Teate, ma olen alati hüüdnimesid armastanud. Arvestades aga minu nime, mida eriti lühendada ei anna, on mul endal nendega kehvasti. Paar tükki suutsin siiski meenutada.
Kunagi ennemuistsetel aegadel, mil minu õrnast east hoolimata avaldus minu verbaalne võimekus täiel võimsusel, sain hüüdnimeks Beckenbauer. No ikka vihjega Saksa jalgpallilegendile, kes muuhulgas olla ka nobekeelse spordireporterina kuulsust kogunud. Räägitakse, et ta edastas oma reportaaže peaaegu sama kiiresti kui mina rääkisin.
Teine hüüdnimi oli tuletis perekonnanimest (nimi+kas). See oli vajalik mäda muna mängus, kuna mu pinginaaber ja parim sõbranna kandis sama nime. Aga see hüüdnimi ei meeldinud mulle ja seega ma sellele ei reageerinud.
Kõik ülejäänud hüüdnimed olen endale ise välja mõelnud. Maailmaparandaja (see tuleneb mu ülikoolis omandatud erialast), Kapten (legendaarsest Kapteni päevikust ja seiklustest Enterprize Unlimited'iga), Punapääsuke (esimene lind, kes kevadel tuleb), donja Lestakala, Uduheeringas jne.
Ja kuna mulle hüüdnimed meeldivad, siis pole pääsenud ükski minu pereliige. Mpsil on selles suhtes kõige kergemalt läinud. Tema ongi Mps. Ja sedagi valdavalt vaid kirjalikus vormis, sest olgem ausad, Mps ei ole just kõige kõlavam nimi. No kujutage ette kui ma peaks heinalisi nimepidi koju sööma kutsuma. Vaene Mps jääks nälga, sest täishäälikute ikalduse tõttu tema nimes ei kõlaks mu hõiked just eriti kaugele. Muid hüüd- ega hellitusnimesid tal ei olegi. Ei mingit Kallikest, Kullakest, Musikest ega muud säärast. Samas ei kutsu ka tema mind mingite hellitusnimedega. Ma arvan, et muutuksin väga kahtlustavaks kui ta hakkaks teda järsku päevapealt Südameroosiks ja Hingekannikeseks kutsuma.
Sugugi nii hästi ei ole läinud mu lastel, keda on vastavalt kasvamisele ja käitumiseripäradele kutsutud erinevate nimedega. Neil on sama lugu, nagu minulgi, et nimed on nii lihtsad ja lühikesed, et väga palju lühendeid ja tuletisi ei anna teha, kuid ma olen siiski pingutanud. Aga võtame siis järjest.
No esiteks Tõruke. Kodus ma teda tegelikult Tõrukeseks ei kutsu. Enim kasutatud on vast Mardikas. Kui ta oli pisike, siis kõige rohkem kutsusin teda Mutsakaks (pehmelt hääldatult). Ja ei, ma ei pidanud sugugi silmas selle sõna tähendust kohalikus murdes, kus see tähistavat lollakat. Kutsusin teda ka Pompsuks. Kohe kindlasti ei saa siin paralleele tõmmata poetaguste kange kraami tarbijatega (kuigi slängis ka seda sõna nende kohta kasutatakse). Mõlemal juhul oli nimi tuletis sellest, et ta oli nii armas ja ümar ja nunnu, et söö või ära.
Eks beebieas tiirleb elu suurel hulgal mähkmete ja selle sisu ümber. Eriti rikkaliku saagi puhul kutsusin teda (ja hiljem ka kõiki teisi lapsi) Kakanaatoriks.
Täpike ehk Täps pole samuti igapäevaselt mingi Täps. Pigem kutsun teda Nupsukeseks. Ta mul ju väike kui nööp. Kui ta veel beebi oli hakkas Tõruke teda Nonnuks kutsuma (taas eriti pehme hääldus). Aegajalt kutsusin teda ka Riiutibuks (No kui beebina mingil põhjusel riidles, siis ütlesin, et sa oled üks riiukukk, siis parandasin riiukanaks, sest ikkagi tüdruk ja lõpuks jõudsin riiutibuni, sest ikkagi beebi). Ornitoloogilise suunitlusega oli ka nimi Jutulind, mis viitab tema haruldasele võimele lakkamatult rääkida. Isegi veel rohkem kui mina. Tõesti väärt tervet loomaaeda.
Tirtsuks ei kutsu ma meie pesamuna küll kunagi. Kuidagi ei harju selle blogi jaoks valitud nimega ära. Tirtsu nimega oli üldse raske. Isegi pärisnimi ei tahtnud alguses kuidagi meelde jääda. Kutsusin teda Viiuks hoopis. Nüüd olen pärisnimega ära harjunud ja enamasti pöördungi lapse poole viisakalt nimepidi (tegelikult ka vanemaid kutsun valdavalt nimepidi). Siiski eksivad sekka ka Tupsud, Nupsud ja muud ninnunännud. Tõruke ristis Tirtsu aga hoopis Suhkruvatipirukaks. See on ilmselt mingi magus keerulise valmistamisviisiga küpsetis. Magus aga kapriisne. Just nagu Tirts ise.
No ja viimaseks siis Juhan Tuhk, kellele Juhan ei ütle keegi, ikka ainult Jussu. Lisaks muidugi aastaaegadest sõltuvad hüüdnimed nagu räpakäpp ja puugikott...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar