Pühendatud vennale!

Sügisöösel venna ukse taga
Öö nii pime veel ei laula kukk
Vend seal magab aga me ei maga
Venna uksel ees on snepperlukk

Läbi seinte venna paksu naha
pole kuulda meie kaebehäält
Meil on külm ja kurb ja väga paha
aga vend ei lükka tekki päält

Vend ei tule vend on uhkeks läinud
talle maja tähtsam kui kõik muu
Sellist siga pole me veel näinud
Öelda vend ta kohta tõrgub suu

Just sellised lauluviisid kummitasid eile peas, kui me vastu ööd külmunult ja märgadena suurele mandrile jõudsime ja keegi meile öömaja pakkuda ei tahtnud. Lõpuks tädi siiski halastas me peale ja lubas meil paar tunnikest nurgas tukkuda. Aga juba enne kukke ja koitu (nii ööbikute ajal) põgenesime pealinnast, et esimese praamiga koju jõuda. Ja seda kõike selleks, et tööle minna. Oh õnne ja rõõmu.

Tööl oli muidugi hirmus. Esiteks oli kohutav uni kallal (ma ei mõista, kust see küll tuli, tervelt kolm tundi sai ju magatud) ja teiseks oli külm. Brrrr... Ma ei mäletagi millal mul viimati soe oli. Keril oli koguaeg külm (no saunas ja kaisus oli temperatuur peaaegu et inimlik, muidu aga jäine). kõik need suvekleidid ja bikiinid, mis sai kaasa veetud - tühi vaev. Minu kõige hinnalisemaks riietusesemeks osutus kampsun, millest ma ei lahkunud ööl ega päeval (öösel oli see mul padjaks). Ja koju jõudes ilmnes kurb tõsiasi - siin on ka külm. Ja tööl on ka külm ja huhh, jääaeg on saabunud.

Tervitusi toome Keri saarelt

Ja hakkabki meie Keri seiklus läbi saama. Pakime viimased asjad kokku ja varsti üritame mandrile tagasi saada. Tea kas selliseid metsistunud inimesi üldse lastaksegi suurele maale. Kammisin täna igaks juhuks pea ära. No et äkki petab ära. Tükk aega pusisin enne kui kõik tuulepsad peast lahti harutatud said.
Kuidas siis oli? Imetabane. Külm, tuuline aga muidu imetabane. Selline mõnus ajatu olemine on siin. Kuhugi kiirustama ei pea, kell tiksub ainult nalja pärast seinal. Midagi pole vaja teha, aga samas kordagi igav ka ei hakanud... Kas ma tuleks siia veel? Tuleks küll! Parandus, ei mingit tingivat kõneviisi - tulen küll!

Polegi nii üksik saar

Kuna eile oli üle pika aja jälle ilus ilm, nautisime õhtul väikese veini saatel majakast päikeseloojangut. Peale seda kui päike oli merre kukkunud läks aga tornis külmaks ja otsustasime veiniga keskkütte ahju kõrvale kolida. Suur oli meie üllatus kui kesköö paiku akna taha tumedad varjud ilmusid. Esimesed inimesed alates teisipäevast! Täiesti uskumatu. Tsivilisatsioon on siiski olemas!
Täna on päikesepaiste vaheldunud ägedate vihmahoogudega. Ka külalisi tuli juurde. Praeguseks on kõik juba läinud. Nüüd istume jälle kahekesi. Kui muidugi kajakate ja muude tiivuliste hordid välja arvata. Tiivulisi on nüüd üks liik juures; kuna ta näitas end ainult vilksamisi, siis pole kindel kas tegemist oli hänilase või jõgivästrikuga, aga tõenäoliselt ikkagi esimene.
Pildil hõbekajakas.

Uudiseid Kerilt

Pealkiri on loomulikult eksitav. Milliseid uudiseid siin ikka olla saaks. Üle mitme päeva paistis päike ja oli pisutki soojem. Võis lausa kasuka pealt ära võtta. Kui end sobivasse kohta tuulevarju sokutasid. Aegajalt ilmuvad mingid müstilised udulahmakad. Majakas paistab läbi udu. Hommikul äratab lainete müha, mis õhtul magama äiutab. Meir on majale nii lähedal, et kui aknast välja vaatad, siis tundub, et järgmine murdlanie paiskab oma vahused veed aknast sisse.
Olen teinud umbes miljon pilti kajakatest... Täna lisandus Keril kohatud linnuliikide hulka aed-lepalind

Pannkoogid moosiga

Täna hommikul olid kõik linnud vait. Nagu oleks eilne tuul nad minema puhunud. Praeguseks on nad jälle tagasi ja kaagutavad nii mis jaksavad. Homikusöögiks küpsetasin pannkooke. Imetabased tulid. Ma polegi nii häid pannkooke varem teinud. Eriti meeldivaks tegi need kohalikest Keri saare krissidest tehtud moos. Tänud saarevahtidele, kes selle eelmisel aastal keetsid!
Keri majakas on tore. Tõsi, ta on ühest küljest pisut lagunenud, aga muidu võimas. Seal on trepp nagu lossis. Lai ja uhke. Mitte nagu näiteks Kõpu majakas, kus tuleb justkui mööda hiire urgu roomata. Aga nii palju kui viimaste päevade jooksul, pole ma ammu trepist käinud. Ikka majaka tippu ja alla tagasi, siis jälle üles ja alla tagasi. Ja vaade laternakambrist on võrratu. Eriti tore on öösiti vaadata kaugete laevade tulesid.

Tänased näitajad:
tuul: 6,3 m/s, lääne-edelast
temperatuur: 7°C

Ornitoloogilised katsetused

Täna hommikul äratasid meid hahad. Need tegid otse akna all väga veidrat häält ja paterdasid rongkäigus majast mööda. Ka hahkadel on juba pojad väljas. Need küll ei tuterda ringi nagu kajakate omad.Orintoloogilistest vaatlustest veel niipalju, et oleme tänase seisuga näinud järgmisi linde:
hõbekajakas
kalakajakas
meri- või tõmmukajakas
tiir
merisk
hahk
hallvares
linavästrik
tuttvart
rohukoskel
kormoran
tundmatu väike linnuke
EDIT: lisandusid järgmised linnud:
valgepõsk-lagle
kadakatäks
pääsuke
ja veel üks lind, keda ei jõudnud tuvastada kuna binokkel oli kaugel
Eilse päevaga õnnestus mul nina, põsed ja lõug ära põletada. Ülejäänud keha päikest ei näe, sest tegelt on õues ikkagi suhteliselt jahe. Üritasin natuke majakat joonistada, aga külm hakkas ja üks kajakas näitas oma põlgust minu kunstiande suhtes ning lasi valju mõnitamise saatel läraka otse mu joonistusplokile. No nii vilets see pilt nüüd ka polnud...

Pakkumine, millest ei saa keelduda

Jah. Päikeseloojangu vaatamine tuletorni laternakambrist. Veidike kõlisevat šampust ning kõikse kallim kohe käe ulatuses.

Keri-eri

Oleme Mpsiga jõudnudki üksikule saarele!
Start saarele viibis ilmastikuolude tõttu terve päeva. Seega kiusasime Päälinnas viibivaid sõpru-sugulasi ning surusime neile oma meeldivat seltskonda peale.
Täna õnneks näitas ilm väheke suvisemat palet. Meri oli peaaegu sile, kui me pisikese kaatrikesega avamere poole tüürisime. Pardal oli siis kapten-tüürimees Peep ja last, millest suurema osa moodustasime mina, Mps, Gotfried ning tonnide kaupa küttepuid.
Keri siluett merelt vaadates on imeline. Mida lähemale kutsuv majakas jõudis seda rõõmsamaks läks meel.
Kohale jõudes tehti meile saarele ekskursioon ning tutvustati keerulist raadio- ning veel keerulisemat elektrisüsteemi. Mps on õnneks pisut tehnilisema taibuga kui mina. (ma ei suuda sedagi otsustada, kas lõigata läbi punane või sinine juhe). Mps ei lõiganud midagi ja tõi elektri majja. Nagu näha juuresolevalt pildilt. Kuigi tõele au andes tuleb tõdeda, et taastuvenergeetika on ilmastikuoludelele alla vandunud ja virel ei tööta. Seega on meil väiksemat sorti energiakriis, nii et ainult paari tunni jagu elektrit on päevas ette nähtud. Aga muretsemiseks pole põhjust - mobiilid töötavad ja raadioside toimib....

Mis see Keri saar endast siis kujutab? No see on pisuke hunnik kive, kuhu keegi on tuletorni ja paar majauberikku peale ehitanud. Lisaks meile, kahele priitahtlikule saarevahile, elab siin veel üks hull merisk, paar linavästrikku, mõned pisikesed veel tuvastamata linnukesed, paras ports hahkasid ning keskeltläbi miljon kajakat. Kuna praegu on pesitsemisaeg, siis on siin muidugi eriline hooaeg. Kui kasvõi väikese sammukese teerajalt kõrvale teed, lendab keegi pesalt minema või näed kohmakal taaruval jooksul kajakapoegi eemale paterdamas. Me oleme küll üritanud neid võimalikult vähe segada ning ühe kajaka, kes on oma pesa teinud otse ukse ette, heaolu huvides käisime vahepeal isegi akna kaudu grillimas, aga loobusime sellest tsirkusest peagi. Kisa on muidugi kõrvulukustav. Kõige suurem oht ähvardab siiski ülalt. Ilma mütsita on ohtlik käia. Kajakad nimelt pommitavad meid. Meil siin on Mpsiga väike võistlus, et kes saab õnnelikumaks. No mõnedes kultuurides tähendavat see suurt õnne, kui lind pihta laseb. Praegusel hetkel Mps juhib minu ees!
Pakid panime vööri

kolm asja, mida üksikule saarele mitte kaasa võtta

Ma arvan, et kõik inimesed keda ma tean, on vähemalt korra elus veeretanud peas klassikalist küsimust - Mis oleks need kolm asja, mis ma üksikule saarele kaasa võtaks?
Minul on praegu palju keerulisem dilemma - mis oleks need kolm asja, mis ma maha jätaks kui üksikule saarele lähen.
Pakin siin parasjagu asju reisiks üksikule saarele ja no olgem ausad, neid asju, mida tahaks kaasa võtta on ikka ilgelt palju. Suurema osa sellest moodustab muidugi söök. Ma nimelt kahtlen oma võimetes kirjaklambri ja saapapaela abil merest suuri kalu välja tõmmata, et neist toituda
Seega püüan meeleheitlikult välja mõelda asju, mida kotist välja tõsta, selle asemel aga meenub mulle üha uusi ja uusi asju, mis oleks hädavajalikud kaasa võtta....
Vaene Gotfried on juba pungil täis ja asju, mis peaks veel füüsikareegleid eirates sinna sisse pugema on umbes sama palju...

Matk loodusesse

Eile hommikul tabas mind dilemma - mida küll oma puhkuse esimesel päeval teha. Kas koristada korter ära või minna ilusat ilma nautima. Kuna ma suur korisatmise sõber pole ja ilm oli ilus (kahtlustasin et see võis olla minu puhkuse ainus ilus ilm, ülejäänud võib samahästi ka sadada ja siis võib koristada nõrkemiseni), otsustasin väikese matka teha.
Mõeldud-tehtud, läksingi grünesse. Oh, kevad on jõus. Ja linde loomi võis selle 21 km pikkusel jalutuskäigul näha ohtralt.
Nägin järgmisi loomi:

• kolme kitse (üks neist oli küll sokk, kes tegi metssea häält)
• nelja merikotkast (tegelt on ka võimalus, et see oli üks ja sama vaenlase spioon, kes mind jälitas... No iga kord kui ma taevasse vaatasin tiirutas seal keegi. Nagu oleks prillidele kotkapiltjoonistatud...)
• miljonit ahvenat - trügisid teised silla all nagu segased. Võta vaid kahv ja tõsta välja. A mul polnud kahva.
• miljon sääksu, putukat ja mutukat
• mõned sisalikud ja madu-ussid
• Loendamatul arvul linde, kelle määramine on mul veel tegemata

Lisaks kostus teiselt poolt järve möirgamist, mis kuuldus just sellise häälega, nagu oleks karu Loch Nessi koletisega rinda pistmas.

Matka tulemusena on mul nüüd valikuline päikesepõletus (hooletu ümberkäimine päikesekreemiga). Põnev lapiline muster. Lisaks muudab väljanägemise põnevamaks iga varva otsas punnitav villike....

Sääksurünnak

Läksin täna õue pesu kuivama panema ja mind ründas terve parv verejanulisi sääski. Need sääksud olid ilmselt terve talve dieeti pidanud ja kaalu jälginud, et suve saabudes hordidena mulle kallale tormata. Häbematud!

Kumb oli enne muna või kajakas

Ja kujutage ette, sel korral ei taetanudki keegi meie kambakesest, et hakkab peatselt emaks/isaks saama. Tavaliselt on just see pidu, mis möödunud nädalavahetusel aset leidis, selliste teadaannete esitamise kohaks. Võibolla oli asi puudujates?
Kui see väike pettumus välja arvata, siis minu arvates oli igati tore ja eeskujulik pidu. Vähemalt minul oli lõbus. Aga eks ma olin sattunud ka mingile pläkutamise lainele. Lauldi ka. Kui sünnipäevalastele pühendatud laul välja arvata, siis tervelt ühe laulu. Kusjuures ma ei suuda meenutada, mis laul see oli ja miks seda laulma hakati, aga järsku hakati mitmel häälel laulma ja lauldi lugu ilusasti lõpuni. No ja sellega piirduski. Rohkem keegi ühtegi viisijuppi enam üles ei võtnud. Aga sellest hoolimata meeldis mulle väga. Tore oli sõpru üle pika aja näha.Näe, üks kajakas on siiski teada andnud, et varsti on järelkasvu oodata...

Üks kummik kummitas kummutis

Tänase ilusa ilma puhul otsustasime Mpsiga grüünesse minna. Valisime välja, et läheme rappa. Meie plaan olekski omadega rappa läinud, sest selgus, et kõik minu kummikud on auklikud. Mäletate, alles hiljuti avastasin viimastest augud. Mps soovitas lahkelt, et mingu ma ostku kohalikust kaubandusvõrgustikust endale uued. Pika jonnimise peale (põhiline jonnipõhjus on see, et ma tahtsin omale ilusaid kummikuid, mitte mingeid suvalisi) nõustusin siiski pakutava kaubavalikuga tutvuda. Alati ja Otsas pood pakkus üllatavalt suurt kummikuvalikut. Seal oli nii lillelisi kui ka tagasihoidlikumaid. Ainus viga oli see, et mõistlikus hinnaklassis olevate kummikute numbrivalik oli äärmiselt kesine. Seal olid pakkuda kummikuid nr 41, mis tegelikult olid vähemalt 46 nr. Kuidas muidu on võimalik, et minul, kes ma tavaliselt nr 42 saapaid kannan (lumeinimese geenid, mis teha) kukkusid need kummikud lups ja lups jalast ära. Teine number, mida lettidelt võis leida, oli 36. Mõeldud Tuhkatriinudele. Siiski õnnestus mul riiuli tagumisest servast leida ka sellised kummikud, mis jalast ära ei kukkunud, aga kus ei pidanud ka varbaid ja kandu maha lõikama hakkama. Nende kummikute ainsaks puuduseks on nende värvivalik. Kui sellistega metsa minna, siis pagevad linnud hirmuga ja päike kaob pimestatult pilve taha peitu. Jõletult kirjud. Sobivad vabalt kahjurite tõrjeks. Aga mul oli valida kas märjad varbad või kirkad kummikud. Ja kuna ma ikkagi tahtsin sinna sohu minna, siis tuli need ära võtta.
Soos oli muidugi imetabane. Esitaks oli täiesti suvine ilm. Soe, et mitte öelda palav. Teiseks on seal ikka äraütlemata ilus. Ja mõnus oli Mpsiga mööda vetruvat teerada käia, silla peal kõhuli lesida ning veel uitavaid putukaid jälgida, hullunud kägu kuulata ja poollagunenud vaatetornist ümbrust imetleda. Eriti võimas oli aga see, kui jõudsime ringiga tagasi raba serva ja järsku kuulsime eemalt müsteerilist kahinat, mis järjest valjenes ja marutuulena meie poole tormas. Üllatuslikult oligi tegu marutuulega. Teate küll, see võimas tuuleiil, mis enne äikest tuleb. Meil õnnestus siiski tuul tiibadesse saada ja enne äikest koju jõuda.

Tigused päevad

On päevi, mis venivad kui teod...
No ja siis on sellised päevad nagu viimasel ajal kiouvad olema - tigu ei jõua tundlatki vibutada, kui päev juba otsas. Mitte midagi muud teha ei jõuagi, kui õhtul voodisse pugedes tõdeda, et näe, täna ei jõudnud jälle midagi teha. Ometi päev otsa rabelenud.

Töömasendus

Huhh kuidas ma ei taha tööl käia. Kõik need sillad ja tuulikud ja planeeringud ja protokollid ajavad mu lihtsalt hulluks. Kas tõesti ei leidu ilmas inimest, kes tahaks mulle igakuiselt kenakest summat annetada, et ma saaks ilusasti ja muretult elada?
Töömasendust leevendas pisut nädalavahetus (kuigi mitte just ülemäära). Esiteks toodi meile uut ilmakodanikku näha. Väike ja armas oli. Teiseks kihutasime teise saare otsa matkale. Majakas on häbemata püsti aga oli teine täitsa keset merd hiilinud, veel paar aastat ja kaob teine silmapiiri taha. Pildil on karbid rannast. Nendega oli terve rand ühtlaselt kaetud. No see osa, kus ei lebotanud surnud luiged või muud pudulojused.

Kinnisvaraarendus

Õues sajab vihma ja kõik on märg, kummikud on ka katki, ning täna välitöid ette näidata pole. See vesi aga ikkagi meenutab eilset ekspeditsiooni tulevasele ehitusplatsile. Lisaks minule olid seal kohal ka võimalikud tulevased elanikud. Väga huvitatud näisid antud kruntidest olevat perekond Jääkosklad, aga ka üks väärikas kodanik Rägapart oli valmis nimetatud krundi eest võitlema. Aga olgem ausad, ega keegi teine sinna ei koliks ka. Panen teile illustratsiooniks ka ühe pildi tulevasest elamukrundist. Selliseid krunte on seal veel, nii et kõik veelembesed - ehitama!

ninakas vanarahvas

Vanarahvas on igatsugu ihuhädasid alati tõlgendada püüdnud. Näiteks nina sügelemine pidavat tähendama peatselt saabuvaid häid uudiseid, enamasti peetakse silmas titeuudist. Aga võib ka lihtsalt midagi oodata - külalist, raha, kaklust, kirja. Mõned eriti vanad ja targad räägivad, et kui nina sügeleb, siis pidavat juua saama. Mõned tagurlikumad on välja pakkunud ka puuduliku isikliku hügieeni teema, aga vanarahvas seda üldiselt ei usu. Mul on vähemalt nädal aega juba nina ots sügelenud (ning jah, ma olen seda aegajalt pesnud ka). See ajab mu hulluks! Kui vanarahval on õigus, siis peavad need alles uudised olema! Eesti rahva iive läheb peatselt positiivseks. Uskuge mind (ja minu nina). Nii, et kes iganes pole veel avaldanud oma kuuikute ootamise saladust, siis rääkige kohe ära, saaks vaevast lahti.

Või kui see tõesti joomist tähendab, siis ähvardab ees küll suuremat sorti pidu ja bakhanaal...

Kummiparanduspost

Praegune tähtedeseis ei paista kummist toodetele ülemäära soodus olevat. Eile selgus, et Milli oli naelakese otsa astunud. Õnnekombel avastati see autoteeninduses, nii et ma ei pidanudki kusagil kesk tühermaad hakkama rattavahetust õppima. Täna aga avastasin, etm inu imetabased draakonitega kummikud on kanna pealt katki. Sellist avastust saab teha muidugi ainult ühel viisil - vette astudes. Märjad sokid päeva alguses teevad ikka tuju rõõmsaks. Ja kust ma nüüd nii ilusad kummikud saan?

Valgustades hämaraid tegusid

Hehh, keegi on üritanud meie asutuse kõige salastatumaid tegusid päevavalgele tuua. Ei tea kas tegu on ajakirjanduse karvase käe või mõne eesrindliku kodaniku ennastsalgava teoga, see jääb meile igaveseks saladuseks. Olgu see tundmatu kes tahes, igatahes on rebinud ta eest kõik lukud ja riivid meie salateenistuse peakorteri ustelt.
Nojah, alati on võimalus, et keegi, kel veidi rohkem ihurammu unustas ära, et ta wc ukse riivi pani ning üritas peale istungi lõppu läbi lukustatud ukse lahkuda. Kuna aga need riivid olid kinni umbes kahe millimeetri pikkuste kruvidega, siis pole imestada, et uks avanes ka riivi avamata.
P.S Ma vaatan, see on juba neljas sissekanne meie imelise wc teemadel. Mul hakkab tekkima tunne, et tegemist on peaaegu juba eraldi silti väärt teemaga. Näiteks huumorit kajastavad mu blogis ainult kolm postitust, aga oma silt on huumoril küll. Mille poolest siis wc viletsam on?

Valdavalt vahvlitest, muust lühidalt

Nädalavahetus oli pikk, seda lühikesse postitusse mahutada on keerukas. Õnneks olen ma andekas.
Volbriöö möödus koduse siidri aurus vahvleid küpsetades. Nõidu ei näinud, sest peeglisse ei kiiganud. 1. mail sai privaattalgukorras parkmetsa korrastatud/taastatud. Talgusupi asemel oli talgujäätis eelmainit vahvlites. Pühapäev möödus samuti metsas rassides ja saunas higistades. Jäätist sai ka, vahvlid olid juba otsas.
Ja kätte jõudiski kauakardetud ja kole esmaspäev. Ainus hea asi tänase tööpäeva juures oli see, et telefon esimese pool päeva rivist väljas oli....