Küpsetamine ravi otstarbel

Armastus käivat kõhu kaudu, teab vanarahvas rääkida. Ma ei tahaks neid hästi uskuda, vastasel juhul peaks ma olema igavesti neetud üksi jääma. Aga Mps on kuidagiviisi juba tükk aega minu kõrval jõlkunud (aga see võib siiski vabalt olla tingitud mitte niivõrd minu kokanduslikest saavutustest vaid tema väärastunud toitumisharjumustest). Aga millest siis selline pessimism minu kulinaarsete võimete osas? Lihtsalt viimasel ajal tundub, et ma ei saa lihtsaimate asjadegagi hakkama. Teadupärast pole olemas lihtsamat asja kui kaerakäkid. Mäletate, poolteist kuud tagasi püüdsin neid teha ja välja tuli midagi, mis ainult väga hea kujutlusvõime puhul oleks meenutanud seda, mis retsepti järgi oleks pidanud tulema. Nüüd, olles oma vigadest õppinud (vähemalt nii ma arvasin), läksin uuele katsele. Ja jälle! Millegipärast oli mulle jäänud mulje, et mul on kodus kilode kaupa kaerahelbeid. Võite ise arvata kas oli. Õnneks avastasin selle viimasel hetkel, nii et kõige suurem kahju jäi sündimata (kuigi kaod olid selgelt liiga suured). Esimene pannitäis tuli täitsa usutava välimusega kaerahelbekäkke. Teine pannitäis tuli ka täitsa usutava välimusega - söetablette.
Minust ei anna nii eal head koduperenaise mõõtu välja, kui ma kõikse lihtsamate toitude valmistamisega hätta jään. Võibolla oleks lahendus  see, et ma loobuks lihtsaimate asjade valmistamisest ja hakkaks hoopis keerulisi asju tegema. Järgmiseks proovin sufleed. Kui see ka välja ei tule, siis olen hukule määratud.
Muidugi üks võimalus on veel - spetsialiseeruda söetablettidele.

Aga üldiselt on üks niu-niu-niu täna. Kõik on hukas. Ja vaevalt, et homme paremaks läheb. Kuidas saakski, tööle tuleb ju minna.

Muide, lugesin oma 4 aasta taguseid blogi sissekandeid. Mul on tunne, et mu blogil oli siis hoopis teine tera sees. Kõlas palju lõbusamalt ja huvitavamalt. Isegi siis kui mul oli suur masendus ja kummikud ähvardasid mind lömastada suutsin ma igas asjas ikkagi väikese piruka leida... Tundub, et olen alla käinud. Praegu leian heal juhul söetableti...

Nii, üks nädalavahetus hakkab jälle oma lõpu poole tüürima. Mis tea arvate, kas ma tahan homme tööle minna. Kui vatasite jah, siis proovige üks kord veel arvata.
Nädalavahetusel polnud vigagi. Reede õhul sai saunas ja sulistamas käidud. Mõnus oli. Ülejäänud nädalavahetuse ma kas hulkusin mere ääres, kõmpisin metsas või lugesin raamatut. Metsas nägin selle kevade esimest sinilille õitsemas. Mere ääres olid suuuuuured jäämäed, aga jää oli pisut liiga pehme. Sain oma jala igastahes ära pestud. Ja raamat sai häbematalt kiiresti läbi.  Nüüd tasub vaid loota, et see, kelle käes on teine osa, loeb selle kiiresti läbi ja toob raamatukokku kiiresti tagasi. Ja siis tuleb raamatukogutädi, kes on mu naaber ja ütleb, et näe, siin on sulle raamat, neela see ka kiiresti alla.
Mõtlesin täna veidi sellele lugemisele. Mulle meeldib lugeda. Ja kuigi ma ei loe ülemäära kiiresti, siis loen ma ikkagi suhteliselt palju. Ei tea, kuidas mõnel inimesel tekib selline lugemisharjumus ja mõnel mitte.

 PIldil on näha Polaaruurija Mpsi tegevuses.

Ingo

Eelmise postituse täienduseks. Iga kord kui Mps aknast välja vaatab, siis painutab tuul puuoksi maani ja tuulab hullunult ringi. Isegi ühe bussi olla 4 meetrit õhku tõstnud. Siis kui mina aknast välja vaatan, siis puuoksakesed õrnalt kiiguvad hällitavas tuules. Nojah, ühe korra kuulsin suurt kolksu ja paberi ja papi konteiner oli ümber läinud. Võiks arvata, et tuulega, aga olen üsna kindel, et seal on ka Mpsi käpp mängus...

Puhu tuul

No kas vesi on juba varutud ja elekter purki püütud? Lubati tormi.
Mina pugisin igastahes kõhu ilusasti kiluvõileibu täis - nüüd peaks natuke aega ka ilma elektrita hakkama saama.

Kuigi mina ei tea - mingit erilist tormi praegu veel tunda ei ole. Pisut ju tuulutab, aga ootame vaatame ja hoiame tikud käepärast.

Sulablogi

Ma olen kirjutamises alla käinud. Vanasti pidasin päevikut ja kirjutasin kolm korda päevas blogi ka. Nüüd kirjutan blogi kord nädalas ja oma päevikusse pole ma peaaegu terve aasta kriipsugi kirjutanud. Ometigi on toimunud väga palju kirjutamisväärset. Tõsi on see, et ma isegi ei teadnud kus mu päevik asub ja alles nädalavahetuse suurkoristamise käigus leidsin selle raamaturiiulilt mingite paberite vahelt üles.
Kui asi samas stiilis edasi läheb, siis varsti unustan kirjutamise täiesti ära... Blogi kuivab kokku ja sulab veeks nagu see lumehunnik seal õues.

Aga muide, rääkides kevadest, ma nägin täna selle aasta esimest liblikat. Ilus suur kirju liblikas istus meil lasteaia seinal päikeselaigus ja liigutas laisalt tiibu. Järelikult tuleb laisk, aga kirju suvi.

Kevadkoristus

Täna korralist trepikoja koristust läbi viies mõtlesin, et pole omas kodus ammu korralikult koristanud. Loobusin metsa minekust ja panustasin hoopis koristamisse. Ilm polnud niikuinii metsa minekuks paslik.
Mulle ei meeldi koristada. Mitte ühtegi tuba ei meeldi koristada. Aga kusagilt peab ju alustama. No tegin siis endale õnneloosi. Kirjutasin paberitükikestele koristamist vajavate tubade ja ruumide nimed. Lisaks panin veel puhkepausi sildikese ka. Ja no vot siis hakkasingi liisku tõmbama.
Veider on see, et toad tulidki selles järjekorras, mis ma ilmselt oleks ka ise valinud. Küürisin siis nagu segane, pesin aknaid ja nihutasin diivanit, ajasin tolmuimejaga ämblikuvõrke taga ja pesin kardinaid.
Lõpuks tõstsin ka köögikappide sisu ümber. No nii, et mul endal oleks mugavam ja käepärasem. Kahtlustan küll, et vaene Mps eksib nüüd meie köögis ära, aga no ehk harjub temagi. Mul on see manööver algusest peale plaanis olnud, aga millegipärast pole möödunud kolme aasta jooksul sellega hakkama saanud.
Jah kujutage ette, ma olen siin korteris elanud nüüd täpselt kolm aastat ja kolm päeva! Päris hea saak.
Väike remondike on ka plaanis, tea kas saab selle järgmise 3 aasta jooksul tehtud, või mitte...

Aga koristamisest nii palju, et ei jõudnuki lõpuni. Magamistuba jäi täiesti tegemata ja magamistoa sildike ootab üksikult kausis. Jõud sai enne otsa. Täitsa otsas. Praegugi trükin siin puhtalt tahtejõu najal...
Kui homme jaksan, siis lõptean ära... Lahked lubadused!

Linnalood

Aga täna on ilus ilm. Käisin linnas. Hüppasin mööda minnes ema juurest ka läbi, et talle pisut näputööd viia. Tema oli aga hommikul niimoodi kukkunud, et sõrmed nägid välja nagu väikesed sinised vorstikesed. Nende sõrmedega küll heegelnõela ei hoia. Aga noh. Ilmselt on ta ka vasaku käega heegeldades osavam kui mina paremaga. Vähemalt ta ise väidab, et olla nooruses meeletutes kogustes pitsi heegeldanud. Mina ei tea. Pole teda kunagi heegeldamas näinud (olgu, tõe huvides, ükskord nägin kuidas ta ühe kanakese heegeldas).
 Mina olen heegeldamist vihanud alates sellest ajast kui ma esimest korda käsitööringis heegelnõela kätte võtsin ja keti heegeldamisega hätta jäin.

Ohatise tarbeks ostsin ka uue ja edeva plaastri, mis osutus täielikuks saastaks. Pidavat olema selline, et paned peale ja siis lahustub ise ära. Hähh, minul igastahes ei õnnestunud seda ohatise pealegi saada nii, et kõik ääred poleks laperdanud. Ei olnud väga hea ost.

Muidu on aga imetabane ilm. Jalutasin natuke. Päike oli väga soe... nagu kevad