valmistudes olümpiaks

Teate seda reklaami, kus tädi nühib oma ilgelt räpast wc-potti ja kasvatab muskleid? WC koristamine ei pea meenutama ettevalimistust olümpiaks. Vot mina olengi see tädi! Täna puhastasin küll vannitoa kahhelplaate, aga muskel kasvas küll nii et lausa lust oli vaadata. Sein läks muidugi ka hulka maad ilusamaks, aga see nühkimine... Tea kas homme reha üldse käes püsibki.

Eile koristasin ülejäänud korteri ära (va Mpsi koobas, seda ma ei korista, muidu ei leia ta pärast ühtegi asja üles) ja oli aega veel tantsugi lüüa (ikkagi rahvusvaheline tantsupäev). Oi Kaera-jaan, oi Kaera-Jaan. Täna ei jaksa küll rohkem lillegi liigutada.
Kuigi vahvlitaigen ootab küpsetamist....
P.S olge siis täna nõidadega ettevaatlikud!

Sompus

Milline sompus ilm täna. Kabinetis on ka nii pime, nagu oleks talv tagasi tulnud. Selles hämaruses on igasugune töötegemise soov ja motivatsioon ära kadunud. Aja teist tikutulega taga, aga tikke ka pole. Ühesõnaga ikaldus. Nii ma pressingi siin hambad ristis pabereid määrida ja üritan mitte väga teemast kõrvale kalduda. Kusjuures kaldumisega pole nagu väga proleeme, aga edasi ka kuidagi ei lähe...

Nädalavahetus läks mööda nigu niuhti.
Suurema osa sellest veetsin ma reha meeldivas seltskonnas.
Laupäeval oli mul väike murdjalapsukesest abiline, kes riisus lehti küll vales suunas, aga see-eest ei jäänud hetkekski vait ja kiitles, et ta on tugev ja oskab kõike. Meenutas natuke mind ennast õrnas eas (see iga pole vist veel üle läinud).
Pühapäeval asusin pisut pisemat saart paljaks riisuma. Õnneks ilmus Mpsi nõiakunsti najal veel rehahoidvaid inimesi kohale ja see tähendab seda, et võibolla saab enne sügist ja uusi lehti kõik riisutud! Halleluuja. Sauna ja šaslõkki sai ka. Saun oli kuumem kui grill. Oleks need lihatükid kusagile sauna ahju lähistele küpsema pandud, oleks need raudselt poole kiiremini valmis saanud. Vesi paagis ka kees, meil tekkis nurjatu mõte sinna liha ja kartulit lisada, et saaks mõnusa supi kokku keeta.
Ahjaa, käisin korra meestega merel ka. Ühe lõhepoisi tõime ära. Minu panus oli üüratu. Mps sõudis nagu segane, Mpsi isa võttis võrke välja ja mina olin lihtsalt ilus ning üritasin läikima kippuvat südant matistada.

Uus tiitel

Tänasest päevast kannan ma uut tiitlit- onunaine! (Või kui nüüd tehniliste pisiasjade kallal norida, siis oleks ilmselt korrektne öelda, et lelle elukaaslane)

Igastahes palju õnne uuele ilmakodanikule ja värsketele vanematele ja värsketele vanavanematele ja värsketele onudele-tädidele!

Harilik kilpkonn. Rehasündroomiga

Tegin jälle väikese 12 kilomeetrise tiiru avastamaks ida-Saaremaad. Nüüd olen läbi kui Läti raha. Kohe lähen rooman vannituppa ja pesen hambad ära ning vajun magama. Loodetavasti mitte vanni. See on küll kaunis ja valge, aga ma kahtlustan, et pisut kõva ja mitte just ülemäära ergonoomilise kujuga. Hommikul äragates tuleks mind vannist välja kangutada või siis lihtsama vastupanu teed minnes koos vanniga ümber keerata, nii et minust saaks kilpkonn.
Vaimustav väljavaade.

Kuigi uni näikse olevat minu viimase aja harvade sissekannete põhiteema, siis tahtsin kirjutada hoopis sellest, et riisumis-, röövimis- ja põletushooaeg on alanud. Terve nädalavahetuse riisusin nagu segane. Nüüd on käed kanged ja ükski rehavarre kujuline asi peos ei seisa. Peos on hoopis villid.

Kohviku soovitus

Avastasin just üllatusega, et pole juba päris mitu päeva midagi kirjutanud. See tuleb sellest, et ilgelt kiire on olnud. Õieti pole jõudnud töödki teha, puhkamisest ja mängimisests ei tasu unistadagi... Siiski-siiski. Eile õhtul mängisime Murdjalapsukesega kohvikut. Õde mul oli siis ettekandja rollis. Tal tuli see päris hästi välja. Teenindus oli peaaegu nagu päriskohvikus ja serveeritud toidud olid ka kaunid ning maitsvad. Suurim eelis aga päriskohviku ees oli asjaolu, et enne maksmist sai minema hiilitud. Jootraha ka ei jätnud. Nii et soovitan Teilegi seda kohvikut!

Nüüd aga lähen magama. Kõikehõlmav uni on mind tabanud. Nagu poleks eelnenud elu jooksul kordagi sõba silmale saanud. Mmmm, mõte teki alla kaissu pugemisest on praegu isegi ahvatlevam šokolaadist.... (kuna mul on elukestev dieet, siis üldiselt on šokolaad mulle keelatud, mistõttu see tavapärasest tihedamini minu meeltesse trügib)

Unustasin enne mainida. Tänane kolepäev algas juba koledalt. Sõitsin mina hommikul tööle ja nägin kaht luike üle tammi lendamas. Üks kahest lendas kõrgepingeliini ja kukkus alla. Need helkur-vilkur-vidinad, mis nad sinna liinidele just selliste sündmuste vältimiseks riputasid ei tööta ilmselgelt. Igatahes hirmus kurb ja kole vaatepilt oli. Andis just õige meeleolu tänase päeva tarbeks

Hukkas päev

Tänane päev on totaalselt hukas. Tööl tegelesin valdavalt ebameeldivate asjadega ja kõige ebameeldivam asi selgus siis kui avastasin, et olen käki kokku keeranud. Kellegi kraesse polnud kah asja lükata. Ise olin süüni. Unustasin ühe väikese liigutuse tegemata, mistõttu on nüüd igavene jama lahti. Oh õnne ja rõõmu.
Peale tööpäeva lõppu veetsin veel meeldiva tunnikese oma armsas ametiasutuses, sest just nii palju oli aega õhtuse treeninguni. Arvake ära, kas kella kuueks tuli veel keegi trenni. Õige vastus on - loomulikult mitte. Isegi treenerit polnud kohal. Mul on kuri kahtlus, et nad olid ühiselt otsustanud, et vot täna ei tule, aga millegipärast unustasid mind teavitada. Oi ma olen tige. Kusjuures trenniraha unustasin ma ikka sinna.
Poes polnud ka midagi, mida ma tahtsin.
Ei jõua kohe ära oodata, mida tänasel päeval mulle veel pakkuda on.
peaks magama ära minema, aga ei või kindel olla, kas siis mitte voodi kokku ei kuku või midagi muud säärast juhtu...

Urr urr, porr porr. Tahaks midagi ilusat ka vahelduse mõttes.

Õnne mulle

Täna on minu kevadine sünnipäev. Selle puhul on ilm ka imetabane. Kuna aga tegu on ikkagi tööpäevaga (tänud kõikidele minu "suurtele sõpradele", kes vaevusid mind tänase päeva puhul pisut sõimama), siis otsustasime traditsioonilise sünnipäevapikniku pidada hoopis eile.
Kui te arvasite, et me ka grillisime (nagu iga eeskujulik inimene sellisel kevadkaunil päeval oleks teinud), siis te eksite. Meie piknik koosnes valdavalt vorstivõileibadest ja konservvirsikutest ohtras kasmes nimega "Imetabane vaade".
Jah, käisime Mpsiga Üügu pangal piknikutamas. Ja vaade oli lihtsalt suurepärane. Seal on sellised mõnusad looduslikud istumiskohad ka. Väga tore päikeseline piknik oli. Näe, selline lepatriinu tuli ka mulle õnne soovima (või tuias niisama seal ringi, kes neid putukaid mõistab)

Pudelikorilane

Näete, millised imelised seened täna metsas kiviaia peal kasvasid. Nagu tükike sügist! Ülejäänud oli küll kevad mis kevad. Linnud lõõritasid, liblikad lendasid, saag undas. Mina näksasin oksakääridega sarapuuvõsusid. Need on ju hullemad kui 3 pealised lohed. Lõikad ühe maha - kasvab kolm asemele ja igaüks kutsub veel sõbrad ja ämma ka kaasa.
Mere ääres hulkusime ka. Nagu juba kombeks on saanud, võtsime prügi jaoks ka kilekoti kaasa. Ikka leiab mingit prahti, mida meri on toonud ja lihtsalt vedelema ei luba see veidike rohekas hing prahti jätta. Nii on praeguseks mere äärest päris suur koorem prügi koju tassitud. Valdavalt mingi kilepraht, aga ka purgid, pudelid. Täna leidsime mere äärest nii palju prahti, et kilekotist jäi selgelt väheks. Kujutage ette. 13 Ekstra viina pudelit (plus kolm muud pudelit). Ja seda kõigest 1,5 km rannalõigult!
Ja mis kõikse suurem häbematus, üheski pudelis polnud kirja! Isegi väikest teadet selle kohta, et ollakse hädas üksikul saarel ja palutakse abi. Mitte kui midagist. Häbematus.

Aga kuidas ikkagi saab nii palju pudeleid randa? Need olid selgelt ühest kohast pärit. Mitmele viinapudelile oli peale kirjutatud "tikri", ühele "pirni". Kas on võimalik, et peres, kus viitsitakse ise tikrimahla teha, elavad nii hoolimatud inimesed, et reostavad niimoodi merd? Või on tõesti üleujutus kellegi taaralao tühjaks teinud? Vot ei tea.

Kevad on saabunud ka Mpsi südamesse...

Ei saa ujutustest üle ega ümber....

...kui sul kummikuid poleMuide, pildil seisab kaunite kummikutega punapääsuke (teatavasti veelind) muinsuskaitsealusel munakiviteel.

Mõni päev kohe on selline, et ei taha teha muud kui pugeda koju teki alla ja magada.
Aga näe, ei lasta.

Koksime!

Värvisime täna mune. Imeilusad munad tulid. Puhtjuhuslikult oli mul ükspäev õnnestunud valgeid mune hankida. Muidu oleks ilmselt tulnud pruunid munad kõigepealt vanniemailiga valgeks emailida (meil jäi värvi pisut üle) ja alles siis oleks saanud kaunisti kirjuks värvida. See oleks ilmselt ka koksmisises teatava edumaa andnud.Muide, nägin täna öösel eriti veidrat und. Nimelt lubas unes Jumal mulle kolm miljonit krooni anda, et ma saaks ühe vana maja ära remontida, et minul ja mu kolmikutel kusagil elada oleks. Väga veider uni...

Minni ja Manni, meie lähme vanni...

Hmm, mäletate, see polnudki nii ammu, kui ma pühalikult tõotasin, et kui köögiremont ükskord tehtud saab, siis ei taha ma vähemalt aasta otsa remontimisest kuulda ka mitte? Ja pahtlilabidast ning värvirullist nägin lausa õudusunenägusid.

Haa, arvake kes on jälle remondilainele sattunud. Seekord on ohvriks langenud vannituba. Kahjuks mul niipalju raha pole, et endale meelepärast vannituba lubada. Isegi meelepärast vanni ei saa. Nii tulebki vanad asjad üles vuntsida.

Seega ei võta asju nii suurelt ette kui köögis. Põrandat lõhkuma ei hakka (esialgu vähemalt pole plaanis). Vanni ka välja ei viska ning basseini sisse ei mahuta. Aga uue värvikihi peab küll kõik saama!

Terve tänase õhtu olen sisustanud vanni karestamisega. No et saaks sinna uus emailikiht tekitada. Kas õnnestub? Hea küsimus. Seda näeb siis kui kõik peaks olema valmis aga on lootusetult hukas ja pole enam muud varianti kui uus vann osta...

Aga palju hullem kui enne see lõpuks ikka olla ei saa...



..või saab?