Unenägudest

Laisik ükspäev küsis, et kas ma ka vahel pulmi unes näen.
Ma muud enam unes ei näegi.

Kõige esimene pulmaunenägu oli u 1,5 kuud tagasi. Nägin unes, et oli pidu, kõigil oli kohutavalt igav ja peigmees jõi ennast kohe peo alguses purju.

Teises pulmaga seotud unenäos selgus, et ma mingil põhjusel ei saagi Mpsiga abielluda ja pidin hoopis ühe sõbrannaga kokku elama hakkama. Loomulikult läksime esimesel õhtul kohe mingi tühise asja pärast riidu ja algas selline üksteisele käkkide keeramine nagu kehvemapoolsetes komöödiates näha saab (a´la muretsen endale suure ja kurja koera, nii et teine ei saa koju). No ja siis läksin ma unes oma heale sõbrale Mpsile oma rasket saatust kurtma ning ise mõtlesin, et kui õudne - ma pean kogu elu olema koos kellegagi, keda ma ei armasta. Milline piin! Seejärel kulus mul pool ööd sellele, et meenutada, kas me peame sõbrannaga abielluma ka ja kellega ma ikkagi seal perekonnaseisuametis käisin. No ja kui mulle lõpuks meenus, et ma ikka Mpsiga paberid sisse viisin ja aru sain, et see on tobe unenägu, siis oli ikka kergendustunne küll. Mõte sellest, et ma pean olema koos kellegagi, kellega ma läbi ei saa ja ise samal ajal teist armastades, kellega ma koos olla ei saa, oli jube.

Paar ööd hiljem nägin sarnast und, kuid siis oli sõbranna asemel keegi Mpsi klassivend, kellega ma oleks pidanud koos olema. Jällegi jäi selgusetuks, miks ma Mpsiga olla ei saanud, kuigi me seda mõlemad tahtsime...

Paar ööd tagasi nägin aga huvitavat und pulmade eelõhtust. Millegipärast jõlkusin ma sihitult Tallinnas ja sattusin ühte kirikusse, kus pidi kohe laulatus hakkama, mõtlesin, et vaatan ka siis pealt, et kuidas on. Üks hetk tuli sisse isamees ja ütles, et kallid külalised peavad nüüd end pööningule peitma, hästi vaikselt olema ja uks pannakse kinni. Minul tekkis paanika, et ma pean välja ikka saama, muidu ma ei jõua oma registreerimisele. Väljas selgus ka miks külalised ära peideti. Asi oli selles, et pruutpaar oli soovinud enne laulatust vallikraavis väikese paadiringi teha, aga polnud selleks linnavõimudelt luba saanud. Nemad aga olid otsustanud seda ikkagi salaja teha ja kõik pidid vait ja peidus olema, et mitte tõmmata tähelepanu aktsioonile. Paadiralli nägi välja ise nii, et kummipaadile oli limusiini kere peale ehitatud ja pruutpaar istus seal sees. 8 meest jooksid kummipaadi (ja pruutpaariga) mööda mingit kõrget silda vallikraavini ja lasid paadi vette. Pärast nägin pruutpaari lähedalt ka. Pruut oli viimaseid päevi lapseootel. Aga väga ilusad ja õnnelikud olid nad. Mul tuli lausa pisar silma. Mõtlesin siis, et kui ma juba võõraid nähes vesistama hakkan, siis oma pulmas nutan lahinal. Laulatust ma siiski vaatama ei jäänud. Mingi nukrus ja kahtlus oli hinges, no et kas homme ikka läheb kõik hästi. Mingi kosmeetik või juuksur või keegi selline lohutas mind ja ütles, et mul on parim paaripanija, kes saada on ja et ärgu ma muretsegu, kõik läheb hästi. Ohkasin ja otsustasin koju minna (kuigi ma olin Tallinna peal pisut ära eksinud). Koduteel kohtasin endiseid klassikaaslasi, kes ei teadnud midagi minu ärevast seisust. Lobisesid niisama. Ma hirmsasti tahtsin neile südant puistata, nii et lõpuks saigi kuidagi välja öeldud, et mul on homme pulmad. Sellega valdas mind kuidagi eriti kergendav ja õnnelik tunne, nii et ma tõusin lausa õhku. Teate küll seda unes kukkumise tunnet. See oli vastupidine.

Vot selliseid unenägusid näen. Järgmise kolme nädala jooksul näen ilmselt veel palju veidraid unesid...

Kas tõsti on lõpp lähedal?

Seoses Sinitihase kommentaariga minu tomatiteemalises postituses tekkis mul küsimus.
Lohutav ütlus: "Küll pulmadeks saab terveks," kaotab peale pulmi aktuaalsuse* . Mis siis saab? Kas järgmiseks tuleb: "Küürakat ravib vaid haud?" See pole küll ilus perspektiiv... Ma ei tahaks uskuda, et muidu nii sõnaosav vanarahvas juba pulmadega kõik lootused tervenemisele maha matab.

* Eeldades et abiellutaksse siiski vaid kord ja olgem ausad - enamus inimesi just selle mõttega paari lähebki. Mingu see elu siis hiljem kuidas tahab.

Potti või panni?

Antagu palun head nõu. Mul tuleb nädala aja pärast kehastuda üheks filmitegelaseks. Aga kelleks? Peaks olema suhteliselt lihtsasti saavutatav (pole eriti palju aega õmmelemiseks ja muudeks sellisteks asjadeks) aga samas äratuntav... Minu pea on igastahes üsna tühi.

Kui ma oleks tomat...

Kui ma oleks tomat, siis oleks ma plekiga tomat.
Teate ju ütlust - astus vasaku jalaga voodist välja. Mina üritasin hommikul paremaga astuda, aga lõin selle kõvasti vastu tooli ära. Nüüd kisub põlv kollakasroheliseks ja valutab. Ei tea, kas sellest jalast enam asja saab või tuleb maha võtta nii et ülejäänud elu pean vasakuga voodist välja astuma?

Kui ma oleks tomat, siis oleks mul ideaalsed töötingimused. Nimelt töötan ma juba mitmendat päeva kasvuhoones. Seoses remondiga on kõik minu aknad (ja mul on siin kabinet-saalis palju aknaid) kilega kinni kaetud nii et tekib tunne justnagu olekski kasvuhoones. Sellega kaasneb kahjuks ka paar negatiivset kõrvalmõju. Kuna aken on kinni teibitud, siis seda lahti teha ei saa ja grammigi õhku sisse ei tule. Nii et kui ma hakkan siia lollusi kirjutama, siis tuleb see ilmselt tugevast hapnikupuudusest põhjustatud ajukahjustusest. Teine negatiivne asi on see, et ma ei näe enam kui mõni minu lemmikinimestest aknast mööda läheb ja nii ei saa ma end nende eest laua alla ära peita. Muidu on aga elu lill. Või siis tomat.

Ettevalmistused jätkuvad

Nii, eile sai mitu potskut liimi ostetud ja selle tulemusena õnnestus mul kõik laulikud ära köita ja kaunistada. Oi ma olen tubli. Nüüd oleks vaja kedagi ilusakäekirjalist, kes igale laulikule peale kirjutaks, et tegemist on justnimelt laulikuga. Meie peres selliseid õnnetuseks ei leidu. Kahjuks olen mina grafomaan, mitte galligraaf ja Mps ei hiilga ka just võimega ilusaid tähti vorpida. Nii et vabatahtlikke?
Ülejäänud õhtu lõksutasin ma giljotiiniga ja lasin vigurraual välkuda. Kui nüüd teaks, kes täpselt tulevad, saaks kohakaardid ka valmis nikerdada. Ainult 5 päeva ongi veel jäänud selle tähtajani, milleks me ootame kinnitust tulemise või mittetulemise kohta. Nii et kui keegi, kes sai kutse ja pole veel kindlalt oma tulemisest teatanud, siis palun seda teha (eeldus, et nad ju teavad, et ma niikuinii tulen, ei loe. Me tahame seda Teie käest kuulda. Isegi oma emalt pinnisin ma selle õnnetu "jah, ma tulen" välja). Siis saaks nimekirja lukku panna ja täpsemalt juba organiseerima hakata. Nimekirjast lähtuvalt on vaja lahendada järgmised paar pisikest punkti.

• Keda kelle kõrvale istuma panna - kui kellelgil on erisoove, siis edastada (a´la mina ei seedi pruuti silmaotsaski, palun mulle vaadata selline koht, kus ta jääks posti taha).
• Kui palju süüa hankida - kui kellelgil on erisoove, siis jätta need enda teada. Kunagise toitumisalase uuringu tulemusel segus, et kõige vastumeelsemaks toiduaineks osutusid rosinad. Sellest lähtuvalt me sel korral vastutulelikult kartulisalatisse rosinaid ei pane.
• Kui palju juua hankida - Seoses kahetsusväärse olukorraga, kus Lumeuss ei saa meie pühast üritusest osa võtta võib Aramist poole vähem hankida. Kui keegi on vahepeal karsklaseks hakanud, andku teada. Samuti anda teada juhust, kui keegi on ootamatult märkimisväärselt rohkem alkoholi tarbima hakanud. No et me teaks tema isiku kahekordse koefitsendiga läbi korrutada.

Üldiselt tuleb aga tõdeda, et minu TUDU-list ainult pikeneb, mitte ei kahane...

Mehed, kas teil liimi on?

Nädalavahetusel saigi ooperis käidud. Päris tore oli. Eriti sobis ooperi süngevõitu olustikuga kokku need kõuekärgatused, mis õuest kostsid ja välgusähvatused, mis läbi telgi kumasid. Kohati ainult kippus vihm nii tugevaks minema, et ooperilauljaid ponud enam hästi kuulda.
Ülejäänud nädalavahetus möödus üsnagi töiselt. Sai puid lõhutud ja näputööd tehtud. Nüüd on liim otsas... Kogu aeg on midagi otsas - kord liim, kord paber, enamasti aeg. Üks rist ja viletsus ütlen mina. Nii ei saa ju rallit sõita, suurürituste korraldamisest rääkimata...

Paberipaanika

Eile ostsin linnast pisut kraami, et TUDU-listi veidikegi hõredamaks saada.
Käisin ka kirjatarvete poes, kust ostsin eelpool mainitud laulikute jaoks paberit. Poes nägi paber imetabane välja. Olin oma ostuga äärmiselt rahul, kuni koju jõudsin ja järsku nägijaks sain. Paber oli täiesti tavaline pisut koltunud ja igav akvarellipaber. See ilu, mida ma poes nägin, oli kusagile kadunud. Teiseks selgus aga, et paber on lisaks suurele igavusele ka täiesti vales formaadis. Nii et seda tuleb lõikuda, et parajaks saada. Eks mul oligi sebimist vähe. Muidugi hea veel, et liiga väike polnud, siis oleks täitsa jama. Igastahes täielik nöök ja pettumus. Hetkeks tuli juba peale see ennustatud "kõik-on-hukas-pulmad-jäävad-ära-tunne" õnneks läks see suhteliselt kergelt üle. Nädalavahetuseks on mul igastahes suured köitmistalgud plaanis. Lisaks puulõhkumistalgutele ja kivikorjamistalgutele ja ooperitalgutele.