Keskmiselt kaunis ema

Emadepäeva eel sigines e-kooli palju ülesandeid, mis sisaldasid sõna ema. Laulud ja luuletused ja loomulikult ka ülesanne joonistada ema portree. Ma siis pöördusin laste poole palvega, et nad kujutaks mind just nii nagu ma olen - nunnu ja ilusana.

Täps hakkas selle peale valju häälega naerma ja teatas: "Ilusana? Nende kortsudega?!?" 

Tõruke oli väheke vastutulelikum. Minu portreed maalides leelotas ta vaikselt: "Kes on kauneim ilma peal? Ikka emme!" Mu süda lausa sulas, aga kahjuks tõi Täps mu maa peale tagasi kommenteerides: "Kauneim? Vaevalt. Pigem selline keskmine."

Siin on näha mõlema nägemus minust. Täps ilmselgelt halastas mu peale ja lisas veidi meiki ja blingi, et vähekenegi neid kortse ja keskpärast välimust leevendada. Tegelikult halastas ka Tõruke, kes esialgu lubas joonistada mulle "kurjad kulmud", kuid siiski loobus sellest. Isegi kui nii oleks pilt tõetruum tulnud.

Rattasõit või asi

Ma olen ikka hellitanud end mõttega, et oskan üle keskmise hästi maalida. Selles pettekujutelmas otsustasin osaleda Eesti Kunstimuuseumi üleskutses. Ma ei pea end küll mingiks van Goghiks, Hirveks või muuks sääraseks meisterpintseldajaks, aga enamvähem viisaka natüürmordi võiks ju suuta kokku plätserdada. Ma ei ole küll oma 10 aastat ühtegi pilti maalinud, aga noh, see on ju nagu rattasõit või mis? No et ei unune niisama lihtsalt?
Hakkasin siis suure entusiasmiga maalima, aga võta näpust, mitte kuidagi ei suuda seda imetabast nägemust peast paberile kanda. Ma hea meelega süüdistaks siin ajapuudust (sain maalida vaid siis kui kõik põrsakesed ilusasti magasid) ja korralike värvide puudust (pööningult leidsin küll vanad akrüülid, aga tegelikult ma akrüüle väga ei armasta).
Siin on kaks võimalust. Kas ma varasemalt oskasin maalida, aga viimaste aastate kidur praktika kunstivaldkonnas ning pintslite väärkasutamine eelkõige siseviimistluses, on oskused rooste ajanud. Või siis ma pole kunagi maalida osanudki, aga sõnaosava mesikeelena suutsin end vastupidises veenda.
Ükskõik kumb ka põhjuseks on, igatahes ei jäänud ma tulemusega sugugi rahule. Selline tugev põhikoolitase.

Lahendusi on ka kaks. Kas  jätta maalimine sootuks maha ning jääda maalritöö juurde või hakata hoolega harjutama ja loota, et pisukese praktiseerimise järel meenub taas, mispidi see pintsel käes käis ning tõestada, et maalinime on ikkagi kui jalgrattasõit ning masinavärk tahab lihtsalt veidi õlitamist.

Jalgrattaga pole ma ka mitu head aastat sõitnud. Ei tea kas julgengi enam sadulasse tõusta, võibolla olen selle oskuse ka unustanud ja sõidan otse kraavi...

Ahjaa, pildivalikust ka. Mõtlesin, et lähenen klassikalise natüürmordi teed ja joonistan vaasi päevalill... ptui... tulpidega.  Tulbid jäid tuulekastide tegemisele ette, nii et need tuli niikuinii ära korjata. Hea meelega oleks veel juurde puistanud ka mõned puuviljad, aga mul oli kodus vaid sibulaid (kilode kaupa, mäletate eksitust e-poodlemisel). Kuigi tulid on sibullilled, siis ei tekkinud erilist tahtmist sibulaid lisaks panna. Niigi ajab nutma.

Loosipakid

Nadu saatis meile pakiga enne eriolukorda Taaralinna unustatud akutrelli. Pakki avades leidsime sealt seest aga ohtralt kommi ja venekeelset kirjandust koos emadepäeva kaardiga. Mašalt.
Siin on kaks võimalust, kas on Omniva hakanud taas loosipakkidega tegelema või on tegemist mingi ussiauguga paralleeldimensioonide vahel. Selles teises maailmas on Mps armastava tütre Mašakese ema. Tundub olevat üsna huvitav maailm...

Aga kui teie saite nüüd juhuslikult loosipakiga meie akutrelli, siis me tunneme sellest puudust...

Ja Maša ema (kes sa kahtlemata minu blogi loed), anna endast märku, saadame sulle su emadepäevakingi edasi!

Märka mind!

Ehk siis taas on aeg laduda letti fotoküttide sellenädalane saak.

Märka mind!

Lastetuba koristades hakka silma üks väike legoipi, kes lausa karjus tähelepanu järele. Ilmselt oli seal voodi all tolmurullide (ja võimalik, et ämblikegi) vahel üksildane ja kõhe olla. Päästsin ta ära ja saatsin umbes 130 omasuguse juurde.

Tõsi, mulle tundus, et tegelikult ta ei tahtnudki päästmist. Miks muidu vedeles ta järgmisel päeval jälle põrandal (olles sealjuures need ülejäänud 130 tükki ka kaasa meelitanud). Kuna selles käitumises oli näha selget enesehävituslikku mustrit (ja mustrid olid ühe varasema fotojahi teema), siis otsustasin hoopis õue märkama minna.

Vaevalt sain õue kui pidin peaaegu nägemise kaotama. On ju lapsest saati hoiatatud, et päikesesse ei tohi vaadata. See konkreetne päike oli õnneks pisike (ja jäädavaid kahjusid silmanägemisele ei tekkinud) ja asus sinitaeva asemel madalal muru sees.

Lähemal vaatlemisel selgus aga, et päikesepaistes üritas pildile trügida ka väike putukas. Eks sellisel pisimutukal ongi raske silma torgata muul moel kui end suurema ja säravama abil upitades.

Vahel võib see aga vastupidise tulemuse anda. Nagu näiteks siin.

Nimelt hakkas edasisel ringkäigul kadastikus silma harjumatud värvilaigud, mis samuti justkui hüüdsid, et vaata mind! Tegemist on pihlaka näsaroostega, mille vaheperemeheks on kadakas. Mina kohtasin sellist tegelast esimest korda (aga peale seda, hakkasin seda igal kolmandal kadakal märkama). See seeneke oli nii särav ja erk oma värvi poolest, et pildile roninud tigu ma esimese hooga ei märganudki.

Mis puutub aga nõudmisse "Märka mind", siis seda kohtan ma kõige rohkem ikkagi koduseinte vahel. Ja seda just nõudmise rollis. Kolm tähelepanujanus last noh. Aga neist ma pilti ei pane. Panen hoopis udupildi kassist, kes tahab tuppa ja akna taga tähelepanu püüab.

Teleskoopkäsivarred ja beebitoit

Me alustasime ka lõpuks näputoiduga. Rannarahva iidsete tavade kohaselt on lapse esimeseks lisatoiduks olnud ikka kuivatatud ahven. Kui see hästi peale läheb ja lapse kõht jääb korda, siis hakatakse tasapisi lisaks juurde andma ka soolasilku, haugikotlette  ja pidupäevadel suitsuangerjat.

Tegelikult on postitus rubriigist "pikad käed". Ma kahtlustan, et beebide käed on teleskoopvarrega. No vaatad, et kenad pisikesed, ei ulata eriti kaugele, aga kohe kui pilgu kõrvale keerad venivad need ebainimlikult pikaks ja ulatuvad absoluutselt kõigeni.
 Oma arvates tegin küll laua pea meetri ulatuses lagedaks, aga kuidagi õnnestus Tirtsul ikka kala kätte saada. Nagu pildilt näha ei ole ta selle loovutamisest huvitatud.

Meri kohiseb, lambad määgivad...

Või noh, mis lambad. Neil pole häda midagi, aga need linnud...
Lükkan mina vankri lapsega õue õunapuu alla, et las magab värske õhu käes tasase linnulaulu saatel. Jätan lapsele vankrisse ka beebimonitori, et ta saaks mulle helistada kui üles ärkab. Ise lähen tuppa koristama (või midagi sellist).
Koristamisest ei tule aga midagi välja, sest beebimonitor annab pidevalt häiret.
Tõmban jaki selga, kalossid jalga ja lähen õue. Laps magab kui nukuke. Egas midagi, tagasi tuppa koristama. Hetk hiljem kordub sama. Ja uuesti ja uuesti. Kas tõesti beebimonitor hukas?
Ei, hoopis linnud lõugavad nii et maa väriseb. Õunapuu otsas, kohe vankri kohal lärmab punarind, veidi eemal möirgavad tihased ja mere äärest (mis on tegelikult päris kaugel) kostub sellist häält, nagu oleks koolitäis lapsi peale kahekuulist koolitundi korraga vabadusse lastud lubadusega süüa nii palju tasuta jäätist kui kulub - lagled ühesõnaga.
Isegi kui lapse und nad ei häiri, siis minu puhkehetke küll.
Pildil üks lärmakas punarind. Ise jäädvustasin.

Fotojaht: Liikumine/liigutamine

Esimene pilt sellenädalases fotojahis kajastab veel nädala alguses kodusaarel kehtinud liikumispiiranguid. Kui ikka kusagile minna ei tohi, ei jäägi muud üle kui ketsid varna riputada.

Ehk siis taas pildike meie aidast, mille küljes on palju roostes naelu, mille otsas omakorda ripub kõikvõimalikke asju. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et üritan kogu fotojahi aida najal läbi ajada.

Liigutamine viib meid ka teise päevakajalise teemani, milleks sel nädalal oli põllumajandussektorit ähvardava tööjõupuuduse leevendamine gümnasistide abil. Ma ikka imestan kuidas seal pealinnas nii kitsalt asjale lähenetakse. Miks piirduda gümnasistidega? Põllule kapsaid ja kaale noppima võiks saata ju kõik õpilased. Õppimine on niikuinii ülehinnatud ja võõrtööjõupuuduse kompenseerimine lapstööjõuga on arenenud riikides levinud praktika. Või  siis ka mitte.
Pildil on näha kuidas tulevane esimese klassi neiu juba põllutöödega kätt harjutab ning mullarammu punktist A punkti B liigutab, endal tuul lokke sasimas.

Ilmas pidi olema kolm asja, mille vaatamisest ei tüdine - voolav vesi, põlev tuli ja töötav inimene. Mind lapsevanemana küll ülemäära ei rahustanud vaatepilt kuueaastasest terava hargiga vehkimas. Seega lisan siia ühe rahustavama pildi. Eile õhtul tegime volbriöö lõket. Ja no seda võiks küll tundide kaupa vaadata - tulekeeled mitte lihtsalt ei liigu vaid lausa tantsisklevad oma destruktiivses ilus.

Töötav inimene on, elav tuli ka, nüüd on täieliku õnne ja harmoonia jaoks vaja veel voolavat vett. Meil on majas vesi sees, tee ainult kraan lahti (vot kus kukkus nüüd eputama).

Liikumisest ja liigutamisest on juba küllalt. Panen lõppu ka pildikese peamisest liigutatavast. Vähemalt kolm korda päevas liigutan ma teda vankriga sihitult mööda õuet ringi. Kui keegi peaks mu tiirutamise marsruudi kaardile kandma, siis näeks see välja nagu lõngakera, mida on rünnanud kassipoegade hordid.