Eile sai hobustega Võilaiul käidud. Mina, kes ma üldsielt suuri loomi pelgan olin vapper ja ronisin siiski ühe kauni kollase hopa selga. Hopa oli ka vapper. Kannatas mu välja ja ei visanud seljast mudamülkasse. Ja ei pistnud minuga teises suunas jooksu, nagu ma kartsin. Tulbi oli.
Võilaid on iseenesest selline armas üpriski suur lauge maalahmakas, kus puid praktiliselt ei kasva, aga see-eest pesitseb seal ca 60 hobust ja samapalju veiseid. Ja nüüd kujutage ette kui vägev vaatepilt see on kui see hobusekari täie hooga sinu poole traavib. Ilus aga hirmutav. Meid aeti muidugi selleks ajaks hobuse seljast maha. Õnneks hobusekari meid nahka ei pistnud ega kapjade alla trampinud (nagu ma jälle kartsin - olen osutunud pelglikumaks kui võiks minusugusest karta)
Ilm oli muidugi ratsaretkeks parim - vihma sadas, tuul puhus, aga patt oleks olnud ka minemata jätta. ja vorsti küpsetamise ajal lõkkeääres kuivasin peaaegu et äragi :).
Kui aega saan, siis joonistan teile ka pildi endast ja Reliikviast (minu hopa nimi).
Täna muidgi on tagumik selline hellake ja pisut tundeline. Aga ausalt, ma kartsin palju hullemat. Kindlasti päästis mind minu sisseehitatud polsterdus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar