Ma kaeban...

Nii, venna peale olen ma viimasel ajal küllalt kaevanud, meeste peale ma kaeban ka pidevalt. Kaebaks nüüd vahelduse mõttes oma ema peale (sest mittekaeblemine ja halavaba elu pole üldse minulik). Niisiis ema - ta on täiesti lootusetu juhtum. Ta nimelt on meister asjade ärapeitja. Mina jätan oma riided ilusasti põrandle organiseeritud hunnikusse ja tulen paari päeva pärast tagasi ja mida pole, on minu asjad - keegi on need pannud kappi riidepuule, kust ma elades riideid otsida ei oskaks. No mine või alasti tööle! Või näiteks jätan mina täiesti sihilikult asjad võibolla pealt näha kaootiliselt, kuid tegelikult kindla süsteemiga üle korteri laiali ja järgmisel hetkel juba on need kuhugi täiesti mõeldamatutesse kohtadesse pandud. Minu süstematiseeritud segadust ei hinda keegi...
Siis pole ime, et peagi kostab üle korteri üks tige urin ja pille hüüab: "Eeeeemmeeee, kuhu sa X peitnud oled?!"
ja kusjuures minu ema on välja kujundanud täiesti lollikindla süsteemi. Ta nimelt kustutab peast kõik failid vägivaldsete ümberpaigutuste kohta ja väidab siis ilmsüütult, et ta mitte ainult pole seda asja "X" liigutanud, vaid ta pole seda mitte kunagi näinudki, ja tegelikult mul üldse polegi sellist asja iial olnudki ja mis veel hullem, selliseid asju pole kogu maailmas olemas...
Kuhu ma nii küll jõuan?

Kas sellist suve ma tahtsingi...

Poole kaheksast hakkab äratuskell piiksuma
Üheksaks jalutan tööle
Viieni passin tööl
Poole kuueks lippan autokooli
Poole kaheksani istun autokoolis
Üheksaks longin viimaks koju
Üheksa läbi 1 minut varisen jala pealt maha ja jään väsimusest ning kurnatusest magama kohas kuhu kukkusin.

Ja nüüd palun, olge nii lahked ja öelge, et kuhu selles päevaplaanis peaks ma küll mahutama õppesõidud (niisama lebotamisest, raaamatu lugemiselt, ujumisest, päevitamisest, joonistamisest ja muust säärasest, mida loetakse meeldivateks tegevusteks, ma parem ei räägigi)?

See graafik on illustreerimaks seda, kuidas minu tuju aja edenedes muutub. See helehall sektor on aeg, mis kulub äratuskella helisemisest alates ärkamisele ja teadvustamisele et on taas tulemas imetore päev. Tumehalliga on märgitud aeg, mil ma naudin elu poes või lõbutsen autokoolis. Helesinisega on märgitud aeg, mil ma magan ja selle maailma rõõmudest täielikult kõrvale jäänud olen (kuid pole hullu, see graafik on tegelikult tsükliline ja küll peagi äratuskell taas mind siia ilma tagasi toob. Kollasega on tähistatud lühikesed ajavahemikud, mida ma kasutan punktist A (kodu) punkti B (pood), Punktist B, punkti C (kool) või punktist C, punkti A jõudmiseks. Ka see on suhteliselt maha visatud aeg, kuna siis panen pleieri pähe, jalutan ja ei mõtle ühtegi asjalikku mõtet (selle asemel mõtlen välja lollusi, unistan või vaatan niisama pilvi/inimesi/ümbrust)

Kas keegi tahaks minuga oma päevplaani ära vahetada?

Eile oli eriti väsitav päev, olin üksi tööl ja see on väsitav, uskuge mind. Aga pole hullu, täna olen jälle üksi, näikse tulevat vähemalt sama tore päevake...

Jaanitulest ja muust

See tänavune jaanipäev läks ilmselgelt aia taha. No kuulge, see pole ju miski jaanipäev, kui taevast tilkagi vett ei tule ja kogu aeg päike ilusalt särab, ilm on soe ja mõnus! Lisaks veel jaanituli, kadakad, karjamaa. Külm meri, soe saun. Head sõbrad. Pähh. Õnneks päästsid sääsed ürituse täielikust läbikukkumisest.

Aga veidike lähemalt:
Alustaks jaanitulest. Te ju kõik teate kindlasti seda rahvatarkust, et kes jaanitule jaoks puid saeb, see saab järgmisel aastal mehele. Ja kõikide meheleminekueas neiude rõõmustamiseks oli minu isa muretsenud meile ilusad ja lõkke tegemiseks selgelt liiga pikad lauajupid. Kõik rõõmustasid! Esimesena sai oma haardesse sae Maris! Saagis oma õnne siis ja uskuge või mitte - valmis saagis. Nii et olete kõik järgmisel aastal Marise pulma kutsutud! Ülejäänud neiudel aga seda õnne polnud. Nimelt hüppas Margus kõik ülejäänud lauad katki. Ei tea, mis kadeduseuss teda hammastas või mis oli selle põhjuseks, et tahtis takistada neidusid abiellumast.

Blogi kokandusnurgas räägiks ma heameelega sellest, kuidas on kõige õigem vorstikesi grillida. Jaanipäevaeelses kirjanduses on välja toodud küll tuhandeid nippe ja nõuandeid, et kuidas saada kõige parem grill. Ärge uskuge neid! Kõige olulisem on vorstid põlema panna ja seejärel tuha sisse visata (mina just nii tegine enamustega). Sellise meetodiga valmistatud vorstikesed jätavad teid ilma igasugustest jaaniga kaasnevatest seedehäiretest!

Üldiselt oli sportlik jaanituli. Suure MM valguses mängisime meiegi jalgpalli (Mina ei mänginud, vaid kommenteerisin mängu. Keel liigub mul tunduvalt kiiremini kui jalad nimelt). Ghana võitis Brasiiliat ja Austraaliat 5:3:3. Nagu näete oli meil platisl korraga kolm meeskonda (kusjuures tuleb mainida, et Ghanalaste vormirõivastus oli ikkagi eriti ilus ja esinduslik. Ega iga päev ei näe noort ghana jalgpallurit ühe käega seelikusaba hoidmas ja samal ajal metsikult palli pärast võitlemas). Kusjuures minu arust võiks meie jalgpallireeglistikku laiendada ka nt MM-le. No siis ei peaks kuu aega iga päev televiisori ees vedelema, vaid saaks piirduda ühe õhtuga, mil toimuks jalgpalli grand finale, kus kõik meeskonnad korraga platsile lastakse ja kes kõige enamate väravatega sellest lahingust väljub olekski võitja :D
Lisaks jalgpallile toimus sportlikest üritustest ka käruralli. Tuleb tõdeda, et professionaalsele kärutajale Margusele pakkusin mina, asjaarmastaja, siiski küllaltki kõva konkurentsi.

Kultuursed tegevused jätkusid ka hiljem. Taas said kätt proovida VKK liikmed. Ehk siis toimus kunstiklubi järjekordne Marise joonistamine. Seekord oli siis tehnikaks krokii!

Rahvusvahelisele kontingendile sai tutvustatud ka vana head Eesti joomismängu - Nimekokteilid! Palju huvitavaid maitseelamusi!

Öösel aga andsime endist parima, et need kes magada tahavad seda teha ei saaks. Juba vanarahvas teadis rääkida, et kes jaaniöösel magab, see on üks igavene unimüts. Kui mina magama läksin, siis oli päike igatahes juba kõrgel.

Nüüd te muidugi tahate teada, et aga traditsioonilised sõnajalaõite otsimised, erinevat liiki lillede korjamised, üle aedade turnimised, tulevaste unes nägemised, üle lõkke hüppamised ja muud sellised kultustegevused, et mis neist siis sai? Vastan sellele oma venna sõnadega:
"See kõik on mömmidele!"*
(mina tuntuima mömmina käisin salaja ikkagi otsimas sõnajalaõit. Mis te arvate kas ma leidsin?)

*Kusjuures tema tunnuslause on: "Blogid on mömmidele"

Vihma kallab nagu oavarrest. Mida see küll tähendada võiks? Eks ikka seda, et jaanipäev on lähenemas!

Eile algas suvi. Paremini poleks ta saanudki alata.

(Täna on lühendatud tööpäev, pole aega pikemalt kirjutada. Kui soovite teada, kuidas see suvi täpselt algas, siis tuleb teil seda minu postpäevikust lugeda. Selleks palun esitada kirjalik avaldus, passi koopia ja 1 dokumendifoto)

Fotomodelliks ei saa vist

Käisin üle miljoni aasta fotograafi juures. Sain pildid kätte ja nüüd järgmise miljoni aasta jooksul enam ei lähe ka. Võibolla alles kõrges vanuses, kui mälu hakkab tuhmuma ja läheb meelest, et kui tobedad need pildid alati on ja võibolla olen ma selleks ajaks targem ka ja nt kammin pea enne pildi tegemist ära.
Panen siia illlustratsiooniks ka ühe oma uutest piltidest:
Mul vist ongi suu viltu peas, vähemalt viiel pildil kuuest on see küll nii....

P.S Ilmselt olengi juba iidvana. Absoluutselt mitte midagi ei seisa peas kinni üle 2,2 sekundi isegi kuldkalake on parema mäluga kui mina....

Tagajärjed...

Elu on raske.
Kirjutasin mina oma kuulsusrikka sissekande sellest, kuidas ma olin tubli ja osav ja tegin igasugust käeosavust nõudvat tööd. Nüüd ei anna vennaraas mulle rahu ega midagist. Iga kord kui tuleb midagi tõsta, tassida, kaevata või mis iganes füüsilist tööd teaha, teatab ta: "Las Pille teeb, tal pole ju meest vaja!!!"
Hähh, kas te ei saanud üldse minu sissekande mõttest aru???