kolmapäev, aprill 05, 2006

Mida teevad ema isa siis kui lapsed magavad...
(ärge otsige pealkirja seost sisuga - seda pole)

Avastasinjust, et oma netivabal perioodil on minu kirjutamise sagedus ja maht isegi suurenenud, kuigi loogiline oleks just vastupidine tendents. Aga no ma pole kunagi loogilisusega hiilanud. Ärge muretsege. Kui ma peaks neti tagasi saama, siis on lootust, et kirjutan jälle vähem ja selliseid megakirjatükke nagu unenägudeseletajad ja ekspeditsioonid eluvetele enam ei tule. Siis hakkan jälle kurtma. Kõige üle - joonistamise, kooli, elu jne. Kurta mulle meeldib, siis on kohe selline hea tunne, nagu ikka kui tegeleda asjadega, mida sa tõeliselt hästi oskad.

A kui mul netti pole, siis on mul selle arvuti taga ainult kahte asja teha, kas mängin freecelli (32 000-st erinevast variandist on mul ehk paar tükki kogemata kahe silma vahele jäänud. Aga ilmselt jõuan ma need lähima aja jooksul ära teha) või siis kirjutan blogisid. Vanasti kirjutasin ma surematut romaani lauasahtlisse (või tegelikult voodi alla, sest mul lauasahtlit pole), nüüd kirjutan ma blogi sissekandeid endale sahtlisse (no sahtlit pole mul ikkagi, nii et kirjutan neid diskile).

Aga kui minu arvuti vilistama hakkab (no ta ikka aegajalt vilistab mu peale), siis on küll lõpp lähedal. Mida küll teha toas, kus on ainult kaks kohta, kus olla – arvuti taga või voodis. No siis pühendan ma end teadusele ja tegelen loodusteaduslike matemaatiliste projektidega. Nt hiljuti analüüsisin oma toa tolmu koostist. Mind on alati uvitanud, et kust krt see tolm küll tuleb. Minu toas on palju tolmu. Ja me ei räägi siin Oh-kui-hirmus-oh-kui-kole-minu-toas-on-tolmukübe tolmust. Te peaks teadma, et kerge tolmukiht riiulitel ja mõnusad tolmurullikesed voodi all mind ei häiri. Aga see mis siin toimub on juba paranormaalne. Jõuan mina vaevalt koristamise lõpetada kui juba on laskunud maha uus vähemalt 10 cm paksune tolmukiht. Hea pehme on astuda küll, aga ikkagi kõhedaks teeb.
Aga minu analüüsi tulemused on järgmised:
Maailmaparandaja toa tolmu koostis
• Kustutuskummipuru (48%) – pole ka ime, mul kulub päevas pool kustutuskummi. Ainus võimalus selle vähendamiseks, oleks paremini joonistama õppida, siis vähem kustutamist ju.
• Liiv ja muu mineraalne peenpuru (21%) – no tõesti, nagu elaks kõrbes või kusagil
• Juuksekarvad (12%) – huvitav kas mul mõni juuksekarv ikka peas ka veel on. Olete märganud, kas ma hakkan kiilanema juba?
• Igatsugu naharakud ja muu orgaaniline saast (11%) – pähh
• Muu (8%) – ja kui ma ei eksi, siis 99% sellest muust moodustab mutuka guaano

Ja teate, täna juhtus ajalooline sündmus. Minult küsiti teed ja umbes esimest korda elus oskasin ma teed juhatada ja ei saatnudki õnnetuid turiste kuhugi sirtsusohu. Tavaliselt kui minult teed küsitakse, siis teen ma oma käega õhus laia kare (vähemalt 160 kraadise) ja ütlen, et kusagil seal kandis peaks teie otsitav objekt asuma. Ma võin ise ju ilmeksimatu olla ja suurepärane orjenteeruja või mida iganes, aga tee juhatamises olen ma hullem kui rebak (Ma vist kunagi pean teile sellest rebakust lähemalt rääkima).
Täna aga lähenedes Vanemuise õppehoonele, küsis üks naisterahvas minult, kus asub Vanemuise Teatri Väike Maja. Kuna ma seisin praktiliselt selle ees, siis sain hiilata oma ääretu tarkusega...

Nii, nüüd aga lähen võtan üledoosi seda unerohtu, millest eelmises postis sai kirjutatud :D

Kommentaare ei ole: