Kuulge, kas te pole märganud, et ma hakkan kiilakaks jääma???
Mul tekkis selline kahtlus kui ma täna oma vaiba küljest terve parukatäie juukseid eraldasin...

Väike väänik anna asu, et ma suureks eal ei kasu...

Jaa, nagu unistaja blogist lugeda võisite, sai eile taas Elvas lapsepõlve meenutatud (kellel viletsam mälu või vähem andmeid, neile olgu teadmiseks, et seal on varem nt pimesikku mängitud). Seekord mängisime H2S haisulist muna. Milline nostalgia, milline nostalgia. Te võibolla imestate, kuidas nii suur ja ebasportlik märklaud kui mina kõige vähem nimesid sain. Asi on lihtne. Olgugi, et ma olin seltskonnast üks vanemaid, on mul lapsepõlvest väga vähe möödas. Mäda muna mängisin ma 10. klassis nii et silm ka ei pilkunud ja tuki-tukit (või uka-ukat või kuidas seda iganes veel ei kutsuta) sai veel abituuriumiski mängitud. Aga see oli uskumatult lõbus. Pimedas luurata ja joosta ja hüpata. Ahh!!! Mängiks praegugi, kui oleks kellega mängida. Üldse on mulle lapsest saati meeldinud igasugused jooksu ja eriti luure mängud. Parim mäng oli sutus kadakate vahel mängitud "tagaajamine", mis oli pmt ästi lihtne, aga samas äärmiselt põnev.
Ma olen ikkagi igavene laps. Suguvõsakokkutulekulgi kuulsin kuidas ema ja tädi rääkisid minust ja kahest teisest minuvanusest tüdrukust (kes olid mõlemad abielus ja lastega muideks). Jutu idee oli see, et meie Pille on ikka tunduvalt lapsem kui need teised.
Uskuge või mitte, see meeldib mulle. Ma ei tahagi suureks kasvada :D Ma juba kujutan ette, kuidas ma 80 aastase memmena kepp käes kadakate vahel rooman ja naabreid luuran...
Nüüd aga paneb see laps endale vähem värvised riided selga, pleieri oma uue MP3ga pähe ja läheb linna peale laiama. Asi on tuules. Mõnus tormihakatis puhub meil siin akna taga. Kuidas suudaks mina kodus istuda???

Nii oleks võinud juhtuda, kui me oleks remondimehed võtnud...

lokkav potjomkinlus

Nii, mördiööbik tegutseb jälle. terve päeva olen siin seina tapeedist eemaldanud, pahteldanud, lihvinud, pesnud ja loomulikult värvi mööda seina laiali määrinud. Ehki kui ma hetk tagasi peeglisse vaatasin jäi mulje, et nii mõnigi muu koht on saanud endale ilusa roosaka virsiku värvi. Kui ma praegu köögi seina ees sesaksin, ei suudaks te mind taustast eristada. Võrratu mimikri.
Värvimine värvimiseks, aga tapeedi ära võtmine oli kõige keerulisem. Kõik kes on meie köögis käinud peaks mäletama tapeeti, mis paanidena alla rippus ja vaid ausõna peal seinas püsis. Tuli välja, et nende kohtade peal, kus ta seina puutus oli ta seinaga lausa üheks saanud. Vaja läks üliinimlikku jõudu ja osavust, et seda sealt lahti kangutada.
Aga meie oleme kõigest inimesed. Nii juhtuski, et kohati jäi tapeet seina. tegelikult tegime tõelist potjomkini remonti. No tõesti. Me ei värvinud seina isegi mitte kapi peal olevate asjade tagant, kappide tagant värvimisest rääkimata.
Jah, igatahes põnev...
Olen remontimisega hoos. Tahaks kohe enda toas tapeedi ka ära vahetada, aga see peab veel ootama...ja kui liiga kaua ootab, siis juba järgmisi elanikke.

turbonuudlidieet*

Nii kallid kaaskannatajad, paluks mitte üllatuda, kui ma varsti kerjakaabuga teie ukse taga olen ja süüa lunin. Käisin nimelt pangas. Enne oktoobrit ma ikkagi raha ei saa. Pangas on mul 100 krooni, selle eest saab 52 pakki kiirkeedunuudleid, kui süüa kolm korda päevas nuudleid, siis jätkub sellest peaaegu 18 päevaks. Seega hiljemalt oma sünnipäevaks on mul näpud põhjas (võin teha sünnika stiilipeona, teemaks pankrott).


Käisin täna ka vene keeles. Mingi 50 inimest oli kohal. Kõigepealt peksti ruumist välja kõik, kes polnud kunagi vene keelt õppinud, siis need, kes olid üle 3 aasta õppinud. Minu 9 ja pool aastat devalveerus kiiresti 3 aastaks. Hiljem selgus, et minu keeleoskuse tasemel oleks pidanud juba koos esimese küüditamislainega lahkuma... Nii et ühinen selle nitševo ne panimõm mõm mõm klubiga.

Ahjaa, eile käisin linnas ulkumas - mitte midagi pole muutunud. Justkui aeg seisaks paigal. Ei, aeg liigub edasi aga mina liigun ajaga täpselt sama kiiresti ja nii ei märkagi ma midagi. Asi on taustsüsteemis :D

* Sõltumatute dieediekspertide ühing soovitab

kontuurkaardi värvimisest

Nii, tänu Triinule ja Merikesele on kõige suurem valge laik minu kaardilt kadunud ning asendunud ootamatult värvika pildiga. Ühesõnaga Ida-Virumaa sai vallutatud. Siinkohal suured tänud kõigile, kes mind toetasid ja sponsoreerisid ning tänu kellele parasiidi-Pille sest reisist osa sai võtta.
Täitsa lõbus oli. Näiteks sai Narvas käidud. sealt kindlusest oli Venemaa kiviga visata. Aga kuna kivide pildumist ei peta üldiselt eriti heaks kombeks, siis ei hakanud seekord kalevipoega mängima ja no tõesti, mine sa neid venelasi tea, äkki viskavad veel vastu.
Narvast järgmine peatuspaik oli piknik tanki juures (sellele eelnes muidugi mäkksnäki hankimine). Ei tea mina, kuidas neil õnnestus see tank nii kõrgele saada, aga rahvasuu rääkis, et Man oli selle purjus peaga sinna parkinud.
Edasi viis meid tee ühe imepeene majani, mille puhul olid meisternikerdajad selgelt hoogu sattunud. Kogu hoone peale ei leidunud ruuttolligi, kus poleks olnud miskit ornamenti või vigurit. Rannas sai kah käidud. Pistsin isegi varbad vette.
Oru pargis käisime kah. See oli tõsiselt hariv. Näiteks saime teada, et grott on inimtekkeline koobas randevuude jaoks, kuhu pääseb sisse vee alt. Samuti kuulsime kummituslikust oru lossist, mis iga 10 a tagant end öösiti ilmutama pidi. Maris jäi meist sinna maha, lootes seda lossi siiski näha.
Edasi võtsime suuna Valaste joale, kus võis oma silmaga geoloogiat näha.
Õhtul aga sai pidutsetud kui ennemuiste. Rumm ja kokaakolaa. Selleks ajaks kui saabus magama minemise aeg, olid mu silmad juba nii mõndagi südantsoojendavalt tuttavlikku olukorda näinud (ei, Triin ei seisnud pea peal - vist). Magati aint kui kilud karbis. Kui keegi tahtis külge keerata, siis seda sai teha vaid märguande peale ja kõik korraga. Enne magama minekut luges Maris meile veel unejuttu. Tema suigutav hääl ja minu monotoonne stiil koku mõjusid unerohuna. Vaevalt oli ta jõudnud esimese lehekülje keskpaika, kui juba kostus ukse poolt norinat, mis iga lause juures aina tuure juurde võttis.
Järgmisel ommikul tõmbasid aga kõik kiivrid pähe, võtsid kirkad kätte ning läksid lauldes* tööle. Olles kuulnud kui palju kaevuritele palka makstakse, otsustas meie seltskoned ühehäälselt kkt kus seda ja teist saata ning I-Vmaale paikseks jääda.
Peale rasket päevatööd asuti Kiviõli suurimat mäge otsima. Aga sinna ei viinud ükski tee. Otsustati, et ega neid hapusid viinamarju tegelt niiväga näha ei tahetagi ja asuti kodupoole teele. Koduteel sai veel vaatetorni külastada, kust paistis isegi Peipsi ja mille tippu lendorav pesa teinud oli. Kes ütles, et need olevused on välja suremas? Neid tiirutas seal ju kümnete kaupa ringi...
Igatahes tore oli. loodan, et kuu aja pärast, kui meie Ida-Viru esindus on uude kohta kolinud, saame uuesti soolaleiva peole!!!

Lualuks oli loomulikult tuntud kaevurilaul: Hei hoo hei hoo, käib töö ja vile koos...

"Palun mulle üks juuksehari," lausus Pille müüjale justkui muuseas. Tema hääl oli rõhutatult tavaline, nagu oleks kammi ostmine tema jaoks igapäevane rutiin. Iga vähegi tähelepanelikum vaatleja oleks aga kohemaid selle väikese pettuse läbi näinud - Pille haiglaselt säravad silmad ja värisevad käed reetsid ta koheselt.
Kui Pille lõpuks poest välja jõudis, kiirustas ta lähima nurga taha, võtis nii kiiresti kui ärevus lubas krabisevast kilekotis välja oma uhiuue harja ning vaatas seda uskumatul ilmel.
"Ära tõin!" sõnas ta endamisi. "Ma sain sellega hakkama."


See lõik võiks olla vabalt ükskõik millisest ulmekast võetud. Uskuge mind on vähe asju, mis on ulmelisemad kammi ostvast Pillest. Mine sa tea, võibolla hakkan ma seda kunagi isegi kasutama. Esialgu küll mitte. Praegu peidan ma ta kuhugi kappi luku taha ja aint riigipühadel ja suurematel tähtpäevadel piilun läbi lukuaugu teda.