Kas keegi teab...

...kus mu pliiatsid on? Nende kadumises süüdi on vist Joonatan!

Nagu võite arvata, siis mõtlesin ma veidike oma suurprojektiga edasi tegeleda, aga oh õnnetust. Pliiatsid on kadunud ja mitte kusagilt ei suuda ma neid leida... Nii ei saa ju. Ja siis kui ma joonistada ei taha, on kõik kohad tihkelt pliiatseid täis, nii et ei saa istuda ega astuda, pikaliviskamisest rääkimata. Alati kui neid sihtotstarbeliselt kasutada tahetakse, siis nad haihtuvad. Nii ei saa ju!

On päevi, mil sajab vihma isegi siis kui paistab päike. Meie perre on saabunud vihmahooaeg. Ei ole enam vanaisa kes ennustaks ilusat ilma...


Kallis olid meile!

Nostalgia

Otsisin oma autokoolitunnistust. Loomulikult ei leidnud ma seda ja kui seda voodi all ka pole, siis pole seda kusagil (voodi alla pole ma igaks juhuks veel vaadanud, sest kahju on lootust nii vara tappa). Leidsin aga terve sahtlitäie nostalgiat. Vanad päevikud, "Minu sõbrad", pühendustega tšekikogu... Olid ajad, olid ajad. Kui te mulle järgmisel korral külla tulete, siis näitan teile uhkusega oma tšekikogu! Siis võite vaadata ja suu lahti imestada, kuidas mul küll on õnnestunud selliseid rariteete hankida.
Ma ütlen teile saladuse - pühendumus, pühendumus viib sihile!

Täna muideks liigutasime äärmise pühendumusega Ketsi paika. Nii nagu kord ja kohus.

Pidu

Eile siis tähistasime tagantjärele suurejooneliselt minu väikesejoonelise blogi sünnipäeva.

Õhtu arenes tormiliselt ja hommikuks oli asi niikaugel, et jätsin oma habaharja Laisiku juurde. Vot niikaugele on meie suhe areneneud. Seda vist ei pea mainima, et minu riided niikuinii Laisiku kapis on... Aga nüüd võin iga kell Laisiku juurde minna ilma, et mul tuleks suuhügieeniteemalisi muremõtteid mõlgutada. Nüüd tuleb veel kaisukaru Laisklooma residentsi viia ja ongi peaaegu et kõik olemas, mida eluks vaja.

Pilt

Vot nii

Minu kõrvu jõudis nurin, et ma olevat oma blogi väheke unarusse jäänud. Anna andeks kallis blogi, aga sa oled nüüd juba piisavalt vana, et aru saada - maailm ei keerle ümber sinu! Ümber minu keerleb hoopis. Mul pole praegu aega blogi kirjutada, aga kui soovite, võin teile iga kell mõne graafiku joonistada. Või isegi kaks.

Ja see graafik kusjuures on suhteliselt tõepärane. Nüüd arvake kui lootusrikkalt ma usun oma lõputöö õnnestumist?

Nii, Potter sai läbi, elu võib kulgeda taas oma tavapärast rada mööda nagu bowlingu kuul mööda renni!

Äärepealt oleks unustanud...

Palju õnne kallis blogi 3 aastaseks saamise puhul!!!

Kolm aastat katkematut hülgemöla, kirjanduslikke liialdusi ja ohtralt kirjavigu. Päris suur hulk arvestades minu grafomaanilisi kalduvusi.
Kolm aastat sai täis, kas ma nüüd lõpetan blogimise?
EI!!!
Ärge lootkegi.
Tuleb tunnistada, et ma olen oma blogisse ääretult kiindunud. Või noh, ta on osa minust. Milline osa? Mälu valdavalt. Ma unustaks paari aastapärast oma nime ka kui ma seda iga kell siit järele kontrollida ei saaks.

Igastahes veelkord palju palju palju palju õnne minu blogile.

Ja teie kallid blogikülastajad (eriti need õnnetud, kes ongi minu blogi kõik need 3 aastat jälginud), mul on küll äärmiselt kahju teie raisatud aja pärast, kuid ise olete süüdi! Tulge järgmistel 3 aastal jälle!

NB! Minu blogi sünnipäeva tagasihoidlik tähistamine toimub täna õhtul minu juures! olete oodatud!