Pidude hooaja avalöök

Näe, jälle on paras ports aega igavikku kadunud. Prooviks veel midagigi taastada sellest. No et vanuigi oleks hea meenutada.

Näiteks tahaks ma kindlasti meenutada seda päeva, mil minu keskmine laps sai 10-aastaseks. See oli üks kauaoodatud päev. Täpike hakkas minu meelest napilt peale jõule juba ettevalmistusi tegema. Koostas külaliste nimekirju ja mõtles välja kõikvõimalikke teemasid ja kibeles poodlema, et peo tarbeks kaunistusi ja muud varandust osta. Mida lähemale aga tähtis päev jõudis, seda süngemaks läks Täpikese meel. Paar päeva enne sünnipäeva helistas mulle ja nuttis telefoni otsas lohutamatult: "Bääääää, mu sünnipäeval saaajaaab, bääääääää!"

Kes ei tea, või on unustanud, siis me elame üpriski pisikeses majas, kuhu Täpikese suur sünnipäevaseltskond kuidagi ära ei mahuks. Nii, et me oleme alates lapse esimesest sünnipäevast pidanud kõik peod õues. Ja mitte kunagi ei ole peo ajal sadanud (sündimise päeval (või õigemini ööl) ka ei sadanud). No ja me oleme sellega arvestanud. Sel aastal näitas ilmaennustus aga ilmeksimatult, et sünnipäeval ja kolm päeva enne ja pärast, sajab pidevalt vihma ja kui ka vihmasadu peaks peatuma, siis ainult selleks, et rahet sadada. Lisaks muidugi on kõik see vürtsitatud äikesehoogudega.

Aga ega me siis ka papist poisid ole, et esimese ilmaennustuse peale peo ära jätame. Vastupidi. Otsisime välja telgi ja panime selle üles. Selle käigus selgus, et tegemist on paraja säästutelgiga ja hea kui ühe hooaja vastu peab. Optimistid.

Paar tundi pärast telgi püstitamist saabus see lubatud äikesevihm, kus hetkega sadas maha kogu põuase juuni vesi. Ja kui ma ütlesin, et sadas MAHA, siis ma eksisin, see sadas varikatusele, kogunes sinna parajaks basseiniks ja ületas habraste tugipostide kandvõime. Ilusa raksuga kukkus kogu kupatus kokku. Õnneks on meil lähikondsete hulgas kuldsete kätega inimesi - papa otsis välja torujupid (midagi ei tohi ära visata) ja proteesis ja toestas ja lõpptulemusena sai tugevam sõrestik kui varem. Ainult katust ma uuesti enne pidupäeva peale ei pannud, sest siis poleks öösel magada saanud, sest iga vihmakrabina peale oleks ju ette kujutanud kuidas katus taas kokku kukub.

Teine asi, mis ähvardas kokku kukkuda oli tort - Täpike nimelt nõudis, et peab olema kahekordne tort. Hea, et kümnekordset ei tahtnud. Ma ei oska ühekordsetki teha. Lisaks ei lubatud tordile mitte kui midagi sisse panna (Täps ei ole tegelikult üldse tordisõber). Keeruline ülesanne. Aga ma andsin endast parima. Kaks päeva küpsetasin ja kokkasin selle päeva nimel. Ja koristasin ja kaunistasin ja vedasin jõulutulesid mööda õue laiali  - nii varakult polegi ma kunagi tulesid välja pannud (Täpsi peo teemaks oli päikeseloojangupidu ja see kestis hämarani, nii et romantiline tuledemeri käis asja juurde). Ja loomulikult telliti jälle pinjata, mis tähendas lisaks käsitööd ka. 

Sünnipäevahommikul säras päike ja lubatud vihma, äikest ega rahet ei olnud kusagil. Reegel kehtib endiselt - Täpikese sünnipäeval ei saja!

Pidu ise oli suht etteaimatav - lapsed jooksid mööda õue ringi, moodustasid kampasid, läksid tülli, leppisid ära, mängisid mänge, hängisid niisama, aegajalt käisid laua ääres söömas, siis lasid jälle jalga. Vahepeal peksti pinjatat ja avati kingitusi. Kõige lõpuks mindi mere äärde päikeseloojangut vaatama. Aga pidu jättis mu küllaltki külmaks. Kallasin endale kruusi veini ja distantseerisin end peomelust. Oli päris hea puhata ettevalmistustest. 

Muide, mul on puhkus. Seda tunnet pole küll veel tekkinud. Lihtsalt nagu pikk nädalavahetus, mille käigus tuleb võimalikult palju ära teha. Teha on jõutud palju, aga tegemata on veelgi rohkem. Järgmiseks tuleb teha ettevalmistusi Juulilaagri läbiviimseks. Sel aastal toimub see meie juures, nii et ettevalmistuste raske koorem toetub suuresti minu (ma tahaks öelda, et habrastele, aga see oleks selline soovunelm) õlgadele. 

See kõik on pisut hirmutav. Nüüd on kuni jõuludeni iga natukese aja tagant mingi pidu või üritus, mida tuleb korraldada. Mulle vist ikka ei meeldi korraldamine.

Ongi kogu aeg piinlik

 Käisime möödunud reedel perega Juu Jääbi festivalil. Oli tore - meie Mpsiga nautisime muusikat, Tõruke vahtis telefoni ja plikad leidsid endale uued sõbrad, kellega ringi rullida. Tore oli seni, kuni Tirts kontserdi kõige pidulikumal hetkel oma uue sõbraga lava ees kaklema läks ja artistist üle karjuma hakkas. Olin sunnitud toore jõuga oma kriiskava lapse lava eest ära lohistama. Piinlik oli. Tõruke ütles selle peale elutargalt: "Emme, sul on väikesed lapsed, siis ongi kogu aeg piinlik!"

Igal juhul järgmisele üritusele ma neid kaasa ei võtnud. Saatsin hoopis vanavanematele hoida - olgu neil ka vahelduseks piinlik.

Järgmine üritus oli sajanditagune Muhu pulm. Mina olin seal pruudi sugulasena. Sai süüa, juua, laulda ja tantsugi lüüa. Muuhulgas sain targemaks vanade Muhu pulmakommete osas ja nautida silmipimestavat värvidemängu. No need muhulased on ikka edevad olnud. Ja kui edevusest rääkida. Siis sain minagi oma uue rahvarõivakomplekti esimest korda selga. Ainult sukad olid laenatud.

Minu tehtud on kõik tikandid (nii päris kui petukaup). Ja põlle õmblesin ka ise valmis. Pätid on kohalike meistrite kätetöö, nagu ka vöö (sealjuures eritellimusel peremärkide ja tammelehtedega pannal). Särgi õmbles ja pitsid heegeldas minu ema. Seeliku lasin teha naabersaare käsitöömeistril ning tanu on vana, aga teadmata päritoluga (ostetud osta.ee-st).

Aga muidu on elu lill. Mul hakkas puhkus. Olen täna juba suure hooga eestlaslikult puhanud. Värvisin ära väikese kuuri ja akna piirdelauad ka peaaegu (ainult kaks jäi värvimata, sest päike lõõskas peale). Tegin nimekirja töödest, millega puhkuse ajal tahaks ühele poole saada. Nimekiri tuli nii pikk, et võta või palgata puhkust juurde, et tehtud saaks...

Korduma kippuv ajalugu

Kunagi ammu-ammu, siis kui mu esmasündinu oli veel väike Tõruke, juhtus selline koletu lugu. Istusin ühel kaunil jaanilaupäeval liivakasti serval ja vaatasin kuidas Täpike mängis. Tõruke, kes oli parasjagu sama vana kui Tirts praegu (kolmepoolene) sõitis jooksurattaga ümber maja. Üks hetk aga avastasin, et Tõruke pole juba tükk aega maja tagant välja tulnud. Lähemal uurimisel selgus, et ega teda maja taga ka ei olnud. Hüüdmisele ei vastanud ja üldse ei paistnud teda kusagil olevat. Ajasime pool küla jalule ja otsisime poissi igalt poolt. Käisime naabrite juures, otsisime mere äärest ja teelt. Kõik metsarajadki said läbi käidud. Ma juba kujutasin ette, kuidas pean päästjad välja kutsuma, et jaanilaupäeval koerte ja helikopteritega last otsima asuda. Viimane metsarada oli veel jäänud. Otsisin ja hõikusin. Ja siis! Kas see on väike jalajälg pehmel mullal? Kas siin on rohi maha tallatud. Ratta jälg? Ja seal ta oligi. Nuttis lahinal ja nõudis, et nii teda kui ta ratast sülle võetaks ja koju viidaks. Lõpp hea, kõik hea!

No ja nüüd, 8 aastat hiljem, kordus kõik väga sarnase mustriga.

Tirts on meil avastanud, et õues on tore toimetada. Ega ta luba ei küsi ja tuleb ja läheb, millal just tahab. Eile oligi nii, et ta oli jälle õue läinud. Mul hakkas natuke süda valutama, et kuidas ta niimoodi üksi ja läksin talle seltsiks. Istusin õunapuu alla raamatuga maha ja ühe silmaga jälgisin last. Sõitis teine tõukerattaga ümber maja. Üks hetk tundus mulle, et kahtlaselt kaua ei ole laps maja tagant välja tulnud. Läksin vaatama. Tõuks seisis värava vahel ja last polnud kusagil näha. Värava taga laiub mereni viiv põld. Ühtegi väikest blondi peanuppu ei paistnud. Kuna mereni on ikkagi 500 meetrit ja sõiduriist oli maha jäetud, siis eeldasin, et paljajalu ta nii kaugele pole jõudnud ja järelikult on suundunud metsa poole. Kutsusin Täpikese appi ja asusime otsima - tema läks vaatas naabrite juurde, mina maanteele suunduvale teele. Tirtsu ei olnud kusagil. Kerge paanika hakkas juba maad võtma. Hõikusime ja otsisime. Lõpuks võtsin ratta ja otsustasin ikka ka mere poole sõita. Ja veidi enne ranna-ala võiski näha väikest roosat kleiti vilksatamas. Vastupidiselt minu eeldustele ei olnud ta mitte jalamees, vaid oli oma tõuksi vahetanud kiirema sõiduriista - jooksuratta - vastu. See seletab, kuidas ta nii kaugele jõudis. Loomulikult teatas ta, et ei jaksa enam sammugi astuda, nii et tema ja ta ratas tuleb sülle võtta. Ainus vahe Tõrukesega oli selles, et Täps ei nutnud, vaid tundus vägagi rahulolev. Kuna ma ise olin ka rattaga, siis oli Täpsi soovi muidugi keeruline täita. Lõpuks kinnitasin jooksuratta pakiraamile ja tõstsin plikatirtsu korvi.

Kuidas teile tundub, kas see laps on seda nägu, nagu ta kahetseks hirmsasti ja enam kunagi üksinda hulkuma ei lähe? Ma julgen kahelda. Aga öelge mulle, mis üksinda maailmaavastamise kihk see nendel kolmepoolestel on?

Kauaoodatud porilombid

 

Võlusime vihma välja. Kõige enam rõõmustab Tirts, kes armastab porilompe!

Suvi nii soe...

Nii, hankisime endale konditsioneeri, panime õue üles telgi ja  kavandasime suvise jaaniõhtu õues. Nüüd tuleks veel auto ära pesta ja siis ei ole küll enam ühtegi vabandust, miks ei peaks suvine leitsak asenduma kosutava vihmasabinaga.

Suvine

 Kaks nädalat ja ei ühtegi postitust! Võiks eeldada, et suur suvi on käes ja seetõttu ei saa arvuti taha. Aga see ei vasta sugugi tõele.  Või noh, ilma järgi on küll suur suvi käes - muru on kõrbenud ja õues on leitsak. Mina aga veedan valdava osa päevast arvuti ekraani taga. Aga ega mulle siis blogi pidamise eest palka maksta - tööd on vaja teha  ja seda tööd on ikka nii hirmus palju, et oioioi. Ma kardan, et mõni ametkond blokeerib mu varsti kirjadega pommitamise eest ära või saadab otse rämpsposti.

Lisaks tavapärasele kontorirotlusele olen viimasel ajal tegelenud ka mööda kalmistuid hulkumisega - kontrollin, kas kõik maetud on ikka ilusasti omal kohal. Panen nime kirja, küsin sünni- ja surmadaatumeid ning vahel teen lohutuseks kivile harjaga pai. Hea rahulik on. Keegi ei kaeba oma naabri peale, et trügib oma hauaga üle piiri või et naabri hauakivi ei sobi piirkonna miljööga. Ainult sääsed pinisevad. 

Sääskedega saan ma hakkama, aga need kihulased... Sääsevõrk neid ei pea ja öösel hiilivad nad vaikselt tuppa ja siis kukuvad närima. Mul on tunne, et ainult mind, sest Mps ei kurda üldse, aga mina olen üle kere ära näritud ja sügelen nagu segane. Siin on kaks varianti - kas mina olen lihtsalt ülitundlik nende hammustustele või ma olen Mpsist hulga maitsvam. Nojah, ega kihulased koerad pole, et klnte närida tahavad. Nad võtavad ikka luksuslikuma eine - eriti suure ja eriti rammusa.

A muidu on ju täitsa suvi. Lastel kool edukalt äbi, ainult Tirts käib veel lasteaias. Meri on soe ja asfalt sulab linnas.

Siduja

Tõesõna, ma võin varsti velskripunkti avada. 
Täpike hakkab juba vaikselt paranema. Mis imerohi see iganes polnud, mida nad talle viimati peale panid, siis nädala ajaga on lahtisest leemendavast põletushaavast saanud ilus õrn uus nahk, nii et polegi enam midagi siduda õieti. Ainult kreemitama peab.
See-eest on mul nüüd uus patsient. Tirts aitas mul eile lauda katta. Võttis kapist kaks taldrikut, aga üks kukkus maha, läks katki ja lõikas varbasse sügava haava. Verd lahmas nii mis kole. Üritasin seda tohterdada. Aga nii pisikesele varbale ei saa ju plaastritki peale panna. Pealegi oleks see esimese minutiga läbi vettinud. Aga egas midagi. Kogenud sidujana sai siis pool jalga kinni seotud. Täna sai juba plaastri panna, aga see läks ka üle kahe varba. Vahva oli vaadata kuidas Tirts üritas oma haiget jalga ära kasutada ja nõudis süles tassimist. Lasteaias tahtis ka, et ma teda ühe mänguasja juurest teise juurde veaks. Kuna ma sinna tugiisikuks siiski jääda ei saanud, siis soovitasin tal ikka üritada ise ringi longata. Kuna ta ilmselt täpselt ei tea, et kuidas see lonkamine käib, siis läks hoopis suurte hüpetega. Sai liikuda küll.
No ja kui lastest veel vähe, siis tegi Mps ka eile ostukäruga kukerpalli. Õnneks suuremat sidumist polnud vaja. Piisas plaastrist.

Aga lepime nüüd kokku, et lõpetame selle enesevigastamise ära! Ausalt, kui ma oleks tahtnud pidevalt haavu tohterdada, oleks ma arstiks või medõeks õppinud.