Kas talv tuli ootamatult? Ehk mis tunne on kraavi sõita.

Ma pole ammu saanud kirjutada midagi sildiga "mad driver", sest noh, minusugusel ontlikul liiklejal just eriti palju põnevat pole kirjutada. Nüüd siis on. Elus esimest korda õnnestus mul kraavi sõita. "Kas tõesti tuli talv jälle ootamatult?" küsitakse iga aasta kui esimese lumega õnnetuste arv hüppeliselt tõuseb. Ei tulnud ootamatult. Väga pikalt ootasime. Aga talviseid teeolusid ei oodanud sugugi ja no need ei hellitanud eile autojuhte sugugi.
Aga räägime siis lähemalt minu eileõhtusest ehmatusest.
Käisime külas ja sättisime end õhtul kodu poole. Plikad olid minu auto peal ja Mps tuli teise autoga. Ta pidi pakiautomaadi juurest läbi hüppama, mistõttu oli meist 5 minutit taga pool. Ilm oli jõletu. Tuiskas laia valget löga ja tee oli kaetud ligase plögaga. Sahka polnud seal viimasel ajal ilmselt näha olnud. Nähtavus oli muidugi ka väga vilets ja seetõttu sõitsin lubatud kiirusest hulga aeglasemalt. Kodu juba peaaegu paistis kui järsku sirgel laial maanteel auto libisema hakkas. Andsin endast küll parima, aga no mitte kuidagi ei suutnud auto üle kontrolli tagasi saada. Mingi hetk taipasin, et nonii nüüd pole kraavist pääsu ja nii me sinna sõitsimegi.

Kummaline oli, et sel hetkel ei jõudnud ma isegi hirmu tunda. Mõtlesin ainult, et huvitav, kas läheme üle pea või mitte. Ei läinud. Ninapidi kraavi ainult. Maandumine lumises maanteekraavis oli üllatavalt pehme. Ma olen elus pidurdanudki suurema jõnksuga. Tirts turvahällis ei ärganud isegi üles selle peale ja Täps oli küll ehmunud, aga mitte väga hullusti.
Panin ohutuled peale, helkurvesti selga ja läksin uurima, et kui hull olukord on. Ei olnud väga. Ühelegi kõvemale asjale nagu puu või liiklusmärk polnud pihta saanud. Praamiautod jõudsid ka alles 10 sekundit hiljem kohale (mis on tore, sest kui auto vingerdama hakkas, siis esmalt libises vastassuuna vööndisse, ja kui praamiautod oleks seal olnud, oleks olukord tõenäoliselt hulga hullem*). Esialgu vaatasin, et isegi maantee tähispostile ei saanud pihta, aga täpsemal vaatamisel selgus, et üks rattajälg läks kummalisel kombel teiselt poolt posti kui ülejäänud kolm. Aga no omal jõul ma sealt küll välja poleks saanud.
Helistasin Mpsile ja veidikese ootamise järel ta saabuski. Vahetasime autod ja sõitsin need viimased paar kilomeetrit koju. Mps jäi autot välja õngitsema. Kutsus veidi abiväge ja mõningase sahmerdamise tulemusel nad selle sealt kätte said. Milli tundus üsna heas korras olevat. Sõitis suuremate probleemideta koju. Täna valges inspekteerides selgus, et plastik on ühest kohast ikka pisut katki.

Vot selline oli meie õnnelik õnnetus kauaoodatud ootamatu talvega.

*Aga seda pole mõtet arutada. Kindlasti oleks olukord olnud hullem ka siis kui ma oleks kiiremini sõitnud või kui ma näiteks oleks kümmekond meetrit varem vastu liiklusmärki sõitnud või kui samal ajal oleks meteoriit maad tabanud. Aga ühtegi neist ei juhtunud ja ainus tulemus kõikvõimalike stsenaariumide läbimängimisel oleks asjatu hirm ja paanika.

Südamlikud trussikud

Täna testis Tõruke taas meie kannatuse piire ja üritas erakordselt valju hääle ning emotsionaalse väljapressimise toel oma tahtmist saada. Kui aga karjumine, palumine, riidlemine ega tunnetel mängimine ei töötanud, tuli ta välja ultimaatumiga: "Issi, kui sa kohe ei tee nii nagu ma ütlen, siis ma räägin kõigile, et sa kannad iga päev südametega trussikuid!"
Ma mõtlesin, et ennetan teda ja teatan sellest ise*. No kui kõik juba sellist kurioosset infot teavad, siis ei saa seda ka väljapressimisel kasutada.

*kuigi minu vaatlusandmed antud fakti ei kinnita.

Heal lapsel mitu nime

Teate, ma olen alati hüüdnimesid armastanud. Arvestades aga minu nime, mida eriti lühendada ei anna, on mul endal nendega kehvasti. Paar tükki suutsin siiski meenutada.
Kunagi ennemuistsetel aegadel, mil minu õrnast east hoolimata  avaldus minu verbaalne võimekus täiel võimsusel, sain hüüdnimeks Beckenbauer. No ikka vihjega Saksa jalgpallilegendile, kes muuhulgas olla ka nobekeelse spordireporterina kuulsust kogunud. Räägitakse, et ta edastas oma reportaaže peaaegu sama kiiresti kui mina rääkisin.
Teine hüüdnimi oli tuletis perekonnanimest (nimi+kas). See oli vajalik mäda muna mängus, kuna mu pinginaaber ja parim sõbranna kandis sama nime. Aga see hüüdnimi ei meeldinud mulle ja seega ma sellele ei reageerinud.
Kõik ülejäänud hüüdnimed olen endale ise välja mõelnud. Maailmaparandaja (see tuleneb mu ülikoolis omandatud erialast), Kapten (legendaarsest Kapteni päevikust ja seiklustest Enterprize Unlimited'iga), Punapääsuke (esimene lind, kes kevadel tuleb), donja Lestakala, Uduheeringas jne.

Ja kuna mulle hüüdnimed meeldivad, siis pole pääsenud ükski minu pereliige. Mpsil on selles suhtes kõige kergemalt läinud. Tema ongi Mps. Ja sedagi valdavalt vaid kirjalikus vormis, sest olgem ausad, Mps ei ole just kõige kõlavam nimi. No kujutage ette kui ma peaks heinalisi nimepidi koju sööma kutsuma. Vaene Mps jääks nälga, sest täishäälikute ikalduse tõttu tema nimes ei kõlaks mu hõiked just eriti kaugele. Muid hüüd- ega hellitusnimesid tal ei olegi. Ei mingit Kallikest, Kullakest, Musikest ega muud säärast. Samas ei kutsu ka tema mind mingite hellitusnimedega. Ma arvan, et muutuksin väga kahtlustavaks kui ta hakkaks teda järsku päevapealt Südameroosiks ja Hingekannikeseks kutsuma.

Sugugi nii hästi ei ole läinud mu lastel, keda on vastavalt kasvamisele ja käitumiseripäradele kutsutud erinevate nimedega. Neil on sama lugu, nagu minulgi, et nimed on nii lihtsad ja lühikesed, et väga palju lühendeid ja tuletisi ei anna teha, kuid ma olen siiski pingutanud. Aga võtame siis järjest.

No esiteks Tõruke. Kodus ma teda tegelikult Tõrukeseks ei kutsu. Enim kasutatud on vast Mardikas. Kui ta oli pisike, siis kõige rohkem kutsusin teda Mutsakaks (pehmelt hääldatult). Ja ei, ma ei pidanud sugugi silmas selle sõna tähendust kohalikus murdes, kus see tähistavat lollakat. Kutsusin teda ka Pompsuks. Kohe kindlasti ei saa siin paralleele tõmmata poetaguste kange kraami tarbijatega (kuigi slängis ka seda sõna nende kohta kasutatakse). Mõlemal juhul oli nimi tuletis sellest, et ta oli nii armas ja ümar ja nunnu, et söö või ära.
Eks beebieas tiirleb elu suurel hulgal mähkmete ja selle sisu ümber. Eriti rikkaliku saagi puhul kutsusin teda (ja hiljem ka kõiki teisi lapsi) Kakanaatoriks.

Täpike ehk Täps  pole samuti igapäevaselt mingi Täps. Pigem kutsun teda Nupsukeseks. Ta mul ju väike kui nööp. Kui ta veel beebi oli hakkas Tõruke teda Nonnuks kutsuma (taas eriti pehme hääldus). Aegajalt kutsusin teda ka Riiutibuks (No kui beebina mingil põhjusel riidles, siis ütlesin, et sa oled üks riiukukk, siis parandasin riiukanaks, sest ikkagi tüdruk ja lõpuks jõudsin riiutibuni, sest ikkagi beebi). Ornitoloogilise suunitlusega oli ka nimi Jutulind, mis viitab tema haruldasele võimele lakkamatult rääkida. Isegi veel rohkem kui mina. Tõesti väärt tervet loomaaeda.

Tirtsuks ei kutsu ma meie pesamuna küll kunagi. Kuidagi ei harju selle blogi jaoks valitud  nimega ära. Tirtsu nimega oli üldse raske. Isegi pärisnimi ei tahtnud alguses kuidagi meelde jääda. Kutsusin teda Viiuks hoopis. Nüüd olen pärisnimega ära harjunud ja enamasti pöördungi lapse poole viisakalt nimepidi (tegelikult ka vanemaid kutsun valdavalt nimepidi). Siiski eksivad sekka ka Tupsud, Nupsud ja muud ninnunännud. Tõruke ristis Tirtsu aga hoopis Suhkruvatipirukaks.  See on ilmselt mingi magus keerulise valmistamisviisiga küpsetis. Magus aga kapriisne. Just nagu Tirts ise.

No ja viimaseks siis Juhan Tuhk, kellele Juhan ei ütle keegi, ikka ainult Jussu. Lisaks muidugi aastaaegadest sõltuvad hüüdnimed nagu räpakäpp ja puugikott...

Kuulus hääl!

Helistasin ükspäev hambaarstile. Ah et miks? No ilmselgelt hakkas raha üle jääma ja see viga tuleb koheselt parandada. Kehtib ju endiselt augujäävuse seadus*. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et hambaarst tundis mu hääle järgi ära. Kas pole hirmus? Siin saab olla ainult kaks selgitust:

1) Ma olen ilmselgelt liiga tihti hambaarsti juures käinud ja seetõttu on mu hääl kikutohtri kõrvu kumisema jäänud (Jah, olen selle arsti juures juba oma 10 aastat käinud, aga ma tõesti ei helista talle tihedamini kui kord aastas ja ka arstitoolis ma arusaadavatel põhjustel väga palju ei lobise. Oma hambaarsti kiituseks võin öelda, et ta ei ürita seltskondlikku vestlust arendada samal ajal kui tema kaks kätt, puur, peotäis vatitupse ja ilaimur kõik korraga mu suus on (nagu üks teine arst külaltki edutult tegi).
2) Mu hääl on väga meeldejääv. Kahjuks jäävad meelde ainult eriti ebameeldivad hääletämbrid. Kriiskav porgandihääl näiteks.

*Augud võivad tekkida, aga ei kao, vaid kolivad ühest kohast teise. Näiteks haugud hammastest kolivad üle rahakotti).

Made in China

Koroonaviiruse hirm on jõudnud kohalikku lasteaeda. Eile kui Täpikesele  järele läksin, oli Täps hirmus õnnetu ja küsis läbi pisarate: "Kui keegi puutub midagi ja siis sina puutud seda ja siis sööd nende kätega. Kas siis saab selle paha haiguse, millest telekas rääkis?"
Ma üritasin seletada, et muretsemiseks pole põhjust, kuna see viirus pole Eestisse jõudnud. Aga Täpsi see ei veennud, sest tema olla puutunud Tuuli mänguhüljest, mis oli Hiinast pärit ja nüüd on kindel mats, et coronast pääsu pole.

Väike sisekujundaja

"Emme, kui te hakkate kardinaid valima, siis ma tahan valikud üle vaadata. No et kardinate värv ikka seinte karakteriga kokku sobiks!" ütles täna Täps. Ilmselgelt vihjas ta minu puudujääkidele sisekujundusvaldkonnas. Aga võibolla paelus teda lihtsalt selle sõna kõla. Ma olen tähele pannud, et talle meeldib võõrsõnade kasutamine. Mitte et ta alati teaks nende tähendust (näiteks suvel kui me liivalossi ehitasime, siis lisas ta liivalossile ekspordi, et loss oleks täiuslik), aga see teda ei takista. Vahel kuulan suu lahti, et kust küll üks kuueaastane selliseid sõnu üldse teab (mina isiklikult tean umbes kolme võõrsõna ja neidki kasutan valesti).

Sisekujundusest rääkides on Täps jõudnud nüüd "Merineitsi majani" - see on merineitsi saba kujuline ja seal on bassein, kus merineitsi saba peal saab päevitada ja elu nautida.
No mis on? Mere teema on praegu moes! (taas Täpikese väljend).
Aga see pidi alles järgmiseks sügiseks (tegelikult selle aasta sügiseks) valmis saama. Kas leidub vabatahtlikke, kes selle valmis ehitaks? Meil kulus eile kõigest kahe kapi seinapanekuks terve päev. Täpikese plaanid käivad meile selgelt üle jõu.