esmaspäev, juuli 16, 2007

Kuidas asjad tegelikult olid

Unistaja juba kirjutas meie imelisest kanuumatkast siin. Nüüd kirjutan mina kuidas asjad tegelikult olid.
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb tunnistada, et mind praktiliselt sunniti sellest sportlikust üritusest osa võtma, hoolimata minu äärmiselt põhjendatud vastuväidetest. Muidugi kui seda tehtud poleks, oleks ma ilmselt kõik selle aja ohjeldamatult nutnud kodus ja kujutanud lämmatava kadedusega ette kuidas teistel on ilma minuta lõbus. Ma ei oleks seda ilmselt üle elanud.
Nii et Lätti läks sõit.

Juba esimesel õhtul tabas meid kohutav koduigatsus. Istusime nõrgalt hubiseva lõkke ääres kesk Lätimaa avarusi kallist kodumaast nii kaugel ning leelotasime igatsevalt ning härdalt kurbi isamaalisi laule.

Hommikul ärkasin selle peale, et see kukk ei tahtnud kuidagi kireda. Läti kukued, ma ei või. Terve järgneva päeva me sõudsime nagu segased. Polnud hetkeks ka aega puhata ega suuril silmil kaunist ja lausa eksootilist loodust imetleda. Kuna kogu meie suhtlemine oli paatkonna koostöölepinguga rangelt reglementeeritud, siis suurema osa ajast olime lihtsalt vait. Ei võinud ju iial teada, kas sinu kasutatavad sõimusõnad on piisavalt ebatraditsionaalsed.
Näide punases kanuukonnas toimunud vestlusest:
"Sina igavene klimp minu hommikuses riisipudrus, ees on kosk, mida me teeme?"
"Möödume vasakult sa viimane piimalõug!"


Meie kanuu liikus edasi kui tuul. Põhilised aerutajad olid Gotfried ja tema vanem kuid nimetum vend (EDIT: kinnitatud andmete nimel on Gotfriedi vanema venna nimi Laip). Mina sain aeru päris harva kätte. Kuna põhilise töö tegi niikuidnii Gotfried ära, siis andsin oma päästevesti ka tema selga. Ta ikkagist väärtuslikum.
Hoogsa ja väsimatu aerutamise tulemusel jõudsime pimeduse saabudes kõige kaugemasse punkti, mida matkakorraldaja oli meile näidanud, kust ta meid veel kätte saab. Me oleks ehk edasigi sõitnud, aga no jõgi muutus nii kitsaks, et kanuu kiilus kallaste vahele kinni.

Telkla rajasime Lätimaa kõige tihedamalt asustatud kohta. Meie seltskond, mis koosnes kaheksast nobedast näitsikust, meelitas läti noormehi kohale kui lauanurgale sisma jäänud moos kärbseid. Ühele telgile tehti öösel lausa tormijooks. Kärsitud noormehed ei mallanud isegi ust otsima hakata vaid tormasid otse peale. Meie, temperamentsed eestlased nagu me oleme, poleks ilmselt isegi siis end häirida laskunud kui teerull oleks meie (või kellegi teise) telgist üle sõitnud, mis siis üks pisike lätlanegi teha saab? Ja kuna kõrvaltelgist edasist karjumist ei kostnud, järeldasime, et kõik on elus ja magasime edasi. Ja kui nüüd päris aus olla, siis minu arust nägi Jaanika telk juba õhtul suht kipakas välja, hommikuks oli see muidugi saavutanud lausa sürrealistliku vormingu. Nagu sõber Salvador oleks ise kujundanud selle.

Hommikul üritasime siiski veel korraks kanuud ümber ajada. Koormasime kanuu üle, viisime tasakaalust välja ja asusime koskedest ja kärestikest üles aerutama. Nii osavad kui me ka pole, siis viimasele - Niagarale - tuli meil alla vanduda.

Ja olemegi tagasi kodumaisel pinnal, mis enam isegiei kõigu mitte. Teinekordki.

Kommentaare ei ole: