Alustame ilma sissejuhatuseta ja hüppame kohe kohta kus me nägime tolmupilvest saabuvat viite värvilist kanuud. Mina vaatasin juba eemalt, et kõikse kaunim on sinine. Selle ma võtsingi. Hiljem selgus, et mitte ainult kaunis vaid ka lõõgastav. Tõeline spa. Mõni võiks öelda, et kanuu lekkis. Mõni teine aga nimetab seda lõõgastavaks jalavanniks. Kanuukaaslase valimisel lähtusin ma sellest, et tegu oleks tugeva mootoriga. Mina ise olen ju läbi aegade olnud kindel tüür. Mootor osutus küll tugevaks kuid psüühiliselt ebastabiilseks. Ta nimelt kuulis pidevalt hääli. See ei ole hea märk. Aga üldiselt kulges meie retk harmooniliselt ja kaunilt. Võiks öelda, et isegi kergelt romantilise varjundiga. Käisime kalavaatlustornis, einestasime võsas (varbad mudas), sõudsime nagu segased. Päike paistis* ja linnud laulsivad ja iga käänaku taga võis silmata Londoni virvatulukesi.
(Pildil on näha kuidas Tüür sõuab. Pildi autoriõigused kuuluvad Mootorile)
Ühe käänaku taga aga oligi üllatuslikult London. Paistis teine ähmaselt läbi hägu. Ahaa, London oli mattunud kurikuulsasse uttu, noogutate te kõiketeadvalt pead. Eksite kullakesed. Kuuldused Londoni udust on täiesti väärad. Tegelikult on seal hoopis nii palju sääksusid, et sellepärast pole midagi näha. Kuulda samuti mitte. Peale kõrvulukustava pinina muidugi. Samas, olles veetnud terve päeva lagedal veel, kus maabumiskohti polnud niigi palju, et oleks saanud pissipeatust teha, oli see vaatapilt lausa härdaks tegev. Mõni rõõmustas tahke maa nägemise üle nii, et ei mallanud oodata kuni kanuu kaldas kinni, vaid viskusid vette ja hakkasid päästva oaasi poole ujuma. Meid muide hoiatati, et me ei tohi endast jälge maha jätta. Aga Triinu jälg on nüüd igaveseks Pede jõe mutta jäädvustatud. Me küll otsisime ja üritasime jälge kätte saada, aga mis lännu see lännuÕhtu möödus sääksudest hoolimata tegusalt. Keetsime suppi ja grillisime lendviinereid. Teate küll, need mis teatava küpsusastme juures käest õhku hüppavad ja end tuha sisse peidavad. Ilmselt läksid külla kartulitele. Mõnus oli. Ükshaaval hakkasid väsinud veelised telkidesse pugema, kuni üle vetevoogude kostus vaid sinise kanuukonna uinutav lauluviis (algab päev, algab päev, ALGAB PÄEV!!!).
Uus päev algas uute sääskedega. Need olid telgi seinad ühtlase kihina katnud. Telgi tugikaared ägasid ja ähvardasid iga hetk sääksude raskuse all kokku vajuda. Meil oli hirm, et kohe kui telgiukse lahti teeme neelatakse meid elusast peast alla. Aga meie olime õnneks kavalad. Räkisime valjusti, nii et ikka kõik sääksud kuuleksid, et me läheme metsapoolsest uksest välja. Ja siis kui sääksud olid kõik ootusärevalt uksetaha kogunenud, põgenesime meie jõepoolselst uksest. Sääsed jäid pika londiga.
(pildil meie raskekahurvägi. Pildi autoriõigus on Unistaja oma)
Järgmisel päeval sõudsime nagu segased, ainult selleks, et jõuda palupõhja, kus ootasid veel suuremad ja kurjemad sääksud. Oh õnne. Siis siuhvilks Tartusse, sealt siuhvilks koju. Bussis istus minu kõrval Laisiku naabriplika, kes riidles minuga kui ma keeldusin tema pakutud muffinitest ja ütles, etm a jäävat niimoodi nälga ja pidavat ikka sööma ka. Mililne hoolitsus.
Aga teate kui hea on koju tulla hinge kosutavalt kuid keha väsitavalt matkalt ning leida eest maitsva söögi ja sooja vanni. Mmmmmmm
* Nii ullusti paisitis päike, et minu paanikašokolaad oli vedelaks löönud. Aga nuti nagu ma olen, sidusin šokolaadi ahtrisse ja jõevee jahutaval toimel sai šokolaad endale taas vormi, ebastandardse kuid siiski vormi. Ise ma olen endale uued põnevad triibud muretsenud. Nüüd pole maenam mitte sebra vaid kaeluskaru
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar