esmaspäev, aprill 25, 2022

La-la-la-laa-lau-lu-ka-rus-sell

Ma ei tea kedagi teist, kes armastaks laste lauluvõistlusi nii nagu mina seda teen. Juba kaugest lapsepõlvest mäletan kindlat veendumust, et ma võiks vabalt minna ja kõik võistlused ära võita. Kui asi oleks eneseusus olnud, siis ilmselt oleksingi üsna kõrge koha saanud. Millegipärast aga hinnati seal ka selliseid väikesi asju nagu lauluoskus ja viisipidamine ja muu säärane. Seetõttu ei lastud mind lauluvõistluste ligigi. Aga telekast vaatasin ikka laulukarusselli. 
Nüüd kus mul on kodus mõned väikesed laululinnud sirgumas, saan ma lõpuks ometi täieõiguslikult võistlustel käia ja noortele hõbekõridele kaasa elada. Nii ka möödunud reedel, kus Täps osales kohalikus eelvoorus. 
See oli nii tore! Ma tõesti nautisin seda kontserti. Eriti meeldib mulle lasteaiaealiste laste laulmist kuulata. Seal kuuleb ja näeb kõike - viisist mööda laulmist, sõnade unustamist, saatepilli järjepidevat ignoreerimist, seelikukruttimist, aga ka meeletut vaprust, eneseületust, armsust ja puhtaid ja ehedaid lapsehääli. 
Suuremaid on muidugi ka tore kuulata ja mõni laulab seal juba nagu noor artist, aga seal on minu maitse jaoks pahatihti juba liiga treenitud ja silutud. Mitte, et see oleks halb. Mulle lihtsalt meeldib see lapselik ehedus rohkem.
Minu Täpike osales esimest korda vanemate vanuserühmas. Oli seal küll peaaegu kõige noorem ja kahtlemata kõige pisem. Ta on nii lühike, et oleks vabalt võinud lasteaialastega samas pundis osaleda ja keegi poleks kahtlustanud, et ta tegelikult on vanem. Seal rühmas oleks võibolla olnud ka mingit edulootust. Oma vanuserühmas jäi ta sel korral ilma autasuta. Ma ei saa öelda, et see oleks mulle üllatusena tulnud. Esiteks ei olnud ta esinemine päris veatu. Korra-paar koperdas sõnadega ja korra pani pisut viisist mööda. Minu jaoks oli asi ka lauluvalikus. Kui ta oli oma laulu välja valinud, siis tuli koju ja teatas, et emme, ma tean küll, et sa soovitasid mul midagi särtsakat võtta, aga ma valisin ikka teistsuguse. Laul ise oli väga ilus, aga selline pisut melanhoolne ja isegi kurvameelne. Täpsi trumbiks on aga lavaline sära, mida sel korral kuidagi välja tuua ei suutnud. 
Aga ma olen ikka uhke. Minu arust on tal ilus hääl ja mulle väga meeldib, et ta ise tahab esineda.



Tõruke on mul ka väga musikaalne, aga peale ühte korda, mil ta võistlustel osales (ja isegi maakondlikule võistlusele edasi sai) ei ole ta olnud nõus enam lavale minema. Ma ei sunni ka. Kui ikka ise ei taha, siis ei saagi sellest midagi head välja tulla. Ainult hunnik stressi. 

Järgmisel aastal lubasin Tirtsu saata. Kolmeaastaste kategooriasse. Eeldusel, et ta selleks ajaks rääkimise selgeks saab. Laulda oskab ta juba küll (sellest aga mõnel järgmisel korral).

2 kommentaari:

  1. Nii raske laul ja hästi sai hakkama!
    Muide, kui sa tahad telesse kunagi klippi saaa, filmi teistpidi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nojah, ma selle koha, kus viisist mööda läks, lõikasin välja...
      Aga ei, ma tegelikult ei ütle midagi halba. Eriti kui arvestada, et ta laulmist kusagil ei õpi.

      Kustuta