Ostke endale nähtamatu sõber!

"Kuule neiu, mul on tunne, et te müüte õhku," ütles üks noormees.
"Ei müü," vastasin mina ilmsüütult ja näitasin haikala akvaariumile. "Vett müün!"

"Oi kui nunnu," ütles teine noormees ja kõditas puurivõre vahelt ühte mutukatest.

"Ma ei näe siin puuris ju kedagi," protestis kolmas.
"Sellepärast, et ta on nähtamatu," seletasin mina.
"Aa, ma näen!" teatas noormees.
"Näete või???" olin mina tõeliselt imestunud.

"Mkmm, mina ei usu, nähtamatu ei saa olla," vaidles minuga üks poisike. "See on tõestatud. Inimest on proovitud korudvalt nähtamatuks muuta - ei saa."

"Emme, emme, osta mulle nähtamatu lendav siga!" mangus üks väike poiss oma ema.

Need on vaid mõningad jutukatked mis kostusid täna tudengilaadal minu leti juurest.
Ehh, oleks ma teadnud, et need imaginaarsed loomakesed nii hea kaup on, oleks ma poole rohkem puure nikerdanud (sest hei, ega mul loomadest puudust ju pole). Niimoodi võib ju rikkaks saada. Esimene loom osteti ära juba enne kui ma olin jõudnud leti püsti panna. Ja ülejäänud läksid suhtleiselt kiirelt järele.
Ainult haikala ei tahtnud keegi. Lõpuks Piret ostis ta ära ja me vabastasime ta emajõkke. Kurb oli see lahkumise hetk. Seisin kaldal, lehvitasin talle ja pühkisin vargsi pisara. Loodan, et Shanghail õnnestub jõuda Hiinasse. Ta alati niiväga tahtis sinna minna...

Igatahes võin tudengilaada kordaläinuks lugeda. Mina olen igatahes ülimalt rahul!

Ahjaa, kui kedagi huvitab, siis keda ma müüsin:
Draakon Ruupert - Norberti poeg.
Kameeleon Kata-Riina - tema polegi tegelikult nähtamatu, aga ta lihtsalt oskab nii hästi muuta värvi, et sulandub täielikult taustaga ühte.
Kollane küülik Kurkum - Sooda poeg (suure tõenäosusega). Ükspäev toodi korviga ukse taha, kiri oli juures, kes ema on, seda ei tea keegi.
Kuldkala Imanuel - Täidab kolm soovi. Pärit emajõest.
Kääbushai Shanghai - Täielik müstika, kuidas tema Eestisse jõudnud on, ta on jumalast pilukas ja ilmselt hiinast pärit. Leidsin ta Annelinnast, oli lekkiva kilekotiga ühe maja trepile jäetud
Kääbus Niiluse Krokodill Korneeliuss - õnnetu loomake, leidsin ta Supilinna juurest emajõekaldalt, valas teine suuri pisaraid ja kurtis, et ta on nii üksi, nii üksi. Tema ostetigi esimesena ära. Kipub hammustama teine. Ma sain ise mingi 2 korda näksata täna tema käest. Valus oli, aga kes see käskis sõrmi puuri toppida, ah!
Lendav siga Bruno - Tema lendas ükspäev minu aknalaule ja vaatas nukra näoga, kuidas ma toas õuna sõin, lasin ta sisse ja pakkusin talle ka õuna.
Mutukatepaar Mia-Maria ja Josfer - Vaksali kolooniast. Kolivad Saaremaale, et taastada sealne mutukapopulatsioon.
Siil Uuno - väike armas siilipoiss, Triin ostis selle endale. Leitud Tähtverest
Vampiirnahkhiir Viktor - Kardab valgust. Kokkupuutel päikesevalgusega võib pudeneda tolmuks. Leidsin ta füüsikahoone keldrist, kus ta redutas. Ettevaatust Liina, võib hammustada.
Ja veel üks loom, keda ma ei suuda meenutada - milline erakordne mälu. Nagu kuldkalakesel tõesti!
EDIT - tegelikult seda ühte looma ikka polnud - ma kujutasin teda ette aint.

Ja hetegevuslik korjandus toimus muidugi ka. Imaginaarsete ja nähtamatute loomade varjupaiga loomiseks laekus kokku 42 krooni, 60 senti, 1 euro ja 1 santiim. Oleme äärmiselt tänulikud kõigile annetajatele. raha kulutatakse otstarbekalt mutukatele ja muudele loomadele paremate elamistingimuste loomiseks.

P.S Meie hüljatud mutukate/imaginaarsete varjupaigas on palju selliseid loomakesi, kes sooviksid endale uut kodu ja uut sõpra. Kui huvi on, andke teada ja suure tõenäosusega leiame teile sobiva eksemplaari.

NB selle sissekande pildid on tehtud Merikese poolt ja kõik õigused kuuluvad talle ja ma loodan, et ta ei pahanda, et neid kasutasin.

Eile astus Mps tudengipäevade raames üles. Loomulikult olime ka meie kohal. Me käime ikka kaasa elamas ja ergutamas kui keegi meie kängist millestki osa võtab. Ilmselt suuresti tänu meie tugevale toetusele sai ta ilusti hakkama.
Tulbi poiss!

A täna on minu suur päev, milleks, ma olen nädal aega valmistunud - tudengilaat.
Saab siis näha, kui head on minu kauplejaoskused.
Palun, tulge siis ja ostke minult üks väike imaginaarne loomake!
(Hirmus piinlik oleks kõikide oma puuridega koju tagasi kõmpida)

Hitchcock in Tartu

Mina ei saa aru, kas selliseid asju juhtub ainult minuga?

Kõnnin mina mööda jõekallast, vaatan vares on tee ääres.
"Näe, vares," mõtlen mina.
"Kraaks, kraaks," ütleb vares*.
"Mida iganes," mõtlen mina ja lähen edasi.
Järsku kostab selja tagant vali kraaksatus, miski suur asi lendab mulle pähe, küünistab ja lööb nokaga.

Teate, mina arvan, et nii ei ole ilus.
Eino ma saan aru küll, et ma häirisin teda oma vahtimisega, aga kas sõnadega ei saaks olukorda lahendatud, ei ikka kohe nokaga kallale. Ja niimoodi selja tagant rünnata on ikka natuke alatu või mis?

Igatahes ma kaalun tõsiselt endale selle "No birds" T-särgi tegemist. See vares oli viimane piir tõesti. Kuulutan neile sõja! Haa!

* Ei mina lindude keelt mõista, aga ilmselt ütles ta midagi sellist: "Mis vahid, vaat kui virutan sulle!"

Öös on hääli...

Jaa, ka minu hääl on kadunud öhe. Järelikult võib öölaulupeo kordaläinuks lugeda. Ma olen valjusti ja valestilaulmise meister ja ma andsin täna parima, et enda tiitlit õigustada. Esitusele tuli isegi umbes kaks lugu, mille sõnad mul peas polnud, aga õnneks olid kallil kunagisel klassivennal, kelle sappa mul õnnestus end haakida, laulusõnad välja prinditud. Eriti mul neid vaja ei läinud, sest mingil imelikul põhjusel jäävad laulusõnad mulle hirmus hästi meelde. Ma pakun, et vähemalt mingi kaks kolmandikku minu ajumahust on julgelt laulusõnade all kinni. Aga tore ongi, sest laulmist armastan ma väga (esmalt tahtsin öelda, et üle kõige, aga see oleks vist väike liialdus, aga ütleme siis nii, et seal suht tipu poole on ta küll)
Tuleb muidugi mainida, et parimad ja ilusaimad laulud jäeti millegipärase laulmata. Me pidime ise oma lõpulaulu tegema. "Põhjamaa" pole kunagi nii kaunilt kõlanud kui meie väikese segakoori (koosseisus Liina, Pille ja Joonatan) esituses.
Kõige suurem viga asja juures oli aga see, et mul hakkas külm. Pole muidugi ka ime. Vaadake, Pilleke pole tuntud just eriti pikalt ette mõtleja ja planeerijana. Ja ta ei kahtlustaks iial võimalust, et päeval lõõskava kevadpäikese soojusele sobiv mitte just eriti vateeritud riietus võib õhtuhämaruse saabudes osutuda siiski tibakene õhukeseks.
Aga ei tore oli!
Ja enne laulupidu olnud keemikute kontsert oli ka ikka tasemel!

P.S Pealkirja juurde tagasi tulles - nägin täna taas üle miljoni aasta Mpsi häält. Ja vastavalt kõikidele loogikareeglitele oli ta kohal laulupeol

Öös on asju

Öine orienteerumine on läbi aegade olnud minu lemmikürituseks tudengipäevadel. Sel aastal kah. Tõsi, eelmise aasta küsimused olid minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt veidike paremad, sel aastal oli kuidagi lihtsam. Muidugi võib siin ka välja tuua selleaastase tiimi hea koostöö. Kaardilugeja oli tasemel ja kapteni kohta ka ühtegi alba sõna öelda ei saa. Ajaa, siinkohal soojad tervitused kõikidele piduritele, kelle hindamatu abi tõesti marjaks ära kulus - Olge te terved!

P.S See pole tühipaljas must kast (6 valge täpiga), nagu te kindlasti arvasite. lähemal vaatlemisel võite sealt leida usinad ööorienteerujad otsimas kaardil märgitud punkte!

Tudengitrall

Tudengipäevad on täies hoos ja mina kui täieõiguslik tudeng kavatsen sellest võtta nii palju kui võtta annab. Põhiliselt seisneb see küll selles, et istun Pirogovis ja libistan limpsi nagu tudeng muiste (nüüd te muidugi ütlete, et muiste libistasid tudengid ikka õlut. Nojah, aga mis sa õnnetu hing teed, kui õlu ei maitse...).
Sellest pirogovilebost on mul lisaks punasele ninale ka tulipunased õlad, mis oma elemendile vastavalt soojust (ja ma kahtlustan et ka valgust) kiirgavad. Igatahes kergestisüttivate asjade lähedal ei julge kaua seista, võtavad veel tuld. Ah jaa, valus on ka, aga hei, see on ju kõigest valu.
Pirogovis istumine on positiivne, see tõstab tudengivaimu, tekitab ühtsustunnet jne jne.

Aga ärge arvake, et päikese käes lebotamisega minu panus tudengipäevadesse piirdub. Oo ei, meie kõigi suur maailmaparandajast sõber on palju enamaks võimeline. Nt ööorjenteerumisel olen kohal kui viis kopikat. Öölaulupeol, olen kohal kui kolm kopikat ja Tudengilaadal kavatsen palju suuremate rahade eest kohal olla.
Jah, mul on kindel plaan pühapäeval tudengilaadal oma lett üles lüüa ja müüa ennekuulmatult head kaupa. See siin on reklaam. Võtke palju raha kaasa ja tulge minu juurde. Sest odavaid koopiaid võite ju mujalt ka saada, aga tõeliselt väärtuslikku kraami leiate vaid maailmaparandaja letilt.

A et see tõeliselt väärtuslik kraam sinna letile tekiks, tuli mul täna end ehitusmaterjalide poes lolliks teha. Aga kuna mul õnnestub end suhteliselt igal pool lolliks teha, siis ei lasknud ma end sellest häirida. Nüüd aga võib paar päeva kuulda Vaksali punkrist kopsimist, kolkimist ja kirumist. Tundes ennast, siis seda viimast ehk kõige rohkem - kõik minu plaanid on nimelt tehtud mulle üle jõu käivateks. Minu tunnuslauseks on: "Kui raske see ikka olla saab?" (siia juurde käib kiire ilmsüütu ripsmete plaksutamine)
Praeguseks olen pääsenud vaid väiksemate vigastustega...

PUNApääsuke tõesti

Ronisin täna Toomkiriku torni. Miks? A ma polnud seal käinud ja nagu ma korduvalt olen maininud, on minu puhul tegu äärmiselt uudishimuliku ning teadmisjanuse noore inimesega. Tahtsin mina kontrollida, et kas meri paistab kätte ära või mitte. Meri jäi siiski pisut kaugele, aga päike see-eest tuli tunduvalt lähemale. Selle tulemusena on mu nina punane kui ladvaõun.
"Aga Pilleke, sinu nina on ju koguaeg punane," ütlete te kindlasti. Järelikult pole te tõelist puna veel näinud. Täna on minu nina Punane suure algustähega. Kui teil käsitaks kirjutada entsüklopeediasse punase värvi definitsioon, siis võiksite vabalt minu nina selleks panna. Rudolfi ninake on minu oma kõrval ilmselt kahvaturoosa, ect ect ect

Appi, lae pealt kostub saagimise heli. Kas keegi üritab katust eemaldada? Selliste päikesepaisteliste ilmadega, nagu täna, poleks ehk asi nii hullgi, aga kui peaks näiteks vihma sadama hakkama? Või rahet või lund või pussnuge? Mis siis küll minust saab?

Coriolise lammas

Täna avastasin, et kõik minu lokid moodustavad ühtpidi spiraale (kruvi reegli järgi kui kedagi uvitab). Huvitav, millest see tuleneb? Coriolise jõust tingituna? Sellisel juhul, kas mul lokid hakkaks lõunapoolkeral teistpidi spiraalduma? Ja hei, siis oleks mul ju ekvaatoril sirged juuksed!

Pildil võite näha Pillet maailma eri paigus. Esimene Pille on põhjapoolkeral (nt siinsamas Vaksali punkris arvuti taga), 2. Pille on lõunapoolkeral (nt Austraalias) ja 3. on Pilleke ekvaatoril (kas mulle mitte ei sobi sirged juuksed? Ja oi, ma võin kihla vedada, et isegi sirgest peast oiaks nad peast eemale nii kuis jaksavad. Nad on mul intelligentsed, kas teate. Nagu ikka - targad juuksed hoiavad rumalast peast eemale...)

Meelitatud

Tädi, kes täna minu pilte paljundas, ütles, et need on väga ilusad ja selge joonega ning küsis, et kas ma olen need ise joonistanud. Ma olen meelitatud. Tõesti.
Siinkohal tervitused paljundajatädile!

Ahjaa, kõrvaloleval Pildil võite näha äärmiselt meelitatud Pillet demonstreerimas oma viimast pilti - selge joonega rebakut.

Ma ei taha mitte ühte kurge ka näha enam. Isegi mitte ästi pisikest kurge. Kurepoegagi mitte.

otsin jälle kapist välja oma "No Birds!" T-särgi ja lähen tuttu ning näen linnuvabasid unenägusid

Ja sokid on liivased...

Kes ütleks, millega ma täna öösel jälle hakkama sain? Hommikul ärgates oli minu pea hoopis teisele poole, kusjuures ma olin mõlemad oma padjad (millest ühte ma tavaliselt voodi taga hoian) kaasa võtnud... Miks ma seda tegin? Mida ma veel tegin? Oh, miks ma küll midagi ei mäleta...
P.S Peaks omale personaalse järelvalvuri palkama, kes kontrolliks, et ma öösiti lollusi ei teeks ja ilusti oma voodis magaks...
P.P.S Lepime kokku, et kui eile öösel toimus Taaralinnas mõni suurem juveelivargus, siis mina seda ei teinud

Pioneer ei karda süsti!

Teate, pilleke on meil tuntud oma kangekaelsuse poolest. Ku ta veel ilus või see tähendab noor oli, siis käis tal kangekaelsus päris tihti kallal. Viimasel ajal aga näis ta end parandanud olevat (kas te pole märganud, selline lahke ja leplik). A see oli ainult suitsukatteks. Laupäeval tabas mind kangekaelsus grandiose. Lisaks sellele, et kael oli valus ja kange, oli ka pool külge täis valatud kontsentreeritud valu. St liigutada ennast õieti ei saanudki. Pühapäeval oli lugu sama ull, mõtlesin juba valukolde ampulteerimise peale, aga siis oleks tulnud u 1/3 minust eraldada ja sinna 1/3 kuulunuks ka minu pea (mis iseenesest poleks just ülemäära suur kaotus, kuid kardan, et need oleks olnud siiski liiga radikaalsed meetmed).
Mõtlesin siis, et kui esmaspäevaks (st tänaseks) valu üle ei lähe, siis lasen ambaarstil ühe lisatuimestussüsti õlga surada. Ähvardused mõjuvad mulle alati (isegi kui ma iseennast ähvardan) ja täna saan juba haigutada nii, et valus pole :D
A teate, kõik ambaarstid, kes te mu blogisse satute, mul on teile üks ettepanek. Teate, te võiks sinna lamamistooli kohale lakke nt mingi teleka monteerida. Lihtsalt seal toolis lebades on nii ullu moodi igav. Pange vähemalt peegelgi üles, oleks huvitav näha, et mida te seal suus teete. Praegu võin ainult ette kujutada ja kuna kujutlusvõime puudulikkuse üle ma küll kurtma pole pidanud, siis on minu nägemus hambaarsti elust palju värvikam kui see tegelikkuses kindlasti on.

tädisse!!!

käisin kodus ja vaatasin siis selle pisikese pudina (loe õetütre) üle. Ta oli nii pisitilluke! Ma pidin luubi appi võtma, et teda üles leida. Aga samas on tegu oma kasvu kohta ikka äärmiselt intelligentse lapsukesega (ilmselt tädisse). Ta on kõigest 2 ja pool nädalat vana, kuid täpitähend näisid tal juba suht selged olevat - äää, ääää, üäää, öäää, määää (see viimane viitab taas sarnasusele oma tädiga). Tõsi küll, enamuse ajast ta kas sõi või magas (või tegi mõlemat korraga). See pidev magamine ja söömine meenutavad mulle samuti kedagi... huvitav keda...äkki tädi Isabellat? A jah, muidu oli pudin ästi armas (ma räägin, tädisse :D )

"Kust see Isabella-tädi järsku tuli?" küsite te. A vot asjalood on nii, et meil kodus on praegu segadus, et kuidas kutsuda vanaemat ja vanaisat ja kuidas ema ja isa kutsuda. No minu ema siis avaldas soovi, et teda võiks ju nt Mummiks kutsuda (mu õeraas teda nii hüüabki). Isa ütles, et teda võidaks siis ju taaduks kutsuda. Mille peale mina väitsin, et kui juba nimede jagamiseks läheb, siis kutsugu nad mind tulevikus Isabellaks!!! Kui kõik saavad uued nimed, tahan mina ka!

Olen kemik, segan morssi.

Kuna minu puhul on ikkagi tegu äärmiselt teadmisjanuse noore teadlasega, korraldasin kodus järjekordse katse. Seekord oli teemavaldkonnaks keemilised protsessid toiduainetetööstuses. Usina õpilasena olin mulle ajju sööbinud fakt, et aktiivsüsi adsorbeerivat värvaineid. Läksin mina poodi, et leida kõige värvilisemat asja. Jalutan siis mina poes riiulite vahel ja järsku miski lausa pimestab mind. Vaataks nagu päikesesse. Jah, ma olin jõudnud fantariiulini. Värvaineks on antud joogil päikeseloojangukollane (pidavat olema üks kahjulikemaid värvaineid). Tegelt ma fantat ei joo, aga teaduse nimel tuli üks pudel siiski osta seda. Järgmise asjana läksin apteeki, kus tegin pähe näo nagu mul oleks hirmsaid probleeme kõhuga (teate, mis nägu see on?) ning ostsin hulgaliselt aktiivsütt.
Edasine katse oli lihtne. Võtsin mina kaks 100 ml mõõtkolbi (uskuge või mitte, aga mul leidub kodus selliseid asju), ühte neist panin 10 söetabletti (kokku 2,5 g) ja täitsin fantaga. Teise panin ainult fanta. Loksutasin korralikult ja jätsin ööpäevaks seisma (korke ei tasu eriti hoolikalt peale panna, need lendavad muidu viuh ja viuh nagu kahurikuulid mööda tuba ringi).
Tulemused:
Mõõtkolvis nr 2 ei olnud muutunud midagi. Säras teine kapil nagu õhtune päike muiste. Samal ajal kui mõõtkolvis nr 1 aga valitses selline jaaniöine hämarus. Tõsi, kogu värvaine oli adsorbeerunud, aga süsi va siga ei tahtnud põhja settida ja seetõttu oli vedelik kergelt hallihägune (ja filterpaberit minu majapidamises ei leidu).
A sellega minu teadmisjanu ei piirdunud (ei viitsinud köögist funi tuua vist), tahtsin teada, et kas lisaks värvainetele see ka maitseained ära adsorbeerib. Maitsesin siis järgi. Mõõtkolvis nr 2 olnud päikeseloojangukollane vedelik maitses nagu fanta muiste, mõõtkolvis nr 1 olnud vedelik oli aga tiba magusam ja oma söesisalduse tõttu kindalsti kõhule kasulikum :D.

Und moral die geschichte?
Gibt es nicht, gibt es nicht!!!

Mpsi polnud tervenisti 2 päeva msn-is näha olnud. Hakkasin juba vaikselt mõtlema, et ei tea, kas on midagist juhtunud või mis.
Kuid kas tõesti saab olema nii nagu Sandra välja pakkus, et kui me kunagi igivanaks saame, siis hakkame muretsema, et ei tea kas üks või teine ikka on elus, pool nädalat pole msn-is näinud.
Ah jaa, mind nüüd nädalavahetusel online näha pole. Ei, ärge lootkegi, mul pole plaanis ära surra ega midagist. Lihtsalt lähen jälle koju korraks.

Lühidalt

Miks ma paar päeva kirjutanud pole? Kindlasti pole asi selles, et mul midagi kirjutda poleks. Kaugel sellest (ja isegi kui mul midagi kirjutada poleks, siis kirjutaks ma ikkagi... ja eriti pikalt ja eriti põhjalikult). Asi on selles, et mul on teglikult kirjtuada nii palju, et sellest saaks vähemalt 5 korralikku postitust. aga kuna mina olen ikkagi loomult laisk inimene, siis tgantjärele ma neid kuidagi üles kirjutada ei viitsiks. Ja üldse on kuidagi keeruline tagantjärele kirjutada. Aga samas ei saa ma ju ometi lubada, et mõni oluline asi (nagu nt see, mida ma parasjagu mõtlen (kuigi ma mõtlen harva olulisi asju)) kogu maailmale kuulutamata jääks. Nii et siis lühidalt:

Minu sünnipäev ja hooaja avapiknik - osavõtjad: Pille the Sünnipäevalaps, Liina the Sportlane, Vivian the Kärbsetapja ning Mps the Mps (ülejäänud plokkisid ühel või teisel põhjusel - ma jätan meelde ja võtan isiklikult). Piknikuplats: lauluväljak Rida 65 kohad 4-6, rida 64 kohad 2-7, rida 63 kohad 4-6. Märksõnad: Laa liilu laalu laalu liilu laalu liilu; Timtiritiri timtim timtimtim ning Ramtai, ramtai, radiridi ridi, ramtai ridi rallallaa (ja ärge unustage, et rallallaas pole ühtegi pehmet l-tähte).

Tort - vajab eraldi äramärkimist. Kui te juhtusite pühapäeval nägema Tartu linna peal ühte tordiga inimest, siis ütlemata suure tõenäosusega olin see mina. Mulle lihtsalt meeldib tordiga ringi jalutada ja talle uusi ja huvitavaid kohti tutvustada enne kui ta oma õnnetu lõpu leiab. Ma mõtlen, et kui ma oleks ühe Ihaste tiiru ka sellega teinud, siis oleks küll Tordil Tartust imehea ülevaade tekkinud. Ahjaa, et mitte kahtlust äratada, siis kandisn maskeeringu mõttes kaasas ka kolme lõtva tulpi (nukrat naeratust pole ehk vaja eraldi välja tuuagi).

Sin city - Koos on ikka lõbusam vilmi vaadata - nii mõnigi asi paistab nii hoopis teise nurga alt. Selles vilmis olid meie suurteks lemmikuteks plaaster-mees ja Saaremaa tuuliku ühekäeline akordionist, kes baaris aegajalt ikka üles astus.

Vihm - öösel Liina juurest koju tulles hakkas ootamatult vihma sadama (just nii nagu eelmainitud vilmis) ja kuna tüdrikud olevat tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust, siis koju jõudes olin paras taigen valmis. Mis sellisega küll teha?

Ambaarst - ära käisin. Kohe kergem hakkas. Eriti kerge hakkas rahakotil. Hambaarst naeratas kuratlikult, pistis minu raha tasku ja ütles paljutähenduslikult: "Me kohtume veel..." Nojah, seda oli kartagi. Nüüd on teada, kuhu mu viimase töövihiku eest saadud raha läheb. Topin sellega kinni iga viimse kui hambaaugu.
Üks imelik tähelepanek. Mina, suure suuga (naeratus ikkagi vastavalt mõõtmistulemustele 85 mm) nagu ma olen ei suuda suud nii lahti teha kui nad tahaks. Kuidas siis normaalse naeruulatusega inimesed küll hambaarsti juures käia saavad? Järgmiseks esmaspäevaks plaanin endale igatahes klapplõuad muretseda.

Jääaeg - tulin nägin vaatasin. Täitsa nunnu.

vene keel - Minna või mitte minna, selline on tavaline küsimus venekeelehommikuil. Aga mõnel hommikul tundub padi palju pehmem kui подушка, tekk palju soojem kui одеяло ja kaisuloomad palju armsamad kui обнятьелные животное (sry, aga tõesti ei tea, mis on kaisuloom vene keeles) ja minna või mitte minna küsimus seisneb pigem selles, et kas üritada end petta selle dilemma fabritseerimisega (eelnevat eitavat vastust juba teades) või õndsa und edasi põõnata.

Hilinemine - Toimus ajalooline sündmus - umbes esimest korda elus jäin ma loengusse hiljaks. Hilinesin kogunisti 3 minutit (tavaliselt kui ma nii palju juba hilinenud olen, ma enam loengusse ei lähe :D)

Vellavere matkarada - Merike helistas, et tal on vaja minna metsa ja natuke karjuda. Mis ma selle peale ikka kostsin - ah, mine metsa. A kuna endal oli ka tahtmine natuke karjuda, siis läksin igaks juhuks kaasa. Ei tore oli. Sai juba sügisel külastatud kohad taas üle vaadatud.

Rebased - need tuleb eraldi välja tuua, kuna neid kohtas Vellaveres ikka küll ja rohkem. Ilmselt käisid end näitamas. Ma pole kindel mis põhjusel täpselt, aga kaalumisel on kaks varianti: A) nad on vaimustunud minu töövihikust ja tahavad, et ma neid sinna sisse joonistaks (peategelaste Riksi ja Reeda asemele) B) nad suhtuvad minu joonistustesse suure põlgusega ja tahavad näidata mulle, milline üks tõeline rebane välja näeb.

Kairi lahkumispidu - Lumeusside igaaastane migratsioon toimub ikka kevadeti. See konkreetne isend aga kavatseb põhjalikumalt ära migreeruda ja selle tähistamiseks korraldas ta pikniku, mis oli täidetud pisarate ja härdate lahkumiskõnedega.

Pudelipost - tuleb tuua eraldi välja Kairi lahkumispeost. Igaüks meist mattis maha oma kõige väärtuslikuma aarde ja joonistas aardekaardi (kaardil olevad ebatäpsused on tingitud kohutavast pakasest, mistõttu sõrmed olid kanged kui juurikad ja pliiats ei püsinud ästi käes). Kaardid keerati rulli ja pandi pudelisse (vein kallati enne maha, muidu oleks kaardid märjaks saanud), kork peale ja hopp, emajõkke. Ma armastan pudeliposti, see töötab kindlasti paremini kui Eesti post.

Ja ongi kõik. Lühidalt.

Halleluuja

Nett - minu nabanöör maailmaga - on tagasi ja punapääsuke on jälle online!!!

Palju õnne kallis Pille

Täna hommikul hakkas minu telefontšik piiksuma ja hõikas heledal häälele üle terve toa: "Hei hei hei, Pilleke, sul on täna sünnipäev!"
"On vä?" küsisin mina (ommikuti olen ma ikka kergelt blond.
"On-on," vastas telefon ise rõõmust pakatades.
"Eino palju õnne siis mulle!" andsin alla.
Nüüd te muidugi väidate, et alles mul oli septembris sünnipäev ja juba jälle. A vaaadake kallid kodanikud, asi on selles, et parimatel on mitu korda aastas sünnipäev. Ja mina kuulun ju ometi parimate esirinda (või on kellelgi vastuväiteid?) Muidu poleks nagu vigagi, aga vanust koguneb niimoodi hirmus kiirelt. Täna siis kukkus 27. kolinal. Varsti jõuan niimoodi Margusele järgi ja ega see pensiongi siis enam kaugel pole. (Ahjaa, Kõrvaloleval pildil võite näha mind paari aasta pärast blogi kirjutamas). Kusjuures ma just mõtlesin välja, et öelda, et ma olen nüüd 27 aastat vana, oleks selge liialdus, sest kui mul on sünnipäev mitu korda aastas, siis ei saa kahe sünnipäeva vahelist aega kuidagi aastaks nimetada. Õigem oleks siis öelda, et ma olen 27 pillevanuseühikut vana. :D Ahjaa, eile selgus, et meie seltskonnas pole ühtegi jäära? Alatu laim, kuidas ma ise selle peale ei tulnud - mina olen ju padujäär

A et hoida elus traditsioone, siis korraldan ka sellel aastal oma sünnipäeva puhul väikese pikniku grüünes. (eelmisel aastal oli ka)Kõik kes soovivad ühineda, kogunegu kella nelja paiku laululava juurde.



(a kusjuures see sünnipäeava asi on kahtlane. Nimelt peaks mul kirjade järgi olema sünnipäev 12. aprillil ja nii on ka minu telefoni meeldetuletajasse 12. kupäeva alla tehtud see märge. Seda imelikum oli, et telefon täna kisama hakkas. No mis oskasin mina selle peale öelda või vastu vaielda. Võtsin seda kui märget kõrgematelt jõududelt. Kõige imelikum on see, et kui ma praegu oma telefonimärkmikku vaatan, siis pole seal täna se päeva peal ühtegi märget. Müsteeriline. Aga ma ie saanud seda endale lihtsalt ette kujutada. Sest see tegelikult toimus ka. Mina või telefon - üks kahest hakkab lolliks minema)

Ma tõesti üritasin...

Mõni päev lihtsalt pole võimalik asjalik olla

Asjaliku inimese asjalik sissekanne, et vältida asjalikkust

Ma tahan netti tagasi!!! Mitte, et ma ilma hakkama ei saaks, aga Vanemuise arvutiklassi klaviatuurid on ikka niiiiiiiii räpased, et mul läheb süda pahaks. Tekib tahtmine kõik nupud lahti kangutada ja need puhtaks nühkida. Nii et kui te märkate, et kusagil minu tekstis on mõni täht puudu jäänud, siis tuleb see sellest, et ma üritan trükkida nii, et sõrmedega klahve ei puudutaks.

A muide, ma olen kohutavalt asjalik :D
Minu armas juhendaja saatis mulle tööplaani, et mida lähiajal teha:

• uurida artikleid, just selle eksperimentaalse osa poole pealt (mis?kuidas?) - See on ainus punkt, mille täitmine võib raskusi tekitada, te ei kujuta ette kui siiralt kõrini mul nendest artiklitest on.
• väike ringkäik poodides, et mis variante seal pakutakse - Seda punkti mõtlen ma kohe täitma minna. Kõigepealt mõtlesin minna kingapoodidesse, mul oleks vaja uusi tenkasid. Siis mõtlesin, et uurin natuke ka riidepoodides pakutavaid variante ja kõige lõpuks plaanin teha tiiru ka toidupoodidesse, et sealse sortimendiga tutvuda. Päev peaks asjalikuna kirja minema küll

(a kui tõsiselt rääkida, siis kas keegi oskab öelda, kust ma võiks leida 5-70 liitrist hermeetiliselt suletavat nõud, millest ma saaks oma katse aparatuuri nikerdada???)

• tutvuda gaasianalüsaatoritega - vabalt, mulle meeldib tutvuda uute ja huvitavate inimestega...."Tere, minu nimi on Pille. Ja teie olete...? Aaa, gaasianalüsaator. Meeldiv tutvuda!"
• tutvuda WTW OxiTop mõõtesüteemiga - "Ja see on teie sõber OxiTop??? Ma olen teist palju kuulnud!"
• ja kui juba eelnev enam-vähem selge on, siis võiks mingi kondikavakirja panna - selle punkti täitmisega ei tohiks erilist probleemi olla. Plaanisin sisse murda mõnda bioloogiaklassi, ja sealt skeletimakett pihta panna ja lihtsalt maha vehkida...

Katse lõpetatud

21. Märtsil kell 12.30 alustasin katsega: "Võimaliku helkurineeduse väljaselgitamine". Eilse seisuga kell 21.30 antud katse lõppes. Nimelt õnnestus helkuril lõplikult minu juurest põgeneda. Helkuri kadumine toimus millalgi vahemikus 18.00 (mil regulaarse kontrolli käigus tuvastati helkuri kohalolu) kuni 21.30 (mil regulaarse kontrolli käigus tuvastati helkuri puudumine)
Statistikat.
Helkuri kadumine võttis aega 2 nädalat, kaks päeva ja 9 tundi (maksimaalselt). Kuni selle hetkeni, mil ma ta kurikavala plaani paljastasin püsis ta ilusasti tagi küljes (katse 12 esimese päeva jooksul) Katse viimase 5 päeva jooksul toimus 4 ebaõnnestunud helkuripõgenemiskatset ja üks õnnestunud.
Öelge nüüd, et mul pole helkurineedust!


Nüüd olen mina jälle see, kellele 1,6 s pärast otsa sõidetakse. Kui ma poleks kindel, et mul õnnestub helkur varsti jälle ära kaotada, siis paneks siia üles kuulutuse, et kõik, kellel kodus vedeleb hunnikute viisi kasutuses mitteolevaid helkureid need mulle annetaks ja sellega võibolla mu elu päästaks

Avaldus

Teate, ma vihkan asjalik olemist.
Ebaasjalik olemises olen ma peaaegu et meister. A praegu on asjalood sellised, et tahes tahtmata tuleb asjalik olla. Kohe olen siis ilma tahtmata asjalik edasi, kuid enne lubage mul avaldada minu sügavat põlgust sellise tegevuse vastu:

Avaldus

Mina, Maailmaparandaja, sündinud 26.09.82, elukohaga Vaksali punkris teatan, et mulle ei meeldi asjalik olla ja ma suhtun sügava põlgusega sellesse tegevusse. Palun võtta seda arvesse kõikide minu kohta käivate otsuste langetamisel.

Alla kirjutanud
Pille the Hero








P.S
Saage tuttavaks see on Marleen, minu õetütar. Juba nädalake vana teine:

Uhke ja eelarvamuslik statistiline sissekanne

Eile kinos istudes ja filmi algust oodates tegelesin sellega, millega ma ikka tegelen, kui mul igav on - statistikaga.
Selgus, et kinos olnud 38-st inimesest olid 92% naised.
Kõigest 8,6% kinos olnud naistest olid suutnud oma mehed kinno kaasa vedada.
Koguni 33,3% kinos olnud meestest näis olevat sellise asjade käiguga isegi rahul.
Võite ise arvata, mis filmi ma vaatasin...



EDIT:
irw, tulin just herr Tenno loengust ja kuidagi tuttav pilt kerkis silme ette, st meeste ja naiste omavaheline protsentuaalne suhe. Ma saan aru, miks naised käivad "Uhkust ja eelarvamust" vaatamas, aga miks ometi on nende ülekaal nii suur härra Tenno loengutes??? Müstika!

Mida teevad ema isa siis kui lapsed magavad... (ärge otsige pealkirja seost sisuga - seda pole)

Avastasinjust, et oma netivabal perioodil on minu kirjutamise sagedus ja maht isegi suurenenud, kuigi loogiline oleks just vastupidine tendents. Aga no ma pole kunagi loogilisusega hiilanud. Ärge muretsege. Kui ma peaks neti tagasi saama, siis on lootust, et kirjutan jälle vähem ja selliseid megakirjatükke nagu unenägudeseletajad ja ekspeditsioonid eluvetele enam ei tule. Siis hakkan jälle kurtma. Kõige üle - joonistamise, kooli, elu jne. Kurta mulle meeldib, siis on kohe selline hea tunne, nagu ikka kui tegeleda asjadega, mida sa tõeliselt hästi oskad.

A kui mul netti pole, siis on mul selle arvuti taga ainult kahte asja teha, kas mängin freecelli (32 000-st erinevast variandist on mul ehk paar tükki kogemata kahe silma vahele jäänud. Aga ilmselt jõuan ma need lähima aja jooksul ära teha) või siis kirjutan blogisid. Vanasti kirjutasin ma surematut romaani lauasahtlisse (või tegelikult voodi alla, sest mul lauasahtlit pole), nüüd kirjutan ma blogi sissekandeid endale sahtlisse (no sahtlit pole mul ikkagi, nii et kirjutan neid diskile).

Aga kui minu arvuti vilistama hakkab (no ta ikka aegajalt vilistab mu peale), siis on küll lõpp lähedal. Mida küll teha toas, kus on ainult kaks kohta, kus olla – arvuti taga või voodis. No siis pühendan ma end teadusele ja tegelen loodusteaduslike matemaatiliste projektidega. Nt hiljuti analüüsisin oma toa tolmu koostist. Mind on alati uvitanud, et kust krt see tolm küll tuleb. Minu toas on palju tolmu. Ja me ei räägi siin Oh-kui-hirmus-oh-kui-kole-minu-toas-on-tolmukübe tolmust. Te peaks teadma, et kerge tolmukiht riiulitel ja mõnusad tolmurullikesed voodi all mind ei häiri. Aga see mis siin toimub on juba paranormaalne. Jõuan mina vaevalt koristamise lõpetada kui juba on laskunud maha uus vähemalt 10 cm paksune tolmukiht. Hea pehme on astuda küll, aga ikkagi kõhedaks teeb.
Aga minu analüüsi tulemused on järgmised:
Maailmaparandaja toa tolmu koostis
• Kustutuskummipuru (48%) – pole ka ime, mul kulub päevas pool kustutuskummi. Ainus võimalus selle vähendamiseks, oleks paremini joonistama õppida, siis vähem kustutamist ju.
• Liiv ja muu mineraalne peenpuru (21%) – no tõesti, nagu elaks kõrbes või kusagil
• Juuksekarvad (12%) – huvitav kas mul mõni juuksekarv ikka peas ka veel on. Olete märganud, kas ma hakkan kiilanema juba?
• Igatsugu naharakud ja muu orgaaniline saast (11%) – pähh
• Muu (8%) – ja kui ma ei eksi, siis 99% sellest muust moodustab mutuka guaano

Ja teate, täna juhtus ajalooline sündmus. Minult küsiti teed ja umbes esimest korda elus oskasin ma teed juhatada ja ei saatnudki õnnetuid turiste kuhugi sirtsusohu. Tavaliselt kui minult teed küsitakse, siis teen ma oma käega õhus laia kare (vähemalt 160 kraadise) ja ütlen, et kusagil seal kandis peaks teie otsitav objekt asuma. Ma võin ise ju ilmeksimatu olla ja suurepärane orjenteeruja või mida iganes, aga tee juhatamises olen ma hullem kui rebak (Ma vist kunagi pean teile sellest rebakust lähemalt rääkima).
Täna aga lähenedes Vanemuise õppehoonele, küsis üks naisterahvas minult, kus asub Vanemuise Teatri Väike Maja. Kuna ma seisin praktiliselt selle ees, siis sain hiilata oma ääretu tarkusega...

Nii, nüüd aga lähen võtan üledoosi seda unerohtu, millest eelmises postis sai kirjutatud :D

Härra tenn ja minimuda

Käisin eile juhendajatega kohtingul. Mõni ikka oskab. Tunni ajaga suutis ta nii suure mulli kokku rääkida, et mul polnud enam ruumi liigutadagi. Terve tuba oli mulli tihedalt täis. Ja kui ta jõudis selleni, et meie - keskkonnatehnoloogid - oleme ikka maailmaparandajad... No teate, ma oleks äärepealt valjusti naerma hakanud. Selle asemel ma tegin aga asjaliku näo pähe ja noogutasin...jaa jaa, puhtama tuleviku nimel, jaa jaa... Kus viga näed laita... jaa jaa...
Üldiselt ma targemaks ei saanud. Ainult selle jagu, et normaalse kompostimise asemel (vähemalt 100 l head haisvat muda) on meil plaanis mingi pooleliitriste purkidega katsetama hakata. See on nagu miski bonzai-kompostimine. No ma ei tea.

Ja tänane loeng oli ka nii igav, et kohutav. Mõtlesin, et kui kuidagi õnnestuks see loeng pudelisse villida ja siis unerohu pähe maha müüa - nii võiks ju rikkaks saada.

Probleem

Miks elavad hakid jõe paremal kaldal hordidena, samas kui vastaskaldal pole ühtegi hakki näha*? Miski coriolise jõust tingitud fenomen?
Ornitoloogid?
Füüsikud?
Anyone?


*Vaatlusandmed näitavad sellist hakkide ebavõrdset jaotust.

Haa!

Haa, haa, haaa, ma ütlen.
Mul oli hekuri suhtes õigus, ta ainult mängib minuga. Alles eile ma paljastasin ta salaplaanid ja juba täna keeras ta end raamatukogus ümber tooli ja kiskus tagi küljest lahti. Kuna ta on mul kõrgendatud tähelepanu all, siis märkasin tema põgenemiskatset.
Haa!!!!


P.S 63 päeva pidasin ma vastu. Enam ei suuda. Eile andsin alla.

Vihje

Mulle pakuti täna kommi. Üks tore noormees pakkus. Selle eest, et ma võtsin arvutiklassi võtme (mitte, et oleks valikut olnud, peale minu seal kedagi polnud).
Mulle meeldivad inimesed, kes kommi pakuvad.

Neetud

Nii, lõpuks on teada ka, miks meil internetti pole. Võin kõik oma vandenõuteooriad ja muud paranoilised mõtted maha matta (täiskuuööl ja viie tee ristmikule näiteks – see on läbi aegade olnud hea koht asjade matmiseks). Tegu pole ka miski needusega. Netti pole meil lihtsalt selle pärast, et miski ruuter või muu säärane asi olevat läbi kärssand ja kui me nõustume ca 500 eeklooma karjatamisega internetihaldaja rohumaadele, siis võib juhtuda, et nädala, kahe võibolla ka rohkema pärast saame netikese uuesti tagasi.

Praegu on mul veel rahast kahju, kuid kujutan ette, et veel paar päeva ilma netita ja ma olen nõus tema tagasimeelitamiseks kasvõi oma hinge maha müüma (see oleks muidugi odavalt saadud)

Aga netti oleks vaja küll. Neetud, ma ütlen.

Aga kui jutt juba needuste peale läks, siis mäletate ehk, et lubasin teid kursis hoida, kuidas mu helkurikadumise needuse katse edeneb. No mul pole olnud suurt midagi teile ette kanda, kuna helkur ripub ikka veel uhkelt minu tagi küljes. Aga ma tean küll milles asi on. Vaadake, ta teeb seda kiuste. Et mitte lasta tõestada, et mul on õigus, ripub ta mu tagi küljes kasvõi kuni aegade lõpuni.

Seda on ennegi juhtunud. Nt minu makiga. Ta on mul selline arenenud muusikalise maitsega ja väga valiv sealjuures, mängib ainult valitud plaate, pooled aga sülitab põlastusega välja. No ükskord otsustasin mina, et löön korra majja oma fonoteeki ja kuulan läbi kõik oma plaadid, tegemaks kindlaks mida ta mängib ja mida mitte. No mis te arvate, kuidas minu katse läks? Loomulikult mängis minu sangake hambad ristis* eranditult kõiki minu plaate. Ta on kiuslik hing ma ütlen (hiljem hakkas ta loomulikult jälle valima).

Peaks seda kuidagi ära kasutama. Nt tegema katse ja selgitama välja kas mul on üürimaksmiseneedus kallal. No mul on selline teooria, et tänu just minul lasuvale üürimaksmisneedusele, tuleb mul igal kuul üüratu summa raha maksta. See on needus!
Katse algab kohe täna. Selgitamaks välja, kas ma olen neetud või mitte, jälgin kas mulle esitatakse ka sellel kuul üüriarve või mitte. Kui esitatakse, siis lasub minul see koletu needus ja selle vastu ei saa kuidagi. Kui mitte – olen puhas :D Hoian teid katse käiguga kursis.

Nüüd aga toon endale köögist suure tüki šokolaadikooki** (ise tegin -> nämm-nämm), valan omale väikese funikese ja loen nii kaua kuni silm lahti seisab.... mmmm, see saab mõnus õhtu olema.


* huvitav, millest tuleb väljend hambad risti – et kui risti nad ikkagi on ja risti mille suhtes ja millise hambumuse korral see küll võimalik on?. Minu plaanid seoses hambaarstiga on mind muutnud väga tundlikuks selliste stomatoloogiliste küsimuste suhtes
** See on tõesti hea kook. Kahju, et keegi teine seda teada ei saa. Ilmselt on tegu taas mingi needusega. Kui minul õnnestub kord üle aegade teha tõesti hea kook, siis toimub see loomulikult sellel ajal, kui kõik on kodust ära läinud ja mind siia üksi jätnud...
P.S Ärge saage pildist valesti aru. Pille pole seal mitte rase, vaid tema punnkõht on tingitud ohtrast šokolaadikoogi manustamisest