neljapäev, juuli 29, 2010

Unenägudest

Laisik ükspäev küsis, et kas ma ka vahel pulmi unes näen.
Ma muud enam unes ei näegi.

Kõige esimene pulmaunenägu oli u 1,5 kuud tagasi. Nägin unes, et oli pidu, kõigil oli kohutavalt igav ja peigmees jõi ennast kohe peo alguses purju.

Teises pulmaga seotud unenäos selgus, et ma mingil põhjusel ei saagi Mpsiga abielluda ja pidin hoopis ühe sõbrannaga kokku elama hakkama. Loomulikult läksime esimesel õhtul kohe mingi tühise asja pärast riidu ja algas selline üksteisele käkkide keeramine nagu kehvemapoolsetes komöödiates näha saab (a´la muretsen endale suure ja kurja koera, nii et teine ei saa koju). No ja siis läksin ma unes oma heale sõbrale Mpsile oma rasket saatust kurtma ning ise mõtlesin, et kui õudne - ma pean kogu elu olema koos kellegagi, keda ma ei armasta. Milline piin! Seejärel kulus mul pool ööd sellele, et meenutada, kas me peame sõbrannaga abielluma ka ja kellega ma ikkagi seal perekonnaseisuametis käisin. No ja kui mulle lõpuks meenus, et ma ikka Mpsiga paberid sisse viisin ja aru sain, et see on tobe unenägu, siis oli ikka kergendustunne küll. Mõte sellest, et ma pean olema koos kellegagi, kellega ma läbi ei saa ja ise samal ajal teist armastades, kellega ma koos olla ei saa, oli jube.

Paar ööd hiljem nägin sarnast und, kuid siis oli sõbranna asemel keegi Mpsi klassivend, kellega ma oleks pidanud koos olema. Jällegi jäi selgusetuks, miks ma Mpsiga olla ei saanud, kuigi me seda mõlemad tahtsime...

Paar ööd tagasi nägin aga huvitavat und pulmade eelõhtust. Millegipärast jõlkusin ma sihitult Tallinnas ja sattusin ühte kirikusse, kus pidi kohe laulatus hakkama, mõtlesin, et vaatan ka siis pealt, et kuidas on. Üks hetk tuli sisse isamees ja ütles, et kallid külalised peavad nüüd end pööningule peitma, hästi vaikselt olema ja uks pannakse kinni. Minul tekkis paanika, et ma pean välja ikka saama, muidu ma ei jõua oma registreerimisele. Väljas selgus ka miks külalised ära peideti. Asi oli selles, et pruutpaar oli soovinud enne laulatust vallikraavis väikese paadiringi teha, aga polnud selleks linnavõimudelt luba saanud. Nemad aga olid otsustanud seda ikkagi salaja teha ja kõik pidid vait ja peidus olema, et mitte tõmmata tähelepanu aktsioonile. Paadiralli nägi välja ise nii, et kummipaadile oli limusiini kere peale ehitatud ja pruutpaar istus seal sees. 8 meest jooksid kummipaadi (ja pruutpaariga) mööda mingit kõrget silda vallikraavini ja lasid paadi vette. Pärast nägin pruutpaari lähedalt ka. Pruut oli viimaseid päevi lapseootel. Aga väga ilusad ja õnnelikud olid nad. Mul tuli lausa pisar silma. Mõtlesin siis, et kui ma juba võõraid nähes vesistama hakkan, siis oma pulmas nutan lahinal. Laulatust ma siiski vaatama ei jäänud. Mingi nukrus ja kahtlus oli hinges, no et kas homme ikka läheb kõik hästi. Mingi kosmeetik või juuksur või keegi selline lohutas mind ja ütles, et mul on parim paaripanija, kes saada on ja et ärgu ma muretsegu, kõik läheb hästi. Ohkasin ja otsustasin koju minna (kuigi ma olin Tallinna peal pisut ära eksinud). Koduteel kohtasin endiseid klassikaaslasi, kes ei teadnud midagi minu ärevast seisust. Lobisesid niisama. Ma hirmsasti tahtsin neile südant puistata, nii et lõpuks saigi kuidagi välja öeldud, et mul on homme pulmad. Sellega valdas mind kuidagi eriti kergendav ja õnnelik tunne, nii et ma tõusin lausa õhku. Teate küll seda unes kukkumise tunnet. See oli vastupidine.

Vot selliseid unenägusid näen. Järgmise kolme nädala jooksul näen ilmselt veel palju veidraid unesid...

Kommentaare ei ole: