pühapäev, august 15, 2010

Tüdrukute õhtu

Hoiatus, siia tuleb pikk-pikk kirjeldus minu tüdrukuteõhtust. Kellele pikad postitused ei meeldi, see võib kohe lugemise pooleli jätta.

Eile oli siis minu tüdrukute õhtu. Juba aegsasti oli mind hoiatatud, et ma omale selleks päevaks suuri plaane ei teeks, vaid usaldaks end täielikult oma sõbrannade hoolde. Eelnevalt teavitati veel, et kaasa tuleks võtta 10 asja, milleta ma elada ei saaks.
Kella kahest kui saabus tõld, olid mul kõik asjad koos ja ise stardivalmis. Saarlanna, kes oli tõllas kutsariks tuli ja vaatas, et selliste hilpudega sa küll linna peale minna ei saa ja andis mulle uued ja ilusamad. Sain selga maani roosa siidise seeliku, valge pitsilise pluusikese (mis läks küll selga ainult tänu sellele, et olen jõuludest saati 10 kilo maha võtnud ja hoolimata sellest asjaolust oli mul tõsine hirm, et seljast ära see enam ei tule) ja väikese põllekese. Tulemus - Lumivalgeke.
Mu tõld viis mu endise koolimaja juurde, kus ootasid 13 pöialpoissi. Kõik punases ja uhked torbikmütsid peas.
Esimese ülesandena tuli mul koostada etteantud sõnade põhjal väike etendus. Sõnadeks olid siis: päike, järv, part, inetu, lumi, kooruma, imeilus jne. Kaasasin kõik pöialpoisid ja kohapeal valmis suurteos. Minu arust tuli näidendi esmaettekanne imetabaselt välja, hoolimata sellest, et proove enne ei tehtud. Peaks kaaluma erialavahetust ning hoopis lavastajaks hakkama. Hiljem tuli ära arvata, millisele etendusele vihjati. Õnneks anti isegi valikuvariandid, muidu oleks ma väga hätta jäänud.
Järgmises ülesandes kahjuks valikuvariante ei antud ja jäingi hätta. Ülesanne ise oli selline, et kolmest poolekslõigatud õunast oli kaks "mürgitatud" ja need tuli siis tuvastada ja taas söödavaks muuta. Olid ajad, mil ma olin keemias kõva käpp aga kuna ma viimase 7 aasta jooksul olen iga päevaga keemiast aina kaugenenud, siis ainumas asi, mis ma teha oskasin, oligi ehk õunte pH-d mõõta. Kõik. Täielik tühjus. Ja kui nüüd mõelda, siis tulemus oli üsna loogiline. Kui näiteks Lumivalgeke oleks osanud mürgitatud õunu tuvastada ja demürgistada, siis poleks temaga ilmselt midagi sellist juhtunud ja suure tõenäosusega oleks ta ka oma printsist ilma jäänud. Lõpuks minu peale siiski halastati ja ei sunnitud neid äädika, fenoolftaleiini ja ei tea millega veel immutet õunu sööma.
Peale haledat põrumist keemiaeksamil hakkas meie muinasjutuline seltskond liikuma linna poole. Sihtmärgiks oli siis Kameleoni kohvik, kus mulle segati klaasike imejooki nimega "Magus Mps". See oli selleks, et mu sulg libedamalt jooksma hakkaks, kuna järgmiseks ülesandeks oligi kirjutada väike pühendusega tšekike (meenutades vanu häid Illegaardi aegu). Märksõnad olid ette antud (raamatute pealkirjad). Käkitegu! Ei möödunudki väga palju aega kui imetabane kirjanduslik meistriteos oli valmis. Ood Mpsile! Ah, see võttis lausa hingetuks.
Ja suunduski meie segane seltskond edasi. Järmine ülesanne anti mulle peagi. Unistaja küsis minult, et kas nende 10 eluksvajaliku asja hulgas, mis ma kaasa olen võtnud, on ka kondoomid. No tõesti. Kui mulle öeldakse, et võta kaasa kümme asja, mis on vajalikud ellujäämiseks, siis ausõna, kondoome nende kümne hulgas küll pole. Ma ei suuda kuidagi välja mõelda, miks mul peaks ellujäämiseks neid vaja olema? Üleüldse on kondoomid pigem elu pärssiva kui elupäästva iseloomuga. Hoolimata minu headest ja põhjendatud argumentidest jäi Unistaja siiski arvamusele, et ma peaks leidma inimese, kes mulle ühe sellise "elupäästja" muretseks.
Tuleb tõdeda, et see oli osa, mida ma tüdrukuteõhtust kõige enam peljanud olin. Kuigi ma seda lähisõprade seas välja ei näita, siis tegelt olen ma vaikne ja tagasihoidlik. Minu pisikeses kodulinnakeses, kus kõik kõiki tunnevad ei tekita erilist ahvatlust sellised "klassikalised" tüdrukuteõhtu elemendid nagu igatsugu kraami müümine, võõraste kallistamine ja muu säärane. Aga ma olin endaga tööd teinud ning sisestanud endale, et tegelikult on enamus asju lõbusad ja küll ma hakkama saan ja ega mu sõbrannad, kes mind ometi imetabaselt tunnevad, ei laseks mul teha midagi, mida ma kohe üldse teha ei tahaks. No kui üdini aus olla, siis igatsugu kondoominaljad on mulle alati pisut vastukarva olnud.
Ma küll lubasin, et jätan ei taha, ei julge, ei viitsi ja oma tulevase abikaasa koju, aga tundub, et selle koha pealt oli ei taha end siiski kuidagimoodi kaasa sokutanud. Ja mul läks kõvasti aega enne kui ma asja ikkagi ära teha otsustasin. Kui see otsus oli tehtud, läks asi juba kiiresti. Tõmbasin rajalt maha kaks noormeest, kes olid nõus mu hädast välja aitama ja toodigi poest vajalikud asjad, misjärel sai edasi lossihoovi poole suunduda.
Lossihoovis pandi mu inimesetundmise võimed proovile. See toimus nii, et minul seoti silmad kinni ja 5 pöialpoissi istusid rivis pingile ja mina pidin nad siis kompimise järgi ära tundma. No ma ei tea. Minu ees pingil istus kõrvuti kolm Saarlannat. Siis selgus ka tõsiasi, et silmad kinni ei suuda ma kuidagi meenutada, et kellel olid pikad või kellel lühikesed juuksed, kellel mis kõrvarõngad olid või kas oli traksidega või pikkade varrukatega särk. Ma pole kunagi detailides tugev olnud. Üldpilt on minu jaoks olulisem. Ja nüüd selgus, et pimesi ei suuda ma oma sõpru ära tunda. Lõpuks ikkagi pika nuputamise peale sai kõik kehad ja nimed kokku viidud. Tuleb tunnistada, et hoolimata minu täielikust saamatusest oli päris lõbus.
Järgmisena andisn vande, mis väga lühidalt sisaldas lubadust armastada Mpsi ja ikka oma sõprade jaoks aega leida.
Peale pisukest jalgade puhkamist suundusime Loode tammiku poole. Nüüd liikusime juba minu lapsepõlveradadel ja tundsin end palju kindlamana, mistõttu kippusin aegajalt juhtimist üle võtma. Teoorias oleks mul tulnud ronida ka selle kurikuulsa männi otsa, mis mu õel valusa okkana südamel on, aga kuna mänd oli vahepeal võssa kasvanud, siis ei pääsenudki me sinna. Ronisin hoopis ühe tamme otsa. Ma polegi varem pika seelikuga puu otsa roninud. Aga see konkreetne eksemplar, mille ma valisin osutus olema väga ronitav. Peaegu trepp läks üles. Puu otsas anti mulle ka järgmine ülesanne - foto järgi tuli metsast üles otsida üks tamm. Tamme otsimine tammikust on justkui nõela otsimine nõelakuhjast. Õnneks anti mulle piisavalt hea vihje. Läksimegi metsa. Et pärast oskaks tagasi tulla, siis sai väikesi valgeid kivikesi teele puistatud. Peatselt leidsin ka tamme, mis oli lõngapusadesse mähkunud. Minu ülesandkes oli valida õige juhtlõng, mis viiks korvi juurde. Esimene lõng osutus valeks, aga teine oli juba õige. Korvis olid vesi, vein ja ohtralt kiirkeedunuudleid, millest ma oleks pidanud Mpsile (aga tema puudumisel pöialpoistele) imetabase roa valmistama. Suur oli pöialpoiste üllatus kui nad avastasid, et minu 10 eluksvajaliku asja hulgas ei olnudki priimust. Huvitav, kust tekkis neil mõte, et peaks olema? Minu eluksvajalike asjade hulgas oli pakk turbonuudleid, mida teadupärast saab ka kuivalt krõbistada (ära proovitud elupäästja). Ja kuna ma looduskaitsealal ei tahtnud lõket teha, siis tuli pöialpoistel leppida samamoodi kuivkrõbuskitega. Õnneks sai seda veiniga alla loputada, nii et kurku kinni ehk ei jäänud. Et aga makaroni kõrvale ka pisut liha hankida sai minu järgmiseks ülesandeks vibu meisterdada, selleks anti mulle jupp nööri ja tilluke taskunoake. Selle ülesande puhul tundsin end täitsa väärilisena. Esmalt olen ma tuntud vibumeister. Juba vanad indiaanalased kasutasid vibu meisterdamiseks põhiliselt sarapuud. Nii suundusin minagi oma noakesega otsa sarapuupõõsa juurde, nüsisin sealt praja ridva, laasisin selle, lõikasin nööri jaoks sobivad sooned, kinnitasin nööri vibule, nikerdasin noole (isegi suled panin noolele sappa) ja suundusin karu otsima. See kui keegi minu kõverat noolt vaadates seda viletsaks pidas, tuleb lihtsalt tema asjatundmatusest. Õiged nooled ongi kõverad. No siis ei tea karu oodata kust poolt nool tuleb. Ja uskuge mind, ma oleks toonud karu lauale, kui just sel hetkel, mil ma olin ühe suure isase isendi sihikule saanud ja valmistusin surmavat noolt teele saatma, katkes vibu nöör... Milline ebaõnn.
Seejärel rääkisin ma ära ka selle, mis olid need 10 asja, ilma milleta ma ellu ei jääks (ei hakka neid siin praegu ette lugema vaid teen sellest kunagi eraldi postituse) ning mulle korraldati viktoriin teemal tunne Mpsi. Üldiselt jäin ma päris rahule oma teadmistega Mpsi kohta. Pisut vedas mind alt see, et Mps oli oma vastuseid andes püüdnud mõelda, mida mina vastaksin, mina aga üritasin end just kuidagi Mpsi olukorda panna ja tema seisukohti arvestada. Seega läks mõni vastus ka pisut puusse. Iga vale vastuse eest seoti mulle üks pihikupael (nende otstarve jäi mulle küll pisut segaseks, aga noh, ütleme siis, et ilu pärast).
Edasi suunduti edasi (kas pole hea lause). Ja edasi ja edasi ja edasi. Linna servast meie sihtpunkti oli ligi 6 km. Vahepeal oli hirm, et ei jõuagi kohale. Aga egas üks väike jalutuskäik siis pöialpoisse murra, rääkimata siis Lumivalgekesest. Hunt oleks Lumivalgekese küll vahepeal maha murdnud, aga vapper Hello Doggy päästis mu kurvast saatusest.
Kui meie matkaseltskond üpris väsinuna lõpuks peopaika jõudis ootas meid ees ohtralt sööki ja jooki, saun ja nunnud portatiivsed grillid. Ja ärgem unustagem lummavat vaadet Mullutu Suurlahele. Imeilus.
Õhtu oli minu arvates mõnus. Sai lobisetud ja saunas käidud ja veel lobisetud ja veel lobisetud. Mul on tunne, et mind haaras mingisugune erakordne mölapidamatus. Ka kõik avatud ringi küsimused said häbemata pikad vastused. Sattusin hoogu nagu näha.
Õhtu edenedes anti mull ka kotike, mis oli täis lahkeid lubadusi. Kõik abieluinimesed lubasid mulle lahkelt abielualast konsultatsiooni anda. Kus iganes ma ka poleks, enam ei pea ma öömaja või tühja kõhu pärast muretsema ja kui ma Triinuga kinno läheme võime kolmikud vabalt hoiule anda. Lisaks pakuti veel abi kõikvõimalike elujuhtumiste tarbeks. Küll ma kõik need kinkekaardid realisserin. See on üks mis kindel
Kella kolmest otsustati pillid kotti panna ja koju magama minna. Sellega saigi minu tüdrukute õhtu läbi.

Nagu lubatud sai pikk ja põhjalik kirjeldus. Lõppkokkuvõtteks tahaks tänada kõiki oma armsaid sõpru, kes nägid nii palju vaeva ja mulle sellise meeldejääva ja toreda ürituse korraldasid! Armsad olete mul küll.

1 kommentaar:

kõige laisem laiskloom ütles ...

minule on alati pikad postitused meeldinud, eriti Sinu omad :o)
täpsustuseks lisaksin, et kondoominali oli eksprompt ja sellega tulid Sa suurepäraselt toime..

ja meie täname, et Sa meiega rahule jäid ;o)