rihmatu

Ammu pole meie koerast midagi rääkinud. Tal on praegu rasked ajad. Teeme hetkel talle raadiopiirde koolitust ja see tähendab seda, et ta ei saa vabalt ringi joosta, nagu ta harjunud on, vaid peab rihmaga käima. Rihma ei armasta ta üldse. Selle lühikese ajaga on ta juba kaks rihma katki närinud. 

Ma ka ei armasta seda rihma otsas jalutamist. Eriti praegu, mil haige olen. Esiteks pole grammigi jaksu (või milles jaksu mõõdetaksegi? Njuutonites?) ja ma lihtsalt lohisen koera järel ja teiseks on õues koerailm. Hea meelega laseks koera vabaks ja vaataks aknast kuidas elukas õues ringi keksleb. Aga teha pole midagi, tuleb end kokku koguda ja koeraga õue vedada.

Siin üks pilt sellest kui ta oli veel väike kui korvpall.

Kassist pole ka ammu midagi rääkinud, aga siin on ainult üks märksõna - porised käpajäljed.