korgitser komplekti. Nuga on küll väike, sellega siga tapma ei lähe, aga väikese seaprae mõrvaks juba küll ära!

10. Ja kõige lõpuks on eluks vajalik väike daamilik ridikül, kogu selle eluksvajaliku kraami kaasatassimiseks.

Tüdrukute õhtu

Hoiatus, siia tuleb pikk-pikk kirjeldus minu tüdrukuteõhtust. Kellele pikad postitused ei meeldi, see võib kohe lugemise pooleli jätta.

Eile oli siis minu tüdrukute õhtu. Juba aegsasti oli mind hoiatatud, et ma omale selleks päevaks suuri plaane ei teeks, vaid usaldaks end täielikult oma sõbrannade hoolde. Eelnevalt teavitati veel, et kaasa tuleks võtta 10 asja, milleta ma elada ei saaks.
Kella kahest kui saabus tõld, olid mul kõik asjad koos ja ise stardivalmis. Saarlanna, kes oli tõllas kutsariks tuli ja vaatas, et selliste hilpudega sa küll linna peale minna ei saa ja andis mulle uued ja ilusamad. Sain selga maani roosa siidise seeliku, valge pitsilise pluusikese (mis läks küll selga ainult tänu sellele, et olen jõuludest saati 10 kilo maha võtnud ja hoolimata sellest asjaolust oli mul tõsine hirm, et seljast ära see enam ei tule) ja väikese põllekese. Tulemus - Lumivalgeke.
Mu tõld viis mu endise koolimaja juurde, kus ootasid 13 pöialpoissi. Kõik punases ja uhked torbikmütsid peas.
Esimese ülesandena tuli mul koostada etteantud sõnade põhjal väike etendus. Sõnadeks olid siis: päike, järv, part, inetu, lumi, kooruma, imeilus jne. Kaasasin kõik pöialpoisid ja kohapeal valmis suurteos. Minu arust tuli näidendi esmaettekanne imetabaselt välja, hoolimata sellest, et proove enne ei tehtud. Peaks kaaluma erialavahetust ning hoopis lavastajaks hakkama. Hiljem tuli ära arvata, millisele etendusele vihjati. Õnneks anti isegi valikuvariandid, muidu oleks ma väga hätta jäänud.
Järgmises ülesandes kahjuks valikuvariante ei antud ja jäingi hätta. Ülesanne ise oli selline, et kolmest poolekslõigatud õunast oli kaks "mürgitatud" ja need tuli siis tuvastada ja taas söödavaks muuta. Olid ajad, mil ma olin keemias kõva käpp aga kuna ma viimase 7 aasta jooksul olen iga päevaga keemiast aina kaugenenud, siis ainumas asi, mis ma teha oskasin, oligi ehk õunte pH-d mõõta. Kõik. Täielik tühjus. Ja kui nüüd mõelda, siis tulemus oli üsna loogiline. Kui näiteks Lumivalgeke oleks osanud mürgitatud õunu tuvastada ja demürgistada, siis poleks temaga ilmselt midagi sellist juhtunud ja suure tõenäosusega oleks ta ka oma printsist ilma jäänud. Lõpuks minu peale siiski halastati ja ei sunnitud neid äädika, fenoolftaleiini ja ei tea millega veel immutet õunu sööma.
Peale haledat põrumist keemiaeksamil hakkas meie muinasjutuline seltskond liikuma linna poole. Sihtmärgiks oli siis Kameleoni kohvik, kus mulle segati klaasike imejooki nimega "Magus Mps". See oli selleks, et mu sulg libedamalt jooksma hakkaks, kuna järgmiseks ülesandeks oligi kirjutada väike pühendusega tšekike (meenutades vanu häid Illegaardi aegu). Märksõnad olid ette antud (raamatute pealkirjad). Käkitegu! Ei möödunudki väga palju aega kui imetabane kirjanduslik meistriteos oli valmis. Ood Mpsile! Ah, see võttis lausa hingetuks.
Ja suunduski meie segane seltskond edasi. Järmine ülesanne anti mulle peagi. Unistaja küsis minult, et kas nende 10 eluksvajaliku asja hulgas, mis ma kaasa olen võtnud, on ka kondoomid. No tõesti. Kui mulle öeldakse, et võta kaasa kümme asja, mis on vajalikud ellujäämiseks, siis ausõna, kondoome nende kümne hulgas küll pole. Ma ei suuda kuidagi välja mõelda, miks mul peaks ellujäämiseks neid vaja olema? Üleüldse on kondoomid pigem elu pärssiva kui elupäästva iseloomuga. Hoolimata minu headest ja põhjendatud argumentidest jäi Unistaja siiski arvamusele, et ma peaks leidma inimese, kes mulle ühe sellise "elupäästja" muretseks.
Tuleb tõdeda, et see oli osa, mida ma tüdrukuteõhtust kõige enam peljanud olin. Kuigi ma seda lähisõprade seas välja ei näita, siis tegelt olen ma vaikne ja tagasihoidlik. Minu pisikeses kodulinnakeses, kus kõik kõiki tunnevad ei tekita erilist ahvatlust sellised "klassikalised" tüdrukuteõhtu elemendid nagu igatsugu kraami müümine, võõraste kallistamine ja muu säärane. Aga ma olin endaga tööd teinud ning sisestanud endale, et tegelikult on enamus asju lõbusad ja küll ma hakkama saan ja ega mu sõbrannad, kes mind ometi imetabaselt tunnevad, ei laseks mul teha midagi, mida ma kohe üldse teha ei tahaks. No kui üdini aus olla, siis igatsugu kondoominaljad on mulle alati pisut vastukarva olnud.
Ma küll lubasin, et jätan ei taha, ei julge, ei viitsi ja oma tulevase abikaasa koju, aga tundub, et selle koha pealt oli ei taha end siiski kuidagimoodi kaasa sokutanud. Ja mul läks kõvasti aega enne kui ma asja ikkagi ära teha otsustasin. Kui see otsus oli tehtud, läks asi juba kiiresti. Tõmbasin rajalt maha kaks noormeest, kes olid nõus mu hädast välja aitama ja toodigi poest vajalikud asjad, misjärel sai edasi lossihoovi poole suunduda.
Lossihoovis pandi mu inimesetundmise võimed proovile. See toimus nii, et minul seoti silmad kinni ja 5 pöialpoissi istusid rivis pingile ja mina pidin nad siis kompimise järgi ära tundma. No ma ei tea. Minu ees pingil istus kõrvuti kolm Saarlannat. Siis selgus ka tõsiasi, et silmad kinni ei suuda ma kuidagi meenutada, et kellel olid pikad või kellel lühikesed juuksed, kellel mis kõrvarõngad olid või kas oli traksidega või pikkade varrukatega särk. Ma pole kunagi detailides tugev olnud. Üldpilt on minu jaoks olulisem. Ja nüüd selgus, et pimesi ei suuda ma oma sõpru ära tunda. Lõpuks ikkagi pika nuputamise peale sai kõik kehad ja nimed kokku viidud. Tuleb tunnistada, et hoolimata minu täielikust saamatusest oli päris lõbus.
Järgmisena andisn vande, mis väga lühidalt sisaldas lubadust armastada Mpsi ja ikka oma sõprade jaoks aega leida.
Peale pisukest jalgade puhkamist suundusime Loode tammiku poole. Nüüd liikusime juba minu lapsepõlveradadel ja tundsin end palju kindlamana, mistõttu kippusin aegajalt juhtimist üle võtma. Teoorias oleks mul tulnud ronida ka selle kurikuulsa männi otsa, mis mu õel valusa okkana südamel on, aga kuna mänd oli vahepeal võssa kasvanud, siis ei pääsenudki me sinna. Ronisin hoopis ühe tamme otsa. Ma polegi varem pika seelikuga puu otsa roninud. Aga see konkreetne eksemplar, mille ma valisin osutus olema väga ronitav. Peaegu trepp läks üles. Puu otsas anti mulle ka järgmine ülesanne - foto järgi tuli metsast üles otsida üks tamm. Tamme otsimine tammikust on justkui nõela otsimine nõelakuhjast. Õnneks anti mulle piisavalt hea vihje. Läksimegi metsa. Et pärast oskaks tagasi tulla, siis sai väikesi valgeid kivikesi teele puistatud. Peatselt leidsin ka tamme, mis oli lõngapusadesse mähkunud. Minu ülesandkes oli valida õige juhtlõng, mis viiks korvi juurde. Esimene lõng osutus valeks, aga teine oli juba õige. Korvis olid vesi, vein ja ohtralt kiirkeedunuudleid, millest ma oleks pidanud Mpsile (aga tema puudumisel pöialpoistele) imetabase roa valmistama. Suur oli pöialpoiste üllatus kui nad avastasid, et minu 10 eluksvajaliku asja hulgas ei olnudki priimust. Huvitav, kust tekkis neil mõte, et peaks olema? Minu eluksvajalike asjade hulgas oli pakk turbonuudleid, mida teadupärast saab ka kuivalt krõbistada (ära proovitud elupäästja). Ja kuna ma looduskaitsealal ei tahtnud lõket teha, siis tuli pöialpoistel leppida samamoodi kuivkrõbuskitega. Õnneks sai seda veiniga alla loputada, nii et kurku kinni ehk ei jäänud. Et aga makaroni kõrvale ka pisut liha hankida sai minu järgmiseks ülesandeks vibu meisterdada, selleks anti mulle jupp nööri ja tilluke taskunoake. Selle ülesande puhul tundsin end täitsa väärilisena. Esmalt olen ma tuntud vibumeister. Juba vanad indiaanalased kasutasid vibu meisterdamiseks põhiliselt sarapuud. Nii suundusin minagi oma noakesega otsa sarapuupõõsa juurde, nüsisin sealt praja ridva, laasisin selle, lõikasin nööri jaoks sobivad sooned, kinnitasin nööri vibule, nikerdasin noole (isegi suled panin noolele sappa) ja suundusin karu otsima. See kui keegi minu kõverat noolt vaadates seda viletsaks pidas, tuleb lihtsalt tema asjatundmatusest. Õiged nooled ongi kõverad. No siis ei tea karu oodata kust poolt nool tuleb. Ja uskuge mind, ma oleks toonud karu lauale, kui just sel hetkel, mil ma olin ühe suure isase isendi sihikule saanud ja valmistusin surmavat noolt teele saatma, katkes vibu nöör... Milline ebaõnn.
Seejärel rääkisin ma ära ka selle, mis olid need 10 asja, ilma milleta ma ellu ei jääks (ei hakka neid siin praegu ette lugema vaid teen sellest kunagi eraldi postituse) ning mulle korraldati viktoriin teemal tunne Mpsi. Üldiselt jäin ma päris rahule oma teadmistega Mpsi kohta. Pisut vedas mind alt see, et Mps oli oma vastuseid andes püüdnud mõelda, mida mina vastaksin, mina aga üritasin end just kuidagi Mpsi olukorda panna ja tema seisukohti arvestada. Seega läks mõni vastus ka pisut puusse. Iga vale vastuse eest seoti mulle üks pihikupael (nende otstarve jäi mulle küll pisut segaseks, aga noh, ütleme siis, et ilu pärast).
Edasi suunduti edasi (kas pole hea lause). Ja edasi ja edasi ja edasi. Linna servast meie sihtpunkti oli ligi 6 km. Vahepeal oli hirm, et ei jõuagi kohale. Aga egas üks väike jalutuskäik siis pöialpoisse murra, rääkimata siis Lumivalgekesest. Hunt oleks Lumivalgekese küll vahepeal maha murdnud, aga vapper Hello Doggy päästis mu kurvast saatusest.
Kui meie matkaseltskond üpris väsinuna lõpuks peopaika jõudis ootas meid ees ohtralt sööki ja jooki, saun ja nunnud portatiivsed grillid. Ja ärgem unustagem lummavat vaadet Mullutu Suurlahele. Imeilus.
Õhtu oli minu arvates mõnus. Sai lobisetud ja saunas käidud ja veel lobisetud ja veel lobisetud. Mul on tunne, et mind haaras mingisugune erakordne mölapidamatus. Ka kõik avatud ringi küsimused said häbemata pikad vastused. Sattusin hoogu nagu näha.
Õhtu edenedes anti mull ka kotike, mis oli täis lahkeid lubadusi. Kõik abieluinimesed lubasid mulle lahkelt abielualast konsultatsiooni anda. Kus iganes ma ka poleks, enam ei pea ma öömaja või tühja kõhu pärast muretsema ja kui ma Triinuga kinno läheme võime kolmikud vabalt hoiule anda. Lisaks pakuti veel abi kõikvõimalike elujuhtumiste tarbeks. Küll ma kõik need kinkekaardid realisserin. See on üks mis kindel
Kella kolmest otsustati pillid kotti panna ja koju magama minna. Sellega saigi minu tüdrukute õhtu läbi.

Nagu lubatud sai pikk ja põhjalik kirjeldus. Lõppkokkuvõtteks tahaks tänada kõiki oma armsaid sõpru, kes nägid nii palju vaeva ja mulle sellise meeldejääva ja toreda ürituse korraldasid! Armsad olete mul küll.

Peast täitsa pruut

Nägite, lähenevate pidustuste auks muutisn isegi oma blogi kujunduse lilleliseks ja tordiliseks. Mis tuleb järgmiseks?

Kus on paanika?

Vaatasin täna hommikul kalendrisse ja avastasin et ainult 10 päeva ongi jäänud veel vallalise elu nautida. Enda suureks üllatuseks avastasin, et ma polegi veel nii närvis kui oleks võinud oodata. Appi-appi-kõik-on-hukas-pulmad-jäävad-ära paanikat on esinenud vähe ja leebes variandis. Mida kõike enda kohta teada ei saa. Ma isiklikult arvasin, et selleks ajaks olen juba närvipundar - kõht liblakaid täis, pea sassis ja pidev paanikaosakond lahti. Aga näe ei ole. Mõned laisad liblikad aegajalt kõdistavad pisut, aga paanikaosakonnas on ilmselt kollektiivpuhkus. Üllatavalt rahulik olek on hoopis. No ilmselt pole mulle vele kohale jõudnud mis peatselt toimuma hakkab.

Üldiselt mööduvad mu õhtud kunstkäsitööd tehes ja igatsugu nikerdamise peale kulub aega küllaga. Tänu sellele on TUDU-list jupp maad hõredamaks jäänud, kuid on endiselt pikk nagu hiina müür. Aga ma milegipärast usun, et jõuan kõikide asjadega valmis... Parandamatu optimist, mis teha.

15 aastat järjest on iga suvi ühel nädalavahetusel saanud kokku hulk segaseid, kes siis kaks päeva järjest on vehkinud pintslitega ja pliiatsitega ning loonud kunsti! Ise nimetavad nad seda üritust Maalilaagriks! Olles osavõtnud ka esimesest maalilaagrist võin end peaaegu nimetada asutajaliikmeks. Ainult üks maalilaager on mul maasikate tõttu vahele jäänud, ülejäänudes olen alati kohal olnud. Nii ka sel korral.
Tänavune maalilaager oli filmikunsti teemaline. Oi kui põnevaid filmitegelasi võis näha sel õhtul ringi liikumas. Mina isiklikult olin taas välja otsinud oma mütoloogilise looma kostüümi ja etendasin draakonit. Draakonid osalevad ju igas teises filmis. Aga jah, muidu kostüüme oli Inglise kuningannast kuni koopaoravateni välja.
Kunsti osas oli sel korral teemaks riidest poekottide kaunistamine. Minu oma oli imekaunis. Olen väga rahul.
Muidu oli ka tore. Mitu korda päevas käisime ujumas. Rand oli seal imetabane. Mind ikka imestab kui kiiresti seal sügavaks läheb. Enamasti on mere puhul ju nii, et tuleb kilomeetreid jalutada enne kui naba märjaks saab. Seal astusid kolm sammu ja varbad ei tahtnud enam põhja ulatuda.
Puhkuseni jäänud 8 päeva...

Kleidipaanika ja muud pulmajuttu

Kui ma endale pruutkleidi ostsin, siis tundus see imeilus. Peale ostmist läks kleit vanaema juurde kappi hoiule ja vahepeal ma seda näinud ei olnudki. Selle paari kuuga jõudsin ma ära unustada, et milline see kleit siis täpselt oli ja mul tekkis karvane kahtlus, et tegelikult on see kitš mis kitš ja kole nagu öö. Oma hirmude leevendamiseks sai see eile siis kapinurgast üles otsitud ja selga proovitud. Õnneks see nii ürgkole ikka ei olnud, kui ma vahepeal arvasin. Päris kena ikkagi (kuigi mitte nii ilus kui sel hetkel kui ma ta ostsin, ei tea mis devalveerumine see seal kapis küll toimus). Tegin igaks juhuks mõned udupildid ka, no juhuks kui mul peaks jälle mingi kahtlus tekkima. Siis saan võtta pildi ette ja öelda, et pole ehk kõige hullem. Muide pildil olev kostüüm on samuti pulmakleit, mis on disainitud 1965. aastal Yves St Laurent poolt. inspiratsiooni olevat ta saanud matrjoškadest. Selle kleidi puhul ei peaks soengule mõtlemagi. Soengu-teema on mul muide täiesti läbi mõtlemata. Olen läbi vaadanud vist kõik soengud, mis internetis üleval on ja no ei leia seda õiget. Eks näis siis kas juuksur suudab mingi mõistliku pusa kokku kruttida.

Aga muidu kulgevad ettevalmistused plaanipäraselt. Elektrivaestel öödel sai TUDU- listi jupp maad lühemaks kärbitud. Üks õhtu lõikusin kohakaarte nii et käärid suitsesid. Teoorias oleks ma võinud ju töölt giljotiini laenata, aga kärsitus ei lasknud. Pealegi kõverad servad on ju ilusamad. või mis?

Nüüd tuleb vaid välja mõelda, et mis me minu vana ja unikaalse nimega teeme. Kellelgil mõni hea idee neiupõlve nimest loobumise tähistamiseks? Muide, minu tulevane nimi pole sugugi nii haruldane. Rahvastikuregistri andmetel saab minust täpselt 10. samanimeline Eestis. Nii et kui te kusagilt loete, et ma olen üht või teist öelnud, siis vaadake täpsemalt, kui on tark ja hea jutt, siis ilmselt olen see mina. Kõik rumalused, mis ma suust välja ajan, saab nimekaimude süüks ajada.

Täna aga käskis Saarlanna mul märkmikku kirjutada et 14. augustil ei tohtivat ma endale alates poolest päevast mingeid plaane teha ja pean end täielikult oma sõbrannade ustavatesse kätesse usaldama. Mul märkmikku pole, nii et kirjutasin selle endale kõrva taha. Sealt on küll halb lugeda, aga tuleb hakkama saada.

elektrikatkestus

Eile nii kahe paiku läks meil kodus elekter ära. Kui mina koju jõudsin, istus Mps hämaruses ja tinistas kitarri ja ei klõbistanudki klaviatuuril.
Mida teha kodus kui elektrit pole? Niikaua kuni väljas on valge, polegi nii hull. Sai pisut kunstkäsitööd tehtud ja pulmakraami kallal nokitsetud. Kui pintsli käeshoidmiseks juba liiga pimedaks läks, siis hakkasin koristama. Väga kaua koristada ei saanud, sest noh, lihtsalt ei näinud enam kust oleks vaja koristada. Hakkasin hoopis küünlavalgel moosipurkidele silte kleepima. See oli samuti raskendatud, kuna moosi ei leidnud kapist üles. Kõige viimaks istusin rõdul ja vaatasin kuidas ümberringi välgutab. Päris võimas äike oli. Iga kahe sekundi tagant lõi taeva valgeks ja müristas ka hoolega. Kahtlustan, et äike on süüdi ka selles, et hommikuks endiselt elektrit veel polnud ja lubati alles keskpäevaks (ma helistasin korduvalt rikketelefonile, et kuulda kui palju nad on elektri naasmist edasi lükanud).

Aga moosid sügavkülmas sulavad ju niimoodi ära :(

Paari asja üleo n mul siiski hea meel. No, et ma olen matkatarvetega piisavalt hästi varustatud. Priimuse peal sai imetabaselt suppi keeta ja minu telgi kroonlühter andis valgust, et unejutuks pisut planeeringuid lugeda...

sõudsime nagu segased

Nädalavahetus oli märg. Käisime nimelt kanuutamas. Ei, me ei läinud kanuuga ümber, aga polnudki vaja. Taevast tuli sellist vihma, et polnud vahet kas sõidad kanuuga vee peal üht või teist pidi. Hetkega saime läbimärjaks. Õnneks läks õhtuks jälle ilm ilusaks. Et aga oma niisket olemust hoida, käisime ujumas. Öösel niisutas meid aga paks-paks udu. Ja läbi udu võis kuulda mitmehäälset ulgumist. Mul oli natuke kahju nendest väsinud reisiseltsiliselt, kes telgis magada üritasid. Samuti oli mul pisut kahju neist, kel pisutki muusikalist kuulmist on. Aga ainult natuke. See kuidagi ei vähendanud minu soovi laulda nii et mets rõkkab ja jõgi lainetab taktis kaasa. Pisikesed helistikuvahetused suvalistes kohtades ning kõikumised originaalse viisi suhtes mind väga ei morjendanud. Nüüd on muidugi kurk öisest leelotamisest haige. Aga ma ei kurda. Lõbus oli.
Sõit ise oli tore. Jõgi oli sel korral küllaltki vaheldusrikas. Kui kohtumine ühe kurja toikaga välja arvata, siis saime päris hästi hakkama. Mps oli mootor ja mina olin tüür. Aegajalt kui tüüril oli vaja aeruga mootori pealt ämmelgaid eemaldada sai ikka võssa ja kaldasse ka sõidetud, aga üldiselt olen seisukohal, et saime heaste hakkama.