Valutavate sõrmedega ema

Ma kirjutaks küll blogi, aga ei saa – sõrmeotsad on valusad, paha on klaviatuuri peksta.
Võite pakkuda, mis põhjustel sõrmed valusad võiks olla?

a) olen otsustanud jätkata oma kitarriõpingutega – kes kunagi on mõnd keelpilli mänginud, teavad, et alguses saavad sõrmeotsad kõvasti vatti.

b) raskekujuline nutinäpu sündroom – ilmselgelt liiga palju telefoni näppinud

c) papercut – kontoritöötajate seas laialt levinud tööohutusnõuete rikkumisest tingitud vigastus.

d) tahan ka saada käsitööblogardiks – ehk siis tikin nagu segane.

Õige vastus on dee. Mul on jah hetkel mingi meelepettehetk ja kujutan ette, et olen käsitööline. Kuna ma tegelikult seda muidugi ei ole, siis lähevad tööd aeglaselt ja raskelt ning sõrmeotsad tulitavad.  

Millest siis selline käsitööpuhang? Vaadake, meil siin saarel on üleskutse kanda reedeti rahvarõivaid või selle elemente. Mulle see üleskutse väga meeldib, aga kaua ma selle ühe komplektiga käin ja igatsus on tekkinud uute rõivatükkide järele. Näiteks tahaks endale nipiga vatti. Käsitöö on aga nii kallis, et osta ei jaksa. Mõtlesin, et teen endale ise säästuvariandi - ilma nipita. Sellise Temu-vati. Alustuseks tellisin endale Temust kampsuni, mida üritan nüüd tikanditega vatilikumaks muuta. Puhta petukaup. Eks me näe, mis sellest välja tuleb. Algus oli minu meelest päris ilus - varrukaotsad (mansetid?) on juba valmis. Nüüd on käsil rinnaesisele lillekeste tikkimine.

Aga see selleks. Tegelikult tahtsin rääkida hoopis emadepäevast. Selle päeva puhul oli koolis kontsert. Väga ilus oli. Lapsed laulsid (minu Täpike ka) ja tantsisid ning vahepeale näidati vaheklippe stiilis "lapsesuu", kus lapsed rääkisid, milline nende ema on, mida ta neile pidevalt ütleb ning miks nad teda armastavad. Minu lapsi videos näha ei olnud, aga ma olen üsna kindel, et selle kohta, mida ema neile pidevalt ütleb, oleks vastus tulnud küll üks järgmistest:

• "Kas koolis nalja ka sai? Kas keegi toolilt maha ei kukkunud?" – Ma arvan, et see on minu kõige laiemalt levinud fraas. Minu vanaema küsis seda minult alati ja mina küsin oma lastelt.
• "Kas koolis midagi süüa ka anti?" – mitte, et ma arvaks, et ei anta süüa. Antakse küll, aga millegipärast kipun just nii küsima.
• "Siin elaks nagu mingi põrsakari", "Koristage oma tuba ära" või midagi muud samast valdkonnast. Ja ometi on suurest korrutamisest hoolimata toad segamini nagu seapesa.
  

Mida lapsed aga esimese ja teise küsimuse vastanud oleks, tuleb neilt endilt küsida.