Meil Mpsiga oli traditsioon käia igal kevadel ja sügisel Harilaiu matkarajal. Niisama hulkumas ja vaatamas, millist varandust meri kaldale uhtunud on. Peaaegu 10 aastat järjest käisime ja siis järsku enam ei käinud. Mitte, et poleks tahtnud minna, aga Tirts ei lubanud. Tänaseks on aga Tirts niivõrd suureks kasvanud ja ei ripu enam kõik see aeg emme küljes. Nii juhtuski, et ühel hetkel avastasime end taas vabade ja seiklushimulistena. Egas midagi. Pakkisime seljakoti ja kihutasime (lubatud sõidukiirusel loomulikult) kaugustesse silme ees sihiks vildakas majakas. Kihutama pidi, sest paar päeva tagasi oli kohalikus lehes tehtud Harilaiule reklaami ja matkarajale oli oodata horde. Me jõudsime esimesena kohale. Etteruttavalt võib öelda, et kui me ära tulime, oli parklas 11-12 autot.
Egas midagi. Seljakotid selga ja teele. Esmalt suundusime otse värske vaatamisväärsuse juurde - Haagi lõugas olla sulgunud. Alates 2009. aastast oleme jälginud kuidas see kiviribakene muudkui pikemaks venib ja aina lähemale jõuab. Ükskord oli juba nii lähedal, et otsustasime läbi kevadiselt karge vee kohale sumada. Tundus, et vesi on kõige rohkem põlvini. Olekski olnud, kui su põlved oleks kusagil rindade kõrgusel... Sel korral pääses aga tõesti kuiva jalaga üle.
Ega seal lahtiste kivide peal muidugi liiga mugav kõndida ei olnud, aga kui me oleks mugavust taga otsinud, siis oleksime spaasse läinud või lihtsalt diivanil vedelenud. Meie läksime matkama ja aardeid otsima. Midagi väga põnevat leida ei olnud. Ei ühtki pudelposti (ainult tühjad ümbrikud). 9 üksikut saabast (valdavalt töösaapad, nagu ikka, aga ka üks adidase toss). 1 kollane kiiver. 1 punane liivakühvel. Mitu hülgeskeleti puslet. Sugugi ei saa võrrelda Saarlanna kadedakstegeva haakrikusaagiga. Tema leidis vaid kaks poolsaart eemal rannast südamekujulises karbis sõrmuse. Ilmselgelt oli kellelegi abieluettepanek tehtud, kuid saadud eitav vastus ning sõrmus lendas suure kaarega merre. Või siis tõesti üritas Neptun Saarlannat kosida.
Lisaks meenutasime kohtumist Vilsandi mudapaksukesega, kes meie esimesel retkel ornitoloogilist põnevust pakkus. Sel korral vudisid täpselt samal kohal jälle väikesed paksud linnukesed. Ristisime need Vilsandi mudavudilasteks. Hilisema määramise tulemusel osutusid need hangelindudeks.
Kokkuvõttes oli tore päev. Minu sammude norm sai nii mitmekordselt ületatud, et võin ülejäänud nädala vabalt jalad seinal vedeleda (tänast sammusaaki vaadates tundub, nagu ma olekski seda teinud). Igatahes sügisel uuesti (kui mitte varem).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar