Lilled, Päike, heinamaa.... ja muda kõrvuni

"Hehh. Jälle tagasi," mõtles Pille oma hiiglasliku koti ja kolmjalgse teleskoobiga viiendale korrusele ronides. "Uskumatu."

Mendelejevi linnakeses käidud nii mis niuhti. "Mendelejevi linnake? Mis koht see veel on?" imestate teie.
"Kuressaare loomulikult" vastan mina üllatunult kulmu kergitades, nähes teie nägudel ikka veel laiutavat arusaamatust, seletan veidi lähemalt. "Vaadake. Kuressaare kesklinnas asub soomusrong nimega ferrum. Praeguseks on valminud ka aja maja, mis oma vaskse läike tõttu on saanud rahvasuus hüüdnimeks cuprum. Linnaelanikud peavad hinge kinni, et milline element Mendelejevi tabelist järgmisena ette võetakse. Aluminium? Argentum?"

Aga kodus oli äärmiselt tore. Ma polnud ammu tundnud korraga nii suurtes kogustes soojust, heatahtlikkust, ühtekuuluvust ja naeru. Kodus on alati lõbus. Meie pere vist ei oskagi teisiti. Naerdakse iseenda üle, naerdakse teiste üle. Selline sundimatu õhkkond. Ema-isa pulmaaastapäeva pidu oli ka selline kohutavalt armas üritus. Mul ikka on kellest eeskuju võtta.

Lisaks pidutsemisele sai muudki tehtud. Nt pesin ära kõik peojärgsed nõud. Mina ei mõista, meid oli seal kõigest 10 aga nõusid oli nii palju nagu oleks vähemalt 300 inimest olnud. Ilma päkapikkudeta oleksin täitsa hätta jäänud. Kuna mul aga on need väikesed abilised kaasas, siis jäi aega ülegi ja ma sain minna lapsepõlveradadaele hulkuma. Oo õnnis aeg see kauge noorus (mis ei tähenda, et ma seda aega taga igatseks. Ma olen otsustanud, et praegu ongi parim aeg elamiseks).

Ahjaa, ema rääkis oma Türgi reisi muljetest. See oli lohutav. Nüüd te jälle imestate, et mis saab olla lohutavat selles, kui sulle rõskel ja külmal sügisõhtul räägitakse sellest kuidas iga päev 4 korda ujumas käidi, saunas vedeleti ja päikest võeti (ja ei saa mainimata jätta ka seda, et tarbiti ohtralt hüvesid, mida pakub tasuta baar)? Aga lohutav on see osa, et neil oli kohutavalt lõbus. See annab lootust, et kui mina olen poole vanem kui praegu, et ka siis võib vahel lennujaamas pakikärudega rallit sõita, mööda purskkaevusid turnida ja muid lollusi teha.

Näitasin muuuseas kodustele ka seda, mida ma siin ülikoolis õppinud olen. Väike žongleerimisetendus võeti väga soojalt vastu ja soovitati õpingutega ikka jätkata. Nii võivat lapsest veel asja saada.


Igatahes kodus oli kena ja ausõna, ma poleks pidanud tagasi tulema. Tänane päev läheb tervelnisti mahakandmisele. Esiteks meeletult pikk ja ebamugav bussisõit, siis blogi plokib, siis kodutöö kadunud, siis ei saa ma oma koduste ülesannetega hakkama, siis jätab juhendaja mu saatuse hooleks, siis hakkab arvuti vilistama, siis kaovad igasugused ilusad illusioonid tulevikust ja nüüd ootan põnevusega, et mida oh mida sel päeval mulle veel pakkuda on???

URRRRRRRRRRRR
URRRRRRRRRRRR
URRRRR

urrloom is back, mean as always and twice as ugly

Protsendiprobleemid

60%????

See on ju selge liialdus.
Kui jätta välja geograafiline ja ajalooline aspekt, siis milles seisneb minu ja Mpsi sarnasus?
Lisaks sellele, et meie varjatud teineteisevihkamine on nüüd avalik? See ei saa ju hõlmata nii suurt protsenti meie olemustes.

Ei ma ei mõista.

Ebareedepärane verb

On reede ja ma olen just elanud üle oma kõige vihatuma loengu, mille eesmärk näib olevat mind teadusest võimalikult kaugele juhtida. Ja see eesmärk täitub neil esmaklassilise eduga. Iga kord loengust lahkudes on mul tekkinud soov oma üliõpilaspilet prügikasti visata (olmejätmed suure tõenäosusega) ja minna kuhugi ästi kaugele ja ilusasse kohta, kus ei pea mõtlema vesinikdisulfiidigaasifaasiosarõhumuutustele ebastabiilses keskkonnas. Huhh. Siiamaani on mind seda tegemast takistanud vaid tõsiasi, et üliõpilaspilet tagab soodustuse sinna kaugesse kohta sõitmiseks ja nagu juba teate siis vaevlen ma mõningastes majanduslikes raskustes.

Seda enam on imestama panev, et selle üritusega täna ei kaasnenudki minu tujulangust. Kannatan ikka veel selle eufooriajärelmõjude all. Kuigi kannatamine on vale sõna. Naudin seda lahedat pohhuismisugemetega rõõmsameelsust seni kuni võimalik. Ja elu on ilus. Ja ilm on ilus. Uskuge või mitte.

Ahjaa, lähen koju.
See on alati positiivne näitaja olnud.

Laisk Loom otsib tööd...

Nii, hoolimata inetrneti inhibeerivast mõjust (nett takistab nii joonistamist kui pildi ülesriputamist) on minu viimane pilt siiski valmis ja netis üleval (suur tänu skännmeister Kätlinile). Ja ei pildil pole kujutatud rebast (kuigi tuleb tõdeda, et teatav sarnasus eelmainitud loomaga ju on aga panete tähele, rebased ei roni puu otsa ja Laisal Loomal pole sabaots valge)


Vaatasin kogemata täna panka. Raha on otsas. Kas keegi ei tea tööd, kus midagi tegema ei peaks, aga palka saaks? Või no olgu, ma võiks ju hädapärast midagi teha kah, aga vaba graafiku alusel, ehk täpselt siis kui tahan.

Aidake vaest Laiska Looma

See on sest, et tõusen vara...

Äratuskell ei suvatsenud mind täna ommikul keset kõige magusamat unenägu millegipärast äratada. See tuli mulle üllatusena, mistõttu ma ärkasin, et uurida, milles asi. Jälle mingid paranormaalsed nähtused. Põhjus võis muidugi olla ka seles, et ma olin äratuskella eelnevalt kinni pannud, minus ei või kunagi ülemäära kindel olla. Aga täiesti kaalutav on ka võimalus, et see va äratuskell lihtsalt üritas mulle käkki keerata, ta on juba tuntud õelhing.
Aga haa, lakkugu panni.
Mina igatahes ei lasknud end sellest heidutada. Kui ma avan kell 7.49 silmad, siis on mul aega maa ja ilm. Kell 8.08 istusin igatahes juba venekeele klassis ja üritasin välja lugeda, et mida põnevat see Triin mulle töövihikusse kirjutanud oli. Kooli minekuks kulub mul kekmiselt 10 minutit, nii et 8 minutit söömise pesemise riietumise ja muude ommikuste tegemiste jaoks (mille hulka kuulub kindlasti hommikuvõimlemine) on tegelikult rohkem kui ma vajan. Ma olen võimeline ka palju lühema ajaga uksest välja tormama. Kõige kauem võtabki aega otsustamine, et kas ma pmt jõuan või mitte. Tegelikult on küsimus selles, et kas ma pmt viitsin või mitte.

Kusjuures minu puhul kehtib veel see, et mida vähem mul aega on, seda suurema tõenäosusega ma loengusse ka jõuan.

Häpili ever äfter???

Kui minu elu oleks muinasjutt, siis teisipäeviti oleks ma okasroosike. Ei, mitte selle pärast, et teisipäeviti ärataks mind printsi suudlus* või et ma tunneks end teisipäeviti miskipärast eriliselt ilusa andeka ja botaanilisena** vaid sellepärast, et see on see päev, mil mind tabab meeletu 100 aasta pikkune uni. Ja nii igal teisipäeval.
Vaadake asi on selles, et igal inimesel on mingi kindel kogus und, mille ta peab täis magama. Mina olen oma unekoguse jaganud nädalasteks portsjoniteks. Kuna mul aga äärmiselt erinevatel põhjusel*** õnnestub vähemalt pooled ööd üleval olla, siis minu unenädala lõpuks koguneb meeletu kogus talitsematut, pakitsevat, kärsitut ja realiseerimist nõudvat und. Juba esmaspäeva õhtuti tunnen end vana ja väsinuna. Teisipäeval veedan ma aga suurema osa päevast magades. See tähendab loomulikult seda, et alates kolmapäevast olen ma jälle kontaktivõimeline ja aktiivne. Kuna selja taha on jäänud mitu kohutavalt unevaest ööd ja täna on ikkagi teisipäev, siis võite ise arvata, millega ma päev otsa tegelenud olen ja millega ma kohe edasi tegeleda kavatsen...

* aga kui keegi teab mõnda printsi, kellel teisipäevad vabad, siis võite ta minu juurde juhatada.
**mis tuletab meelde, et lilli peaks kastma
***põhjusteks võivad olla: voodiga mitte samas ruumis asumine, voodiga mitte samas linnas olemine, mõni magamist takistav tegevus (lugemine, laulmine, lobisemine, joomine, jooksmine, jalutamine võite jätkata loetelu ükskõik, mis mine-lõpulise sõnaga),ilusad unenäod, veel ilusamad unenäod, imelikud mõtted, veel imelikumad mõtted ja ikka samas vaimus edasi.