Tudengipäevad on täies hoos ja mina kui täieõiguslik tudeng kavatsen sellest võtta nii palju kui võtta annab. Põhiliselt seisneb see küll selles, et istun Pirogovis ja libistan limpsi nagu tudeng muiste (nüüd te muidugi ütlete, et muiste libistasid tudengid ikka õlut. Nojah, aga mis sa õnnetu hing teed, kui õlu ei maitse...).
Sellest pirogovilebost on mul lisaks punasele ninale ka tulipunased õlad, mis oma elemendile vastavalt soojust (ja ma kahtlustan et ka valgust) kiirgavad. Igatahes kergestisüttivate asjade lähedal ei julge kaua seista, võtavad veel tuld. Ah jaa, valus on ka, aga hei, see on ju kõigest valu.
Pirogovis istumine on positiivne, see tõstab tudengivaimu, tekitab ühtsustunnet jne jne.
Aga ärge arvake, et päikese käes lebotamisega minu panus tudengipäevadesse piirdub. Oo ei, meie kõigi suur maailmaparandajast sõber on palju enamaks võimeline. Nt ööorjenteerumisel olen kohal kui viis kopikat. Öölaulupeol, olen kohal kui kolm kopikat ja Tudengilaadal kavatsen palju suuremate rahade eest kohal olla.
Jah, mul on kindel plaan pühapäeval tudengilaadal oma lett üles lüüa ja müüa ennekuulmatult head kaupa. See siin on reklaam. Võtke palju raha kaasa ja tulge minu juurde. Sest odavaid koopiaid võite ju mujalt ka saada, aga tõeliselt väärtuslikku kraami leiate vaid maailmaparandaja letilt.
A et see tõeliselt väärtuslik kraam sinna letile tekiks, tuli mul täna end ehitusmaterjalide poes lolliks teha. Aga kuna mul õnnestub end suhteliselt igal pool lolliks teha, siis ei lasknud ma end sellest häirida. Nüüd aga võib paar päeva kuulda Vaksali punkrist kopsimist, kolkimist ja kirumist. Tundes ennast, siis seda viimast ehk kõige rohkem - kõik minu plaanid on nimelt tehtud mulle üle jõu käivateks. Minu tunnuslauseks on: "Kui raske see ikka olla saab?" (siia juurde käib kiire ilmsüütu ripsmete plaksutamine)
Praeguseks olen pääsenud vaid väiksemate vigastustega...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar