Liigse turistide sissevoolu ohjamiseks on Kuressaare linna peale lahti lastud väike punane auto, mis tüütutest soomlastest lihtsalt üle sõidab. Samuti aitab see reguleerida liiklust linnas (mõistlikud ja oma varast ning elust hoolivad inimesed hoiavad eemale) ja vältida liigset kiirustamist (vt illustreerivat joonist). Auto roolis on loomulikult Pille ise omas hiilguses. Mäletate, ma lubasin teha omale autojuhi load 60.-ks sünnipäevaks. See, et ma nüüd autokoolis käin, ei tähenda mitte minu ülikiiret vananemist vaid hoopis ettenägelikkust, et ikka õigeks ajaks valmis jõuda. Vaadates lihtsalt kuidas ma iga õppesõidu tunniga arenen, siis umbes 35 aastat vaid ehk lähebki veel.

Super Heero

Läbi aegade on mulle meeldinud unistada igatsugu üleloomulike võimete omamisest.
Algklassides tahtsin osata nähtamatuks muutuda (see oli see aeg, mil ma tahtsin salapolitseinikuks hakata - kujutage ette kui hea oleks inimesi jälitada kui sa nähtamatu oled!).
Põhikoolis unistasin mõtete lugemise võimest (plaan oli lugeda õpetajate mõtteid ja niimoodi kergelt suuliste vastamistega hakkama saada).
Gümnaasiumis ihkasin osata lennata (ja kõrgelt!)

Ja nüüd? Nüüd tahaks üle kõige osata end teleportida.
Paneksin uksele sildi - suletud mönusa ilma tõttu - ja hüppaks hopp ühte kohta mere ääres. Mul on juba välja valitud kuhu ma end telepordiksin (tegin kivi peale väikese punase risti, et õige koha üles leiaks).

Öised seiklused vol2

Täna öösel ärkasin ma selle peale üles, et keegi nihutas suure mürina ja raginaga minu voodi tagant seina paigast ära nii, et tekkis vähemalt inimese laiune pragu seina. See oli hirmutav. Ma lausa hüppasin ehmatusest püsti. Loomulikult ei saanud ma sinna tuppa enam edasi jääda. Esiteks võisid nad ju uuesti midagi eriskummalist teha (a la nt lae ka pealt ära tõsta) ja teiseks oleks sealt avaususet seinas ju suured hirmuäratavad ämblikud trobikondadena tuppa tunginud. Nii tuligi mul võtta kaasa äratuskell* ja kõrvaltuppa kolida - see asus ju kriisikoldest ikka ohutus kauguses ja seal võis rahulikult magada.
Hommikul äkasin venna toas ja imestasin, et millise tallinnakilupäevapühaku nimel ma ometi sinna läinud olin. Ja siis hakkas kõik vaikselt meenuma. Oo õnnis kuutõbisus. Ilma selleta oleks elu ikka igav - järgmisel päeval poleks midagi meenutada...
Aga imelik on see, et nii tihedalt mul need öised petekujutelmad kallal käivad. Tavaliselt on ikka veidike pikemate ajavahemike järel nalja saanud...

Aga vähemalt ma tean nüüd, et mul on seina taga salaruum, kus kindlasti elab palju ämmelgaid :D


* Ma ei saa ju mingite seinaliigutajakollide pärast hommikul sisse magada. Minu kuutõbiste askelduste käigus ei jäta ma iial arvestamata toakaaslasi (nt olen enda arvates kaevanduses kinni ja õhk hakkab otsa saama, aga appi ei saa karjuda, kuna ajan ju toanaabri üles niimoodi, või siis olen keset kõige ägedamat lahingut juhatan vägesid, aga loitsude tegemiseks näpin telefoni teki all, et piiksumine ja valgus toanaabrit ei häiriks) ega kohustusi nagu varajane ärkamine.

P.S Kasutasin Ploop26 pilti, tal on armsad pildid. Näete!
Teine pilt on tundmatult autorilt.

Seitsme maa ja mere taga...

Kunagi öeldi mulle, et olen kadestusväärne inimene - ma mõtlevat välja endale sobiva muinasjutu ja siis elavatki seda*. Millise tallinnakilupäevapühaku nimel ma ometi endale nii igava muinasjutu välja mõelnud olen? Tunnen end just nagu Rapuntsel, kes on lossitorni lukusatatud ja on veetnud seal juba terve igaviku ning silmapiirilt ei paista ühtegi päästvat printsi tulemas**.
Hmm, peaks lisama oma muinasjuttu sellise koha, kus tuleb haldjast ristiema ja muudab selle nagi siin müüjaks, kes sel ajal kui mina merevees ligunen ja mõne printsiga kusagil jäätist limpsin minu eest soomlastele pellava-kraami pähe määriks***.


*Nojah, kõik asjad kipuvad varem või hiljem minema kuidagi nii nagu ma unistanud olen. Mitte et ma nuriseks selle üle, aga lihtsalt veidi kõhedaks teeb vahel.

** Saate aru, mul on siin poes lihtsalt IGAV! Ma vajan midagi mida oodata, midagi toredat lõbusat ja head. Praegu näen küll vaid igavat ja lõputut kõrbe, kus düünideks on padjad ja tasndikeks tekid...nii kaugele kui silmapiir ulatub...Tahan oaasi!

*** Ainult palk tuleks ikka minu pangakontole, mitte sellele nagile.

Kõik oleneb vaatepunktist

Minu vanemad läksid nädalaks ajaks kodunt ära. Minu kauges kuid kaunis nooruses tähendas see pidu igal õhtul, hommikusöögiks jäätist, lõunasöögiks keeksi (seda erilist igavesti säilivat jubedamaitselist ebakeeksilikku keeksi) ja õhtusöögiks kooki - kõike ohtra limonaadiga.
Nüüd tähendab see seda, et takso-, koristus- ja küpsetusteenust enam ei pakuta.
Uskumatu kuidas vaatepunkt aastatega muutuda võib...
Appi, ma räägin nagu ma oleks juba iidne..
Aga ma ei anna alla. Kavatsen oma venna välja koolitada, et ta mulle vähemalt süüa valmistaks! Koolitamine ise on lihtne, annan talle kätte kokaraamatu ja näitan mõne pildi peale ning ütlen, et tahan vot sellist ja sellist rooga. mõtlesin, et osatn talle enda poest veel kokamütsi ja põlle ja pajakindad ka. No et ta tunneks end kokana. Sest kui tunne on käes, siis on muu ainult vormistamise küsimus.
No ja õige kokk ei jäta kunagi kööki segamini ja äkki ta satub siis hoogu ja koristab ka ülejäänud korteri ära.
Siis jääbki vaid lahendada taksojuhi probleem. Võiks sellekski venna värvata, kuid kas kellelgi on autot laenata.
Näe, lahendasingi kõik oma mured ära....Nüüd tuleb vaid vennaraasule see niimoodi serveerida, et ta konksu otsa jääks... (oi ma olen unistaja)

Vürst Gaudeamus e. Vaksali punkri viimased päevad

„Ei saa miitee vaiki ooollla
Lauluviiiisiiii lõpeta...“

Just niiviisi üürgas Pilleke eile öösel ujumast ära tulles*. See oli iseenesest päris heaks vahelduseks kõigile neile läti- ja leedukeelsetele laludele, mida ta terve päeva laulnud oli ning kirjeldas täpselt antud olukorda.
Aga peale kolme päeva täis päikest ja laulu pole see ka mingi ime (peasüüdlaseks on ilmselt päike – aju sai kuumarabanduse). Ja kindel see, et laulmine veelgi süvendas seda kõike. Seda, et ma aktiivselt laulmisega tegelesin näitab ka see, et täna mul suuremat häält enam pole. Ainult ümisen vaikselt. Aga laulda oli lahe. Mul tekkis vahepeal isegi tunne, et ma ei laulagi kõiki laule viisist mööda (sõnadest ma parem ei räägigi, aga ausõna, ma ei usu, et need lätakad ise ka aru saaks, mida nad räägivad, leedukatest muidugi rääkimata).
Ühesõnaga - gaudeamus.
Ega seal peale laulmise suurt midagi teha saanudki – ülejäänud aeg kulus ühest kohast teise minekuks. Pikkade palverännakute käigus Vaksali punkri ja lauluväljaku vahel kandsin ma läbi mitu kingapaari**. Ja nii juhtuski, et lõpuks leidsin end Tartu tänavail ringi lippamas paljajalu, pärg peas ning seelikusaba peos. Nii sarnanesingi ma ehk kõige täpsemalt vaese pruudiga, kelleks minu isa mind tänu minu linasele kleidile kutsus. Justkui lohutuseks lisas ta juurde ka seda, et vaesed pruudid pididki need kõikse ilusamad olema. Oh, aga ma tundsingi end hullu moodi ilusana. Tuleb tõdeda, et selline anomaalselt kõrge enesehinnang oli ilmselt tingitud sellest, et mul ühtegi peeglit käepärast polnud.
Hehh, tuleb tõdeda, et seoses Vaksali punkri likvideerimisega oli mul üldse häbematult vähe asju käepärast. Suur oli minu üllatus, kui ma Tartusse jõudes avastasin, et madrats minu voodist oli kadunud. Ma olen kindel, et reformvoodivedrumustrilised inimesed tulevad kindlasti peatselt moodi, ent ma pole end iial eriliseks moeguruks pidanud ja seekord tänu Kaiele, kes mulle madratsit laenas, ei tulnud mul ka selle novaatorliku vooluga kaasa minna.
Patja mul loomulikult ka polnud, aga leidlik nagu ma olen suutsin ma käepärastest materjalidest valmistada ütlemata toreda padjakese.
Vaksali punker oli üldse nii kohutavalt tühi. Et kuidagigi seda tühemikku täita ja korraks veel meenutada vanu häid aegu, mil punker oli kunsti ja kultuuurikeskus (oh nostalgiat) kutsusin kokku nii palju rahvast kui see mul õnnestus. Loomulikult oli see väike lõpupidu kõigest hiilgeaegade armetu vari.
Täitsa kahju oli lahkuda. Viimane öö minu tühjas kollases liivasiilurus oli imearmas (kui ehk jätta välja see väike kujuteldava ämbliku intsident, millest ma eelnevalt kirjutasin). Ja hommikul oli kohutavalt raske lahkuda (ma küll ei oska öelda, kui palju sellest saab kirjutada lahkumiskurbuse ja kui palju varasest ärkamisest tingitud voodilembuse arvele). Enda järel viimast korda ust kinni keerates oleks ehk pisaragi poetanud, ent ilmselt oli eelmise päeva kuumas iga viimengi veetilk minust välja higistatud. Sest päike oli see, millest gaudeamuse raames küll puudust ei tulnud tunda. Mul õnnestus küll hoida oma nina stabiilselt õrnpunasena (mis on üllatav, sest enamasti saab ta kergema päikesepaiste käes juba mõnusa sügavpunse varjundi), aga seeeest põletasin ära oma huule (aga kahjuks ei väljendu see mitte sügavpunaste huulte omamises – aitaks huulepulga pealt kokku hoida***)
Nüüd aga on see kõik läbi ja tuleb astuda tagasi oma igavasse argiellu: tekkide, patjade ja soome turistide kirevasse seltskonda. Laulupidu jäävad meenutama vaid villid varvastel ja peas kummitavad viisijupid

* Minu tihe päevaplaan ei jäta mulle aega normaalsel ajal ujumas käia, aga ujuma peab, muidu kasvavad lõpused kinni.
** olgu olgu, korrektne oleks öelda, et ühe paari.
***Te lihtsalt ei kujuta ette kui palju raha ma oma elus huulepulkadele raisanud olen...

Öised seiklused

Täna öösel ärkasin ma selle peale, et keegi hüüdis haleda häälega paaniliselt appi. Lähemal uurimisel selgus, et see olin mina ise, kes kujuteldava ämbliku eest põgeneda proovis.*

Selliste kujuteldavate elukatega peaks ma tegelikult harjunud olema, näen neid tihti (kord kahe kuu jooksul nt) kui sellistega üldse harjuda saabki. Kusagil ärkveloleku ja une piiril ei suuda aju ja silmad päris hästi koostööd teha ja nii näengi asju, mida tegelikult pole. Ainus asi, millest ma aru ei saa on see, et miks pean ma alati just ämblikke nälkjaid ja muid sääraseid peletisi oma painajalikes silmapetetes nägema. Miks ei võiks ma näha nt lilli või liblikaid?

* tegelikult toimus kõik muidugi vastupidises järjekorras: kõigepealt magasin ma mõnusalt oma voodis, siis tegin silmad lahti, siis nägin hiiglaslikku ämblikku ilmatumas võrgus minu voodi kohal, siis karjusin natuke appi, siis tegin silmad veelkord lahti ja peale väikest iseenda veenmist nõustusin, et sellist hiigelämmelgat mu toas siiski pole.