Silt

Nii, nüüd on lõpuks ka minu kabineti ukse taga minu nimesilt. Ise oma väikeste valgete käekestega meisterdasin :)
Tegin palju uhkema kui teistel on. Ja poole suuremate tähtedega kirjutasin.
Rõhutamaks, et ma tean kõige vähem.

Teemant-idee

Kohutav uni on mind jälle tabanud. Mul on lausa vastupandamatu soov minna mullinvanniruumi ja vanade elektripostide vahele kerra tõmmata. Kuigi... mul tuli praegu vaat et briljantne idee. No olgu, see on veel teemanti staatuses, sest see vajab veidikene lihvimist... Aga elektripostidest peaks ju imelise sammastega voodi saama. No ikka selliste korralike massiivsete ilmastikukindlate, arseeniga immutatud sammastega voodi! Oi, ma olen geniaalne.

Ja siis ma magaks sada aastat...

mmm, ilus unistus....

Kõik mida teil on vaja teada Hiiumaast

Terve selle nädalavahetuse veetsin mina koos mõningaste toredate inimestega avastamas Hiiumaad. Ja egas ma kade pole, räägin teilegi, mida huvitavat ja üllatavat seal leida võib.

• Hiidlased häbematud on pooled kohanimed saarlaste pealt maha viksinud. No tõesti.
  

• Meie põhilisteks huviobjektideks olid kivid. Kõiksugu rändrahnud ja paiksed rahnud ja kivikülvid ja nii edasi. Põhimõtteliselt vaatasime üle kõik Hiiuma kivid, mis olid suuremad kui rusikas. See on küll kindel. Pildil on peaaegu kogu meie seltskond ühel pisikesel kruusatükil. Mina olen see sinine uduheeringas seal. *
• Seal rannas oli igal kolmandal kivil auk sees. Õnne nii et jalaga segada. Lihtsalt vedeleb maas ja puha. A kas te teate, mis tegelikult tuleb auguga kiviga teha? No sellega mis õnne toob? Üles korjata ja koju tassida? Vale. nii koguneb teile koju täiesti suur hunnik realiseerimata õnne, mis on kivi sees peidus. Õige on talitleda nii: kui leiad auguga kivi, korja see üles, silita seda ja mõtle välja soov (silitamine on oluline osa, siis saab kivi aru, et sa oled hea inimene ja et sul on head soovid). Vaata läbi augu mere poole ja sõnasta soov korrektselt ja arusaadavalt (kivi võib vahel natuke rumal olla ja mitte aru saada vihjetest ja muust säärasest). Seejärel viska kivi nii kaugele vette kui suudad. Mida kaugemale vette, seda kiiremini soov täitub.
  
• Hiiumaa on kõige trepistatum saar põhjapoolkeral. Ma pole ammu nii palju erinevatest treppidest üles ja alla ja üles ja alla ja üles ja üles ja üles kõndinud.
• Mitu millimallikat on ühes terves mallikas? Kui ei tea tee tuhat kükki, neid on täpselt tuhat tükki. Ja meie supluskohas oli vähemalt kilomallika, kui mitte gigamallika jagu millimallikaid. Ma endiselt ei armasta neid, aga panin ujudes silmad kinni ja kujutasin ette, et see on lihtsalt tarretis, mille sees ma ujun, mitte millimallikatest tihe vesi.
• Varesele valu, harakale haigus, muud hädad millimallikatele, meie Pille saabki terveks. Juba vanad hiidlased teadsid rääkida, et kui sul on kurk haige ja nohu ja muidu külmetunud oled, siis tuleb käia ujumas 8nii hommikul kui õhtul) ja magada külmas telgis. Hiiumaale minnes olin ma põdur ja haiglane, tagasi tulin ilma ühegi veata. Hiiumaa ongi üks suur sanatoorium.
  
• Kui Pille on endale uut matkavarustust hankinud, siis oma vaimse tervise säilitamise nimel tuleb teil temast heaga eemale hoida. Vaene Murueit kuulis ca triljon korda sellest kuidas ma endale uued potid ja pannid ostsin. Ilmselt selle pärast keeldus ta hiljem minuga samas autos olemast. Üldse tahtsid kõik minu juurest minema minna (nuuks) ainult Gotfried jäi mulle truuks. Pildil põhisüüdlane - minu uus pott.
  
• Nägime vähemalt kahte kurja suud. Priit ja Liina söödi peaaegu ära. Mis ime kombel nad pääsesid, seda ei tea täpselt keegi.
• Keset Hiiumaad on kõrb. Need kaamlid, keda me seal liivatormis nägime, kas olid need päris või vaid veepuudusest ja päikesest tingitud miraaž... Ei tea. Sellele kuumusele ja kuivusele ning lõpututele liivadüünidele tagasi mõeldes sirutub käsi automaatselt veepudeli järele... (teised olevat kuuldavasti oopis kängurusid näinud, ka päikesepiste)
• See osa Hiiumaast, mida ei kata Sahara, on täis istutatud mände, et mustikad nende all kasvama hakkaks loomulikult. Ilusad metsad, näeb kohe kaugelt kuidas rebane jookseb puude all.
  
• Hiiuma metsad on mustikaid tihedalt täis. Väikestele hiidlastele räägitakse juba noorest peast, et teie ei tohi mitte mustikaid süüa, muidu muutute veel sellisteks nagu saarlased. No meie puhul on suurem kuri juba tehtud ja enam ei aita miski, võib vabalt ka süüa neid mustikaid. Ja need olid seal suured kui õunad. Priit lubas meile hommikul mustikasuppi teha...
• A need kadakad küll niiiii kõrged polnud, et nendega uhkustama peaks...
• Punkrid olid pimedad ja sünged. Ma eksisin korduvalt ära.
  
• Kokuvõtlikult on Hiiumaal tore ja sinna soovitan minnagi teistel korralikel loodust, loomi, liiva, kive, tuletorne, treppe ja mustikaid armastavatel inimestel. Mmmmmmmmõnus oli.
  

Ja kui te peale kõige selle läbilugemist leiate, et on ikka veel midagi, mida te Hiiumaast ei tea, siis küsige minu käest, ma räägin teile. Rohkem lihtsalt ei jaksa kirjutada. Jõud lõppeb, kas teate.

Pildil harilik hiidlasest** paadipõgenik

* pildi udusus on taotluslik, et kaitsta üljäänude privaatsust.
**Minus on hiidlase verd sama palju kui saarlase oma. Teoorias. Praktikas olen ikka täitsa saarlane.

Nii vähe on õnneks vaja!

Ma lahendasin oma igavuseprobleemi. Ostsin endale matkapottide-pannide komplekti* ning priimusele tagavara gaasiballooni ja nüüd sätin neid erinevas järjekorras laua peale ritta ning imetlen. Oo kui kaunis! Oooo kui ilus! Ooooo!!! Oooo!!! Oooo!!!!! Lihtsalt ei suutnud vastu panna. Matkatarbed on minu nõrkus.

praegu on mul täielikust õnnest puudu veel:

• Magamismadrats, mis käiks kokku imepisikeseks aga oleks pehme ja peaks sooja!
• Kausike, kuhu panna sisse putru ja puha ja loomulikult ka lusikake ja kahvlike ja üks korralik Nuga. Puss. või asi,
  
• Matkasaapad (üldse mul veel korralikku rõivastust pole
  
• joogisüsteem minu kotile (mitte et mul seda niiväga vaja oleks, aga see oleks ju peen :D ja Gotfried on muidu janune
• Kirves - mulle nii meeldis see väike kirvekene, mille me kanuumatkale laenuks saime, see oli küll nüri kui võinuga aga siiski. Või siis väheamlt saagigi. isegi korralikku nuga mul pole. Mis elu see selline on, ma küsin???
  
• Matkakäterätt - no sellist väikest aga vett imavat. Praegu on mul pool kotist käterätti täis.
• Ja kindlasti on neid veel hulgi, aga mulle lihtsalt ei tule kõik korraga meelde.
  

Mis teha, ma olen fänn!

Igastahes paar tundi veel ja siis läheme höödlöstölt pöksö vöröstömö!

* Palk tuleb ju ometigist esimesel päeval ära kulutada.

Puhtast igavusest

Tal muide seal on ka igav. Vaatan vastu ja lehvitan. Huvitav kas ta märkab ja kui ma marsile õunapuid istutama sõidan, kas ta tunneb mu ära?

Paha nohu mine ära, too homme sooja ilma!

Teatan kahetsusega, et eile õhtul täiesti ootamatult ja ettehoiatamatult hiilis häbematul kombel pimeduse katte all mulle ligi Nohu. See on koletu ja jäle sündmus. Ma loodan, et see on hoiatuseks kõigile. Mina aga joon siin miskit jälki teed ja ravin ennast igat pidi. Homme on mul nimelt plaan olla viks ja vormis. Nii et ütleme nüüd koos: "Paha nohu mine ära, too homme sooja ilma!"

Üks kummitus kummitas kummutis...

Mul on kolm päeva kummitanud üks laulujupikene. Kujutate ette, see hakkab vaikselt närvidele. Täna hommikul ärkasin üles ja ei kummitanudki. Oh seda õnnistust. No ja siis geniaalne nagu ma olen, üritasin meelde tuletada, et mis laul see õigupoolest oli, mis kummitas. Nüüd on ta tagasi!

MOTT

Ma tegin eile fenomenaalse avastuse. Nimelt on juba sõnasse uni sisse kodeeritud niu. St kui mul on kallal ilgem niu-niu-niu, siis võib see täiesti vabalt olla tingitud unest. See seletab, miks ma viimastel päevadel selline niu-niu-niu olen olnud
Tõestus:
...niuniuNIUniuniUNIuniuni...

Eile näiteks olin ma nii väsinud, et peaaegu miski ei tundunud mulle ahvatlevam kui võimalus voodisse kerra keerata ja magada nagu muiste. Aga Laisik ja Murueit ei lasknud sel sündida. Sundisid mind pannkooke sööma ja veini jooma. Häbematud sellised!

Täna on seis veel hullem. Ma kaalutlen tõsiselt oma mullivanniruumi baldahhiinvoodi muretsemist. Siis saaks töö ajal ilusasti puhata.

magava lambukese autor on andekas noor soomlane Pete Revonkorpi

VIP-id

Kõik inimesed, kes on oma eelmises elus midagi väga paha teinud ja seetõttu selles elus karistuseks on pidanud Viirega Saaremaale sõitma teavad, et see loomaveopraam on kõige hullem üleüldse. Autosid võtab küll peale nagu loom, aga inimestel pole mitte kusagil olla. No kui meie vip-limusiin end eile risti keset praami parkis, siis ei saanud ma küll aru, millest nad räägivad. No ega igalühel ole muidugi ka sellist au privaatpraamiga sõita, nagu meile eile öösel avanes.

Ja mis jutud need on meeletutest praamisabadest!? Tuleb lihtsalt õigel ajal sõita. Pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kell kaks näiteks... Siis olete hommikul tööl värsked ja virgad nagu mina praegu ja mingist tundide kaupa praamijärjekorras passimisest ei saa juttugi olla.

Aga ma käisin pulmas... :)
Te peaks kadedad olema.

Muide, see sipelgate noorustav kuur ilmselt mõjus. Miks muidu pandi mind istuma lastelauda (loe: noorte ja ilusate lauda, päris lastele oli oma laud). Ega ma ei kurda, ainult veini noorte ja rikkumatute lauas ei antud, sellest on kahju.

Olulised punktid lähiminevikust

• Keskkonnaministeeriumis on imemaitsev kuum šokolaad
• Käisin Potterit vaatamas. Soovitus. Kui te olete raamatut äsja lugenud, siis ärge kinno minge.
• Täidetud paprikad küpsevad kiiremini kui ahi saab selgeks, et ta on tegelikult ahi, mitte lihtsalt kapp
• Vein, kus on tunda kängurusõnniku maitset, on tegelikult päris hea
• Ma olen saavutanud öiste luulude puhul uue tasandi (kunagi täpsustan)
• Ma pole ammu nii palju Miki Hiiri lugenud
• Lõpuks ometi õnnestus meil koos kaaskannatajaga leida imeline ohatiseravum! Patenteerime ära ja siis jagame leiutist teiegagi.
• Mustikad on magusad ja suured kui õunad.
• Vaarikad on veel hullemad

Nii ja kätte on jõudnud aeg komandeeringu naljade rääkimiseks. A rääkige teie, sest ma lähen nüüd salaja bussi peale et ootamatult varem koju ilmuda.

Nooruslik tagumik

Juba vanarahvas teab rääkida, et sipelgahammustus pidavat muutma inimese nooreks ja ilusaks, kiirendama ainevahetust ja pidurdama vananemist. Sipelgasülg olevat antibakteriaalne ja töötab säilitusainena. Kui sipelgahammustus poleks nii põrgulikult valus, siis ilmuksid sanatooriumidesse mudavannide kõrvale ka sipelgavannid.
Aga vähemalt see tagumine ja pehmem pool minust püsib nüüd küll igavesti noorena! Sellise koguse hammustuste peale...

sipelgapildi autor

Ohakamusi

Kas ma olen maininud, et ma nagu täiega vihkan ohatisi?
A nemad näikse mind lausa arrrrmastavat.
Meil on selline armastuse vihkamise suhe.

Aga jah, taas olen ma omandanud peaaegu kõik negriidse rassi tunnused:

• krussis juuksed (Coriolise jõust tingitult)
• lai nina (ilmselt liiga palju peaga vastu seina jooksnud)
• paksud huuled (siin tuleb mängu sõber ohakas, kes on paistetanud minu huule topeltsuureks)
• valged peopesad

Nüüd oleks vaja veel veidike saapaviksi ja olekski esmaklassiline neegriplika valmis.

Võitlus

Mul käib praegu siin võitlus unega elu ja surma peale. Kui te peaks nägema mind linna vahel klaviatuurijälg põsel, siis ma ilmselt kaotasin.

Kuidas asjad tegelikult olid

Unistaja juba kirjutas meie imelisest kanuumatkast siin. Nüüd kirjutan mina kuidas asjad tegelikult olid.
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb tunnistada, et mind praktiliselt sunniti sellest sportlikust üritusest osa võtma, hoolimata minu äärmiselt põhjendatud vastuväidetest. Muidugi kui seda tehtud poleks, oleks ma ilmselt kõik selle aja ohjeldamatult nutnud kodus ja kujutanud lämmatava kadedusega ette kuidas teistel on ilma minuta lõbus. Ma ei oleks seda ilmselt üle elanud.
Nii et Lätti läks sõit.

Juba esimesel õhtul tabas meid kohutav koduigatsus. Istusime nõrgalt hubiseva lõkke ääres kesk Lätimaa avarusi kallist kodumaast nii kaugel ning leelotasime igatsevalt ning härdalt kurbi isamaalisi laule.

Hommikul ärkasin selle peale, et see kukk ei tahtnud kuidagi kireda. Läti kukued, ma ei või. Terve järgneva päeva me sõudsime nagu segased. Polnud hetkeks ka aega puhata ega suuril silmil kaunist ja lausa eksootilist loodust imetleda. Kuna kogu meie suhtlemine oli paatkonna koostöölepinguga rangelt reglementeeritud, siis suurema osa ajast olime lihtsalt vait. Ei võinud ju iial teada, kas sinu kasutatavad sõimusõnad on piisavalt ebatraditsionaalsed.
Näide punases kanuukonnas toimunud vestlusest:
"Sina igavene klimp minu hommikuses riisipudrus, ees on kosk, mida me teeme?"
"Möödume vasakult sa viimane piimalõug!"

Meie kanuu liikus edasi kui tuul. Põhilised aerutajad olid Gotfried ja tema vanem kuid nimetum vend (EDIT: kinnitatud andmete nimel on Gotfriedi vanema venna nimi Laip). Mina sain aeru päris harva kätte. Kuna põhilise töö tegi niikuidnii Gotfried ära, siis andsin oma päästevesti ka tema selga. Ta ikkagist väärtuslikum.
Hoogsa ja väsimatu aerutamise tulemusel jõudsime pimeduse saabudes kõige kaugemasse punkti, mida matkakorraldaja oli meile näidanud, kust ta meid veel kätte saab. Me oleks ehk edasigi sõitnud, aga no jõgi muutus nii kitsaks, et kanuu kiilus kallaste vahele kinni.

Telkla rajasime Lätimaa kõige tihedamalt asustatud kohta. Meie seltskond, mis koosnes kaheksast nobedast näitsikust, meelitas läti noormehi kohale kui lauanurgale sisma jäänud moos kärbseid. Ühele telgile tehti öösel lausa tormijooks. Kärsitud noormehed ei mallanud isegi ust otsima hakata vaid tormasid otse peale. Meie, temperamentsed eestlased nagu me oleme, poleks ilmselt isegi siis end häirida laskunud kui teerull oleks meie (või kellegi teise) telgist üle sõitnud, mis siis üks pisike lätlanegi teha saab? Ja kuna kõrvaltelgist edasist karjumist ei kostnud, järeldasime, et kõik on elus ja magasime edasi. Ja kui nüüd päris aus olla, siis minu arust nägi Jaanika telk juba õhtul suht kipakas välja, hommikuks oli see muidugi saavutanud lausa sürrealistliku vormingu. Nagu sõber Salvador oleks ise kujundanud selle.

Hommikul üritasime siiski veel korraks kanuud ümber ajada. Koormasime kanuu üle, viisime tasakaalust välja ja asusime koskedest ja kärestikest üles aerutama. Nii osavad kui me ka pole, siis viimasele - Niagarale - tuli meil alla vanduda.

Ja olemegi tagasi kodumaisel pinnal, mis enam isegiei kõigu mitte. Teinekordki.

paunad paati ja kaome...

Aga mina ja Gotfried läheme nüüd kanuuga Lätti. Ma ostsin Gotfriedile ujumisrõnga, juhuks kui ta ei peaks valdama pinnalpüsimise kunsti. Ja kui ma oma 60.-ndaks juubeliks tagasi pole, siis võite tulla ja vaadata, ega ma pole Lätti elama asunud ja sealsesse swim-ini tööle läinud.

Ah kui hea on jälle seljakott seljas matkaootel olla. See olengi päris mina. Mitte see seelikus tibi, kes juba kaks nädalat kontoris passinud on (seelik tuleb sellest, et mul pole esinduslikke pükse - need on laiad ja ma pole viitsinud ümber teha neid. Ei tohi kaalust alla võtta, ma ütlen, kohe on garderoobi probleemid kallal).

Lumi?

Kas teile ei tundu maailm täna kuidagi täpiline?

Heledama tuleviku nimel

Eile algas siis suurprojekt nimega "Heledama tuleviku nimel". Alustuseks otsustasime seda tulevikku helestama hakata Laisiku korteris. No et ta ei saaks enam sünge häälega deklameerida: "Must lagi on me toal...", nagu tal kombeks kipub olema. Esimese värvikihi said nii koridori lagi, uksed kui ka lapike seina. Vaatasin mina seda kõike ja miski justkui riivas silma. Mingi ebakõla. Mingi veider värvilaik valgel taustal. Juba vanarahvas teab rääkida, et kus viga näed laita, seal ära passi niisama käed taskus vaid tule ning aita ometigi. Nii tõmbasingi harmoonia saavutamise eesmärgil ka Laisikul rulliga üle rinna. Jaa, teadmatule kõrvalseisjale võis see näida tööõnnetusena, kuid tähelepanelikum vaatleja oleks siiski märganud teo kaalutletuse kõrgeimat määra.

Hullud mõtted

Täna hommikul tabas mind täiesti ennekuulmatu ja lausa ulmeliste sugemetega kinnisidee. Otsustasin oma juuksed ära kammida. Aega võttis aga asja sai ja lausa oma veerand tundi võis näha haruldast vaatepilti - kammitud ja siledat Pillekest. Õnneks minu juuste iseregulatsioon taastas kiiresti algse oleku. Et paremini mõista lisan graafilise seletuse muundumisprotsessist. Iga järgneva pildi vaheline intervall on umbes 15 minutit.
Joonis nr 1
1 - Pille enne saatuslikku otsust
2 - (15 minutit hullust mõttest) Hetk peale juuste kammimist. Kes see veel on?
3 - (30 minuti pärast) Hakkab nagu Pille moodi minema juba
4 - Esialgne seisund on taastunud (45 minutit)

Kõige magusamad maasikad on maailma lõpus

Milleks inimesele jalad, kui on olemas ratastega toolid! Oma nädalase tööstaaži jooksul olen nii palju tooliga ühest toa servast teise kihutanud, et põrandasse on kulunud sügav kraav. Tekkis hirm, et minu õnnetud jalakesed kärbuvad-närbuvad vähesest kasutamisest hoopitükkis ära ja ma kasvangi tooliga üheks (ja seda kõigest nädalase ringirallitamise käigus, mis saab siis kui ma siin aasta või enamgi peaks töötama). Et sellist koletut juhtumist välistada otsustasin oma tudisevad jalakesed kõhu alt välja tõmmata ja maailma lõppu matkata. Parajalt pikk teekond käimist unustavatele koibadele.

Ma ei olnud Maailma lõpus juba aastaid käinud. Nooruses vahel ikka eksisin sinna ära. Kas te teadsite, et kõige suuremad, tumepunasemad ja magusamad metsmaasikad kasvavad just maailma lõpus? Ja neid oli seal nii palju nagu "Nukitsamehe" filmis, ainult lolle kolle polnud kusagil näha. Nende asemel olid targad lambad, kes üritasid võimalikult jääkarude moodi välja näha. Ma ei tea, mis oli nende maskeeringu eesmärgiks, aga mind petsid nad küll ära. Võite uskuda, et ma olin teataval määral üllatunud, kui ma end ootamatult keset jääkarukarja leidsin.
Aga nii uskumatult mõnus oli seista jalgupidi servakoses ja vaadata kuidas maailm järsku ära lõppeb.

Tean tean, see pole tegelikult mingi õige maailmalõpp, sest ainult ühes kindlas suunas vaadates ja kõike muud jäärapäiselt ignoreerides võib seal tekkida tunne, et ongi vaid meri ja tühjus teiselpool silmapiiri, kus ilmselgelt maailma ümbritsev meri kosena alla langeb. A mis teha kui mul kodu lähedal lõplikumaid maailma lõppe pole ja õnneks olen ma reaalsuse ignoreerimises tugev :DPildil on näha Pillet servakosel seismas.

Sellist nägu olengi

Kui sõnadest jääb puudu

Elust külmkapis

Huvitav, kas see, kes paigutas minu kabinetti konditsioneeri asemel külmutusseadme, tegi seda kogemata või täiesti teadlikult eesmärgiga säilitada mind igavesti noorena?

Kas ma olen juba kiidelnud et mul on suur kabinet, kus ma saan oma tooliga vabalt ringi sõita ja tagaruumis on mullivann?

Minu teine tööpäev...

...hakkab lõpule jõudma. Tänan küsimast, mul läheb hästi. Mul on maja kaart (homme võtan igaks juhuks kompassi ka kaasa) ja ma juba täiesti vabalt suudan kohvitoani orjenteeruda. Täna sain isegi teada palju ma palka hakkan saama. Selline väheoluline asi iseenesest. Terve tänase päeva olen harjutanud peegli ees kuidas teha nägu, et ma tean kõike ja olen äärmiselt pädev teemavaldkondades, millest ma veel midagi ei tea. Lisaks olen harjutanud kuidas suunata kõiki inimesi kusagile mujale. Näete, õpin usinalt töötama.

Töövõtuleping nr 5 (täiendatud ja parandatud versioon)

Nädalavahetusel toimus orjanduslikus lõnas suur pidu ja pillerkaar. Kokkuvõte:

• Triinuke sai väga vanaks. Tema vanuses pole pidude pidamine enam nii lihtne, aga see-eest määratu kogemuste pagas, mis nende paljude aastatega on kogunenud aitab kindlustada peo kordaminekut.
• Kultuurilise programmi käigus selgus, et nii mõnigi meie noortest neidudest oli valinud vale elukutse ja alates sellest sügisest asuvad nad tööle autotibidena - kiirete autode kõrval poseerimine tuli meil nimelt imeliselt välja.
• Mina tegin edukalt läbi sahajuhi kursused ja alates tänasest võin ma b- kategooria autojuhilubade kõrvale lisada ka saha parema hoova operaatori tunistuse, mis mulle kui eeskujulikule sahajuhile väljastati. Vasaku hoova käsitlemise eest hakkab hoolt kandma kvalifitseeritud vasaku hoova operaator - unistaja. Nii et kui te tuleval talvel näete vahtralehega sahka kus istuvad sees kaks tibinat, siis jah, need olemegi meie.
  
• Talurahvamuuseumis ahnitsesin ma endale kogu energiasambast tuleneva energia (arvake miks ma muidu hommikuni nii erk ja ärgas olin). Teistele jäid paljad riismed.
  
• Suitsusaunas suitsutasime end ka. Ja ujusime tiigis, millel põhja all polnud - kontrollisime järgi. Sukeldusin. Hiinas tulin ühes väikeses riisiistanduses pinnale.
• Süüa sai nii nagu sel aastal rohkem süüa ei antaks ja nende varudega peaks kuni jõuludeni vastu pidama. Saaks hakkama vist küll.
• Kohalik laulupidu näitas koolinoorte omale iga kell silmad ette. Lõõritati kuni hommikuni (hommikupoole läks see lõõritamine küll rohkem kraaksumiseks üle). Päike säras kõrgel taevas kui viimast korda "Vanaisa kella" lauldi.
• Parimad leidsid magamisekoha heinasaadus - päike põletas nina ära, aga sipelgad hammustasid ainult natuke.
• Hommikul sai ka nii palju süüa, et sellega oleks võinud vabalt Aafrika näljahäda igaveseks lõpetada
  
• Naiste WC-s oli pidevalt järjekord. See pole muidugi miski uudis. See on karm tõde.
  
• Hommikused vaatlusandmed näitasid, et Man ikkagi rannavalvesse ei sobiks. Samas leiti näiteks Sandra täiesti paslik sellele ametikohale olevat. Ainult ta keeldus millegipärast uppujaid päästma. See vist ei tule rannavalvuri ametikohale kasuks või mis teie arvate?
• Aga kas te seda ikka teate, et istekohti autos jagatakse pindalapõhiselt. Minul on selles vallas teatavaid eeliseid.
• Sääsed olid seal suitsiidsed ja kippusid minult verd imema, kas nad siis ei tea, et vereimejate palk on surm???
  

No päris kõike ei jõua ette ka lugeda aga unistaja kirjutab ka sellest üritusest ja tema on teadagi kirjaoskajam kui mina. Aga jah, ilmselt on see viimane suurüritus mis sellises rõõmsas meeleolus läheb. Kui meie suured plaanid järgmiseks nädalavahetuseks täide saavad, siis ilmselt 8 inimest üksteisega enam ei räägi.