Kuulus hääl!

Helistasin ükspäev hambaarstile. Ah et miks? No ilmselgelt hakkas raha üle jääma ja see viga tuleb koheselt parandada. Kehtib ju endiselt augujäävuse seadus*. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et hambaarst tundis mu hääle järgi ära. Kas pole hirmus? Siin saab olla ainult kaks selgitust:

1) Ma olen ilmselgelt liiga tihti hambaarsti juures käinud ja seetõttu on mu hääl kikutohtri kõrvu kumisema jäänud (Jah, olen selle arsti juures juba oma 10 aastat käinud, aga ma tõesti ei helista talle tihedamini kui kord aastas ja ka arstitoolis ma arusaadavatel põhjustel väga palju ei lobise. Oma hambaarsti kiituseks võin öelda, et ta ei ürita seltskondlikku vestlust arendada samal ajal kui tema kaks kätt, puur, peotäis vatitupse ja ilaimur kõik korraga mu suus on (nagu üks teine arst külaltki edutult tegi).
2) Mu hääl on väga meeldejääv. Kahjuks jäävad meelde ainult eriti ebameeldivad hääletämbrid. Kriiskav porgandihääl näiteks.

*Augud võivad tekkida, aga ei kao, vaid kolivad ühest kohast teise. Näiteks haugud hammastest kolivad üle rahakotti).