Kuidas ma lambaid loendasin...

Eile öösel ei tulnud mul kuidagi und. Unemati ilmselt lihtsalt unustas minu või raiskas minu uneliiva kellegi teise peale ära. Ükskõik kumb variant, igatahes polnud see temast ilus. Aga minul oli ikkagi plaan magama jääda. Nii ma siis laulsingi endale mõttes ette kõik unelaulud, mida ma vähegi teadsin (v.a. karumõmmi unelaul, sest nagu öeldud, mul oli ju plaan magama jääda). Aga millegipärast ei olnud sellest kasu.
No mõtlesin siis lambaid lugema hakata, aga minu toas oli lammaste ja muude pudulojuste arv häbematult madal, nii et sellest ei tulnud suuremat midagi välja. Aga ma ei andnud veel alla. Proovisin uuesti. Teate, see lammaste lugemine on tegelikult päris lõbus ja üldsegi mitte uniseks muutev tegevus. Väike ülevaade siis neist lammastest, keda mina lugesin:

Lammas nr 1. Selline tüüpiline pilvekujuline loendatav lammas. Tuli nimoodi uimaselt ja sujuvalt "hõljus" üle aia, justkui graviatsioon teda ei mõjutakski. Iigav.
Lammas nr 2. Oli selline paksuke ja hästi lühikeste jalgadega lammas. Tuli, tegi korraliku hoojooksu (kõik neli lühikest jalakest liikusid uskumatu kiirusega) ja hopp. No ta sai teisele poole aeda küll, aint aed lendas tuhandeks pilpaks.
Lammas nr 3. Oli minu isiklik lemmik. See oli selline kõrvuni ulatuva colgate naeratusega (aegajalt läigatas see täheke hamba pealt), pikkade koibadega (iga koiva otsas säravpuhtad erkpunased ketsid). Peapael hoidmas üleval sellist 80.-ndate stiilis villapahmakat. Tuli sellise lõdvalt cooli lõnksuva sõrkjooksuga ning hüppas üle aia floppi. Olles aiast üle saanud, saatis ta loendaja poole oma pimestava naeratuse, viskas lokid kuklasse ja lõngutas edasi sörkida.
Lammas nr 4. oli selline pisike. Teistest 3 korda väiksem. Sibas aiani, hüppas veidike aega selle ees kiiresti üles alla, üles alla, aga üle ei ulatunud hüppama. Siis kadus korraks kuhugi ära ja tuli tagasi ühe oksaga. Väike hoojooks, oks otsapidi maasse kinni, painutus ja pinnnnnn - lendas teine silmapiiiri poole.
Rohkem lambaid ei tulnud. Und ka mitte.