Ma kaeban...

Nii, venna peale olen ma viimasel ajal küllalt kaevanud, meeste peale ma kaeban ka pidevalt. Kaebaks nüüd vahelduse mõttes oma ema peale (sest mittekaeblemine ja halavaba elu pole üldse minulik). Niisiis ema - ta on täiesti lootusetu juhtum. Ta nimelt on meister asjade ärapeitja. Mina jätan oma riided ilusasti põrandle organiseeritud hunnikusse ja tulen paari päeva pärast tagasi ja mida pole, on minu asjad - keegi on need pannud kappi riidepuule, kust ma elades riideid otsida ei oskaks. No mine või alasti tööle! Või näiteks jätan mina täiesti sihilikult asjad võibolla pealt näha kaootiliselt, kuid tegelikult kindla süsteemiga üle korteri laiali ja järgmisel hetkel juba on need kuhugi täiesti mõeldamatutesse kohtadesse pandud. Minu süstematiseeritud segadust ei hinda keegi...
Siis pole ime, et peagi kostab üle korteri üks tige urin ja pille hüüab: "Eeeeemmeeee, kuhu sa X peitnud oled?!"
ja kusjuures minu ema on välja kujundanud täiesti lollikindla süsteemi. Ta nimelt kustutab peast kõik failid vägivaldsete ümberpaigutuste kohta ja väidab siis ilmsüütult, et ta mitte ainult pole seda asja "X" liigutanud, vaid ta pole seda mitte kunagi näinudki, ja tegelikult mul üldse polegi sellist asja iial olnudki ja mis veel hullem, selliseid asju pole kogu maailmas olemas...
Kuhu ma nii küll jõuan?

Kas sellist suve ma tahtsingi...

Poole kaheksast hakkab äratuskell piiksuma
Üheksaks jalutan tööle
Viieni passin tööl
Poole kuueks lippan autokooli
Poole kaheksani istun autokoolis
Üheksaks longin viimaks koju
Üheksa läbi 1 minut varisen jala pealt maha ja jään väsimusest ning kurnatusest magama kohas kuhu kukkusin.

Ja nüüd palun, olge nii lahked ja öelge, et kuhu selles päevaplaanis peaks ma küll mahutama õppesõidud (niisama lebotamisest, raaamatu lugemiselt, ujumisest, päevitamisest, joonistamisest ja muust säärasest, mida loetakse meeldivateks tegevusteks, ma parem ei räägigi)?

See graafik on illustreerimaks seda, kuidas minu tuju aja edenedes muutub. See helehall sektor on aeg, mis kulub äratuskella helisemisest alates ärkamisele ja teadvustamisele et on taas tulemas imetore päev. Tumehalliga on märgitud aeg, mil ma naudin elu poes või lõbutsen autokoolis. Helesinisega on märgitud aeg, mil ma magan ja selle maailma rõõmudest täielikult kõrvale jäänud olen (kuid pole hullu, see graafik on tegelikult tsükliline ja küll peagi äratuskell taas mind siia ilma tagasi toob. Kollasega on tähistatud lühikesed ajavahemikud, mida ma kasutan punktist A (kodu) punkti B (pood), Punktist B, punkti C (kool) või punktist C, punkti A jõudmiseks. Ka see on suhteliselt maha visatud aeg, kuna siis panen pleieri pähe, jalutan ja ei mõtle ühtegi asjalikku mõtet (selle asemel mõtlen välja lollusi, unistan või vaatan niisama pilvi/inimesi/ümbrust)

Kas keegi tahaks minuga oma päevplaani ära vahetada?

Eile oli eriti väsitav päev, olin üksi tööl ja see on väsitav, uskuge mind. Aga pole hullu, täna olen jälle üksi, näikse tulevat vähemalt sama tore päevake...

Jaanitulest ja muust

See tänavune jaanipäev läks ilmselgelt aia taha. No kuulge, see pole ju miski jaanipäev, kui taevast tilkagi vett ei tule ja kogu aeg päike ilusalt särab, ilm on soe ja mõnus! Lisaks veel jaanituli, kadakad, karjamaa. Külm meri, soe saun. Head sõbrad. Pähh. Õnneks päästsid sääsed ürituse täielikust läbikukkumisest.

Aga veidike lähemalt:
Alustaks jaanitulest. Te ju kõik teate kindlasti seda rahvatarkust, et kes jaanitule jaoks puid saeb, see saab järgmisel aastal mehele. Ja kõikide meheleminekueas neiude rõõmustamiseks oli minu isa muretsenud meile ilusad ja lõkke tegemiseks selgelt liiga pikad lauajupid. Kõik rõõmustasid! Esimesena sai oma haardesse sae Maris! Saagis oma õnne siis ja uskuge või mitte - valmis saagis. Nii et olete kõik järgmisel aastal Marise pulma kutsutud! Ülejäänud neiudel aga seda õnne polnud. Nimelt hüppas Margus kõik ülejäänud lauad katki. Ei tea, mis kadeduseuss teda hammastas või mis oli selle põhjuseks, et tahtis takistada neidusid abiellumast.

Blogi kokandusnurgas räägiks ma heameelega sellest, kuidas on kõige õigem vorstikesi grillida. Jaanipäevaeelses kirjanduses on välja toodud küll tuhandeid nippe ja nõuandeid, et kuidas saada kõige parem grill. Ärge uskuge neid! Kõige olulisem on vorstid põlema panna ja seejärel tuha sisse visata (mina just nii tegine enamustega). Sellise meetodiga valmistatud vorstikesed jätavad teid ilma igasugustest jaaniga kaasnevatest seedehäiretest!

Üldiselt oli sportlik jaanituli. Suure MM valguses mängisime meiegi jalgpalli (Mina ei mänginud, vaid kommenteerisin mängu. Keel liigub mul tunduvalt kiiremini kui jalad nimelt). Ghana võitis Brasiiliat ja Austraaliat 5:3:3. Nagu näete oli meil platisl korraga kolm meeskonda (kusjuures tuleb mainida, et Ghanalaste vormirõivastus oli ikkagi eriti ilus ja esinduslik. Ega iga päev ei näe noort ghana jalgpallurit ühe käega seelikusaba hoidmas ja samal ajal metsikult palli pärast võitlemas). Kusjuures minu arust võiks meie jalgpallireeglistikku laiendada ka nt MM-le. No siis ei peaks kuu aega iga päev televiisori ees vedelema, vaid saaks piirduda ühe õhtuga, mil toimuks jalgpalli grand finale, kus kõik meeskonnad korraga platsile lastakse ja kes kõige enamate väravatega sellest lahingust väljub olekski võitja :D
Lisaks jalgpallile toimus sportlikest üritustest ka käruralli. Tuleb tõdeda, et professionaalsele kärutajale Margusele pakkusin mina, asjaarmastaja, siiski küllaltki kõva konkurentsi.

Kultuursed tegevused jätkusid ka hiljem. Taas said kätt proovida VKK liikmed. Ehk siis toimus kunstiklubi järjekordne Marise joonistamine. Seekord oli siis tehnikaks krokii!

Rahvusvahelisele kontingendile sai tutvustatud ka vana head Eesti joomismängu - Nimekokteilid! Palju huvitavaid maitseelamusi!

Öösel aga andsime endist parima, et need kes magada tahavad seda teha ei saaks. Juba vanarahvas teadis rääkida, et kes jaaniöösel magab, see on üks igavene unimüts. Kui mina magama läksin, siis oli päike igatahes juba kõrgel.

Nüüd te muidugi tahate teada, et aga traditsioonilised sõnajalaõite otsimised, erinevat liiki lillede korjamised, üle aedade turnimised, tulevaste unes nägemised, üle lõkke hüppamised ja muud sellised kultustegevused, et mis neist siis sai? Vastan sellele oma venna sõnadega:
"See kõik on mömmidele!"*
(mina tuntuima mömmina käisin salaja ikkagi otsimas sõnajalaõit. Mis te arvate kas ma leidsin?)

*Kusjuures tema tunnuslause on: "Blogid on mömmidele"

Vihma kallab nagu oavarrest. Mida see küll tähendada võiks? Eks ikka seda, et jaanipäev on lähenemas!

Eile algas suvi. Paremini poleks ta saanudki alata.

(Täna on lühendatud tööpäev, pole aega pikemalt kirjutada. Kui soovite teada, kuidas see suvi täpselt algas, siis tuleb teil seda minu postpäevikust lugeda. Selleks palun esitada kirjalik avaldus, passi koopia ja 1 dokumendifoto)

Fotomodelliks ei saa vist

Käisin üle miljoni aasta fotograafi juures. Sain pildid kätte ja nüüd järgmise miljoni aasta jooksul enam ei lähe ka. Võibolla alles kõrges vanuses, kui mälu hakkab tuhmuma ja läheb meelest, et kui tobedad need pildid alati on ja võibolla olen ma selleks ajaks targem ka ja nt kammin pea enne pildi tegemist ära.
Panen siia illlustratsiooniks ka ühe oma uutest piltidest:
Mul vist ongi suu viltu peas, vähemalt viiel pildil kuuest on see küll nii....

P.S Ilmselt olengi juba iidvana. Absoluutselt mitte midagi ei seisa peas kinni üle 2,2 sekundi isegi kuldkalake on parema mäluga kui mina....

Tagajärjed...

Elu on raske.
Kirjutasin mina oma kuulsusrikka sissekande sellest, kuidas ma olin tubli ja osav ja tegin igasugust käeosavust nõudvat tööd. Nüüd ei anna vennaraas mulle rahu ega midagist. Iga kord kui tuleb midagi tõsta, tassida, kaevata või mis iganes füüsilist tööd teaha, teatab ta: "Las Pille teeb, tal pole ju meest vaja!!!"
Hähh, kas te ei saanud üldse minu sissekande mõttest aru???

Kus on Pille õige koht palaval suvepäeval?
Õige vastus - MERES

A ilmselgelt olen ma praegu täiesti vale koha peal.

Milleks mulle mees?

Viimase paari päeva jooksul olen ma värvinud lage, pannud tapeeti, värvinud põrandat, tassinud mööblit, paigaldanud pistikupesasid, värvinud uksi-aknaid, löönud naelu, saaginud laudu, parandanud diivanit ja mänginud sadulseppa (ainult puhta juhuse läbi pole ma veel labidat ega kirvest kätte saanud). Pole asja, millega ma hakkama ei saaks!* Tekib küsimus, et milleks peaks mulle veel meest vaja olema. Aga vot just selle pärast, et ma tegelikult pole nii osav kui ma arvan end olevat ja on ju vaja kedagi, kes raviks mu loendamatuid kriimustusi ja kergemaid kehavigastusi, kes puhuks peale mu haamrilöögist otsetabamuse saanud valutavale sõrmele, kes teeks pai minu elektrilöögist püsti seisvatele juustele, kes masseriks mu valutavaid lihaseid, kes teeks musi minu värviplekilisele põsele ja lohutaks: “Pole hullu Pilleke, küll järgmisel korral tuleb paremini välja.”

* See tuleb kõrgest eneseusust ja minu naiivsest juhtlausest, mis sobib pea kõikjale - “Kui raske see ikka olla saab?!?”

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Vähemteada fakte selle kohta, kuidas te* sel aastal oma jaanipäeva veedate:
Asukoht: Sutu
Kuupäev: 24.06 - laupäev
kellaaeg - Lahtine. Vastavalt sellele, mis kell ja kuidas saabutakse. Saabumise viisist teatada võimalikult varakult, et saaks organiseerida transporti ja muid logistilisi probleeme lahendada.

jaanipäevalistele pakutakse:

• Lõket - Suurt. Päris paati põlema ei pane, aga mõne oksarao ikka leiab
• Süüa - sellega seoses, kas kellelgi on mingeid eelistusi? Kala? Liha? Muna? Muud? Magustoiduks midagi? Ma näitaks heameelega oma gulinaarseid oskusi.
• Öömaja - mingi koha ikka leiab, kuhu pea panna. Igaks juhuks võiksite kasa võtta magamiskoti, kes viitsib.
• Sõnajalaõisi - kes otsida viitsib, meil on neid palju.
• Meelelahutuslikku programmi rahvusike murumängudega (kui te tahate sellest osast pääseda, siis tuleb teil mingi alternatiivne tegevus välja mõelda)
  

Mida kaasa võtta:

• Isiklikud hügieenitarbed - neid mul pakkuda pole.
  
• Pesemisvahendid - sauna ikka saab. Nii või teisiti. Vihmaga või vihmata.
  
• Laulikud ja herr Tamm, palun kitarr kaasa võtta.
• Joogid - vastavalt oma maitsele. Minu poolt on heal juhul mahl.
• Sääsetõrjevahend.
  

Ettevalmistused

• harjutada palju kaugus-, kõrgus- ja kestvushüppeid, et jaanipäeva üle lõkke hüppamises häbisse ei jääks.
• kes tulevad bussiga, kindlasti varakult vajalikud bussipiletid ära osta. mingil senimõistmatul põhjusel on jaanipäeval saaremaale keeruline pääseda
• alati võib mõne üllatuse ka ette valmistada

Loomulikult on jaanipäeva kava äraütlemata paindlik ja avatud pakkumistele. ja ettepanekuid tahan ka, et mida täpsemalt teha jne...


* te all mõtlen ma ikka oma kalleid sõpru-tuttavaid, mitte kogu Eestimaa rahvast, kes kavatseb ilmselt ka Saaremaale tulla

Hektline sissekanne

Eile siis mahutati kogu minu 5 aasta jooksul kogutud materjaalne maailm meie piskesse autosse (mis tegelikult oleks pidanud suhteliselt võimatu olema (proovi sa viit liitrit vett niisamalihtsalt 3 liitrisesse purki panna), aga kuna meie ei tunnista sellist asja nagu võimatu, siis igatahes saime sellega hakkama). Eelmisest magamata ööst unisena oli päris hea autos tukkuda, pea õrnalt Gotfriedi õlale toetumas. Viljandis tegime toidupeatuse. Ettekandja arvas, et minu pükstele sobiks hästi klaasitäis ploomimahla. mina isiklikult küll niimoodi ei arvanud, aga no eks igalühel ole omad ettekujutused asjade käigust. Urr.
Aga nüüd olen kodus ja hakkan varsti lage värvima. Ega ma siia puhkama ei tulnud. Nalja teete või. Siin ikka rakendatakse kohe tööle.
Aga seda jaanipäevapakkumist paluks teil tõsiselt kaaluda!
Haa, mäletate minu draakonipildikest, mis mul siin paar posti tagasi eputamiseks välja oli pandud. Jätkan eputamist. See valiti elfwoodis "pick of the day"-ks. Haa! Haa! Haa! (ärge pange tähele, mul on lihtsalt hea meel)

Ma leidsin naftat!

Ma leidsin naftat!!! Jaa, see on tõsi. Käisin eile meres ujumas ja välja tulles teadsin täpselt kuidas need linnukesed end õlireostuse korral tundsid. Ilmselt õnnestus mul üles leida selle ranna ainuke õlireostustäpike. Minu hariliku vedamise puhul pole see muidugi mingi ime. Kui seal rannas oleks veel reostust olnud, siis oleks ma ilmselt ka ülejäänud kohad üles leidnud, ainult veidike kauem oleks aega läinud. Igatahes olid mu nägu ja käsi kaetud pruuni haisva möksiga, mis keeldus sealt lahkumast. No eks ma kraapisin lõpuks ikka väärtkraami maha, panin potsikusse, müün maha ja saan oi oi kui rikkaks naftamagnaadiks!

A muidu oli meri muidugi lahe. Jões võid sa ju supelda, järves sulistada, aga soolase merevee vastu ei saa miski.
Üldse oli tegu toreda üritusega - hea söök, veel parem seltskond ja loomulikult laulmine kuni häält enam pole ja päike taas kõrgel taevas. Raske lahkumisvalu südames asusuin hommikul kodu poole teele. Minu tee on pikk ja keeruline, Mõtlesin, et peaks Narvast ka läbi põikama, siis saaks täna vist Eestile tiir peale. Praegune marssuut on: Salmistu - Kuusalu - Tallinn - Tartu - Kuressaare - Halleluuja!

Aga hoiatuseks/lohutuseks/rõõmuks/kurvastuseks teile (valige ise sobiv variant või lisage endale sobiv), tuleb teatada, et kaon taaas suveks internetilevialast välja ja vaid mõned harvad korrad saan ehk OÜ Riidepuu teenuseid kasutades endast elumärki anda.

Seniks aga ilusat suve ja olge siis ikka tulbid ja ärge väga palju pahandust tehke!

Nu zajets?

Kui ma ütleks, et hullemaks tänane päev ikka minna ei saa, siis ma ilmselgelt alahindaks Murphy seaduste paikapidavust ja selle tõestamiseks hakkas momentaalselt juhtuma igatsugu "toredaid ja ootamatuid üllatusi". Selle ennetamiseks avan ma akna ja karjun kõigest kõrist: "NU MAAILM, MIS SUL MULLE VEEL PAKKUDA ON!?!"
(naabrite pärast ma ei muretse - üleomme kolin ära)

Kuidas ma lambaid loendasin...

Eile öösel ei tulnud mul kuidagi und. Unemati ilmselt lihtsalt unustas minu või raiskas minu uneliiva kellegi teise peale ära. Ükskõik kumb variant, igatahes polnud see temast ilus. Aga minul oli ikkagi plaan magama jääda. Nii ma siis laulsingi endale mõttes ette kõik unelaulud, mida ma vähegi teadsin (v.a. karumõmmi unelaul, sest nagu öeldud, mul oli ju plaan magama jääda). Aga millegipärast ei olnud sellest kasu.
No mõtlesin siis lambaid lugema hakata, aga minu toas oli lammaste ja muude pudulojuste arv häbematult madal, nii et sellest ei tulnud suuremat midagi välja. Aga ma ei andnud veel alla. Proovisin uuesti. Teate, see lammaste lugemine on tegelikult päris lõbus ja üldsegi mitte uniseks muutev tegevus. Väike ülevaade siis neist lammastest, keda mina lugesin:

Lammas nr 1. Selline tüüpiline pilvekujuline loendatav lammas. Tuli nimoodi uimaselt ja sujuvalt "hõljus" üle aia, justkui graviatsioon teda ei mõjutakski. Iigav.
Lammas nr 2. Oli selline paksuke ja hästi lühikeste jalgadega lammas. Tuli, tegi korraliku hoojooksu (kõik neli lühikest jalakest liikusid uskumatu kiirusega) ja hopp. No ta sai teisele poole aeda küll, aint aed lendas tuhandeks pilpaks.
Lammas nr 3. Oli minu isiklik lemmik. See oli selline kõrvuni ulatuva colgate naeratusega (aegajalt läigatas see täheke hamba pealt), pikkade koibadega (iga koiva otsas säravpuhtad erkpunased ketsid). Peapael hoidmas üleval sellist 80.-ndate stiilis villapahmakat. Tuli sellise lõdvalt cooli lõnksuva sõrkjooksuga ning hüppas üle aia floppi. Olles aiast üle saanud, saatis ta loendaja poole oma pimestava naeratuse, viskas lokid kuklasse ja lõngutas edasi sörkida.
Lammas nr 4. oli selline pisike. Teistest 3 korda väiksem. Sibas aiani, hüppas veidike aega selle ees kiiresti üles alla, üles alla, aga üle ei ulatunud hüppama. Siis kadus korraks kuhugi ära ja tuli tagasi ühe oksaga. Väike hoojooks, oks otsapidi maasse kinni, painutus ja pinnnnnn - lendas teine silmapiiiri poole.
Rohkem lambaid ei tulnud. Und ka mitte.

Kill-koll-kolimine

Pakin. Antud tuju on äärmiselt sobiv pakkimiseks. Kui ma samas vaimus asjade äraviskamist jätkan, siis lähen siit kaks kätt taskus minema.
Suure kolimise ja pankrotiga seoses: Kas keegi tahab mõnda minu asja ära osta? Pakkumisel on kogu minu maine vara!
Samuti vajan abi varude hävitamises! Mul on siin 2/5 pudelit rummi, mida ma üksi ära juua ei suuda (tatart on ka kilode kaupa, aga see polevsit eriti ahvatlev pakkumine).

Üle pika aja üks pildike

Mis te arvate, mida teeb inimene, kes on lõpetanud just kohutavas koguses närvidele käiva töö tegemise? Hakkab sama asja tegema hobikorras loomulikult! Ja nii juhtuski, et olles lõpetanud megakoguse piltide joonistamise (milleteemalist kurtmist olete te siin küllaga juba kuulnud) siis selle asemel, et igasugustest pliiatsitest kauge kaarega mööda käia lõpetasin ära ammu pooleli olnud pildi draakonist. Ma polegi neid elukaid ammu joonistanud. Aga valmis sain ja tänu Marise abistavale käele sai see isegi sisse skännitud. Sellega seoses käisin vaatasin üle ka selle ussipesa, kus nad töötavad, st margus-maris, te pole enam kaitstud!

A et te ei arvaks, et ma niisama udujuttu puhun, siis siin ta on, minu viimane kundzdi deoz:
Noh, kas pole üle ootuste nunnu?

Jõgikits avas rannahooaja

Hülgerahvas, kelle esindaja ma olen, ei ela mitte termomeetri vaid kalendri järgi. Kui kalender näitab, et on suvi, siis tulgu taevast vihma, lund või kilukarpe, ikka tuleb kanda lühikesi pükse ja käia ujumas. Minu kalendris oli täna punane püha, mis tähistas supelushooaja algust. Egas midagi, otsisin oma bikiinid kapist välja ja hüppasin pea ees emajõkke. Mmmmmõnus. Vesi oli ee... värskendav ja jääpangal mööda sõitvad jääkarud lehvitasid sõbralikult.

Aga selline küsimus, et kas keegi oskab pakkuda lahendust logistilisele probleemile, mis sisaldab kappi, mis peaks olema Tallinnas, aga on hoopis Tartus??? E kuidas toimetada kapp Tallinna? (Siinkohal ootan abi kõigilt, kes liiguvad sellel marsuudil ja üle kõige ihkavad ühte kapiloksu tallinna toimetada.. Anyone???)

Üüratu - minu uus lemmiksõna*

Eile sai siis Elvas grillimas käidud. Oli ka väike plaan Padarit ja päikesepoisse kuulata, aga nad nõudsid seal üüratut piletihinda. Nojah, minu taskus laiutava 9 eekloomaga võrreldes on kõik hinnad suhteliselt üüratud (sellega seoses, ega kellelgi pole üüratut soovi mind natuke sponsoreerida?). Nii jalutasimegi kõigest aia tagant läbi ja vaatasime hukka läinud noorust. Oh, vahel tunnen ma ennast ikka väga vana, üüratult targa ja kohutavlat mõistlikuna (õnneks lähevad need segased mõtted siuhvilksti uuesti minema).

Aga oh laula ja hõiska, ma sain lõpuks ometi rebase töövihiku värviraamatu värvitud. Homme panen kõik posti ja siis! Lust ja lillepidu.

Kuna ma kavatsen siit juba nädala aja pärast ära kolida, siis algas täna toidutagavarade hävitamine. Minu järgmise nädala menüü on järgmine:
Esmaspäev
hommikusöök (edaspidi: h) - tatrahelbe puder
lõunasöök (edaspidi: l) - tatar lisanditeta
õhtusöök (edaspidi: õ) - riis lisanditega
Teisipäev
h - tatrahelbepuder
l - turbonuudlid
õ - riis lisanditega
Kolmapäev
h - tatrahelbepuder
l - riis tatraga
õ - tatar riisiga
Neljapäev
h - tatrahelbepuder
l - piimariisisupp
õ - piimatatrasupp
Reede
h - mis, tatrahelbed otsas? Halleluuja, pasteedileib hommikusöögiks
l - ei või olla riis on otsas!!! Võibolla leiab kapist veel paki turbonuudleid!
õ - tatar ka otsas! Uskumatu - lähen poodi ja toon midagi, mis on võimatult erinev riisist ja tatrast - šokolaadijäätist nt!

Igatahes lõpetasin just riisiroa valmistamise. Tegin seda jälle üüratumas koguses, nii et sellega võiks vabalt terve rügemendi ära toita. Kardan, et ei saa sellega üksi hakkama, aga mul on plaan - kõik, mida ei jaksa ära süüa, saadan Aafrika lastele, kes teadupärast nälgivad. Ma olen ikkagi ju tubli ja hea! Kas keegi teab mõne nälgiva Aafrika lapse postiaadressi?

P.S Südamlikud tervitused minu lugejaskonnale. (No sellele, kes printsiks muutub kui teda suudelda)

*Tegelikult on minu uueks lemmikväljendiks: "nii nunnu!" kas pole nunnu?

Pliaatsikärsataja

Paar päeva tagasi sai korraldatud joonistamismaraton. Ommikst õhtuni kritseldasin nii et pliiats suitses ja kustukas kärssas (tuba oli paksu halli suitus täis ja õhus oli selline kirbe kummipõletamise lõhn). Täna on plaanis teha eksperiment ja uurida välja, et kui värviliste pliiatsitega hästi palju ja kiiresti värvida, kas siis tekib värviline suits...

Aga ausalt, mulle see värvimine ei meeldi. Enda arvates olen juba värviraamatueast välja kasvanud (kuigi olen avastanud, et ma ei oska värviraamatuid täita - ma värvin üle joone!!!)

Kas keegi äkki tahab tulla ja minu pildid ära värvida?
Anyone?