Ostan lõputöö

Just sellise otsingusõnaga jõuti täna taas minu blogisse (kevade saabudes suureneb akadeemiliste otsingusõnade hulk märkimisväärselt). Ei, tuleb teid kurvastada - mul pole kahjuks midagi sellest valdkonnast müüa, aga kui keegi teab mõnda usaldusväärset ja head lõputööde müügiagenti, andke mulle ka teada. Oleks äärmiselt huvitatud ühest magistritööst ja ühest teadusartiklist. Ettetänades Lootuse Kaotanud Tudenginna.
(või tudengitar? või tudengess? või veel midagi ullemat???)

Tahan politseiautot!

Jalutasin mina mööda Tartut ringi ja mõtlesin, et valin omale auto välja. No et kui leian mõne piisavalt ilusa auto, siis peatan selle kinni ja palun juhil autost lahkuda ning võtmed mulle ulatada. Vaatepilt, mis aga linnas avanes oli lausa trööstitu. Seal polnud mitte ühte ilusat autot ka. Kõik olid tolmused ja sopased ja mustad. Must masendus langes mu peale, kuid siis saabus justkui vilkuv nägemus. Aeglaselt sõitis minust mööda ilus, puhas (kujutate te seda üldse ette - puhas!) selgete värvidega autot ja otsustasin - just sellist ma tahangi.

Oo, milline meeldiv nädalavahetus on seljataga. Ma võin ju ometigi tähistada nädalavahetust just siis kui mulle meeldib, mitte siis kui kalender seda mulle ette kirjutab. Ja kaks viimast päeva on möödunud tõelises nädalavahetuse melus. Nii palju värsket õhku kui mu vaesed kopsud taluma pidid ei saa küll kuidagi tervislik olla. Ja Mmmm...
Ja riisuda ja röövida ja põletada sain nii kaua kuni reha kukkus mu nõdrast peost. Praeguseks on küll iga vähimgi lihas minu füüsilist tööd taunivas kehas valus. Ma ei teadnud, et mul nii palju lihaseid üldse ongi. Ja peopesas on rakud. Ja nina on päikesest punaseks põlenud (mitte segi ajada kaasasündinud punasusega). Ärge nüüd arvake, et ma kaeblen. Ei, ma pigem uhkustan. Minu lemmikhooaaeg on ju käes.

Aga veel uudiseid siit saare pealt. Uskumatu on tõeks saanud - minu isa sai load. Palju õnne!

Ja kui juba õnnitlemiseks läks siis palju õnne mull nimepäeva puhul ka :D!

Ja kuuuurijad väidavad, et minu blogi kuunäidik valetab. Kontrollisin järele. See väidab siin, et peaks olem 100 % täiskuu. Minu visuaalne kontroll näitas et ega ikka ei ole küll.

Illustreeriva maali autor on Theodore Robinson

Kolm ilusat sõna

Praegu on minu keelel vaid kolm sõna (paluks siis r tähti ikka kombekalt põristada):
Rrrrrrrrriisuda!
Rrrrrrrrröövida!
Rrrrrrrrpõletada!

Mahedad kevadtuuled sütitavad minu veres mälestused iidsetest wannabe viikingitest-vandiraiujatest. Millega muidu seletada seda, kust sellised barbaarsed ilmingud minu muidu nii kombekasse käitumisse ilmuvad.

Kui vaid saaks riisuks reha kõveraks kringliks. Ja villid peopesas (minu siidikäplus on tuntud merede tagagi) ei tähenda ühele tõelisele päikesekummardajate sekti liikmele midagi. Kusjuures mina olen päikesekummardaja ainult kevadeti. Süütan lõkkeid ja viin läbi iidset riitust õnnistamaks päikese igavest ringkäiku. Kui saabub suvi, siis ilmuvad randadesse ja mujale uued ja hoopis teistsugused päikesekummardajad. Mina nende hulka ei kuulu. Siis istun ma varjus või vähemasti kaelast saati vees, et kummardada merejumalusi nagu tegelane nimega Üheksanda laine jumalus.

Töövestlus

Kujutate te ette, et ma olen nii vanaks elanud ilma, et ma oleks kunagi ühelgi töövestlusel käinud? No see viga sai täna parandatud. Päris huvitav kogemus iseenesest, lausa meeldiv. Närvi minna ma ei viitsinud ja polnud nagu mõtetki. Mul on tegelikult suht ükskõik kas nad mind võtavad või mitte. Kui võtavad, siis on muidugi tore - saaks oma energiat millegi muu peale kulutada kui lakke sülitamisele ja inimeste piinamisele tiraadidega sellest kui igav mul on. Ja no palka makstaks ka (ma arvan). Ja kui ei võta, siis paha lugu küll - saan oma magusat luuserielu edasi nautida. Ja mulle jääb minu kõrgelthinnatud kuid vähetasustatud vabadus.

Aga kui nad mind tööle ei võta, siis ilmselt selle pärast, et ma unustasin CV-sse kirjutada, et ma tegelikult oskan žongleerida ka.

Muudatused edetabelis

Mäletate, ma kunagi rääkisin, et on üks inimene, keda ma üleüldse ei salli, mitte silma otsas ka. See oli minu suur sõber Herr Haa. Aga teate, ajad on muutunud. Mul on uus inimene, keda ma kuidagi taluda ei suuda. Sellu. Aga ta lendas õnneks Meerikamaale nädalaks ajaks ja nüüd on labor peaaegu et tervenisti minu päralt. Oi ma lasen selle õhku! Täna ei saanud seda teha, sest herr Haa oli kohal. Ja ma tahtsin teda säästa. See on veider, kuidas herr Haa, kes Sellu poolt vihkamisedetabeli juhtpositsioonilt tõugatuna polegi mulle enam nii vastumeelne. Täna oli ta täitsa sõbralik lausa. Pakkus ise lahkelt, et ta võib minu eest minu katset kasta (kui tal meelde tuleb). Nii armas temast.

Uskumatu avastus

Kõik on kuidagi tuttav. Seisan külmetades Elva rongijaamas. Vaatan läbi rongiakna päikese tõusu. Naerulihased kisuvad ohtrast kasutamisest krampi ja aegajalt ilmub näole selline järelnaeratus. Rongi uinutav loksumine tuletab meelde unevõlga. Hommikune Tartu on veider ja tühi. Kõik on just nii kui mitmeid kordi varem, kuid hoopis teistmoodi. Inimtühjal kuid linnulaulust tulvil toomemäel, kust veel pikkade varjude vahelt avaneb vaade uttu mähkunud linnale, jõuan järeldusele - jah, eksisteerib elu ka väljaspool kambakest. Ja tuleb tõdeda et uskumatult värvikas ja põnev elu. Kuid samas nii sarnane.

Ja keemiahoone valvur ei vaadanudki mind väga veidralt kui ma pühapäeva hommikul kell pool kaheksa tahtsin laborisse pääseda, et katset teha. Aga linn oli nii tühi nii tühi...

Sõpruse sild on liiga lühike.

Jaah, mina olengi see, kes öösiti valjusti sõpruse sillal laulab.

(jep, uued kõrvaklapid on käes. Marise juures ladusin pulgakese uut muusikat pilgeni täis. Öösel kodupoole tulla on taevalik. Sõpruse sild on liiga lühike.)

Vasaku kõrvaklapikese rike

Minu pulgakese kõrvaklapid hakkavad läbi miniema. See on peaaegu et meditsiinilist laadi katastroof. No ma töötan ju patareide toimel ja edasi ei liigu kui juhe kõrva ei lähe. Mõistate milline loodusõnnetus? Aga ühest asjast ei saa ma aru. Miks läheb alati rivist välja just vasak kõrvaklapp*? Kas ma kuulan vasaku kõrvaga intensiivsemalt? Või ongi see kuidagi tehnoloogiliselt nii sätitud, et vasak saab suurema koormuse?

* minu isiklik statistika näitab, et üheksal juhul üheheksast on see vasak, mis läbi läheb.

Pilt

Peas on udu ja tuul

Kujutate ette, milline tuulepea ma jälle olen olnud? Täna oli mul plaan minna raamatukokku, panna katse üles, kirjutada päevikut ja joonistada valmis pilt oma uuest tegelasest. No raamatukokku ma ei läinud, kuna unustasin raamatud koju. Pilti ma edasi ei joonista, kuna unustasin pliiatsid koju (pildi enda võtsin kaasa). Päevikut ma ei kirjuta, kuna pastaka unustasin ma ka koju. Ja üle jääb - oh laula ja hõiska - katse üles panemine. A ma usun endasse. Kindlasti õnnestub mul nt unustada muda purki panna või gaasi kraan lahti keerata või midagi säärast. Ja muide, päev on veel pikk ees. Mida kõike ma veel unustada jõuan.

P.S ja telefoni unustasin ma ka koju. Nüüd on paras aeg mulle helistamiseks :D

luuseri magus elu

Kevad! Õues on tõeline kevad. Ma tean. Ma istusin tunde päikese käes, et selles ikka täielikult veenduda. Õnnetud tööinimesed, kes te päevad läbi oma kontorites istute ja ei saagi minu moodi päikese käes vedeleda ja raamatut lugeda (jaa, ma tean küll, et tööl käimisel on omad hüved, näiteks saab lubada endale selliseid luksusi nagu üüri maksmine ja söögi ostmine). Aga sellistel päevadel tundub täitsa kuldaväärt idee lihtsalt selle paksu oranži kassi kombel päikese käes lebotada. Oi ta tegi mind kadedaks. Mõtle ise, päikese käes lesida, soe, mõnus, võibolla nurrugi lüüa kui sind paitatakse. Nrrrrrrrrr. Üldse tuleb tunnistada, et ma olin täna natuke kade peaaegu kõige. No see kass ja siis suudlevad tudengid (milleks neile vaid vihmavari sel ilusal päeval) ja miski linnuke põõsal ja üks suure seljakotiga inimene ja siis üks inimene kes rehaga läbi linna jalutas...

Nägin täna ka oma selle aasta esimest liblikat. Pidi teine tükk aega minu näo ees laperdama, no et ma ikka aru saaks. Lõpuks jõudis ka minu talvest tuhmunud ajju see kevadekuulutaja! Kirjut suve lubatakse mulle :D

Lootusetus võtab maad...

Käisin täna laboris. See pole üllatus. Ma käin seal iga päev. Kui on mingil veidral põhjusel liiga hea tuju, siis tulge ka laborisse. See aitab alati. Täna aitas kohe eriti hästi. Nimelt on üks katse jälle pe...e läinud. Lämmastikuballoon oli poole katse pealt tühjaks saanud. Ja arvestades kuidas siin laboris asjad käivad teab vaid tuul välja peal, millal uus tellitakse ja millal ma saan jälle katseid tegema hakata. Uskuge mind igasugune koolis käimise isu kaob niimoodi ära. Tahan koooojuuuuuu.... Nuuks.
Pilt

Minu!

Aga eile läksin poodi ja ostsin endale lõpuks ikkagi oma piltidega töövihikud ära. No et oleks ilus vaadata. Ikkagi esimene raamat kus minu nimi suurelt sees. Ainult häbematult kallis on see.

Ma ikka imestan, kuidas need emori küsitlejad mind üles leiavad. Vaksalis elades pidin mitu korda neile oma erinevate harjumuste kohta aru andma (milliseid pesuvahendeid kasutan ja millises poes süüa ostan). Mina häbematune ei oska ju ei öelda. Ja nüüd on nad minu uue pesapuu välja nuhkinud. Täna oli siis jälle üks tädi minu ukse taga. Aga seekord mul vedas. Kuna teema oli suitsetamine ja see ei puuduta mind mitte ühestki otsast, siis pääsesin. No ma oleks võinud ju varasematel kordadel ka valetada, et mina poes ei käi üleüldse ja ei pese ka end, aga huvitav, kes mind uskuma oleks jäänud.

Aga seekord, poleks ma teda vist isegi siis sisse lasknud, kui ta oleks mulle peale maksnud. Mul on tuba nimelt nii segamini jälle, et lausa piinlik on. Hullem kui seapesa. Ja ma ei sa aru kuidas. Ma enda arvates muud ei tee, kui aiva koristan ja küürin. Mul on kuri kahtlus, et keegi käib sel ajal kui mina linna peal laian minu tuba segamini ajamas. Hiilib sisse, peab padjasõda oma kaassüüdlastega, loobib riideid laiali, keerab värvituubidel korke pealt ära ja määrib kõik strateegilised kohad toas sellesamuse värviga kokku. Kindel värk. Muud seletust lihtsalt pole sellele müsteeriumile.

P.S oi kuidas mind see kirjaviga seal esimeses lauses häiris. Aga minu kodune arvuti on bloggerile sellise ploki peale pannud, et mitte midagi kohe ei saa muuta. Oi kuidas urisema ajab.

üks lahe ja ilus test

Read my VisualDNA™ Get your own VisualDNA™

Aga tuleb tõdeda, et neil oli ikkagi minu maitsele veidi vähe pilte seal. Kommentaariks (kuna ta lasi mul valitutele ainult kommenteerida) võite isegi arvata, kellest on inspireeritud see karvane selg. Ja te ei kujuta ette kuidas ilma pesemivõimalusteta korteris elades tekib armastus vannide vastu. See magamistoa pilt on vale, aga õiget seal polnud, valisin selle, kuna see oli kõige soojem. Minu magamistuba peaks olema selline armas ja soe ja mõnus pesa. Kunsti suhtes tuleb öelda, et olen jah traditsioonide austaja. ja sinna mere äärde võikski uitama jääda. ja kui poleks ilm jälle vihmaseks läinud oleks võibolla Gotfriedi juba ära pakkinud. Ahh. Igatahes prooviga ka jätta väike visuaalse DNA jäljeke

hullud Tartu bussijaamas

Tänasel pühapäevasel päeval võisid tähelepanelikud linnakodanikud näha Tartu bussijaama lähistel liikumas kahte kahtlast kogu, kes pea kõikidele lahkuvatele bussidele lehvitasid, esitasid koreograafilise kava "Põdral maja METSA sees" ja muidu kahtlust äratavalt käitusid. Kuid muretsemiseks pole põhjust, sel koral polnud tegu hullumaja jooksikutega. Need olime kõigest mina ja Maariš. Aga mis saime meie teha, et Tartu inimestest tühjaks voolas ja nad oli vaja kombekohaselt ohtrate pisarate toel ära saata. 

diivanimüsteerium

Minu maja taha prügikasti kõrvale on nädala aja jooksul ilmunud vähemalt neli erinevat diivanit. Miski kevadine traditsioon, millest ma midagi ei tea? Vanarahvas räägib ikka, et kes enne kevade algust diivanit välja ei viska, sel kaer ei kasva?  Ei tea kas peaks enda oma ka välja viskama. Nii igaks juhuks? Ja solidaarsuse mõttes voodi ka äkki?

Kas pole armas?*

Projekt kolm Põrsakest edeneb ludinal. Pildid on valmis ja arvutis. Nüüd oleks vaja veel vaid jutt juurde kirjtuada. No kui raske see ikka olla saab :P Aga väike vihje peatselt ilmuvast muinasjuturaamatust: Pidil on Kärsik, Põrsik ja Kõrsik ise.
*kiitke mind ometi :D

kummikukummitus

Oi kui ilusad kummikud ma endale ostsin. Oi kui kaunid kummikud ma endale ostsin. Oi millised suurepärased kummikud ma endale ostsin. Oi kuna mul enam kingaraha pole, siis lähen reedel balletti vaatama oma kummikutega. Sobivad minu kleidikesega ilmselt imeliselt.

(Muide, olles ostnud kummikud, hakkasin vatama, et on nad siis made in China või Made in Korea. Selgus et hoopis Made in Russia :D)

P.S Veider. Juba kolmas saapateemaline sissekanne. Millega see küll päädib...

Täpsustus

Jaah, pori ei pruugi ju veel sajandi saast olla. Aga minu muda on seda kohe kindlasti. Juba ainuüksi haisust saab aru. Tulen just laborist ja mudamasendus tuleb peale. Lähen poodlen endale kummikud et saaks omme ekspeditsioonile mudamägedele minna. Kellelgi labidat pole üle?

Pori ei ole veel sajandi saast...

Haa, te arvate, et olete näinud mudaseid tänavaid. Oo, te pole midagi näinud enne kui tulete vaatate korraks minu maja taha. Siin on sellised mulksuvad mudaväljad ja pulbitsevad laavaojad, et oi oi oi. Ma tean küll, ma ükspäev üritasin  murda teed läbi tule, vee ja vasktorude, et prügikastini jõuda. No ma olen ikkagi osav. Jäin ellu. Napilt. Aga tasakaal jäi. Nii palju kui prügi toast ära viisin, tõin muda asemele (ruumalaliselt). Oi, kuid te võite vaid ette kujutada, kuidas ma vaikselt omaette irvitasin nähes kuidas täna üks noormees oma pimestavvalgete kingakestega üritas sama rada läbida. Need paistsid kallid tossud olevat... 

Tunnel külmkappi

Täna öösel läks Wincent ilmselt veidike lolliks. Ei teagi mis juhtus. Võibolla lõi kevad pähe. Igatahes ärkasin mina keset ööd sellise heli peale, nagu klõbistaks keegi hirmus kiiresti võimendusega klaviatuuri. Olles visuaalselt kontrollinud, et minu arvuti taga polnud kedagi määrasin heli allikaks külmkapitsooni.

Minu teooria on järgmine: Kuna mina kõike vähegi söödavat külmikus hoian, siis otsustas Wincent von Worstivaras end tagant poolt külmkappi närida.  Ja tema auks tuleb öelda, et ta oli häbematult püsiv. Ma loodan, et ta täna oma kaevandamistega ei jätka, kuna tema pettumuseks on see tõotatud juustumaa hoopiski tühjem ja külmem kui hiirekese legendides räägitakse.

Parim tort

A kas tea teate, milline näeb välja eriti moekas ja popp sünnipäevatort? Ei tea. Aga uurige välja. Vihjeks. See on Dolce & Cabbage firmamärgi all toodetav ja järgib moodsa inimese tervislikku ellusuhtumist. Tervislik ja maitsev.

A tuleb kurbusega tõdeda, et kõik küünlad Viviani tordil puhusin ma ise õnetumal kombel ära. Ma küll soovisin helgeid ja maailmaparanduslikke soove tema eest.

Esimest ja teist sorti mehed

Möödunud rahvusvahelise naistepäeva puhul tahaksin rääkida meestest. Eile tuli mul kokku puutuda kahte sorti meestega.
Esimene neist on selline, kes end meelsamini üles pooks kui mõnele minusugusele midagi viisakat ütleks, sõbralikust suhtlemisest rääkimata. Sellised tunneb kaugelt ära. Neil on jalas eriti koledad kukekad püksid, särk on neil vähemalt kolmandat nädalat järjest seljas ja juuksed on pikad rasvased ja hõrenevad. Nägu on neil peas selline nagu oleks nad suurema osa oma elust olnud sidrunidieedil. Nad tahavad tunda end ülimatena, seda teiste alandamise kaudu. Ja neil on uskumatult hästi arenenud omadus ka teiste inimeste tuju ära rikkuda.
Teine sort mehi on aga sellised, kes ootavad sind ülikonastatult restorani fuajees, kingivad sulle kauni valge roosi, tellivad hääldamatu nimega shampust, naeravad koos sinu ja ülejäänudega enda, sinu ja ülejäänude üle. Panevad naaberlaua soomlased ahhetama kui ilmneb, et nad on tellinud imemaitsva tordi, mis peaaegu et ilutulestiku saatel kohale tuuakse. On igati toredad ja rõõmsad nii et sa peaaegu et unustad ära, et on olemas ka esimest sorti mehi. Ja suudavad ikka veel meeldivalt üllatada.

Ma võibolla olen vanamoodne oma maailmavaadetes, kuid arvan, et iga naine eelistaks selliste teist sorti meestega koos aega veeta. Aitäh M. M. M ja T., et te meil ikka teist sorti olete. Oli tõesti meelejääv õhtu.

Ma räägin endast

No selline egoist ei saa lihtsalt olla. Ei saa noh.

Tappev loogika ja nooremate õdede ohtlikkusest

Eile Auras kuulsin pealt vestlust teemal sukkpüksid ja soe pesu. See oli asjalik ja hariv vestlus. Kõnelejateks olid kolm algklassiealist neiut. Lepime kokku, et nende nimed olid Filareta Dolcette, Sisandra ja Viive-Virhiinya (teate küll, need veidrate nimede ajastu õnnetud hinged). Igatahes leidis nende vahel aset järgmine vestlus:

Filareta Dolcette (naerdes): "....* olid sukkpüksid jalas!"
Sisandra (asudes kaitsepositsioonile): "Võib küll sukkpükse kanda. Minu vend näiteks kannab ka. Ta käib juba seitsmendas klassis!"
Viive-Virhiinya (õigustab innukalt): "jah võib küll!"
Sisandra: "Jah, ja sooja pesu kannab ta ka! Kui on külm."
Viive-Virhiinya (veelgi innukamalt): "Ja minu isa kannab ka sooja pesu! Jaa. Ta peab! Ta töötab õues. Kui õues on näiteks 1 kraad sooja ainult! Siis võib ka sooja pesu kanda. "
Sisandra (tapva loogikaga): "Muidugi. Vihmavarju võib ju ka kaasa võtta kui ei saja!"

Ärge nüüd minust valest aru saage. Mul pole sooja pesu vastu midagi. Võib kül kanda. Aga ma kujutasin ette, et kui see õrnas eas vend teada saaks kuidas tema väike õde tema isiklikust pesust räägib. Siis ma kardan oleks õekese päevad loetud. Või veel hullem kui mõni venna klassiõde oleks seal samas riietusruumis olnud... Kole kole. Ma ei taha teada, mille kõigega see oleks võinud resulteruda. Väikesed õed on ohtlikud!

* ma nime ei kuulnud, aga võib eeldada, et see oli mõni õnnetu Kellven, Kendris või Trenton

Nimed pärit siit

Voltisin oma valijakaardist paberlaevukese ja käisin seda lumesulamisveeojakeses ujutamas. Ilus lõpp sellele valmispalaganile leian ma. Aga selle paberlaevukeste ujutamise vastu ma ei saa. See istub mul veres kinni nagu konnasilm varbal. Iga kord kui juba vulisevad veed kui ma silmad lahti teen, siis ei saa ma enne rahu kui olen päevakese porilombis mänginud. Eelmisel aastal oli sama lugu. Mäletate märtsilõpu ekspeditsiooni eluvesi? Sel aastal ei hakanud ma keemikutega vaeva nägema. Juba laevatehases saatsin rähnid nende purjeka kallale ja see oli vette lastes sama tihe kui sõel.

Muide ma olin nii vapper ja jõudsin metsa ka. Hulkusin seal mööda kitse ja viiejalalise jänese radu, pidasin ühel mahalangenud puutüvel piknikku, käisin lendurpoisse vaatamas (aga neid polnud kohal) ja täitsin viimsegi kui oma nahapoori päikese ja värske õhuga. Ahh. Järgmisel korral vaatan kas jõuan mereni ka! Aga nüüd olen väsinud ja õnnelik! 

 

Piknikusooviline

Milline ilus ilm. Mul tekkis kuri plaan kuhugi grüünesse (või noh praegu siis hallikas valgesse) piknikule minna. Ainult kas teie ei leia, et meri kui selline on Tartust häbematult kaugel? Isegi metsa minekuks tuleb end tõeliselt ära kurnata enne kui puud silmapiirilt paistma hakkavad. Karjuv ebaõiglus ütlen ma. Aga ma vaatan, mis teha annab ja kuhu jalad viivad. Ma nimelt olen parandamatu piknikufänn.

Muide. Kui ma oleks paha poiss, siis kirjutaksin seinale Blogger on loll!

(no ta ei lase mul enam postitada. Mina ilusti kenasti trükin kauni teksti valmis ja tema postitab ainult pealkirja. Muu kaotab ära. Ja muuta ka ei lase. Niimoodi ei saa ju!!!)

Suurest igavusest teritasin kõik oma pliiatsid ära (ja uskuge mind, mul on palju pliiatseid) Mida järgmiseks? Katalogiseerin kogu oma maise vara (tähestikulises järjekorras)? Või veel parem, pikkuse järjekorras! Või mõõdan stopperiga aega kui kaua sulab suus shokolaadi tükike? Või jääkuubik? Ega mind ei või ju teada.

Kõik on korras nagu Norras

Olen kaks päeva ainult koristanud. Puhtast igavusest. Isegi oma "segamin sahtli" ja "lootusetult segamini sahtli" koristasin ära. Ja kapi ka. Ja üldse. Nii korras pole see urgas olnud juba ei tea mitu sajandit. Pudelid viisin ka ära. Enne olid nad mul justkui sisustuselemendid, lisasid minu toa urkalikule lookile seda õiget õhkkonda. Korras tuppa nad aga kuidagi ei sobinud.
Ja kui kõik koristatud sai, siis avasin veinipudeli, võtsin raamatu ja keerasin end teki sisse. Kõrvale sõin tooreid muffineid. Mmmm, elu on ilus!
Nüüd on tuba korras ja võib jälle südamerahuga segadust tekitama hakata. Tuntud kaose generaatori (loe: minu) käes pole see miski keeruline ettevõtmine.

Muide, eile käis minu naaber ja tõi mulle punase nelgi - naistepäevaks nagu ta ütles. Hee, pikad pühad ütlen ma.

Maailmahävitaja

Täna käisin üle miljoni aasta jälle laboris. Avastasin kapist seisma jäänud proovid. Mul on väga kahju nendest lootustandvatest tsivilisatsioonidest, mis seal anaeroobsetes tingimustes tekkinud olid, aga ma hävitasin nad. See polnud pooltki nii lihtne kui tundus. Aastasadadega oli muda purki armastama hakanud ja selle seintega üheks sanaud ning ei tahtnud sealt kuidagi välja tulla. Toore jõuga meelitasin ja keelitasin teda pool tundi enne kui purgi puhtaks sain.
Ja siis hakkas laborant rääkima et need kolme kaelaga purgid maksavad 5000 eeklooma tükk. Hetkelise vaikuse tema tekstis kasutasin ma osavalt ära illustreerimaks tema juttu ning üle labori kostis õrn kilks. Jah, taas oli mul õnnestunud ühest kolmekaelalisest kahekalaline teha. Metamorfoos oli täielik.

Ja siis seal saasta pudelist välja koukides mõtlesin ma muremõtteid ja kirusin end, et ma üldse magistrantuuri tulin. Aga teatavatel põhjustel mõtlesin ma siiski lõpuks ümber ja otsustasin, et ma ikka niiväga ka ei kahetse.