Mida ta küll teeb seal???

Appi, seina tagant kostub sellist häält, nagu üritaks minu naaber end läbi kummist seina minu tuppa pressida ja heli intensiivistumise põhjal võiks öelda, et ta on lausa poole peale jõudnud, aga edasi enam ei pääse. Selline kiuksumine ja vilin, lisaks kopsimist, undamist, saagimist, kolksatusi ja muid kummastavaid hääli. Huvitav, mis teeb seal. Peaks minema ja tema ukse taha asja tegema. Läheks laenaks jahu näiteks või siis Gazebot.

Ma sain pappi!

Halleluuja, lõpuks ometi oli poodi tulnud pappi. Ostsin kohe hästi suure tüki. Läbi linna kõmpides võttis teine hästi tuule alla. Oleks keegi mulle nööri külge sidunud, oleks minust tuulelohe saanud. Aga kuna nööri polnud, siis sai minust lihtsalt veider sasipea, keda tuul üritas minema viia (kuid kes õnneks oli taibanud triikraua raskuseks taskusse panna...) Ja nüüd kallid kunstiringkonnad, pange end valmis, suurteos on peatselt sündimas!!! Mul on papp, mul on värvid, mul on pintslid, külm on, nälg on, mida veel vaja ühe kunstniku jaoks? Inspiratsiooni? Jah sellega on kesiselt, kuid hei, see on suht väheoluline ka ju. Või tahab keegi mulle muusaks tulla?

Ja palun, te olete lahkelt kutsutud mulle nõu andma, et mis peaks olema hiigelsuurel maalil, mis hakkab rippuma minu diivani kohal???

P.S aga rääkides tormituultest, siis on lausa patt, et mul tuulelohet kaasas polnud kui hulkumas käisin...millised tingimused.
Sellest et ma tahtsin lennutada lohet,
ilm küll oli tuuline, kuid mul ei olnud lohet....

Milline on sinu elu muinasjutt?

Täna oli jälle põnev öö. Üle pika aja jalutasin natuke unes ja nägin lihtsalt luulusid. Kuid sellest ei tahtnud ma rääkida vaid hoopis oma unenäost.
Nägin mina unes, et Sutu oli muutunud MuinasJ/Sutumaaks, kus iga soovija sai oma elu ja end vahetada mingi muinasjutu vastu. Soovijaid oli palju, pea kogu minu tutvusringkond (ka nt korteriomanik) oli kohal. Muinasjutu valimine oli lihtne. Nt meie kõigi sõber Unistaja muutis end lihtsalt ja valutult printsiks, suudles konna, kes muutus küllaltki nägusaks printsessiks ja nad näisid mõlemad oma uue eluga suhteliselt rahul olevat.
Ühe põõsa all nägin hästi palju konnasid ning mõtlesin ohates: "Milline raiskamine!!! Nii palju printse!" Aga mul endal oli oma muinasjutt juba valitud, nii et need printsid pidid ootama jääma kedagi teist.

A mul tekkis (suure ringi) küsimus. Kui oleks võimalik ükskõik milline muinasjutt võtta ning sealt ükskõik milliseks tegelaseks hakkata. Kelleks hakkaks sina?

See on täiesti ebaaus

Kui Wagner oleks siin, siis saaks ta juba kolmandat päeva Nirvaaanelu nautida....Muud ma nimelt teinud polegi viimasel ajal. Ainult joonistanud. Vihastanud pliiatsite peale. Joonistanud, vihastunud piltide peale. Joonistanud, vihastunud kõikide hallide ja pruunide loomade peale kogu maailmas (no kuidas ma joonistan ilusat värvilist pilti loomadest, kui nad on nii tuhmi ja igavat värvi kõik - ma lausa armastan rebaseid selle koha pealt). Joonistanud. Vihastunud kadunud kustutuskummi peale ja veel joonistanud... täna-omme loodan asjaga ühele poole saada ja siis ma luban, et vähemalt päev otsa ei vaata pliiatsite poolegi....siis võibolla joonistan natuke!

Beam me up, Scotty!

Täna, aasta tagasi toimus see ajalooline sündmus, mil pandi alus kaptenipäevikule....Oli see vast alles pidu... Tõmbas tükki ja puha. Ja nüüd heljubki meile laevuke sihitult avakosmoses. Olgu. Siht on tal olemas - Kassiopeia, aga kohalejõudimse tõenäosus on analüütikute arvamusel nullilähedane...

Muide, kas teadsite, et sellist kurikuulsat lauset nagu: "Beam me up, Scotty!" pole tegelikult üheski Star Treki osas iial öeldud!


P.S vabandust, et teid eile Triinu juures eksitasin, Ikka 26.102005 oli see tähelepanuväärne päev, mitte 25.20.2005. Minu viga. Hakkan vist vanaks jääma, mälu nõrgeneb. Varsti hakkan juba Margust mõistma...

Ei saa mitte vaiki olla?

Täna on jälle üks neist veidratest päevadest, kus ma pole mitte kellegagi sõnakestki vahetanud. Hirmutav. Istusin päev otsa oma toas ja suhtlesin ainult msn-i kaudu. Ühel hetkel tekkis paanika, et kui ma kohe kellegagi rääkida ei saa, siis kasvab minu suu kokku, häälepaelad lähevad sõlme ning minust saabki selline igivaikiv kuju. Teile võib see ju meeldida kui ma oma pläkutamise ära lõpetaks, aga mulle ei tundunud see mitte kõige meeldivama tulevikuperspektiivina. Ja et takistada sellist koletumat asja juhtumast läksingi poodi ja ütlesin teenindajale selge valju häälega: "Aitäh!"

Selleks korraks päästetud

nukker/ilus

Sügis. Häbematult nukker, uskumatult ilus aastaaeg. Jep, just sellised ajad saabunud ongi. Ilusad ja nukrad. Nukrad. Aga ikkagi ilusad :D
ilusad jah!

P.S Pilt on modifitseeritud sellise noore soome kunstniku tööst: Pesare